30 juuni 2018

"Naine meie vahel" Greer Hendricks/ Sarah Pekkanen


Astusin turvalisest mugavustsoonist välja ja võtsin seekord lugemiseks midagi sellist, mida ma muidu naljalt ei loe. Korralik naistekas, seda ma ütlen, väikesed vimkad viskab ikka õnneks ka sisse. Paaril korral läks isegi põnevaks. 
Nõretavat romääänsi just ei ole, aga kõik see, millest õnnetud või kibestunud naised läbi aegade on armastanud lugeda, seda on lademes. Ilus ja äge ja edukas meesisend (no nagu ikka romaanides olema peab, eksju), aga kui kõik nüüd sellega piirduks, siis see olekski see päris tavaline lugu. Oh ei, nägusal ja rikkal mehel on ääretult s... iseloom (pardoon mu otsekohesus siinkohal) ja vot see teeb kogu krempli juba kordades huvitavamaks. Igavat elu võime ju niisamagi elada, selleks pole raamatuid vaja lugeda :)))) Tähendab, nüüd ma peaks neist naistest, keda otse loomulikult on kaante vahel mitu, ka veidi rääkima, aga seda ma hästi ei saa, sest siis te kukute mind kohe spoileri levitamises süüdistama.
Mulle meeldis idee kui selline, suuremalt jaolt kandis see ka kenasti, ent tunnistan, et see lõpus kuidagi kukkus ära. Ma saan kõigest aru, kuidas autorid seda asja ette kujutasid ja kui ägeda pirueti nad lõppu olid kavandanud, kuid see visati kuidagi rabedalt sinna. Jäi tunne, et tekstimaht sai ootamatult täis ja oli aeg otsad kokku köita ja siis heideti lugejale hambusse see varem hoolikalt välja mõeldud puänt. Aga see ei kandnud nii nagu loojad asja vaimusilmas nägid.
Samas, täiesti poogen lõppkokkuvõttes, lugeda oli ikkagi tore. Vahelduseks või nii. Hea kerge ka.

P.S. Viimasel korral ahastuses mööda linna raamatukogusid ringi joostes veenis mind üks raamatukogutädi veel üht (vist) võrdlemisi klassikalist romaani võtma, mingi Riley õdede teema, vist suisa sarjaga tegemist. Saab näha... Sügisel kavatsen jälle tuttavatesse rööbastesse tagasi astuda.

28 juuni 2018

"Kerjus ja jänes" Tuomas Kyrö


Paasilinna "Jänese aastat" pole lugenud, hetkel ka ei plaani, kuigi see siin meeldis rohkem kui küll. Tempokas, kohati naljakas, kohati eluline, samas ka kergelt tagasivaateline, et mis siis ikkagi olid veidi vähem kui kümme aastat tagasi põletavad teemad Soomes. Midagi sellist sobibki just praamile ja enne uinumist väikseks ampsuks. Vatanescust sai minu täielik lemmik. 
Toriseja-raamat meeldis ka, ei ole uurinud, kas Kyrölt veel miskit maakeeli ilmunud on. Sügisel uurin. Kui veel elus olen. 
Pikka juttu ei tule, nagunii on kõik seda juba lugenud - ikkagi vana asi ju.

26 juuni 2018

Lünk

Kunagi saab ilmselt selle nädala kohal olema mu elus räme lünk. Sügan kaenlaaluseid ja kratsin kõrvakarvu ja ei suuda meenutada, et mis tol jaaninädalal õigupoolest aset leidis. Põhimõtteliselt võiks sellest nädalast ka suisa novelli kokku kirjutada (mida ma muidugi ei tee, sest noh...).

Ütlen lühidalt. Ühel hommikul otsustasin, et sadagu või pussnuge, mina täna enne vannituppa ja riietuma ei lähe, kui olen käsikirjafaili korra otsast lõpuni lugenud. Mõte õilis, seda kahtlemata. Oli lihtsalt saatusenöök, et just sel päeval sadas ootamatule visiidile ametnik, kes... No ütleme, et tema valdkonnas probleeme polnudki, lihtsalt endal oli esimesed paar minutit imelik olla päeval kell 14  hommikumantlis, kammimata juustega, pesemata ja kohvipäraga tassis arvuti taga. Veel veidram oli, et sama ametniku kaheaastatagusest visiidist olin sellesse samasse käsikirja samuti kirjutanud :) Täielik see-kõik-on-juba-olnud-tunne oli.

Edasi juhtus see, mis puhkemaja pidades ikka juhtub. Et hooaeg algab, kliendid juba kriibivad ukse taga ja... Kui ma ütleksin, et mul on alles koristamata, siis see oleks liiga labane ja lihtne. Tegelikult ühendasime alles elektrit. Mis omakorda tähendab, et loomulikult oli koristamata, loomulikult polnud sooja vett, loomulikult polnud voodid tehtud. Jne. Jne. Lisaks oli sigarõve ilm väljas, seega meie külakese hurmavale ilule polnud samuti mõtet mängida :) 
Aga ka see polnud veel kõik - tormituuled suutsid räsida ka paadisilda, nii et sealgi olid mõned poldid lõhutud ja sillatükid saatuse hooleks jäetud. Tere-tore!


Kui kõik need probleemid said mängleva kergusega lahendatud, siis selgus, et otse nõelasilmast tulnud duširuum otseloomulikult ei pidanud vett. Seega, lisaks uputavale vannitoale (teisel korrusel), hakkas ühel hetkel uputama ka esimesel korrusel. Seda nimetan ma eksootikaks :) Tegelikult olen ma Fernando de Noronhal olnud ka öömajas, kus järsku visati hunnik ämbreid laest tilkuva vee alla. 

Kui kogu uputus ja laes olev vererõhk unustada, siis oli jaan isegi meitel. Kaks korda isegi. 

Eile külaliste lahkudes putkasime ka ise mandrile. Kuigi ilm oli just selline nagu alloleval pildil. Sellistel hetkedel on praamile minek kõige ebameeldivam toiming üldse. Aga ma põgenesin mustapesuvirnade eest.


Suurest erutusest jätsin ka pool autoust praami mingi posti külge :) Tegelikult oli küll praam pehmo, autol viga ei miskit. Ilmselt oli rõõm praamile mahtumisest lihtsalt nii suur. Ma ei saa ka jätta kiitmata praamiveo korraldajat! Meil oli tänavu ootamatuid jaanilisi, kes said vaevata üle. Lisaks meeldis mulle saarekülaliste eluterve suhtumine saarelt lahkumisse - kõik ei pea tõepoolest lahkuma just nimelt pühapäeval, ideaalsel pärastlõunasel ajal. Tundub, et nii mõnigi jättis mandrile naasmise esmaspäevaks, eelmüük nii mitmelegi päevasele väljumisele oli nullis, ent meiesugused äkklahkujad mahtusid ka üldjärjekorras kenasti peale.  

Mandril võttis meid vastu selline jõledus:


Ebaõnn sellega veel ei lõppenud. Kõige hullem oli, et raamatukogu elektrooniline kataloog oli eile-täna maas. Mis tähendas, et soovitud raamatute olemasolu kontrolliks tuli jalgadele ja telefonile valu anda. Seda tegin ma otse loomulikult edukalt :)

20 juuni 2018

"Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" Mia Kankimäki


Ma arvan, et see raamat passib hästi just naistele, no nagu "Söö. Palveta. Armasta", aga oluliselt intelligentsem, harivam, sisukam. Ja autori enda armastusest õnneks üleliia juttu pole :) Esimene kolmandik vaimustas mind õige tugevalt, kujutasin juba elavalt ette, et lugemisaastat kokku võtma hakates paigutan selle oma TOP10-sse raudselt. Hiljem läks kuidagi... koost lahti see lugu. Kuigi reisikirjanduse sõprade jaoks võib-olla just põnevamaks.

Kolme sõnaga sisust. Elukirjandus. Reisikirjandus. Uurimus. 
Ütles ju kõik ära :)? 
Olgu, teeme siis pikemalt. Autor, noor (khm-hm) naisterahvas, vaimustub X sajandil elanud Jaapani õuedaamist Sei Shonagonist, kes on ühtlasi raamatu kirjutanud. Kankimäki ei oska jaapani keelt, mõningane Jaapani-huvi näikse teda siiski olevat mõnda aega vaevanud, ent ta otsustab pea ees tundmatus kohas vette hüpata ja oma korraliku kontorirotitöö aastaks kõrvale jätta, taotleda stipendiume, et minna siis õuedaami jälgi ajama Kyotosse. Pole ta ju mingi teadlane ega ajaloolane ega kedagist, seega lihtsalt hull ja julge. 

Raamat koosnebki Sei Shonagoni kirjutatud "Padjaraamatu" lühikatkenditest (mis on vastu ootusi põnevad, muide!) ja autori enda sekeldustest, nii uurimise kui ka olme osas. Mina, võrdlemisi leige Jaapani osas, leidsin need kirjeldused üpris nauditavad olevat. Mõnes mõttes tekkis huvitav paralleel X sajandi jaapanlanna ja XXI sajandi soomlanna osas. Mõtteainet kuhjaga. 
Stiililt äärmiselt vaheldusrikas. Kohati õrn ja luuleline, siis jälle jõuliselt robustne ja tänapäevane (ikkagi pesueht soomlanna ju:))). 

P.S. Kuigi mulle kaanekujundus meeldib, pean tunnistama, et see oli äärmiselt eksitav. Ma olen seda kaanepilti juba mõnda aega tegelikult näinud, ent just nimelt tänu sellele ootasin midagi muud sisust ja ei julgenud seni kätte võtta. Kui aus olla, siis võtsin viimati linnas käies hoopis nagu hädavariandina raamatu riiulist (marssisin Kalamajas riiuli vahele, sattus K-täht olema, kogemata juhtusid kõik ka just Soome autorid olema). 

18 juuni 2018

"Põrgu katlakütja. Simson von Seakylli elu ja võitlused" Andres Pulver


Minu viimatine mandril ja raamatukogus käik päädis õige veidra lektüürivalikuga nagu näha :) Tõele au  andes kõnealune raamat oli tegelikult siiski plaanipärase lugemise hulgas, sest... Põhjuseks ikka vanamehed, kitsed, natsid ja Hiiumaa. Kuigi selles osas muidugi uut infot ei pudenenud, õigupoolest on isik, kellest Simson kõneleb päriselus kordades värvikam tüüp. Aga noh, need jutud vist ei kannata trükimusta kah :) Vahva oli lugeda ka Maria Orsici kuju valmimisest, mille lõpptulemust olen saanud ka ise käes hoida.

Ütlen ausalt, miks mulle raamat meeldis - Simsoni taolisi tegelasi on kahetsusväärselt vähe, ent elule värvi annavad just sellised veidrikud. Mina aga vajan värvi. Raamatu põhjal tundub ta olevat selline lapsemeelne ja väga siiras, lihtsalt tugevate Afganistani armidega. Pahed pahedeks, see käib kunsti juurde. Kõige enam meeldis tema mõte, et kunsti on mõtet siis teha, kui sellega ka ära elab. Teha ja sealjuures vinguda kui raske on ja raha ei ole... siis parem mitte teha. 

Ütlen ausalt ka seda, miks raamat mulle ei meeldinud - elulooraamatuna see mingi šedööver mu jaoks ei olnud. Võib ju väita, et peategelasel lasti rääkida, kuis torust tuli, et just nii sünnibki tõde. Võimalik. Mulle oleks passinud kunstiliselt säetum variant vist rohkem. Mõni teema oligi lahendatud peaasjalikult kasutatud ajaleheartiklite varal. Raamatu lehekülgedel lasti kõlada ka blogija Manjana "häälel". 
Ütleme siis nii, et rohkem sügavuti minekut oleksin oodanud, natuke pinnapealseks jäi. Samas muidugi ülevaatlik, hõlmates natuke kõike.

P.S. Kui mitte enne, siis hiljemalt oma 50. sünnipäevaks loodan ka mõne Simsoni tilli oma kaminasimsile saada.

17 juuni 2018

Sõru Jazz

Ma usun endiselt, et see on parim asi üldse, mis Hiiumaal ever juhtuda saab. Sõru Jazz, see on meeletult hea muusika. Piirideta muusika. On näha ja kuulda ja tunda, et muusikud ise on sillas sellest, mida nad teevad, ja sama on ka publik.



Ja sadam on elu täis. Paate täis. Ja kõik need õnnelikud lapsed, kes kõikvõimalike vahenditega vee all ja vee peal olemist nautisid!  See melu ja sagin - samas ometigi mitte liialt suur, massiline, häiriv. Selline... paras. Täiesti väärt kokku neljatunnist edasi-tagasi kulgemist Heltermaalt Sõrule ja tagasi. Ilm soosis ootamatut ettevõtmist niisamuti.
Tänane oli eriline ka sellepoolest, et sain suurema osa ajast ise kihutada. Ja isegi ei ajanud paati ei karile ega liiva :) Ise ka ära ei uppunud.

P.S. Ainus ootamatu üllatus oli viimase kontserdi toimumispaik kirikus - sinna ju paadiga ei saa :D




13 juuni 2018

"Minu Muhumaa" Katrin Pauts

Sattusin  just täpselt Maakri tänaval lugema seda lõiku, kus autor ülistas linna, kõrghooneid, kiiskavat klaasi ja terast - tema auks olgu siis raamatki vastavas kohas jäädvustatud
Mul oli lugedes nii palju mõtteid, nüüd on pooled muidugi läinud. Kõige suurem dilemma mu jaoks: kumma mätta otsast sellest raamatust kõnelda? Eks pea siis mõlemat mätast oma kanniga proovima (lugesin just äsja üht kanniteemalist postitust, mis oli vist nakkav, nii et pardoooon mu sõnakasutus).

Esmalt, mina kui lihtsalt suvaline lugeja. See on mu esimene kokkupuude Pautsiga. Sulg tal lippab ja ajakirjanik temas on kogu aeg valvel :) Mis on hea, sest seega ta teab hästi, mis huvitab lugejat, millised küsimused tekivad ja mida peaks juurde uurima ja kirjutama. 
Päris palju puudutas ta oma lapsepõlve ja selleaegseid üle- ja läbielamisi, kuna me üsna samaealised, siis andis see mulle lugemisel lisavärvi. Äratundmist. Masendust. Vaatan seda siinset pilti praegu ja mõtlen, et halli ja vihmase taeva taustal tehtud pilt kirjeldabki raamatusiseseid meeleolusid kõikse paremini. 
Aga raskem kui kogu see äng kokku oli vist siiski piiritu kibestumine ja enesekordused. Või äkki peaks selle just esile tõstma ja nimetama ümber aususeks? Sest see on tema siiras tunne - olles edukas (aja)kirjanik, troonides müügiedetabelite tippudes, võideldes kõigi isikliku elu ebaõnnedega, mis peaks justkui naabrites kaastunnet tekitama... on ta muhulaste hulgas ikka kui paaria, alati võõras ja väljatõugatu. Võib-olla oleks taoline seisund aga paremini välja joonistunud, kui see oleks joonistatud paari pintslitõmbega. Praegu aga, mil seda lugejale korrati igal leheküljel, pöördus see  hoopis omamoodi autor enda vastu mu meelest. 
Ei tea, palju segaseid tundeid, ma ütlen.

Nüüd see teine mätas... mina, kui see tüüp sealt teiseltpoolt merd, kelle sillaotsa paistab Orissaare mast, kes elab samasuguses kogukonnas. See "mina" mõistab ja noogutab kaasa, saab kõigest aru. Kõik need nähtamatud niidid, mis seovad esmapilgul suvalisi inimesi. Kõik need kaartidele joonistamata, kuid raudpoltkindlalt kehtivad piirid. Kõik need rikutud kaevud (meie külas (õnneks mitte meil, ptüi-ptüi-ptüi) koeralaip, Pautsi emal virts). Kõik need asjad, mis on kohalikele lubatud, sulle aga mitte. Sa võid hüpata kolm korda kõrgemale, kaugemale, kiiremini, aga sa oled "vale" inimene, sinust vaadatakse läbi ja mööda. Sind lihtsalt pole olemas (samas teatakse sinust kõike, ja rohkemgi veel, ka seda, mida sa ise ei tea). Hetkel on mul loomulikult hea meel, et ma sellele poolele Hiiumaa-raamatut üles ei ehitanud, Muhu-Katrin tegi selle musta töö mu eest ära :) Päris mööda muidugi ei saa ka mina neist teemadest, aga ma hoidsin end sajaga tagasi :)
 Tõsi, mina ei võta - ei saagi võtta! - seda nii tõsiselt, sest ma olen kohe päriselt pötku (ehk muhukeeli massakas) ja mul pole haavuda millegi üle. Pautsi puhul on lugu muidugi valusam, sest tema on sündinud Muhus, see on tema kodu, kuidas sa siis oled oma kodus võõras...?
Nii et jah, kõvasti hingesugulust autoriga. Ka mina ei löö "näkineiusabaga soolases vees lupsu, hambavahed räimi täis" (ma ei oska ujudagi, nagu õige hiidlane muiste), kala söön üldiselt siis, kui mõni mandri-külaline Haapsalust kaasa on toonud, kõigile mandril esitatud küsimustele selle ja tolle (hoopis teises saare otsas elava tüübi nime) kohta olen sunnitud ebamäärase mõminaga eitavalt vastama.
Ja saan aru, et Pautsi kodus on äsja ilmunud raamatuga seoses suht samad naljad nagu meilgi :)
Teate, ma võiksin lõputult sel teemal siin arutleda, aga see ei anna teile midagi. Lugege ise ja vaadake, mis tegelased need muhulased.

12 juuni 2018

"Hästijätt" Siiri Sisask


Väga siiras ja armas lugemine. Väga siirilik (kes on lugenud eelmist, "Südame häält", siis sealt tuttav joon jätkub ka siin raamatus). Kaks paralleelselt kulgevat lugu, autori enda ja tema vanaema lugu. Ikka need keerulised ajad ja saatused, mis ent seda paremini vormivad inimainest, kas pole.

Autor nimetab end hundikutsikaks, see on tõepoolest tabav kirjeldus, seletab nii mõndagi. Kõigest üks sõna, mis kui võti tema isiku lahti muugib. Kummalisel kombel sattus nüüd järgminegi raamat pihku selline, mille autori seljataha jäänud teed tahaks Sisaski omaga võrrelda. Vaid selle vahega, et Sisask on osanud kibestumise maha raputada...
Kõige enam kõnetas mind ilmselgelt aga tema suhtumine vaikusesse... Kirjutan kahel käel alla neile mõtetele.
Raamat on kahjuks praegu minust eemal saare peal ja tsiteerida ei saa, kuid kui te lugedes leiate selle talvise üle õue saunast tuppa mineku kirjakoha, siis mõelge minu peale :) I´ve been there :)
Igatahes võrratu pärl üle mitme aja selles sarjas!

11 juuni 2018

Soonlepa nädalavahetus


Toimub nädala kokkuvõte. Äärmiselt ebahuvitav, seega te ei pruugi lugeda. Kõigepealt me koristasime lauta sellest jamast, mis sinna talve ja kevade jooksul oli siginenud. Seda tehes mõtlesin ma iga jumala tunni jooksul vähemalt seitse korda, et küll saab alles õige raamatu alapealkiri ("Ähk läheb tarvis"), sest kogu seda vähem ja rohkem olulist jampsi on veetud ühest hoonest, nurgast (ja koguni mandrilt!) edasi-tagasi juba õige mitu korda :) No ähk lähebki tarvis, ma tean, ainult rämepalju tööd selle ümber paigutamisega :)
Siis natu-natuke küpsetamist ja sätitamist.

Et reedel võiksid ühepäevakohvikute kohvikupidajad koguneda.



Teadupärast on meil eriline kirg meritsi saabujate osas. Seekord läks õnneks, naaberpoolsaare kohvikupidajad just nii laekusidki.

Täna söötsime pidujääke kaladele. Kasvavad mis mühiseb, sarvekatel on, mida püüda :)




Laupäeva hommikul, pärast üliväsitavat reedet, avasin silmad mingi kummalise müra peale. Enamasti tähendab see mingit übersuurt herilast või mesilast või mõnd minu jaoks tundmatut lennuelukat. Visuaalne seire toas ei tuvastanud ühtegi, isegi aknad olid kinni. Jõudsin veel mõelda, et kõlab umbes nagu seal Lotte multikas, kus üks tüüp plärinal Leiutajatekülas akende taga lendas ja külarahvast äratas.
Umbes nii oligi. Kohe näha, et moodsad ajad, kui külas enam keegi kukke ei pea (tõepoolest, ma kuulsin kuke kiremist viimati Mauritiusel), siis äratavad sellised agreaadid:






Ma saan aru, et nädalavahetusel toimusidki mingid suuremad "tiiburite" võistlused, mis hõlmasid Hiiumaad koos laidudega. Sellega seoses lõi taas kord välja hiidlastele nii omane hoiak ja suhtumine. Kui keegi ei tule ja ei korralda saarel miskit, on häda, aga kui tullakse ja tehakse, siis on loomulikult ikka häda :) Nii et ikka siis peab paika see rahapakkide alla viskamise jutt (ideaalne turist lendab üle Hiiumaa, viskab rahapakid alla, aga ise jumala eest jalga saarele ei tõsta).

Muidu on elu lill. Tegin endale isegi ühe puhkepäeva. Kohe mitte midagi ei teinud. Läksin isegi nii laisaks, et taimi ka ei kastnud. Lugesin päev otsa kiigel hoopis. Kahjuks juhtus see, mida ma terve elu kui tuld kartnud olen - raamatud said otsa. Ja oli pühapäev, nii et raamatukogud puha kinni. Ainus võimalus oleks olnud Kärdla Selverisse sõita, seal on natuke raamatuid müügil. Aga mu sohver oli töölainel (ehitas päevaga terve voodi valmis!). 
No ma läksin siis paadisillale. Kalu lugema. Ilusad hõbeseljad olid küll. 

09 juuni 2018

Mõttetute ostude TOP

Seda postitust ma ei plaaninud. Ausalt. Lihtsalt ma komistasin täna ühe virna otsa ja jäin siis edasi mõtlema oma lollakate ostude edetabeli üle. Lisaks pole ma ammu ühtegi (pool)tibipostitust teinud :) Lootsin, et saan TOP 10 kokku, ent nähtavasti olen liialt praktilise meelega naesterahvas ja kümmet tobeostu siiski ei leidnud.

5. Põll - pool elu olen ma põllest unistanud (unistan endiselt), mõni on olnud ka, mitte vist piisavalt isikupärane, kui mõelda, aga põllekandjat minust pole. Põllega jändamine on umbes sama nagu kaane kasutamine potil või pannil - ma lihtsalt ei tee seda, äärmise häda sunnil vaid.

4. Palsam - õnneks ei osta ma neid sageli, aga kui ostan, siis ei kasuta kunagi lõpuni. Natuke aitavad need juustesse jäetavad palsamid/õlid, neid ma veel suudan kasutada, aga selle muu jura peas hoidmiseks puudub mul aeg ja kannatus.

3. Koorijad - niikui ma neid nuusutan ja potsikuid näen, siis ma olen kohe 110 prossa veendunud, et pean kõiki oma kehaosasid just nüüd ja kohe koorima. Reaalsuses koorin ma neid kaks korda aastas. Ja olen veel elus. Rahul kah.

2. Komposter - viimati linnas käies jäi ühes saastapoes ette, jube odav, jube vajalik, sest meil polnud veel süsteemset kohta sellise läbu jaoks. Ja komposti oleks ka nagu hädasti vaja, eks ole. Kast on kokku pandud ja põõsa all olemas, aga... Aga kui ma siis korra lolli peaga guugeldama hakkasin, selgus, et see on täielik keemia tegelikult. Et mida alla ja mida vahele ja mida peale ja kuidas tuulutada ja õhutada ja kuivatada ja segada ja juurde tõsta ja ära tõsta ja...Pagan, lihtsam on minna ja poest see kraam osta. 

1. Spordiriided - no need, mis ma siin mõned kuud tagasi soetasin, ei viitsi otsida, millal täpselt... endiselt hinnasildistatud, jäävad kogu aeg jalgu ausalt öeldes. 

05 juuni 2018

Kutsun külla!



Nii mu head ja armsad! Te loete pealkirjast täiesti õigesti välja, et ma kutsun teid külla. On viimane aeg suveplaanid paika loksutada, sest selge on nüüd see, et kuigi ma mõne raamatu olen valmis treinud varemgi, siis esitlus tuleb päris esimest korda  Lisaks veel otse sündmuste keskel, sest raamatus "Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis" toimub tegevus Hiiumaa kaunimas nurgas - Soonlepa külas, tegelased on elust enesest ja näituseks augustikuised Hiiumaa kohvikutepäevadki on end kaante vahele pressinud. Sõnaga, kõik on nii päevakajaline ja kohatruu, et mine või hulluks!

Ühepäevakohvik SOONLEPA PEGASUS on avatud 03.08 kl 15-20 (esitlus algab kl 16!)
Palun lahkesti osaleda 
P.S. Lilli mitte tuua! Aga kui on tungiv soov abistada kohviku mängimisel, siis ärge hoidke end tagasi 






Ühepäevakohvik Soonlepa Pegasus lehvitab vaimutiibu ja avab oma (p)õue üheks põgusaks hetkeks! Programm on tiine põnevatest ja toredatest inimestest ning kaunitest kunstidest raamatu ja teatrini.
Tänavu on põhjust rõõmustada, sest meie armas Soonlepa karjamõis ühes enneolematult toreda pererahvaga on raamatu sisse pugenud. Seega on oodata ajaloo esimest raamatuesitlust Soonlepas. 




Vaimutoidumenüü:


- Avapauk kell 16 Mae Lenderi raamatu "Minu Hiiumaa" (kirjastus Petrone Print) esmaesitlus. Sõna saab autor, lugude telgitaguseid avavad ja vastse raamatu kaante vahelt on lubanud korraks välja astuda tegelased: Helin-Mari Arder, Mamma poiss Margus Tabor, püstijala-koomik Taniel Kasemägi, Ave Alavainu (filmitegelasena, aga mitte väljamõeldud) ja muidugi ka mõni üllatuskülaline;


- Soonlepa Kino esitleb: Kata-Riina Luide intrigeerivad liikuvad pildid emast;


- Oma küla kunstniku Enn Johannes näituse "Olid õed, olid vennad..." avamine;


- Kordamisele tuleb ka Tõnise eelmisel korral ootamatult menukaks osutunud unenäoline jalutuskäik Keramaja (ja mitte ainult) juurde.


Seegi pole veel kõik. Juttu tuleb uue Eesti algupärandi lavastamisest Soonlepa Karjamõisas, mille maailma esietendus on 11. augustil just siinsamas.


Ja kel kõht siiski veel tühjaks jääb, võib end turgutada meie Väikeses Kotletipuhvetis, kuhu kirjaneitsi ise on lubanud oma väikeste valgete käpakestega kotlette praadida. (Väike vahvel käib ka asja juurde).




Isutekitaja raamatu tagakaanelt:



"Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“
Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.


Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.


Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?


Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki."

https://petroneprint.ee/raamatud/minu-hiiumaa/

04 juuni 2018

"Kui aeg saab otsa" Elina Hirvonen


Ma olen lugenud Hirvoneni eelmist eesti keelde tõlgitud raamatut "Et tema mäletaks sedasama", millest ma peale ängi, väga mõjusa ängi suurt enam ei mäletagi. 
"Kui aeg saab otsa", mis äsja maakeeles ilmus, ei ole samuti kergete killast lugemine. Lugesin sellest suurema osa ühel kaunil päikeselisel päeval Telia maja juures autos istudes, olin laekunud just Hiiumaalt, kõik oli nii neetult ilus... ja siis see lektüür. Täpselt selline, mis sind vaikselt, ent järjekindlalt põhjamutta kaasa tirib ja sa hoolimata end ümbritsevast ilust ja heast järsku meeletust masendusest leiad. 
Hirvonen harutab oma lugu kui vilunud kuduja lõnga kerast, täpsed ja mõõdetud liigutused, just parajas tempos. Keel on pigem napp, aga ütleb kõik. Hullunud fanatismi kõrvalmõjud on päev-päevalt aktuaalsemad. Soomlasteni jõudis kogu see friigindus küllap veidi varem, meie saame nüüd juba ka otsapidi selle "vilju" noppida. Antud romaanis on 58aastane naine see, kes on otsustanud oma elu pühendada keskkonnakaitsele:
"Ma ei tahtnud kunagi kellegagi kurameerida. Pärast seda, kui kodunt ära kolisin, tahtsin selgeid piire iseenda ja teiste vahele. Tahtsin, et hing ja ihu oleksid kindel kooslus, olin valmis muretsema maakera tuleviku eest, aga mitte ühegi inimese isiklike hädade pärast."
Kui naine mehe mahitusel viimaks sellise suhtumisega emaks otsustabki saada, võib juba ette aimata edasisi süžeekäike. On tütar, kes tähelepanust kõrvalejäetuna mässab ja ruttab esimesel võimalusel maailma päästma. Ja on poeg (ema põllepaela küljes rippudes), kes näiliselt ema hoiakud ja tõekspidamised omaks võtnud... ja neid omakorda võimendab ja edasi arendab. Selle tulemusena on pereliige, kes:
"Aslak on olnud eluaeg taimetoitlane, välja arvatud lühike aeg nooruses, ja mina olen selle üle ülimalt rõõmus. Lapsena hakkas ta nutma, kui sattus ajalehes nägema marineeritud broileriribasid või õhukeste singiviilude reklaame.
"Kuidas võib keegi elada maailmas, kus elavatest olenditest tehakse ribasid ja viile!" ütles ta ja tema põskedelt veeresid ajalehele pisarad."
Hiljem otsustab Aslak maailma parandama hakata, seda vägagi omal moel. Singiviilud võisid ta ju lapsena krokupisaraid valama panna, aga paar aastakümmet hiljem kesklinna kõrghoone katuselt inimese tulistada siiski mitte. Normaalne, ütlen ma. 
Eks iga juhtum on omamoodi, siingi on tegelikult mitu kihti. Autor, loo jutustajana, õigupoolest ei süüdista kedagi, ei viibuta sõrme, ta laseb lihtsalt kõlada ühel versioonil, ilmselt mitte väga haruldasel. 

"Olime mingil imelikul moel tapmisega ära harjunud. Olime harjunud vägivalla äratatud  kaitsetuse tundega, kurbusega, mida kõik jagada tahtsid, küünlakuhilatega tänavatel ja kooliõuedel, sotsiaalmeedias jagatud südamete ja imalate ballaadidega, soojusega, mida inimesed üritasid pärast seesuguseid sündmusi üksteisele osutada. Olim harjunud ümber käima surmaga ja argiseks muutunud kaitsetusega, aga tapja vaikimisega mitte.Ajal, mil igaühel pidi kogu aeg olema mingi sõnum, tundus käsitamatult jõhker just tapja, kes mingit sõnumit ei jätnud. Mitte sellepärast, et ta tappis, vaid sellepärast, et ta isegi ei püüdnud öelda, miks."


Omamoodi lugu. Lugu maailma kihutamisest hävitava lõpuni. Lapsepõlve valusatest haavadest. Hoolimatusest ja liigsest hoolimisest. Valikutest. Oskusest elada...

02 juuni 2018

Mantel&Korsten

Kodutänav. Ilus maja. Veel ilusam korsten ja puha. Interjöör mulle meeldis. Teenindaja oli super tubli ja armas. Vahepeal nutu äärele aetud, aga sai siiski hakkama. Ilma pisarateta.
Vein võrratu. 
Toit tubli harju keskmine.
Mina olin oma valikutega õigel teel, täiesti rahul. Kes müügijutu ohvriks läksid, nemad ei olnud. Naised on üldse targemad (eriti mina), kui mehed (need kaks).

Eelroaks valisin trühvli risoto arancini, suitsupardi ja pudelkõrvitsaga. Viis keele alla küll (kuigi siit pildilt seda ei usuks 😀)






See herne Martini meesinimest vaimustusest kiljuma ei pannud.

Ja lamba-frikadeliisupp on noh... supp nagu ikka. Paha polnud, elamus ka mitte. Harju keskmine.

Kammkarpidega olin ma küll kümnesse rahul ja sealne kartulivaht ühes marineeritud kurgiga oli tõeline elamus.


Teistel tekkis siinkohal probleem. Üks tellis pasta homaarikastmes, kurtis, et maitsed ei segunenud piisavalt.
Teine meesisend soovis üldse veist, ent kui selgus, et see laekub Uus-Meremaalt (ja mitte Hiiumaalt), siis asendas krõbeda kanaga. Kana on see, mida me kunagi ei telli väljas süües. Umbes sama nagu praekartulit väljas tellida - kodus saab ju paremat. Välja nägi küll ilus...


Magustoiduks oli minu limiit täis, mehed siiski leidsid endas jõudu. Üks jäi truuks šokolaadi-granadillikoogile (võimas, täidlane, rammus), teine (see minu masti mees) valis minu mahitusel sidrunitarti ühes maasika-koorejäätisega. Jäätis oli nii hea, et ma suisa oigasin. Vist ei taibanud piltigi teha :) Sidrunitart oli ka võrratu. 
Seega minu toiduvalik oli kümnesse (meelsus ilmselt ka), teistel eriti ei vedanud. 

Kohvitassid olid iga pisikese tüdruku märg unistus - nagu nukunõud.

01 juuni 2018

Eriline Hiiumaa

Lähen mina korraks linna käima ja isegi maailma kõige asjalikumas ajalehes torkab kohe Hiiumaa silma 😀
Tänaseks see otsus on siiski vist tehtud.