12 juuni 2018

"Hästijätt" Siiri Sisask


Väga siiras ja armas lugemine. Väga siirilik (kes on lugenud eelmist, "Südame häält", siis sealt tuttav joon jätkub ka siin raamatus). Kaks paralleelselt kulgevat lugu, autori enda ja tema vanaema lugu. Ikka need keerulised ajad ja saatused, mis ent seda paremini vormivad inimainest, kas pole.

Autor nimetab end hundikutsikaks, see on tõepoolest tabav kirjeldus, seletab nii mõndagi. Kõigest üks sõna, mis kui võti tema isiku lahti muugib. Kummalisel kombel sattus nüüd järgminegi raamat pihku selline, mille autori seljataha jäänud teed tahaks Sisaski omaga võrrelda. Vaid selle vahega, et Sisask on osanud kibestumise maha raputada...
Kõige enam kõnetas mind ilmselgelt aga tema suhtumine vaikusesse... Kirjutan kahel käel alla neile mõtetele.
Raamat on kahjuks praegu minust eemal saare peal ja tsiteerida ei saa, kuid kui te lugedes leiate selle talvise üle õue saunast tuppa mineku kirjakoha, siis mõelge minu peale :) I´ve been there :)
Igatahes võrratu pärl üle mitme aja selles sarjas!

2 kommentaari:

  1. Ma hästi ei usu, et kibestumist saab osata maha raputada.
    Võib- olla on see iseloom, võu inimene ise, aga võib- olla ka hoolimine, mifa Sisask rõhutas. Et tema lapsepõlves oli vaatama kõugele palju hoolimist ja häiď inimesi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võib-olla ei ole see maha raputamine, aga hoopis oskus eluga edasi minna... Sisaskil oli ju ka väga keerulisi aegu ja olukordi lapsena-noorukina, ent ta oleks justkui mingi rahu sellega teinud ja selja taha jätnud selle halva. Pautsi puhul on aga näha, et ta on takerdunud solvumisevõrku ja tahab seda vana plaati aina korrata ja korrata.

      Kustuta