04 juuni 2018

"Kui aeg saab otsa" Elina Hirvonen


Ma olen lugenud Hirvoneni eelmist eesti keelde tõlgitud raamatut "Et tema mäletaks sedasama", millest ma peale ängi, väga mõjusa ängi suurt enam ei mäletagi. 
"Kui aeg saab otsa", mis äsja maakeeles ilmus, ei ole samuti kergete killast lugemine. Lugesin sellest suurema osa ühel kaunil päikeselisel päeval Telia maja juures autos istudes, olin laekunud just Hiiumaalt, kõik oli nii neetult ilus... ja siis see lektüür. Täpselt selline, mis sind vaikselt, ent järjekindlalt põhjamutta kaasa tirib ja sa hoolimata end ümbritsevast ilust ja heast järsku meeletust masendusest leiad. 
Hirvonen harutab oma lugu kui vilunud kuduja lõnga kerast, täpsed ja mõõdetud liigutused, just parajas tempos. Keel on pigem napp, aga ütleb kõik. Hullunud fanatismi kõrvalmõjud on päev-päevalt aktuaalsemad. Soomlasteni jõudis kogu see friigindus küllap veidi varem, meie saame nüüd juba ka otsapidi selle "vilju" noppida. Antud romaanis on 58aastane naine see, kes on otsustanud oma elu pühendada keskkonnakaitsele:
"Ma ei tahtnud kunagi kellegagi kurameerida. Pärast seda, kui kodunt ära kolisin, tahtsin selgeid piire iseenda ja teiste vahele. Tahtsin, et hing ja ihu oleksid kindel kooslus, olin valmis muretsema maakera tuleviku eest, aga mitte ühegi inimese isiklike hädade pärast."
Kui naine mehe mahitusel viimaks sellise suhtumisega emaks otsustabki saada, võib juba ette aimata edasisi süžeekäike. On tütar, kes tähelepanust kõrvalejäetuna mässab ja ruttab esimesel võimalusel maailma päästma. Ja on poeg (ema põllepaela küljes rippudes), kes näiliselt ema hoiakud ja tõekspidamised omaks võtnud... ja neid omakorda võimendab ja edasi arendab. Selle tulemusena on pereliige, kes:
"Aslak on olnud eluaeg taimetoitlane, välja arvatud lühike aeg nooruses, ja mina olen selle üle ülimalt rõõmus. Lapsena hakkas ta nutma, kui sattus ajalehes nägema marineeritud broileriribasid või õhukeste singiviilude reklaame.
"Kuidas võib keegi elada maailmas, kus elavatest olenditest tehakse ribasid ja viile!" ütles ta ja tema põskedelt veeresid ajalehele pisarad."
Hiljem otsustab Aslak maailma parandama hakata, seda vägagi omal moel. Singiviilud võisid ta ju lapsena krokupisaraid valama panna, aga paar aastakümmet hiljem kesklinna kõrghoone katuselt inimese tulistada siiski mitte. Normaalne, ütlen ma. 
Eks iga juhtum on omamoodi, siingi on tegelikult mitu kihti. Autor, loo jutustajana, õigupoolest ei süüdista kedagi, ei viibuta sõrme, ta laseb lihtsalt kõlada ühel versioonil, ilmselt mitte väga haruldasel. 

"Olime mingil imelikul moel tapmisega ära harjunud. Olime harjunud vägivalla äratatud  kaitsetuse tundega, kurbusega, mida kõik jagada tahtsid, küünlakuhilatega tänavatel ja kooliõuedel, sotsiaalmeedias jagatud südamete ja imalate ballaadidega, soojusega, mida inimesed üritasid pärast seesuguseid sündmusi üksteisele osutada. Olim harjunud ümber käima surmaga ja argiseks muutunud kaitsetusega, aga tapja vaikimisega mitte.Ajal, mil igaühel pidi kogu aeg olema mingi sõnum, tundus käsitamatult jõhker just tapja, kes mingit sõnumit ei jätnud. Mitte sellepärast, et ta tappis, vaid sellepärast, et ta isegi ei püüdnud öelda, miks."


Omamoodi lugu. Lugu maailma kihutamisest hävitava lõpuni. Lapsepõlve valusatest haavadest. Hoolimatusest ja liigsest hoolimisest. Valikutest. Oskusest elada...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar