26 juuni 2018

Lünk

Kunagi saab ilmselt selle nädala kohal olema mu elus räme lünk. Sügan kaenlaaluseid ja kratsin kõrvakarvu ja ei suuda meenutada, et mis tol jaaninädalal õigupoolest aset leidis. Põhimõtteliselt võiks sellest nädalast ka suisa novelli kokku kirjutada (mida ma muidugi ei tee, sest noh...).

Ütlen lühidalt. Ühel hommikul otsustasin, et sadagu või pussnuge, mina täna enne vannituppa ja riietuma ei lähe, kui olen käsikirjafaili korra otsast lõpuni lugenud. Mõte õilis, seda kahtlemata. Oli lihtsalt saatusenöök, et just sel päeval sadas ootamatule visiidile ametnik, kes... No ütleme, et tema valdkonnas probleeme polnudki, lihtsalt endal oli esimesed paar minutit imelik olla päeval kell 14  hommikumantlis, kammimata juustega, pesemata ja kohvipäraga tassis arvuti taga. Veel veidram oli, et sama ametniku kaheaastatagusest visiidist olin sellesse samasse käsikirja samuti kirjutanud :) Täielik see-kõik-on-juba-olnud-tunne oli.

Edasi juhtus see, mis puhkemaja pidades ikka juhtub. Et hooaeg algab, kliendid juba kriibivad ukse taga ja... Kui ma ütleksin, et mul on alles koristamata, siis see oleks liiga labane ja lihtne. Tegelikult ühendasime alles elektrit. Mis omakorda tähendab, et loomulikult oli koristamata, loomulikult polnud sooja vett, loomulikult polnud voodid tehtud. Jne. Jne. Lisaks oli sigarõve ilm väljas, seega meie külakese hurmavale ilule polnud samuti mõtet mängida :) 
Aga ka see polnud veel kõik - tormituuled suutsid räsida ka paadisilda, nii et sealgi olid mõned poldid lõhutud ja sillatükid saatuse hooleks jäetud. Tere-tore!


Kui kõik need probleemid said mängleva kergusega lahendatud, siis selgus, et otse nõelasilmast tulnud duširuum otseloomulikult ei pidanud vett. Seega, lisaks uputavale vannitoale (teisel korrusel), hakkas ühel hetkel uputama ka esimesel korrusel. Seda nimetan ma eksootikaks :) Tegelikult olen ma Fernando de Noronhal olnud ka öömajas, kus järsku visati hunnik ämbreid laest tilkuva vee alla. 

Kui kogu uputus ja laes olev vererõhk unustada, siis oli jaan isegi meitel. Kaks korda isegi. 

Eile külaliste lahkudes putkasime ka ise mandrile. Kuigi ilm oli just selline nagu alloleval pildil. Sellistel hetkedel on praamile minek kõige ebameeldivam toiming üldse. Aga ma põgenesin mustapesuvirnade eest.


Suurest erutusest jätsin ka pool autoust praami mingi posti külge :) Tegelikult oli küll praam pehmo, autol viga ei miskit. Ilmselt oli rõõm praamile mahtumisest lihtsalt nii suur. Ma ei saa ka jätta kiitmata praamiveo korraldajat! Meil oli tänavu ootamatuid jaanilisi, kes said vaevata üle. Lisaks meeldis mulle saarekülaliste eluterve suhtumine saarelt lahkumisse - kõik ei pea tõepoolest lahkuma just nimelt pühapäeval, ideaalsel pärastlõunasel ajal. Tundub, et nii mõnigi jättis mandrile naasmise esmaspäevaks, eelmüük nii mitmelegi päevasele väljumisele oli nullis, ent meiesugused äkklahkujad mahtusid ka üldjärjekorras kenasti peale.  

Mandril võttis meid vastu selline jõledus:


Ebaõnn sellega veel ei lõppenud. Kõige hullem oli, et raamatukogu elektrooniline kataloog oli eile-täna maas. Mis tähendas, et soovitud raamatute olemasolu kontrolliks tuli jalgadele ja telefonile valu anda. Seda tegin ma otse loomulikult edukalt :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar