13 juuni 2018

"Minu Muhumaa" Katrin Pauts

Sattusin  just täpselt Maakri tänaval lugema seda lõiku, kus autor ülistas linna, kõrghooneid, kiiskavat klaasi ja terast - tema auks olgu siis raamatki vastavas kohas jäädvustatud
Mul oli lugedes nii palju mõtteid, nüüd on pooled muidugi läinud. Kõige suurem dilemma mu jaoks: kumma mätta otsast sellest raamatust kõnelda? Eks pea siis mõlemat mätast oma kanniga proovima (lugesin just äsja üht kanniteemalist postitust, mis oli vist nakkav, nii et pardoooon mu sõnakasutus).

Esmalt, mina kui lihtsalt suvaline lugeja. See on mu esimene kokkupuude Pautsiga. Sulg tal lippab ja ajakirjanik temas on kogu aeg valvel :) Mis on hea, sest seega ta teab hästi, mis huvitab lugejat, millised küsimused tekivad ja mida peaks juurde uurima ja kirjutama. 
Päris palju puudutas ta oma lapsepõlve ja selleaegseid üle- ja läbielamisi, kuna me üsna samaealised, siis andis see mulle lugemisel lisavärvi. Äratundmist. Masendust. Vaatan seda siinset pilti praegu ja mõtlen, et halli ja vihmase taeva taustal tehtud pilt kirjeldabki raamatusiseseid meeleolusid kõikse paremini. 
Aga raskem kui kogu see äng kokku oli vist siiski piiritu kibestumine ja enesekordused. Või äkki peaks selle just esile tõstma ja nimetama ümber aususeks? Sest see on tema siiras tunne - olles edukas (aja)kirjanik, troonides müügiedetabelite tippudes, võideldes kõigi isikliku elu ebaõnnedega, mis peaks justkui naabrites kaastunnet tekitama... on ta muhulaste hulgas ikka kui paaria, alati võõras ja väljatõugatu. Võib-olla oleks taoline seisund aga paremini välja joonistunud, kui see oleks joonistatud paari pintslitõmbega. Praegu aga, mil seda lugejale korrati igal leheküljel, pöördus see  hoopis omamoodi autor enda vastu mu meelest. 
Ei tea, palju segaseid tundeid, ma ütlen.

Nüüd see teine mätas... mina, kui see tüüp sealt teiseltpoolt merd, kelle sillaotsa paistab Orissaare mast, kes elab samasuguses kogukonnas. See "mina" mõistab ja noogutab kaasa, saab kõigest aru. Kõik need nähtamatud niidid, mis seovad esmapilgul suvalisi inimesi. Kõik need kaartidele joonistamata, kuid raudpoltkindlalt kehtivad piirid. Kõik need rikutud kaevud (meie külas (õnneks mitte meil, ptüi-ptüi-ptüi) koeralaip, Pautsi emal virts). Kõik need asjad, mis on kohalikele lubatud, sulle aga mitte. Sa võid hüpata kolm korda kõrgemale, kaugemale, kiiremini, aga sa oled "vale" inimene, sinust vaadatakse läbi ja mööda. Sind lihtsalt pole olemas (samas teatakse sinust kõike, ja rohkemgi veel, ka seda, mida sa ise ei tea). Hetkel on mul loomulikult hea meel, et ma sellele poolele Hiiumaa-raamatut üles ei ehitanud, Muhu-Katrin tegi selle musta töö mu eest ära :) Päris mööda muidugi ei saa ka mina neist teemadest, aga ma hoidsin end sajaga tagasi :)
 Tõsi, mina ei võta - ei saagi võtta! - seda nii tõsiselt, sest ma olen kohe päriselt pötku (ehk muhukeeli massakas) ja mul pole haavuda millegi üle. Pautsi puhul on lugu muidugi valusam, sest tema on sündinud Muhus, see on tema kodu, kuidas sa siis oled oma kodus võõras...?
Nii et jah, kõvasti hingesugulust autoriga. Ka mina ei löö "näkineiusabaga soolases vees lupsu, hambavahed räimi täis" (ma ei oska ujudagi, nagu õige hiidlane muiste), kala söön üldiselt siis, kui mõni mandri-külaline Haapsalust kaasa on toonud, kõigile mandril esitatud küsimustele selle ja tolle (hoopis teises saare otsas elava tüübi nime) kohta olen sunnitud ebamäärase mõminaga eitavalt vastama.
Ja saan aru, et Pautsi kodus on äsja ilmunud raamatuga seoses suht samad naljad nagu meilgi :)
Teate, ma võiksin lõputult sel teemal siin arutleda, aga see ei anna teile midagi. Lugege ise ja vaadake, mis tegelased need muhulased.

3 kommentaari:

  1. Olin kindel, et pärast sinu lugemist saan otsustada kas ise loen või mitte, aga ega sa nüüd valikut kergemaks küll teinud :DDDDD

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lugeda, ikka lugeda, ütlen mina :)

      Kustuta
  2. http://eppppp.tahvel.info/2018/06/13/minu-muhumaa-katrin-pauts-ja-uks-veel-vastuseta-kusimus/ Minu muljed...

    VastaKustuta