18 juuni 2018

"Põrgu katlakütja. Simson von Seakylli elu ja võitlused" Andres Pulver


Minu viimatine mandril ja raamatukogus käik päädis õige veidra lektüürivalikuga nagu näha :) Tõele au  andes kõnealune raamat oli tegelikult siiski plaanipärase lugemise hulgas, sest... Põhjuseks ikka vanamehed, kitsed, natsid ja Hiiumaa. Kuigi selles osas muidugi uut infot ei pudenenud, õigupoolest on isik, kellest Simson kõneleb päriselus kordades värvikam tüüp. Aga noh, need jutud vist ei kannata trükimusta kah :) Vahva oli lugeda ka Maria Orsici kuju valmimisest, mille lõpptulemust olen saanud ka ise käes hoida.

Ütlen ausalt, miks mulle raamat meeldis - Simsoni taolisi tegelasi on kahetsusväärselt vähe, ent elule värvi annavad just sellised veidrikud. Mina aga vajan värvi. Raamatu põhjal tundub ta olevat selline lapsemeelne ja väga siiras, lihtsalt tugevate Afganistani armidega. Pahed pahedeks, see käib kunsti juurde. Kõige enam meeldis tema mõte, et kunsti on mõtet siis teha, kui sellega ka ära elab. Teha ja sealjuures vinguda kui raske on ja raha ei ole... siis parem mitte teha. 

Ütlen ausalt ka seda, miks raamat mulle ei meeldinud - elulooraamatuna see mingi šedööver mu jaoks ei olnud. Võib ju väita, et peategelasel lasti rääkida, kuis torust tuli, et just nii sünnibki tõde. Võimalik. Mulle oleks passinud kunstiliselt säetum variant vist rohkem. Mõni teema oligi lahendatud peaasjalikult kasutatud ajaleheartiklite varal. Raamatu lehekülgedel lasti kõlada ka blogija Manjana "häälel". 
Ütleme siis nii, et rohkem sügavuti minekut oleksin oodanud, natuke pinnapealseks jäi. Samas muidugi ülevaatlik, hõlmates natuke kõike.

P.S. Kui mitte enne, siis hiljemalt oma 50. sünnipäevaks loodan ka mõne Simsoni tilli oma kaminasimsile saada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar