11 juuni 2018

Soonlepa nädalavahetus


Toimub nädala kokkuvõte. Äärmiselt ebahuvitav, seega te ei pruugi lugeda. Kõigepealt me koristasime lauta sellest jamast, mis sinna talve ja kevade jooksul oli siginenud. Seda tehes mõtlesin ma iga jumala tunni jooksul vähemalt seitse korda, et küll saab alles õige raamatu alapealkiri ("Ähk läheb tarvis"), sest kogu seda vähem ja rohkem olulist jampsi on veetud ühest hoonest, nurgast (ja koguni mandrilt!) edasi-tagasi juba õige mitu korda :) No ähk lähebki tarvis, ma tean, ainult rämepalju tööd selle ümber paigutamisega :)
Siis natu-natuke küpsetamist ja sätitamist.

Et reedel võiksid ühepäevakohvikute kohvikupidajad koguneda.



Teadupärast on meil eriline kirg meritsi saabujate osas. Seekord läks õnneks, naaberpoolsaare kohvikupidajad just nii laekusidki.

Täna söötsime pidujääke kaladele. Kasvavad mis mühiseb, sarvekatel on, mida püüda :)




Laupäeva hommikul, pärast üliväsitavat reedet, avasin silmad mingi kummalise müra peale. Enamasti tähendab see mingit übersuurt herilast või mesilast või mõnd minu jaoks tundmatut lennuelukat. Visuaalne seire toas ei tuvastanud ühtegi, isegi aknad olid kinni. Jõudsin veel mõelda, et kõlab umbes nagu seal Lotte multikas, kus üks tüüp plärinal Leiutajatekülas akende taga lendas ja külarahvast äratas.
Umbes nii oligi. Kohe näha, et moodsad ajad, kui külas enam keegi kukke ei pea (tõepoolest, ma kuulsin kuke kiremist viimati Mauritiusel), siis äratavad sellised agreaadid:






Ma saan aru, et nädalavahetusel toimusidki mingid suuremad "tiiburite" võistlused, mis hõlmasid Hiiumaad koos laidudega. Sellega seoses lõi taas kord välja hiidlastele nii omane hoiak ja suhtumine. Kui keegi ei tule ja ei korralda saarel miskit, on häda, aga kui tullakse ja tehakse, siis on loomulikult ikka häda :) Nii et ikka siis peab paika see rahapakkide alla viskamise jutt (ideaalne turist lendab üle Hiiumaa, viskab rahapakid alla, aga ise jumala eest jalga saarele ei tõsta).

Muidu on elu lill. Tegin endale isegi ühe puhkepäeva. Kohe mitte midagi ei teinud. Läksin isegi nii laisaks, et taimi ka ei kastnud. Lugesin päev otsa kiigel hoopis. Kahjuks juhtus see, mida ma terve elu kui tuld kartnud olen - raamatud said otsa. Ja oli pühapäev, nii et raamatukogud puha kinni. Ainus võimalus oleks olnud Kärdla Selverisse sõita, seal on natuke raamatuid müügil. Aga mu sohver oli töölainel (ehitas päevaga terve voodi valmis!). 
No ma läksin siis paadisillale. Kalu lugema. Ilusad hõbeseljad olid küll. 

1 kommentaar: