31 juuli 2018

Lõikame-kleebime-rebime

Nagu allolevalt pildilt taaskord näha, siis pole raamatu alapealkiri "Ähk läheb tarvis" sugugi taevast võetud. Kraami leidub igasugust ja kõik leiab ühel heal päeval uuesti kasutamist. Kunagised, ühe teatava asutuse roll upid leidsid esmalt kasutamist EKA töödes, seejärel ootasid mõned aastad oma aega kusagil kuurinurgas ja nüüd saavad raamatuesitlused lipurividena üle karjakastelli tõmmatud.
Hetkel pole ma sugugi kindel, et reedeks kotletid valmis saavad. Või raamatuid jagub. Või vahvleid saab. Aga vot lipud on küll lõigatud :)



Õnneks pole ma ainus kunstnikuhing, kes praktilise töö peale rakendatud :) Nagu näha, siis ka "Muna" autor ja lavastaja on pandud etenduse rekvisiite värvima :) Ja mina veel kujutasin ette, kuis lavastaja proovides suursuguselt saalis ringi patseerib, sigar ühes ja konjakiklaas teises käes, aeg-ajalt peab mõtlikul pilgul nõu taevaste jõududega...Kui proosaline kõik tegelikult on :)


Ja veel, ka meie paatide kalmistule pagendatu leidis siiski uuesti rakendust, sedapuhku hakkab külalistele õiget teeotsa kätte näitama.


30 juuli 2018

Paljasõlgsed

Sel suvel pidavat eriti olema moes just paljasõlgsed kirjaneitsid. Kõigil pole küll veel õiged tiitlid ja tunnustused välja teenitud, ent eks aeg annab arutust. Toimus spontaanne ja äärmiselt privaatne "Minu Hiiumaa" eelesitlus (kust ei puudunud koguni hiidlaste kurikuulus delikatess - lestapea põsetükk... tõsi, daamidel kulus oma tubli veerandtundi rariteetseks osutunud tilli tagaajamisele...)




Ühtlasi leidis Ave, et on paras aeg õpetada Anettet pruudiluud tõmbama. Peiuõnne kuulutas luu sedapuhku just nimelt aga Avele.

29 juuli 2018

"Minu Hiiumaa" - päriselt olemas!

Saripostitaja õudusunenägu - ühes kanalis on oluline uudis jäänud jagamata :) Nimelt, teadmiseks blogisõpradele, et "Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis" on nüüd ka päriselt olemas, paberil ja puha. Väga hea kaasa võtta nii randa, lennukisse, tööle igavuse peletamiseks kui ka peatselt saabuvate pikkade ja pimedate õhtute ajatäiteks. Teadjamad räägivad, et ka võrkkiiges on mõnus lugeda - pole veel proovinud, minu aeg on talvel. Võrkkiiges :)

Siin näete õnnelikku kirjaneitsit värisevil sõrmedel ukse avamise koodi toksimas. 


Pakk on kaunis raske, aga no pagan küll, nad on sinna sisse ju ka "Minu Muhumaa" eksemplare pannud, selge pilt.

 

Loomulikult hüppasin ma pärast reede hommikul Kärdlast paki toomist kohe järgmisele praamile ja ruttasin mandripoodidesse olukorda kontrollima. Oli kenasti olemas küll. Mõnes poes oli asukoht halb, seal ma paigutasin veidi vastavalt enda äranägemisele ümber raamatuid. Lõpptulemus sai võrdlemisi kena.

Isegi Pärnus oli juba olemas (ma tean, et see kõlab veidi... üleolevalt, aga no me lihtsalt juhtusime Pärnusse seekord :)):

Ja Soonlepa kiviaia-poes oli ka üks eksemplar elu uudistamas:

Esimene ametlik ja avalik lugeja on samuti oma sõna öelnud:
http://eppppp.tahvel.info/2018/07/28/kes-on-mae-lender/

Pikem ja põhjalikum lugu raamatu sünnist on lisandumas lähipäevil (kui mul kotlettide küpsetamisest aega üle jääb muidugi) :)

27 juuli 2018

Kus on Muna, mis on Muna?

Ja kuidas Muna Hiiumaale jõudis? Neile küsimustele leiab vastuse eilsest kohalikust kobrulehest.
http://www.hiiuleht.ee/2018/07/luup-toob-muna-esivanemate-saarele/

Piletid on kõigis hästivarustatud piletimüügikeskkondades müügil, nii et tulge meile külla!

26 juuli 2018

Haapsalu päike...

... läheb... 
... ja tuleb taas

24 juuli 2018

Üle pea

Esimesel suvel ma ei osanud seda oodata. Maailmalõpp on käes, nii mulle tundus. Ühel päeval lõid lained üle pea kokku ja enam ei osanud olla. Mul oli kõrini kõigist saare inimestest, saare külalistest, kõigest sellest eksootilisest ja komplitseeritust. Kõik näisid nautivat ja chillivat, ainult mina piinlesin. 
Eelmisel suvel ma mõistsin, et see on muster. Nii ongi. Nii hakkabki olema. Kui ma suudan aegsasti piisavalt tihti käia mandril ja end välja lülitada, siis seda ei juhtu. Kui mitte, siis tulevad need emotsioonid taas. Löövad üle pea kokku ja panevad lähimat raudteed ja rongi otsima. Või lihtsalt tikke ja bensiini.
Tänavu juhtus nii, et suurele praamile ja suurde linna sain viimati kuu aega tagasi. Järgmine kord jäi mul vahele. Siis tuli küll üks kiire Vormsi ja Haapsalu väikese paadiga, aga ei mingit praami ega suurt linna. Ja siis tuli veel üks mandrikord, mis mul vahele jäi. Kokku kuu aega on pausi olnud. Ja ma teadsin, et sellele järgneb katastroof. Nüüd ma ju juba tean :) 
Ma vaatan kadakaid - ja tahaksin karjuda!
Vaatan turiste, õnnelikke inimesi - ja ma tahan karjuda!
Vaatan kõiki neid mandri-aktiviteete - ja tahan kisendada!
Kui hästi läheb, siis 27.07 saan korraks suurele maale. Kui ei lähe, siis ei saa. Aga ma juba värisen suurest vihast :D

Üleeile lülitasin teleri  sisse, ikka see Kadriorg 300. Kui mõni aasta tagasi lülitasin linnas olles teleri käima ja vaatasin Hiiumaast filmi, pisar silmas, siis nüüd panin pildikraani käima ja vaatasin Kadriorgu, pisar silmas, koju tahtsin. Kersna käis kõigis neis paikades, kuhu tahaksin isegi taas. Ja muidugi Poska lõpp oli kahetsusväärselt  vähe esindatud. Ja see kinnisvarareklaam, miks polnud seal mainitud, et "Litsegi" seal filmiti?! Ja see võrratu Vilde kirjadest raamat, mu täielik lemmik!

Oleks täna ja kohe olnud buss minemas, ma oleksin läinud. Päriseks. Ma tundsin täna hommikul, et ma vihkan seda saart, neid inimesi, neid jõujooni. Iga jumala suvi jõuab see tunne minuni kusagil juuli lõpus. Ma tean, et see tuleb, aga tõrjuda ei oska.
Ma armastan ja vihkan seda paika.
Ja taas on see aeg, mil ma luban, et järgmisel suvel ma põgenen siit:)

"Seitse õde" L. Riley


No seda raamatut jään ma küll igavesti mäletama. Kahel põhjusel, ja kumbki neist pole meeldivate killast. Tänu sellele raamatule olen ma nüüd raamatukogus võlgnike nimekirjas. Vaju või häbi pärast maa alla. Raamatukogusüsteem on veel niimoodi seatud, et kui ühega juba võlas oled, siis ei saa ka teisi pikendada, seega on mul tänaseks neid võlas raamatuid juba mitu. Postituviga on selle raamatupaki saatmine kergelt tülikas. Postikapiga võiks ju saata - eeldusel, et keegi selle siis ka Tallinnas kapist välja toob -, ent Hiiumaal on lähim pakikapp Kärdlas, mistõttu on sinna umbes sama keeruline minna kui Tallinnasse. Lisaks ei ole Tallinnas jätkuvalt raamatute tagastuskasti, mistõttu minu algne plaan selle kõigega pühabal tegelda, läheb vett vedama (ja huvitav, kui kast ka oleks, kas siis peaksin koos raamatutega rahaümbriku sinna laskma :D?)

Pagan küll, võlg võlaks, aga oleks siis raamat ka seda väärt! Tegelikult tundub, et see on nõrgamõistuslikele kirjutatud, teate küll, selline raamat, kus tuleb kõik ette ja taha ja puust ja punaseks ära nämmutada. Mõtete ja lausete vahel pole absoluutselt õhku ja ruumi lugeja fantaasiale. Ma tunnen, et mind on haledalt petetud. Autori poolt siis. Ja raamatukogutädi veel ütles, et see kõigile hullult meeldib ja on hirmus popp praegu. Ka tema pettis mind. 

23 juuli 2018

Puhkemaja pidamise rõõmud

Meil käib hirmvahvaid inimesi siin puhkemajas.
Võtame või näiteks Taisto, kes nokitses siitsamast leitud kadakast mulle Tõnise korrale kutsumiseks käepärase riistapuu, nüüd on meil õhtud sisustatud (samal ajal laulab ta ise veel taustal ka). Kui seda aga enam vaja ei peaks minema, saame seda käepideme või ukselingina kasutada.

Või vahva Mairo pere, kelle lapsed värvisid sellised kivid ja lisaks leidus juures selline pudel.



20 juuli 2018

Soonlepa televiisor

Käisin eile õhtul päikeseloojangul paadisillal istumas. Vaatasin Soonlepa telerit. Kui tavaliselt on silmad Saarnaki poole, siis sedapuhku keerasin sinnapoole selja ja vaatasin hoopis maa poole. Esmalt tuli noor põder. Sarvelt, rüüpas merevett ja siis hakkas Soonlepa poole vantsima. Ikka läbi vee. Niimoodi loiult ja chillilt. Kui sai kuivale maale, Aino lammaste juurde, siis lasi oma graatsilist jooksu. 
No mida veel, mõtlesime. 
Oli küll veel.
Kus on noor põder, ega siis vanagi kaugel ole. Tuli ka Sarvelt, uuris eluolu, seejärel seadis sammud samuti Soonlepa poole. Ikka üle vee.
No mida veel, mõtlesime.
Oli küll veel.
Kõrkjates möllas keegi vallatu metssiga, kalpsas ja kelpsas ja viskas tagumist otsa üles. Vudis edasi ja tagasi seal Sarvel. Tema siiski Soonleppa tulla ei viitsinud ja jäi edasi Sarvele.
Aitab, mõtlesime meie. Seda on ilmselgelt liiga palju rahulikuks õhtuks, leidsime, ja kõmpisime tagasi tuppa.

19 juuli 2018

Mae, Mae, mida sa teed?

Kotletisõber oled? Ei siis muud, kui seada sammud 03.08 ühepäevakohvikusse Soonlepa Pegasus!
P. S. Alloleval pildil on näha Mae näpuharjutused - punastavad kotletid ehk Lindströmi kotletid ehk üks peet puha☺Hetkel on õhus küsimus, kas küpsetada või praadida😀



16 juuli 2018

182

Käisin üks õhtu külas. Ei julge väita, et just täpselt vana kooli visiit ja õhtusöök, aga ütleme siis, et selline teatavate skandinaavialike tunnustega külaskäik:) 
Maja ise viimse sentimeetrini klanitud, pererahvas välja timmitud outfitiga, sekundipealt uksemademel ootamas. Kõik need tervitusjoogid ja sinna juurde kuuluvad tšipsid (mis mind alati ka Taanis imestama panid, meil ju pigem õllelaua juurde kuuluvad ja ükski endast lugupidav inimene neid külalistele ei paku). Pererahva omavaheline suhtlus andis tunnistust ajaga paika loksunud suhtemustritest, heast huumorist ja teravamapoolsest sarkasmist. Kõik see, kuidas kombatakse sind, ja kuidas sina võid neid kombata. Paika pandud aeg külaliste tervitustoostiks ja samamoodi pererahva tervitustoostiks. Millal on söömine ja millal vestlus, millal jalutuskäik ja millal magusroog.
Ja kõik need vestlused teemadel, millal mindi ja millal tuldi, omavahelised arutelud, mis aastal koliti sinna ja mis aastal tänna. Millal mindi, oli paremini meeles. Päevapealt täpselt. Kui vaja, ka tund-tunnilt. Millal tuldi, veidi segasem, vajas teineteise mälule toetumist, leebelt ja uurivalt. Õhtu edendes ja kellaosutite liikudes muutus sõnavara piiratumaks, sekka lipsas veidi sagedamini võõraid keeli ja sõnu. Peamiselt rootsi, aga ka inglise keelt. 

Kas ma juba mainisin, et paari vanus kahepeale kokku on 182? Kusjuures nad on ühevanused. Ja elu on tänini kahel kontinendil? Mis ei tähenda ometigi ainult kahte elukohta, vaid suisa kolme. Ja kõigis neis orienteeruvad nad peensusteni hästi.


Proua Kulla viis mu mõttlele, et peaks Soonleppa ka panema proua Mae näolapi posti otsa. Vanuse ja kaalu osas olen veel veidi kahtleval seisukohal :)


13 juuli 2018

"Vanaduse võlud"

Viimati, sattunud Tondi raamatukokku, otsisin suvaliselt uudiskirjanduse riiulilt lugemist, sest m i d  a g i oli ju vaja saarele leida, kui jäi see raamat ette. Ohkasin siis seal riiuli ees raamatut peos keerutades, et eks olegi aeg juba vaikselt vanaduseks valmistuma hakata, kui teisest riiulivahest üks proua elutargalt nentis, et selleks nüüd küll spetsiaalselt valmistuda pole tarvis, see tuleb ise.

Ilmselt nii ongi.

Toredad lühikesed mõttelaastud. Hirmus vähe ainult oli teisi. Üldiselt olin paljude asjadega nõus. Eriti sellega, et vaja oleks mingit katastroofi (mitte et keegi meist sõda vms jama ihkaks), aga et kõik need nupust nikastanud tüübid taas tagasi maa peale tuua. Et ohjata tarbimishullust. Et õpiks taas kasutama oma tervet mõistust. 

12 juuli 2018

Laena mulle elektrit, küünetehnik!

Eilsest päevast vajaksin ma küll korraliku fotoreportaaži, seega kui keegi sooviks meie ihufotograafiks hakata - riskides ühtlasi teravate elamuste üledoosiga -, siis oled teretulnud.
Õhtu algas väga viisakalt (nagu enamasti), perekondlik konsiilium otsustas asuda oma meelistegevuse manu, ehk minna plakateid krõpsutama saare peale. Sedapuhku Kassari saarele. Perekondlik konsiilium otsustas ühtlasi, et milleks minna lihtsamalt, kui saab ka keerulisemalt. Ehk siis Urrile hääled sisse ja teele.
Sinitaevas paistis kõige üle, linnuke siristas puuladvas, tuju oli hea.


 Küla vahel promeneerisid mu kõige lemmikumad ja ägedamad härrad, lille löödud ja puha. Minu meelest tulid nad pruudirannast, aga võib-olla ka mitte. Ilmselt siiski mitte. Vasakul on meie oma küla kunstnik Enn Johannes (kelle ühe näituse rivistame ka raamatuesitlusel 03.08 üles). Unustasin muidugi suures erutuses Ennule öelda, et olin just eelmisel päeval saanud kingiks ühe tema õpilase töö, aga ju siis järgmisel korral. Teine herra on Tõnu Otsason, kes tegeleb nii paljude asjadega, et ma neid siinkohal üles loetlema ei hakkaks, ent keda te kaudselt kohtate saabudes-lahkudes ka Heltermaa sadamas. Ja vististi ka natuke selle raamatu kaante vahel, mis trükiliinidel praegusel hetkel tantsu lööb.

 Enn Johannes, kes on meie maanteede hirm oma kolmerattalise elektrikaga, mainis möödaminnes üht ammuteada tarkust. Tema kolmerattalisele lubati kirjade järgi ühe soojaga läbisõitu 40 km, reaalsuses olevat see aga 20 km. Meie Urri kestvuseks lubati paberites 80 km, tegelikkuses... No seda me Kassari peale proovima läksimegi, eks ole.


Meeleolu oli ülev kuni tagasiteel selle hirmpika ja igava Käina-Suuremõisa sirge peale jõudsime. Näha oli, et kiirus väheneb sama jõudsalt, kui päike metsa taha kukub ja varbad külmast siniseks tõmbusid.

Abikaas hoiatas mind juba mitme kilomeetri jagu, et aeg on hakata otsima küünetehniku numbrit ja elektrit laenuks paluda. Ma muidugi proovisin esmalt siiski tahtejõuga Urri akusid täita, aga pidin viimaks alla vanduma. Hirmus piinlik, ent ka naljakas ju oli, vastu ööd teisele sisse sadada, aga nujah...Napp pooltunnikest hiljem asusime võrdlemisi uljalt koduteele, sest no mis see siis ära ole! Tee tasane ja hea, tuulgi pooleldi soodne...
Suuremõisa jõudes vaatasid memmed akendel kaelad õieli seda ilmaimet, mis nõnna aeglaselt alleel "kihutas". Järsku oli teel, mis na tasane, iga pisimgi tõus masinale ränkraske, see-eest muidugi oli ka iga langus kohe tablool kenasti näha. Mingid jalgrattapoisid kihutasid lauluga mööda, autodest rääkimata, meie tiksusime ikka veel kui teod. Kirikust mööda saades kobisin Urrilt mahaja lükkasin veidi tagant. Tütarlaps valges hõlstis, peaaegu püksata, küüned tulipunased, lükkamas Urri... Ma arvan, et teleriski polnud sel õhtul miskit lõbusamat vaadata. 
Heltermaa-Kärdla teele jõudes oli selge, et sel moel me isegi Sarve teeni välja ei vea ja otsustasime vahetust teha. Mina rooli (khm-hm) ja abikaas lükkama. Lükata aga eriti polnudki tarvis, sest no meil on siiski veike kaaluvahe ja see näis Urrile koguni sümpaatne olevat. Nagu Hiiumaal ikka, siis kõige nörritavamad seigad juhtuvad alati just täpselt praamiajal, nii ka eile. Õnneks sai segaste odüsseiat piielda siiski vaid praamile kihutavate autode rodu (mis jaotub alati siiski ühtlasemalt, kui praamilt saabuvate rivi). Hilleste kabeli tagusel - ülimalt auklikul! - metsateel loksusin siiski Sarve teeni ära. Õnneks suurelt maanteelt autokolonnist ühtegi masinat minu teele ei keeranud ja ma sain ühe soojaga edasi lasta. Mitte küll kaugele, sest seal tuleb kohe üks tõus. Tõus on selline, et muidu seda ei näe ega tunnegi, aga viimseid surmakorinaid tegeva Urri jaoks oli see siiski tõsine mäetipp. 

Ülejäänud teekonna vallutasin akusid viimse piirini vägistades, seejärel natukeseks seistes ja neil koguda lastes, ja jälle edasi punnitades. Nagu Murphy seadus, sattus see akude kogumine alati pimedates kurvides olema. 
Vastu tuli palju rõõmsaid naabreid, kes uljalt lehvitasid ja ohtu ei aimanud. Seda ohtu, et ma võin ootamatult kesk teed lõpetada. Või siis pressisid mu rõõmsalt kraavipervele, mis oli ilmselgelt mõttetu energiaraisk mu Urri jaoks.
Viimase kilomeetri pakkusin ma taas mahlakat vaatepilti, kui roolis üritasin hoogu juurde jõnksutada. Aga muide, müürideni vedasin välja :) Mis sest, et kohale jõudsime samaaegselt - mõni mees omal jalal, mõni tüdruk Urri selgas. 
Tjah, kõige ägedamad hetked ei saa kunagi pildile...

Mis tõestab, et Ennul oligi õigus... hiinlased on oma masinaid testinud küllap pisikeste hiinlastega, mäest alla ja allatuult :) Ja kõik lubatud numbrid tuleb jagada kahega :)

11 juuli 2018

Sünnipäevalaps tervitab

Sünnipäeva puhul peab ikka tolmuteel sõitma

Ainult kõige julgemad tulevad Sarvele

Ma ei kavatse teid toidupiltidega koormata, sest te teate ju nagunii, et Ungru on Hiiumaal parim, aga ma lihstalt tahtsin juhtida tähelepanu, et brüleekreemil ei ole seekord ei mustikad, rabarber ega mingi muu traditsiooniline kraam, vaid... kurk, just nimelt kurk, sidruniga marineeritud. I-me-li-ne!


Kuigi tursitid sindrinahad olid Ungru Rabarbrast tilgatumaks joonud, jäin siiski ellu.

Killuke Viljandit jõudis õhtul üllatusvisiidile :)

10 juuli 2018

"Mu saatuse maa" Aino Kallas

Kuigi see raamat on kindlasti kõigil juba ammuilma loetud, ent siiski - minu raudne soovitus. Imeline keel, terav pilk, hea portreteerimisoskus ja aegadeülesed tähelepanekud. Siit tuleb mannetu ilukõne, aga mulle tõesti sedavõrd meeldis siinne kooslus. Tuttavad paigad, tuttavad nimed, tuttavad tunded. Ja kõike mõõdetud kogustes. Sa ei jõua veel tüdineda kõnealustest paikadest ega inimestest, kui juba ongi teemavahetus. 
Eriti nauditavad olid muidugi killud Suuremõisast, Kassarist ja Reigist, kuid ka Saaremaa, Tallinn, Tartu ja... Viljandi :) Kahetsusväärselt vähe muidugi. Viljandi, küll imelühikese, killukese tegi mu jaoks põnevaks, et kohtasin taas kord veidrat perenime Sangernebo. Mõni aeg tagasi veel isegi esines seda nime seal, kuis praegu, ei tea. Kallas jutustas aga ühest eelmise sajandi alguse Sangernebost, kes küll Viljandisse abiellus, ent vist siiski mehe perekonnanime ju sai... ei tea, kuidas see kummaline nimi siis tänasesse päeva kandunud on.

Kuulge, ja päriselt, kui te midagi sama head oskate soovitada, siis ma olen südamest tänulik :)

09 juuli 2018

Viisin Aino jalutama, vol 2


Vormsi katkes võrdlemisi äkitsi, sõber Yrno lubas meeletut vihma ja järgmiseks päevaks planeeritud järjekordne rattaretk (Meretuule lubamist mööda see kõikse ilusam ja ägedam tiir) tundus kahtlane. Lisaks ei soosinud meid tuul ja naabrusesse siginenud teised jahid, mistõttu tundus sadamast välja manööverdamine enam kui tricky. Oli kah. Need uutesse sadamatesse suure vaevaga ehitatud suurtest kividest kaldad ja ääred näevad ülikenad välja, ent on ühtlasi ka tõsiseks hädaoruks liiklemisel. Päris ilus vaatepilt muidugi paadiga kividesse panna :) Mulle hullult teravad elamused meeldivad muide.
Igatahes tundus ühtäkki Vormsi nii ebasõbralik, et ei tahtnud seal enam sekunditki kauem olla. 



Niisiis, viisin Aino Haapsalu peale laiama. Aino on muide võrratu teekaaslane ja seltsiline ja pildil nähtav raamat on ilmselgelt mu selle lugemisaasta (seni) vaieldamatu lemmik number üks. Kes midagi samast ajastust ja sama head oskab soovitada, saab minult pika pai.

Grand Holm Marinas on suvel alati elu ja melu, igav ei hakka, kurb ka ei ole.

Kärme Küülik oli otsustanud end mingil imelikul hilisel kellaajal avada ja pettunud potentsiaalseid kliente piidles laual vaid üks edev poosekass. Ristisin kohviku Kärmeks Kassiks ja läksin vaatasin, mida põnevat naabrid pakuvad.
Vist kandis nime Rootsituru kohvik, aga võib-olla, et ka mitte. Selline vinks-vonks kohake, vegan-veiniga (whatever!). 








Kuna ma põhiliselt lugesin, sõin ja jõin, siis ega mul Haapsalust muud ei olegi kirjutada.
Järgmisel päeval koduteele asudes juhtus poolel teel esimest korda see, et ma andsin rooli pihust. Aga sellest ma vist juba kirjutasin eelmises postituses. Allolev pilt siiski eriti hästi ei illustreeri toimunut, sest selle kõige hullema laine aegu ma otseloomulikult ei kavatsenudki mingit mobiili näppu haarata, mul oli raskusi kinni hoidmisega :) Lisaks ei ole siin pildil ka aru saada k u i märg see esiklaas oli, eriti juhipoolne, kust suunast avamere lainetus ju tulebki.Ma sain aru, et praam peab praegu seal kuskil juba olema, aga ma e i näinud seda. Päriselt. 

Heltermaale jõudes kohtasime oma kainaabreid, kes asutasid suurema seltskonnaga Heinlaiule minema. Aga mitte see pole tähtis, nad nimelt laadisid oma grillid ja külmakastid ja muu suurema tavaari mingile parvelaadsele asjandusele... Et noh, ma oleksin tahtnud näha, kuidas nad sellest lainest läbi sellega läksid. Ilmselt ikka läksid, sest nad ei tundunud säärast trikki esimest korda tegevat :)

Aga kodulaudas oli mul selline MUNA. Ei saa ju õnnetu olla, kui sul on nii suur muna :) Mulle nii hirmsasti meeldib see, tahaks endale ka sellist. 


Aga olgu nii, ma nüüd naudin viimaseid tunde oma praeguse verstaposti juures, homme kukub juba uus number ette ja siis on uus elu :) Ma juba, muide, valmistun - mu lugemislaual on täna õhtul Tiia Toometi "Vanaduse võlud" :)))))

06 juuli 2018

Viisin Aino jalutama, vol 1

Tripi Heltermaa-Sviby-Haapsalu-Heltermaa koondnimetus on "Viisin Aino jalutama". Ainole meeldis küll, kuigi Hiiumaast paremat paika ta ei tea.

Tähelepanekuid retkelt.

- Esmalt merejuttu. Kehv on see, et ükskõik, kuhu minna tahad, peab alati roomama pool teed sedasama Heltermaa-Rohuküla praamiteed. See on lihtsalt nii haige. Vahelduse pärast ma ju sinna paati roningi üldse. Teiseks ajab mind hullult närvi, et ma pean merel sõites ka mingeid maha märgitud laevateid jälgima. Vähemalt sain ma täna tagasi tulles juhtida paati päris korraliku lainega, sellisega, mis pillutab sind peadpidi lakke, jalad maast lahti, nii et põhimõtteliselt rippud kramplikult rooli küljes. Esiklaas ka suurem osa ajast nii märg, et ega põhimõtteliselt välja ei näinudki. Igatahes oli mul nina vahepeal puhta Saaremaa poole.

- Vormsi ise oli päris toredake. Alul ehmatas küll ära, et jube palju inimesi seal, turistid küll põhiliselt. Paha üllatus muidugi see, et paat tuli panna poi peale, lisaks oli raskendatud paadilt maha saamine. Mis tähendas, et pärast esimese veini avamist enam maale ei tikkunud.

- Sviby uus sadamahoone näeb nunnu välja. Aga üks rasvane etteheide siiski: kes k....jätab duširuumi juurde WC ehitamata?! Esimesest viimase praami väljumiseni on jah I korruse WC avatud, aga õhtuks/ööseks pannakse see korrus lukku ja siis pead kuskil plastkempsus käima ja siis alles II korrusele pesema minema. Sul on nagu kanalisatsioonitoru ju olemas, lisaks võrdlemisi kohakuti, asi see siis II korrusele duširuumi juurde kemps ehitada ära pole. Ma jälgisin täpselt, kuidas ühe sommide jahi pealt üks mees käis õhtu otsa joonelt sinna II  korruse pesemisruumi, raudselt väljutas kõik oma õlleliitrid sinna. Varsti on see duširuum täielik pervourgas, ma ütlen.

- Saareline elu mulle meeldib, kõige täpsem info liigub suust suhu, eeltöömaniakid võivad arvuti ees klahve tühja klõbistada :) Üldiselt on kohe sadama juures rattalaenutus ja mingi snäki-joogimajake, sealt saab infi kätte, mis tarvis. Rattalaenutus oli vist mingi 10 eur/päev, kellaaegade pärast muretsema ei pea, nad elavad vist sealsamas üle tee. Nii et lippab kohale, kui miskit on. Rolleri rent oli 30 eur, aga no mina sinna rolleri peale küll ei roni :) Ennemini väntan, kuigi sport on endiselt saatanast :) Triinu tegi feissaris õige tähelepaneku - ma sain viimaks varakevadel (õilsal eesmärgil!!!!) soetatud trenniriietel viimaks hinnasildid küljest lõigatud. 

- Kui muidu on Murphy seadus, et rattaga sõites on tuul ALATI vastu ja tee ÜLESmäge, siis Vormsi üllatas. Tee läks kogu aeg mäest alla, uskumatu ime. Sõida palju tahad. 

- Maastik on Vormsil totaalselt teine kui Hiiumaal! Seal on pinnavormid mõnuga näha, Ja millised metsad! Kuna me laekusime Vormsile alles õhtul kl 18 paiku ja ilm ka pigem pilves oli, siis nende paksude metsade vahel oli ikka päris pime ja kummituslik. 

- Lõhn on Vormsil samuti sootuks teine. Ma ei tea, seal on vist niiskem, igatahes olid lõhnad kuidagi rõsked ja tummised.

- Jeerum, kuidas Vormsil linnud laulavad! Nagu mõnes lõunamaa vihmametsas, kõvasti ja erksalt. Täitsa võõras laul oli ja mõned linnud olid ka väljanägemiselt võõrad, eriti seal Püha Olavi kiriku juures. Täielik eksootika.

- Lisaks jääb Vormsist mulle eriti kirkalt meelde: kaunid majad ja aiad (kodukaunistamise meistriklass), prügimajad, bussipeatused, paargud, Diby valgusfoor...

Pildid juhtusid sedapuhku väga hallides toonides, aga mõelge ise värvid siis juurde :)





Vormsilased on hullult neid infostende paigaldanud. Muidu hirmus tore, aga kohati oli neid nii sagedasti, et no ei jaksanud end kogu aeg rattalt maha ajada :)

Saareelu :)

Poleks ju õige Vormsi-retk, kui rõngasristist klõpsu ei teeks

Talaar ootab


Random tütarlaps puu otsas, seltsiks sipelgad





See foor oli siis vist Diby oma

Raamatukogu, ei koorma KOV eelarvet ega midagist :)



Prügimajandus

Sviby sadama päikeseloojang


Vaade magamistoaaknast