12 juuli 2018

Laena mulle elektrit, küünetehnik!

Eilsest päevast vajaksin ma küll korraliku fotoreportaaži, seega kui keegi sooviks meie ihufotograafiks hakata - riskides ühtlasi teravate elamuste üledoosiga -, siis oled teretulnud.
Õhtu algas väga viisakalt (nagu enamasti), perekondlik konsiilium otsustas asuda oma meelistegevuse manu, ehk minna plakateid krõpsutama saare peale. Sedapuhku Kassari saarele. Perekondlik konsiilium otsustas ühtlasi, et milleks minna lihtsamalt, kui saab ka keerulisemalt. Ehk siis Urrile hääled sisse ja teele.
Sinitaevas paistis kõige üle, linnuke siristas puuladvas, tuju oli hea.


 Küla vahel promeneerisid mu kõige lemmikumad ja ägedamad härrad, lille löödud ja puha. Minu meelest tulid nad pruudirannast, aga võib-olla ka mitte. Ilmselt siiski mitte. Vasakul on meie oma küla kunstnik Enn Johannes (kelle ühe näituse rivistame ka raamatuesitlusel 03.08 üles). Unustasin muidugi suures erutuses Ennule öelda, et olin just eelmisel päeval saanud kingiks ühe tema õpilase töö, aga ju siis järgmisel korral. Teine herra on Tõnu Otsason, kes tegeleb nii paljude asjadega, et ma neid siinkohal üles loetlema ei hakkaks, ent keda te kaudselt kohtate saabudes-lahkudes ka Heltermaa sadamas. Ja vististi ka natuke selle raamatu kaante vahel, mis trükiliinidel praegusel hetkel tantsu lööb.

 Enn Johannes, kes on meie maanteede hirm oma kolmerattalise elektrikaga, mainis möödaminnes üht ammuteada tarkust. Tema kolmerattalisele lubati kirjade järgi ühe soojaga läbisõitu 40 km, reaalsuses olevat see aga 20 km. Meie Urri kestvuseks lubati paberites 80 km, tegelikkuses... No seda me Kassari peale proovima läksimegi, eks ole.


Meeleolu oli ülev kuni tagasiteel selle hirmpika ja igava Käina-Suuremõisa sirge peale jõudsime. Näha oli, et kiirus väheneb sama jõudsalt, kui päike metsa taha kukub ja varbad külmast siniseks tõmbusid.

Abikaas hoiatas mind juba mitme kilomeetri jagu, et aeg on hakata otsima küünetehniku numbrit ja elektrit laenuks paluda. Ma muidugi proovisin esmalt siiski tahtejõuga Urri akusid täita, aga pidin viimaks alla vanduma. Hirmus piinlik, ent ka naljakas ju oli, vastu ööd teisele sisse sadada, aga nujah...Napp pooltunnikest hiljem asusime võrdlemisi uljalt koduteele, sest no mis see siis ära ole! Tee tasane ja hea, tuulgi pooleldi soodne...
Suuremõisa jõudes vaatasid memmed akendel kaelad õieli seda ilmaimet, mis nõnna aeglaselt alleel "kihutas". Järsku oli teel, mis na tasane, iga pisimgi tõus masinale ränkraske, see-eest muidugi oli ka iga langus kohe tablool kenasti näha. Mingid jalgrattapoisid kihutasid lauluga mööda, autodest rääkimata, meie tiksusime ikka veel kui teod. Kirikust mööda saades kobisin Urrilt mahaja lükkasin veidi tagant. Tütarlaps valges hõlstis, peaaegu püksata, küüned tulipunased, lükkamas Urri... Ma arvan, et teleriski polnud sel õhtul miskit lõbusamat vaadata. 
Heltermaa-Kärdla teele jõudes oli selge, et sel moel me isegi Sarve teeni välja ei vea ja otsustasime vahetust teha. Mina rooli (khm-hm) ja abikaas lükkama. Lükata aga eriti polnudki tarvis, sest no meil on siiski veike kaaluvahe ja see näis Urrile koguni sümpaatne olevat. Nagu Hiiumaal ikka, siis kõige nörritavamad seigad juhtuvad alati just täpselt praamiajal, nii ka eile. Õnneks sai segaste odüsseiat piielda siiski vaid praamile kihutavate autode rodu (mis jaotub alati siiski ühtlasemalt, kui praamilt saabuvate rivi). Hilleste kabeli tagusel - ülimalt auklikul! - metsateel loksusin siiski Sarve teeni ära. Õnneks suurelt maanteelt autokolonnist ühtegi masinat minu teele ei keeranud ja ma sain ühe soojaga edasi lasta. Mitte küll kaugele, sest seal tuleb kohe üks tõus. Tõus on selline, et muidu seda ei näe ega tunnegi, aga viimseid surmakorinaid tegeva Urri jaoks oli see siiski tõsine mäetipp. 

Ülejäänud teekonna vallutasin akusid viimse piirini vägistades, seejärel natukeseks seistes ja neil koguda lastes, ja jälle edasi punnitades. Nagu Murphy seadus, sattus see akude kogumine alati pimedates kurvides olema. 
Vastu tuli palju rõõmsaid naabreid, kes uljalt lehvitasid ja ohtu ei aimanud. Seda ohtu, et ma võin ootamatult kesk teed lõpetada. Või siis pressisid mu rõõmsalt kraavipervele, mis oli ilmselgelt mõttetu energiaraisk mu Urri jaoks.
Viimase kilomeetri pakkusin ma taas mahlakat vaatepilti, kui roolis üritasin hoogu juurde jõnksutada. Aga muide, müürideni vedasin välja :) Mis sest, et kohale jõudsime samaaegselt - mõni mees omal jalal, mõni tüdruk Urri selgas. 
Tjah, kõige ägedamad hetked ei saa kunagi pildile...

Mis tõestab, et Ennul oligi õigus... hiinlased on oma masinaid testinud küllap pisikeste hiinlastega, mäest alla ja allatuult :) Ja kõik lubatud numbrid tuleb jagada kahega :)

2 kommentaari:

  1. Ohh, mis lust :-)
    Aitähh, Mae, reedesse nalja toomast!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänaseks teeb see mullegi juba nalja :P

      Kustuta