24 juuli 2018

"Seitse õde" L. Riley


No seda raamatut jään ma küll igavesti mäletama. Kahel põhjusel, ja kumbki neist pole meeldivate killast. Tänu sellele raamatule olen ma nüüd raamatukogus võlgnike nimekirjas. Vaju või häbi pärast maa alla. Raamatukogusüsteem on veel niimoodi seatud, et kui ühega juba võlas oled, siis ei saa ka teisi pikendada, seega on mul tänaseks neid võlas raamatuid juba mitu. Postituviga on selle raamatupaki saatmine kergelt tülikas. Postikapiga võiks ju saata - eeldusel, et keegi selle siis ka Tallinnas kapist välja toob -, ent Hiiumaal on lähim pakikapp Kärdlas, mistõttu on sinna umbes sama keeruline minna kui Tallinnasse. Lisaks ei ole Tallinnas jätkuvalt raamatute tagastuskasti, mistõttu minu algne plaan selle kõigega pühabal tegelda, läheb vett vedama (ja huvitav, kui kast ka oleks, kas siis peaksin koos raamatutega rahaümbriku sinna laskma :D?)

Pagan küll, võlg võlaks, aga oleks siis raamat ka seda väärt! Tegelikult tundub, et see on nõrgamõistuslikele kirjutatud, teate küll, selline raamat, kus tuleb kõik ette ja taha ja puust ja punaseks ära nämmutada. Mõtete ja lausete vahel pole absoluutselt õhku ja ruumi lugeja fantaasiale. Ma tunnen, et mind on haledalt petetud. Autori poolt siis. Ja raamatukogutädi veel ütles, et see kõigile hullult meeldib ja on hirmus popp praegu. Ka tema pettis mind. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar