03 juuli 2018

"Väävelkollane taevas" Kjell Westö


Westö vanadele austajatele ootuspärane maiuspala. Seekord ehk veidi vähem ajalugu, sündmused kulgevad põhiliselt areenil, mis algab kusagilt 1970ndatest, kulgedes siis vaikselt tänapäeva välja. Tohutult nauditavad karakterid, kaasahaaravad hetkekirjeldused ja... miskine tabamatu valu, mida oskab vaid tõeliselt hea jutuvestja edasi anda. 

Raamatu lõpp jõudis välja muidugi sinna, kuhu kaasaegne soome kirjandus vist tahabki alati jõuda... meenub kohe hiljutine "Kui aeg saab otsa". Ent ärge peljake, need teemad ja paralleelid ilmnesid tõesti vaid viimastel lehekülgedel, ei varem. Muidu oli ikka see ilus ja õnnis Soome, kui kõik oli veel süütu ja rikkumata. Saared ja suvilad ja häärberid ja Helsingi avarad korterid, õhtusöögid ja vähipeod ja...Nosõnaga  kõik see ajalooks saanu.

Tehniliselt poolelt lisan, et mina, kuigi otsapidi ka rootsi keelt nuusutanud inimene, oleksin eelistanud, et raamatus esinenud kohanimed siiski eestlastele tuttavamas soomekeelses variandis oleksid esinenud. Mõnedest sain ju niigi aru, ent osad jäid arusaamatuks ja see lõpulisas näpuga järje ajamine pole ikka see. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar