09 juuli 2018

Viisin Aino jalutama, vol 2


Vormsi katkes võrdlemisi äkitsi, sõber Yrno lubas meeletut vihma ja järgmiseks päevaks planeeritud järjekordne rattaretk (Meretuule lubamist mööda see kõikse ilusam ja ägedam tiir) tundus kahtlane. Lisaks ei soosinud meid tuul ja naabrusesse siginenud teised jahid, mistõttu tundus sadamast välja manööverdamine enam kui tricky. Oli kah. Need uutesse sadamatesse suure vaevaga ehitatud suurtest kividest kaldad ja ääred näevad ülikenad välja, ent on ühtlasi ka tõsiseks hädaoruks liiklemisel. Päris ilus vaatepilt muidugi paadiga kividesse panna :) Mulle hullult teravad elamused meeldivad muide.
Igatahes tundus ühtäkki Vormsi nii ebasõbralik, et ei tahtnud seal enam sekunditki kauem olla. 



Niisiis, viisin Aino Haapsalu peale laiama. Aino on muide võrratu teekaaslane ja seltsiline ja pildil nähtav raamat on ilmselgelt mu selle lugemisaasta (seni) vaieldamatu lemmik number üks. Kes midagi samast ajastust ja sama head oskab soovitada, saab minult pika pai.

Grand Holm Marinas on suvel alati elu ja melu, igav ei hakka, kurb ka ei ole.

Kärme Küülik oli otsustanud end mingil imelikul hilisel kellaajal avada ja pettunud potentsiaalseid kliente piidles laual vaid üks edev poosekass. Ristisin kohviku Kärmeks Kassiks ja läksin vaatasin, mida põnevat naabrid pakuvad.
Vist kandis nime Rootsituru kohvik, aga võib-olla, et ka mitte. Selline vinks-vonks kohake, vegan-veiniga (whatever!). 








Kuna ma põhiliselt lugesin, sõin ja jõin, siis ega mul Haapsalust muud ei olegi kirjutada.
Järgmisel päeval koduteele asudes juhtus poolel teel esimest korda see, et ma andsin rooli pihust. Aga sellest ma vist juba kirjutasin eelmises postituses. Allolev pilt siiski eriti hästi ei illustreeri toimunut, sest selle kõige hullema laine aegu ma otseloomulikult ei kavatsenudki mingit mobiili näppu haarata, mul oli raskusi kinni hoidmisega :) Lisaks ei ole siin pildil ka aru saada k u i märg see esiklaas oli, eriti juhipoolne, kust suunast avamere lainetus ju tulebki.Ma sain aru, et praam peab praegu seal kuskil juba olema, aga ma e i näinud seda. Päriselt. 

Heltermaale jõudes kohtasime oma kainaabreid, kes asutasid suurema seltskonnaga Heinlaiule minema. Aga mitte see pole tähtis, nad nimelt laadisid oma grillid ja külmakastid ja muu suurema tavaari mingile parvelaadsele asjandusele... Et noh, ma oleksin tahtnud näha, kuidas nad sellest lainest läbi sellega läksid. Ilmselt ikka läksid, sest nad ei tundunud säärast trikki esimest korda tegevat :)

Aga kodulaudas oli mul selline MUNA. Ei saa ju õnnetu olla, kui sul on nii suur muna :) Mulle nii hirmsasti meeldib see, tahaks endale ka sellist. 


Aga olgu nii, ma nüüd naudin viimaseid tunde oma praeguse verstaposti juures, homme kukub juba uus number ette ja siis on uus elu :) Ma juba, muide, valmistun - mu lugemislaual on täna õhtul Tiia Toometi "Vanaduse võlud" :)))))

2 kommentaari:

  1. Palju õnne Sulle, vapper saarenaine!
    Kristel

    VastaKustuta