20 august 2018

"Pärand ja keskkond" Vigdis Hjorth


Uhhhh, ütlen ma hakatuseks, olles alles veerandtunnike tagasi selle raamatu käest pannud. Ma olen juba mõnda aega oodanud, et millal siin sarjas jälle mõni võimas norrakas üles astub, Wassmo on ikka väga kaugele minevikku ju jäänud. Nüüd on ta kohal, see uus tegija.
Tunnistan, esimeste lehekülgede järel kaalusin pooleli jätmist. Kogu stiil näis jõhkralt labane lakooniline kirjeldamine. Ma kiristasin hambaid ja leidsin lugemisele asendustegevusi. Ent siis läks käima ja ma mõistsin, et säherduse loo jutustamiseks on valitud ainuõige lähenemisnurk. Komad, ohtralt komasid, puhas nauding, mida liigsete mõttekriipsude, semikoolonite ja jutumärkidega ei ahistata. 
Romaanina võrratu. Siis nägin siia pilti otsides kusagil tutvustuses mingit võrdlust Karl Ove Knausgaardiga. No tere talv! Karl Ove on Vigdise kõrval pehmomees kuubis (kuigi ma saan aru, et pehmomehed ongi nüüd moes). Ma ei raisanud liigselt oma aega norrakeelses ajakirjanduses ringi kolistamisele, lisaks on sealgi pooled artiklid lukus ja tasulised, ent ma saan aru, et siin on üsna kõvasti ainest päris elust... Ja saan ka aru, et üks õdedest on jõudnud ilmutada oma nö vasturomaani (otsetõlkes"Vaba tahe" võiks see olla). Ma eeldan, et Eesti Raamatu usinad tõlkijad juba töötavad selle kallal. Tõsi, ega õekse stiili kohta see veel mingit garantiid ei annaks, siin võiks lihtsalt arutleda vastandumise üle. Vigdis Hjorthi ennast loodan ma maakeeli õige pea veel kohata, "Pärand ja keskkond" alles esimene eesti keelde tõlgitud teos temalt. 

15 august 2018

"Minu Viin" Triinu Viilukas

Hommikuseks keeleharjutuseks passib hästi öelda palju kordi ja kiiresti Triinu Viilukas "Minu Viin" - ajab ikka sõlme küll, aga samas äratab ka üles. 

Viin ei ole minu linn ega Austria minu maa, tegelikult see keeleruum üleüldse ei ole minu jaoks. Lihtsalt isiklik kiiks, nagu elus ikka :) Aga võib-olla on selle antipaatia kaugem tagamaa ikka see `97 või `98 märts, kui Schönbrunni lossiaed võttis meid lumega vastu, hektarite kaupa värvilisi võõrasemasid piilus õrnvalge lumevaiba alt välja :) Leebelt väljendudes, oli ikka natuke külm küll. Oot, aga ma jäin praegu mõtlema, et Triinu kirjutas vist ikka sellest, milline defka on Viinis lumi...? No ei tea ja ei saa ka üle kontrollida, aga igatahes mina mäletan Viini ja lund. 

Aga raamat on hea, päris hea isegi. Kontrollisin goodreads.com-i lehelt, et ma pole õige ammu ühelegi Minukale vist viite tärni andnud, viimati Okeaania ja Iisrael ongi saanud. Nüüd tuli Viinile ka ära. Autor on leidnud mu meelest hea tasakaalu isikliku ja informatiivse vahel, poliitikasse (see paelub mind reisikirjades kõige vähem, ausalt öeldes) ja ajalukku ei tungi, viskab nalja nii enda kui kohalike üle, ja on üldse kuidagi... päris ja inimlik. Mulle tegi üksjagu nalja ka suhete/sümpaatiate vaheldumine ja siis kogu see muusikaga seonduv. Ilmselt oli mu enda aju ka vahepeal lühises, aga võib-olla juhtusid need ka tekstis kuidagi lähestikku, aga mingil hetkel tekkis mõnus virvarr, et mis asja, jälle uus suhe, jälle uus tüüp?! Ja sama nende muusikakollektiivide ja basside ja baritonidega, et kes kellega ja kus ja mis häälerühmas laulab jms. 
Imetlusväärne on seegi, et tal pärast 17 aastat veel värsket pilku jagub.
Kentsakad on need viinlased, seda ma pean pärast lugemist tunnistama küll...

P.S. Ma ei saa midagi parata, aga kujutan selgelt ette raamatu valmimise lõpuperioodi, mil Triinu kirjutab, Mari toimetab, Triinu-Mari teeb keelt ja lisaks peab vahepeal veel ka Mariliisiga organisatoorseid küsimusi arutama - üks korralik Triinude ja Maride tohuvabohu :)

P.P.S. "Minu Viini" peamine ebaõnn seisneb aga vist selles, et  see sattus kahe hullu Minuka vahel ilmuma, raamat vajanuks rahulikumat aega :)

14 august 2018

Omlett, munavõi, praemuna, keedumuna...

Mida toovad "Muna" etendusele tulijad kõige sagedamini?
Õige vastus: muna, olgem täpsed, mune. Neid saavad nii trupp kui ka korraldajad. Õnneks me armastame munatoite ja aasta lõpuni pole meie varud veel täidetud, nii et tooge aga edasi.
Foto: Tuuli Tammla

Muna on meie pead muidugi segamini ajanud. Hetk kohalikust poest. Kassas. Müüjaproua küsib T-lt, et kas tal muna juba on.
T. silmist peegeldusid muidugi ainult küsimärgid vastu, sest ta mõtles pingsalt, mitu muna on kodus veel külmikus ja miks kassaproua selles osas äkki huvi ilmutab. Ja kas tõesti peaks juurde ostma.
Otse loomulikult ei huvita kedagi meie külmkapis leiduvate munade bilanss, vaid ikka see lauda oma.
Neljal päeval on teil seda veel võimalus ise kaeda. Seda neljandat ma ei soovita, sest see on juba üsna punnis täis. Tulge parem homme, so kolmabal. Ma olen ka olemas ja uusi raamatuid lubati samuti. Kui ma juba siin ei oleks, siis ma vist küll tuleksin.

"Maailma lõpus on kohvik" Lauri Räpp


Räpi  Kuuba-raamat jääb mu vaieldamatuks lemmikuks temalt. See siin oli ka hea, isegi väga, aga Kuuba puhul oli ilmselt ajastus lugemiseks sobivam. Siinses raamatus oli mingi... sügav nukrus. Ja see ääretu kurbus lihtsalt ei klappinud minu augustikuu meeleoludega. Muus osas armsad lood. Kindlasti mitte reisikirjad, need ei avanud lugejale kohalikku eluolu, vaid pigem ikka autorit ja tema  teel kohatud inimesi. 

13 august 2018

Pildikesi

Ole tervitatud blond lühikest kasvu tütarlaps kirgassinises kleidis, kes Sa lippasid pühapäeval mööda Heltermaa sadamat ringi! Ma esiti märkasin Sind vaid kleidi pärast, hiljem, juba sadamast tagasi kodu poole sõites, märkasin Sind taas - nüüd väljusid Sa Heltermaa Käsitöömajast sära silmis, ja jõudnud järjekorras seisvate autode juurde, tõstsid võidukalt üles pihku surutud "Minu Hiiumaa" eksemplari. Kahjuks olen minagi blondiin ja äärmiselt pikkade juhtmetega - oleksin pidanud auto kinni pidama ja Sind veel autogrammiga premeerima. Vähemasti olen mõtteis Sinuga :)

12 august 2018

Emotsionaalne laetus

Ma särisen eilsest päevast veel siiani. Ajalookroonika tarbeks panen oma küllusliku rõõmu võimalikult napilt kirja (esinemis-, mitte tähtsuse järjekorras):

1. Sadamas paadi peal käies nägin kai ääres võõrast paati, mis kandis praktiliselt sama nime, mu elu õiski ja kuna tal on eriline kirg sellise nimega paatide vastu, siis klõpsisin loomulikult pildi. Hästi salaja ja kaugelt, et paadil einestajaid mitte häirida. 

2. Samal ajal sildunud praamilt tõi üks Volli meile külla väga erilise külalise. Esmalt on tegemist blogimaailmas õrnalt juurduva kombega, kus blogikaaslased ka päris elus kohtuvad. Teiseks, nagu juba mõnedki kuud tagasi selgus, siis nimetet tütarlapse kadunud vanaema on meie tares teemaks pea iga päev ja lisaks olin ma ta möödunud sügistalvel rõõmsasti ka "Minu Hiiumaa" käsikirja sisse kirjutanud. See kõik rokib nii sajaga, et ma ei tahagi sellest pikemalt kirjutada, siinkohal võib vaid tõdeda, et kui sa teed seda, mida armastad ja teed seda nii nagu südamest õigemaks pead, siis kõik juhtub varem või hiljem ja otsad jooksevad iseenesest kokku.

3. Hiiumaa raamatudefitsiit on samuti lõppemas. Coopi asjalik esidaam haaras ise härjal, st raamatul, sarvist ja nüüd on see päris mitme poe letil üle Hiiumaa. Lisaks on kõigil Theatrumi "Muna" õhtutel see ka siin hoovil müügis (muidugi, kuniks see jälle otsa saab). "Muna" mängitakse veel kuuel õhtul, 13.-18.08, nii et olete oodatud. Hetkeseisuga tundub, et pea kõigil õhtutel olen ka ise õuel olemas, seega saab nii pühendust kui autogrammi (neid ma olen andnud juba mitu kilogrammi).

4. Eile, enne etenduse algust, palus üks paar minult ka autogrammi... ja mainisid nagu muuseas, et tulid Haapsalust kohale. Paadiga. Ma nägin seina najal kokkupandavaid rattaid (nagu vaid paadirahvas neid kasutab) ja uurisin siis ettevaatlikult, et kas siis Heltermaale. Ikka. Kas juba varem tulid? Ikka. Et mis küll selle paadi nimi on? No tuligi see vastus, mida ootasin :) Et siis paat, mida hommikul silmanurgast piidlesin ja salaja pildistasin. Igatahes vahva kokkusattumus.

5. Ja siis juba "Muna" ise. Mida meid kontrolletendustele vaatama ei lubatud :)))) Nillisime ümber lauda, ronisime redelilt lakaluugist piiluma, aga kõik avaused olid ju kinni kaetud, midagi ei näinud.  Õige kah, muidu poleks esikal üldse põnev olnud. Lavastus on nii-nii äge, hoopis midagi muud, mida ette kujutasin (ja no ma natuke ikka kujutasin, sest olin seda teksti ju Egiptimaal basseiniveerel mobiiliekraanilt detsembris lugenud). Ei ole labane koomusk ega hirmus tõsine draama, selline ühte ja teist ja täiesti parajalt. Oli kohati naljakas ja ennekõike eluline. Ja kellel Helena Pruuli lõpumonoloog pisaraid välja ei kisu, see on lihtsalt tuim tükk ja seda ei suuda enam miski päästa. Eriline kiusatus oli muidugi Uuspõldu naerma ajada, no et ei saa ju olla, et ta kogu etenduse jooksul ühtegi sõna ei lausu ja isegi naeratusevirvet ei tule näole.

Foto: Tuuli Tammla

Foto: Tuuli Tammla

Tegelikult ma lubasin lühidalt teha, ma tean. Ei, ma tahan veel seda ütelda, et ma esiotsa seda 1 tund ja 45 minutit kestvat vaheajaTA asja ikka pelgasin, väike väss ju ka peal, et äkki jään tukkuma. Või hakkan nihelema. Või lihtsalt kella vahtima. Omi mõtteid mõlgutama. Aga ei kordagi. Kõik jäi mõtlemata.
Öösel voodis lebades kippus mul nutt aga vägisi kurku, kui mõtlesin, et nädala pärast on nad siit õuelt kõik läinud. Keegi ei korda enam kiiges teksti, keegi ei jookse alleel hommikujooksu, ei SUPita laidude vahel, ei lebota õuevooditel rändavaid pilvi vaadates....

6. Õhtu lõpetas, lisaks langevatele tähtedele ja nahkhiirte hoogsale lennule, taas üks armas privaatne tagasikaja raamatule. Ma ise küll kommenteerin blogis pea kõiki oma loetud raamatuid, kuid saan väga hästi aru, et suur osa lugejaist seda ei tee ja kui siis viitsitakse oma väärtuslikku aega ja energiat sellele kulutada, et jagada oma mõtteid, siis see on lihtsalt nii liigutav! 
Ega rohkem emotsioone poleks sellesse päeva ka mahtunud, seda ma ütlen.

Täna on uus päev ja uued meeleolud, sellised saarelisargised. Teater küll puhkab, aga seevastu teatripuhvet läks lendama. Tuulte tallermaa.


11 august 2018

"Peeter I ja Katariina I Tallinnas" Jüri Kuuskemaa


Järgmine kord Kadrioru parki jalutama minnes paras näppu võtta. Kuuskemaale kui ajaloost läbi imbunud tegelasele omaselt on see detailirohke kirjeldus pargi kujundamisest, lossi ehitamisest ja Paldiski sõjasadama rajamisest, ent samavõrd leidub siin ka mahlakaid kõrvalepõikeid ja naljalugusid. Viimased muidugi oluliselt intrigeerivamad.  
Seda poolt, mis mind Katariina I puhul paelub, oli siin aga kahetsusväärselt vähe :)

09 august 2018

Oli see vast päev, see kolmas kohvikutepäev...

Kõik kordub, võin ma järjekordselt nentida :) Triikimata laudlinade virnad, mitme maja vahet segamini potid-pannid, romantiline perseiididesadu, saagivad ritsikad... Ma oleks nagu sellest juba kirjutanud... kas tõesti on see muster juba sedavõrd kivisse raiutud...

Kotletiteoga on nüüd mõneks ajaks klaara. Need üksikud, mis sügavkülmikust vastu kargasid, tekitavad minus ühe teatava refleksi. Küpsetamine ei tule ilmselt järgmise aasta jooksulgi enam kõne alla. Faktisõbrad ootavad kindlaid numbreid, aga neid ma öelda ei oskagi. Et mitu kilogrammi kotletitainast või kotlette lõppeks kokku sai. Midagi ikka sai. Viimane praadimine toimus igatahes nõks alla +40kraadises keramajas. 
Lisaks kotletipraadimisele jään sellest nädalast põhiliselt mäletama muidugi tunnet, et raamatuid, andke mulle raamatuid! Jälle üks koht, kus mandri- ja saareelu erinevus teravalt välja tuleb. Mandril on olemas raamatupoed ja kui neid ka pole just kõrvaltänavas, siis keegi naabritest ikka liigub mõnda suuremasse asulasse, kust vajalik lektüür hankida. Hiiumaal raamatupoode ei ole, tagasihoidlik valik on müügil Kärdlas Selveris ja Coopis. Viimaste varustusahel on aga kas kole pikk või aeglane, igatahes "Minu Hiiumaa" sinna veel jõudnud ei ole. Väiksemad müügikohad ja huvilised kirjutavad-helistavad-joonistavad mulle. Kogu see suhtlus võtab päris korralikult aega, rääkimata sellest, et häid uudiseid on mul harva ja vähestele. Ütle veel, et inimesed ei loe enam tänapäeval raamatuid :)

 Aga kohviku juurde tagasi tulles. Tee seda kohvikut mitmendat korda tahes, muutumatu on see, et kõik saab tehtud viimasel minutil. Meie moto - töö  efektiivsus kasvab pöördvõrdeliselt alles jäänud ajaga - kehtis ka seekord. Kohvikutepäeva üks korraldajaist ehmatas omal hääle kurku kinni, kui paar päeva enne tähtsat päeva hommikul kell 9 helistades mind magamast eest leidis :) Aga ega siin midagi pikalt ette valmistada ju olegi, sest telki ei saa püsti panna - tuul viib ära. Laudu-toole ei saa välja tuua ja paika sättida - osad ei kannata vihma, osad jäävad läbisõiduteele ette ja linnud lasevad ka need mõnuga täis. Filmi näitamiseks vajalikku tehnikat ei saa paika panna ja katsetada, sest projektor tuleb alles õigel päeval küla pealt laenutada. Avatavat ühepäevanäitust ei saa kohale tuua ja paika panna - loe eespool laudade-toolide kohta käivat juttu. Lava ja esinejate tarbeks tehnikat ei saa samuti mitu päeva varem õuele tuua. Ja samas vaimus edasi. Seega on targem end mõnuga välja magada ja õigel päeval kell 7 ärgata.




Ütlen ausalt, peale kotlettide ma toidu osas muud ei teinudki. Koogid kandsid õuele kokku head haldjalt saarelt ja mandrilt, kotletikõrvasega tegelesid samuti mandriabilised. Kui üks aasta laekusid leivapätsid Viljandist, siis seekord tuli koguni pool abitiimist Viljandist. Mu meelest võib varsti üldse teha Soonlepa õuel mulkide ühepäevakohviku :) 
Tegelikult ei olnud mitte ainult pool meeskonnast sealt pärit, vaid mitmed külalisedki tulid otse sealt. 
Otse paadiga. Nüüd on siin mõttekoht, et kuidas see võimalik on.

 Kohvikutiim koosnes põhimõtteliselt kolmest perekonnast ja nagu näha, siis järeltulevad põlved koolitatakse juba varakult välja, et nad tulevikus kohvikupidamise oma õlule võtaks ja vanakesed võiksid puievilus kogu üritust pealt vaadata :)





Tegelikult ma ei uskunud, et keegi eriti neid kotlette viitsib kuumaga süüa, aga järjekord oli igatahes permanentne. Nagu ka raamatu- ja autogrammiletis.

Nagu juba tavaks on saanud, siis kipuvad Soonlepa omad vastuvoolu ujuma. Küll sõdivad nad ühel aastal kohvikutepäeva kohvisponsori osas, küll tahavad ühel aastal mingit imelikku õhtusööki korraldada. Tänavu ei sobinud neile sisse juurdunud avamiskellaajad. Soonlepa Pegasus läks käima kell 15, aga eks me ju teadsime, et kell 12 hakatakse väravaist sisse murdma. Hullu polnud, inimesed olid mõistvad, pealegi saime nad naaberkülla veelgi ägedamasse Sarvenaiste kohvikusse saata ja hiljem tagasi kutsuda. Viimasega oli meil, muide, avatud paaditaksoliin, kapteniks Hiiumaa kõikse vahvam mere- ja jutumees Endel. 

Vaadake, siiamaani oli selline mõnus virvarr. Jalatallad lõid küll tuld, kuumarabandus oli käeulatuses, käsi oli pühenduste kirjutamisest krampis, ent siiski... võrdlemisi chill olemine. Tuurid hakkasid üle käte minema alles kuskil enne kl 16, mil pidi saabuma õuele Hiiumaa au ja uhkus - 101aastane Liidia (temast on kirjutet raamat "Vanaema mesipuu otsas"). See oli selline austusavaldus mu jaoks, et mu päikesepraetud näost valgus ühes verega ka päevitus. 
Ma olen aru saanud, et Liidia avaldas ise soovi esitlusest osa võtta pildilolevad Pühalepa osavallavanem ja Hiiumaa vallavanem teda vägisi kaasa ei meelitanud :)
Kui Liidia enam-vähem õnnestunult vaba tooli ja istumiskoha viludas (jah, kastelliõuel oli sel päeval päikeseketas halastamatu) sai, oli vaja end Aktuaalse Kaamera jaoks häälestada. Tegelikkuses muidugi mingit häälestust ei toimunud, sest sellist momentigi ei olnud. Kui ma kuhugi korraks seisatasingi, olid autogrammikütid jaol. Oma lahkuses tahtsin mõnele sellisele ilusasti palujale vastu tulla, ent ma ei arvestanud, et kui kirjutad ühele erandkorras, siis moodustub tema taha kohe uus järjekord. 



Lavalemineku hetkeks olin mina omadega juba küpse, igas mõttes, ega sellest olegi midagi kõnelda. Põneva faktina võib vaid ära mainida, et esitluse algushetkeks ja enda lavale astudes võisin vaid nentida, et raamatulaual ilutsesid "Minu Muhumaa" kaks viimast eksemplari. Tõeline kurioosum, ma leian.

 Nagu kõigest eelnevast veel vähe oleks  olnud, saabus ka Alavainu "Leegitsev kõne"- mis tema enda soovil tuli publikulegi ette kanda -, alles loetud minutid enne traali-vaali algust. Tuul ja muu ümbritsev on oma teinud, aga midagi aimdub ehk allolevast videost siiski. Kõne, avelikult leegitsevalt, kõlab tütar Kata-Riina Luide esituses.







Puhkemaja pidamise lisahüvede hulka kuulub seegi, et kohvikutepäevaks on alati mõni lebokušett vabanenud

Mamma-poiss Margus Tabor räägib sauna ehitamisest ja oma kirjutamata raamatutest


Vanuserekord jäi hr Sergol seekord löömata, 10 aastat jäi puudu...
Ma olen muidugi siiani hämmingus, et teid nii palju kohale tuli! Mitte ainult korraks läbi astuma, vaid päris mitmeks tunniks meiega aega veetma. Otse loomulikult on mul hirmus kahju, et teiega pikalt ja mõnuga aega veeta ei saanud :( Teid tuli päris kaugelt, teie hulgas oli neid, kes tulid mandrilt ekstra esitlusele, oli mitmeid väga armsaid üllatuskülalisi, oli neid, kellega kohtusin silmast silma esimest korda alles esitlusel, oli neidki, kelle kohaolust olen saanud teada tagantjärele blogidest ja näoraamatust, oli kõiki ja kõike! Ja ma sain esimest korda aru, et kes tahtis tulla, see ka selle võimaluse leidis, Eestimaal pole ükski vahemaa üleliia pikk. Ja kui ma juba kõnelesin esimest korda kohtumisest, siis ka mu armas keeletoimetaja tuli mandrilt kohale - jalgrattal, kujutate ette?!  Mina sõidan linnas oma toimetatud raamatute esikatele trammiga - kui igav!
Igatahes, minu pika ja segase jutu mõte on see, et ma olen tänaseni ikka veel hingepõhjani liigutatud ja õnnelik ja tänulik teie üle :)!


Raamatussegi raiutud leedrihaldja looming

Enn Johannese ühepäevanäitus "Olid õed, olid vennad..."

Öö on saabumas...
P.S. Tuhat tänu kõigile klõpsutegijatele, teieta ma ei teakski, mis sel päeval toimus :) Kahjuks ei suuda ma teie kõigi loomingut siinkohal teie isikuga kokku viia, see olge te lihtsalt tänatud :)

07 august 2018

"Minu Hiiumaa" sünnist, tagasi- ja vastukajamisest



Mõtteid on peas nii palju, nii palju ja need kõik on alles sedavõrd läbisegi, et hirmus raske on selget lugu kokku kirjutada. Kuna minu sõnavõtt esitluspäeval oli aga napimast napim (arusaadavatel põhjustel, eks ole, sest kas ma näen välja kui tüdruk, kes end laval hästi tunneb?! Vastus on - ei näe :), siis küllap ma ühe ülevaate raamatu tekkeloost siiski teile võlgnen. Lisaks olete te juba ainuüksi seetõttu seda lugu väärt, et te olete olnud nii armsad, heasüdamlikud ja siiralt positiivsed selle raamatulapsukese vastu, kuigi müügil on see olnud vist alles vaevalt kümmekond päeva. Lisaks on mul ka meeletud süümepiinad, et raamat esitluse algusminutiteks lootusetult otsa sai :( Leidis aset harukordne juhtum, mil kogu esitluse aja oli letil vaid "Minu Muhumaa" :) Hiiumaal tegelikult juhtubki eriskummalisi asju.

Kõigepealt, nagu blogilugejad ehk juba ka teavad, olen ma üldse üks suur reisikirjandusefänn. Olgu lähedalt või kaugelt, nii- või naasugune, kui on eesti keeles, siis ma loen igatahes. Kõigi nende aastate jooksul olen veidi ka kade olnud kõigi nende klišeelike tüüpide peale, kes soetavad majakese kuhugi Vahemere äärde ja hakkavad end uues ümbruskonnas sisse seadma. Nad avastavad täiesti uue maailma, ühes keele, kultuuri, ajaloo, köögi ja folklooriga. Ja mul oli iga jumala kord seda lugedes kahju, et minul see võimalus puudub. Mõnikord ma muidugi mõtlesin, et kas peabki kuhugi kauele minema, kirjutada võib ka oma kodukohast. Olin paaril korral väga lähedal, et midagi sarnast kirjutada Viljandi(maa) kohta, millega olin kogu oma elu seotud olnud. Ent ma mõistsin, et uusvõõra pilku mul ei ole ega tule. Mõtteks see jäigi, ühegi kirjastusega teemat ei arutanud.


Kui saatuse keerdkäikude tulemusel otsapidi Hiiumaale jõudsin, juhtus olema parajasti aktuaalne pagulaste ja Vaoga seonduv. Epp viskas tõsimeeli õhku mõtte, et keegi võiks minna Vaosse vabatahtlikuks ja kõigi muude "hüvede" kõrval kirjutada ka "Minu Vao". Mõte, mille peale ma nentisin, et ma ei saa oma elugagi hakkama trajektooril Viljandi-Tallinn-Hiiumaa, mis siin veel mingist Vaost rääkida (mille kohta mul polnud ühtlasi ka aimu, kus Kapa-Kohilas see koht ülepea asub). Ja et ennemini võin ma kirjutada "Minu Hiiumaa". Kunagi. Ühel päeval. Kauges tulevikus. Sest selleks hetkeks olin ma ainult loetud korrad Hiiumaal käinud :) 

Kuid juba see koht ise inspireeris mind. Koht, kus iga päikeseloojang on isesugune maal. Koht, kus iga tee ja rada mõjub kutsuvalt. Koht, kus meri näitab iga päev uut palet. Ja siinsed inimesed. Visad, tahtejõulised, naljalembesed, nutikad. Tuntavalt isemoodi. Aga ka ringi liikuvad lood, ennekõike just lood. 


Lugudega on veel see isevärki asi - milleks ma kohe üldse valmis ei olnud -, et kui ma kirjutama asusin, hakkasid lood veel eriti hoogsalt minuni jõudma. Nii et ühelt poolt just nagu äärmiselt kinnine kogukond, samas teisalt on inimestel ometigi kas mingi paine või siis arusaam ägedatest seikadest, mis peaksid endast maha raputatud või levitatud saama. Ja need ei ole sellised... kärukeeramise jutud, et vaat nüüd ma lähen ja räägin talle, äkki paneb raamatu sisse. Ei, see on selline ehe elu, millest on hea kirjutada ja mida hea lugeda ja mul on ka hea meel, et mõne raamatutegelase lähikondne on asjast just sedamoodi aru saanud:


Seda viimast kinnitavad - taas asi, milleks ma absoluutselt valmis ei olnud - paljud kiidu- ja tänusõnad, privaatselt ja avalikult. Ka inimestelt, kellelt ma ootasin ausalt öeldes suisa vastupidist. Kes aga otsesõnu kiita pole söandanud, see on avaldanud ühemõtteliselt soovi peatselt teist osa enda käes hoida. Vähe sellest, selle tarbeks koguni lugusid juurde pakkudes. Järjekordne tõestus, et hiidlased, nii päris kui isehakand, oskavad ikka üllatada ja jalust rabada. 

Külakogukonnast rääkides, siis Epp postitas hiljuti "Minu..."-sarja Eesti lugude kohta toreda ja põhjaliku postituse:

Siin on küllaga mõtteainet, kuigi märksa enam ammutasin ma seda selle sama postitusega seoses tekkinud näoraamatu arutelust. Jäin mõtlema neist mõnest läägelt lipitsevast ja läbi roosade prillide nähtud paigaraamatust, ja mõtlesin, et...mida annab ja talletab selline kirjatükk tuleviku tarbeks? Mis ei tähenda, et selle vastand, maatasa materdamine, kuidagi targem oleks, kuid rääkida tuleb siiski nii ühest kui ka teisest, sest see uba, mida me otsime ja mille põhjal saame aimu asja või inimese olemusest, see selgub siiski nende kahe äärmuse vahel tasakaalu otsides. Lugesin hiljuti Aino Kallase "Mu saatuse maad" ja nii mõneski kohas tabasin end mõttelt, et täna on need lood ja kirjeldused nii kõnekad ja meil on rõõm neid lugeda, aga kuidas tal julges neid ridu omas ajas kirjutada? Ta pidi ju teadma võimalikke tagajärgi...

Külafolkloori teemadel jätkates peab tunnistama, et see on palju värvikam ja teravam ja seda ei saa kinni keerata, ära kustutada ega hävitada - seda eredamalt põleb see edasi, kogudes uut kihti peale. Raamatusse raiumine võib tunduda hirmus, kuid kõik need, keda see isiklikult ei puuduta, loevadki seda kui lihtsalt üht raamatut selliste tegelaste ja lugudega. Asjaosalised muretsevad aga raamatus olemise pärast küll asjata, sest kui nad päriselt nende lugude pärast muretseksid, siis ei saaks nad koduuksestki enam väljuda. 

Ja ega siin õigupoolest midagi hullu polnudki, selles raamatus, ma pean silmas. Kirjutasin ikka neist ja sellest, mis mind puudutas ja kõnetas, vähemasti mingil ajahetkel ja mõne konkreetse juhtumiga seoses. Minu austus nende inimeste vastu ja rõõm nende olemistest ja tegemistest on ikka endine. Kes tahab, see leiab intriigi nii ehk naa, näiteks võib solvuda ka selle üle, kui sinust ei kirjutatudki :)))) Kah hull lugu, eks ole :)

Läheb juba pikale, ma vaatan. Lisan siia veel ühe Epu ülevaatliku postituse:

Rõõm on üüratu, et inimesed loevad ja et meie väike ja armas Hiiumaa nii paljude südamesse jõuab.


Isutekitaja

Ja kuniks ma ikka veel pikema postituseni ei jõua, siis väike pilguheit reedel toimunud "Minu Hiiumaa" esitlusele siitkaudu:

https://kultuur.err.ee/851823/mae-lender-hiidlane-piidleb-kaua-enne-kui-omaks-votab