07 august 2018

"Minu Hiiumaa" sünnist, tagasi- ja vastukajamisest



Mõtteid on peas nii palju, nii palju ja need kõik on alles sedavõrd läbisegi, et hirmus raske on selget lugu kokku kirjutada. Kuna minu sõnavõtt esitluspäeval oli aga napimast napim (arusaadavatel põhjustel, eks ole, sest kas ma näen välja kui tüdruk, kes end laval hästi tunneb?! Vastus on - ei näe :), siis küllap ma ühe ülevaate raamatu tekkeloost siiski teile võlgnen. Lisaks olete te juba ainuüksi seetõttu seda lugu väärt, et te olete olnud nii armsad, heasüdamlikud ja siiralt positiivsed selle raamatulapsukese vastu, kuigi müügil on see olnud vist alles vaevalt kümmekond päeva. Lisaks on mul ka meeletud süümepiinad, et raamat esitluse algusminutiteks lootusetult otsa sai :( Leidis aset harukordne juhtum, mil kogu esitluse aja oli letil vaid "Minu Muhumaa" :) Hiiumaal tegelikult juhtubki eriskummalisi asju.

Kõigepealt, nagu blogilugejad ehk juba ka teavad, olen ma üldse üks suur reisikirjandusefänn. Olgu lähedalt või kaugelt, nii- või naasugune, kui on eesti keeles, siis ma loen igatahes. Kõigi nende aastate jooksul olen veidi ka kade olnud kõigi nende klišeelike tüüpide peale, kes soetavad majakese kuhugi Vahemere äärde ja hakkavad end uues ümbruskonnas sisse seadma. Nad avastavad täiesti uue maailma, ühes keele, kultuuri, ajaloo, köögi ja folklooriga. Ja mul oli iga jumala kord seda lugedes kahju, et minul see võimalus puudub. Mõnikord ma muidugi mõtlesin, et kas peabki kuhugi kauele minema, kirjutada võib ka oma kodukohast. Olin paaril korral väga lähedal, et midagi sarnast kirjutada Viljandi(maa) kohta, millega olin kogu oma elu seotud olnud. Ent ma mõistsin, et uusvõõra pilku mul ei ole ega tule. Mõtteks see jäigi, ühegi kirjastusega teemat ei arutanud.


Kui saatuse keerdkäikude tulemusel otsapidi Hiiumaale jõudsin, juhtus olema parajasti aktuaalne pagulaste ja Vaoga seonduv. Epp viskas tõsimeeli õhku mõtte, et keegi võiks minna Vaosse vabatahtlikuks ja kõigi muude "hüvede" kõrval kirjutada ka "Minu Vao". Mõte, mille peale ma nentisin, et ma ei saa oma elugagi hakkama trajektooril Viljandi-Tallinn-Hiiumaa, mis siin veel mingist Vaost rääkida (mille kohta mul polnud ühtlasi ka aimu, kus Kapa-Kohilas see koht ülepea asub). Ja et ennemini võin ma kirjutada "Minu Hiiumaa". Kunagi. Ühel päeval. Kauges tulevikus. Sest selleks hetkeks olin ma ainult loetud korrad Hiiumaal käinud :) 

Kuid juba see koht ise inspireeris mind. Koht, kus iga päikeseloojang on isesugune maal. Koht, kus iga tee ja rada mõjub kutsuvalt. Koht, kus meri näitab iga päev uut palet. Ja siinsed inimesed. Visad, tahtejõulised, naljalembesed, nutikad. Tuntavalt isemoodi. Aga ka ringi liikuvad lood, ennekõike just lood. 


Lugudega on veel see isevärki asi - milleks ma kohe üldse valmis ei olnud -, et kui ma kirjutama asusin, hakkasid lood veel eriti hoogsalt minuni jõudma. Nii et ühelt poolt just nagu äärmiselt kinnine kogukond, samas teisalt on inimestel ometigi kas mingi paine või siis arusaam ägedatest seikadest, mis peaksid endast maha raputatud või levitatud saama. Ja need ei ole sellised... kärukeeramise jutud, et vaat nüüd ma lähen ja räägin talle, äkki paneb raamatu sisse. Ei, see on selline ehe elu, millest on hea kirjutada ja mida hea lugeda ja mul on ka hea meel, et mõne raamatutegelase lähikondne on asjast just sedamoodi aru saanud:


Seda viimast kinnitavad - taas asi, milleks ma absoluutselt valmis ei olnud - paljud kiidu- ja tänusõnad, privaatselt ja avalikult. Ka inimestelt, kellelt ma ootasin ausalt öeldes suisa vastupidist. Kes aga otsesõnu kiita pole söandanud, see on avaldanud ühemõtteliselt soovi peatselt teist osa enda käes hoida. Vähe sellest, selle tarbeks koguni lugusid juurde pakkudes. Järjekordne tõestus, et hiidlased, nii päris kui isehakand, oskavad ikka üllatada ja jalust rabada. 

Külakogukonnast rääkides, siis Epp postitas hiljuti "Minu..."-sarja Eesti lugude kohta toreda ja põhjaliku postituse:

Siin on küllaga mõtteainet, kuigi märksa enam ammutasin ma seda selle sama postitusega seoses tekkinud näoraamatu arutelust. Jäin mõtlema neist mõnest läägelt lipitsevast ja läbi roosade prillide nähtud paigaraamatust, ja mõtlesin, et...mida annab ja talletab selline kirjatükk tuleviku tarbeks? Mis ei tähenda, et selle vastand, maatasa materdamine, kuidagi targem oleks, kuid rääkida tuleb siiski nii ühest kui ka teisest, sest see uba, mida me otsime ja mille põhjal saame aimu asja või inimese olemusest, see selgub siiski nende kahe äärmuse vahel tasakaalu otsides. Lugesin hiljuti Aino Kallase "Mu saatuse maad" ja nii mõneski kohas tabasin end mõttelt, et täna on need lood ja kirjeldused nii kõnekad ja meil on rõõm neid lugeda, aga kuidas tal julges neid ridu omas ajas kirjutada? Ta pidi ju teadma võimalikke tagajärgi...

Külafolkloori teemadel jätkates peab tunnistama, et see on palju värvikam ja teravam ja seda ei saa kinni keerata, ära kustutada ega hävitada - seda eredamalt põleb see edasi, kogudes uut kihti peale. Raamatusse raiumine võib tunduda hirmus, kuid kõik need, keda see isiklikult ei puuduta, loevadki seda kui lihtsalt üht raamatut selliste tegelaste ja lugudega. Asjaosalised muretsevad aga raamatus olemise pärast küll asjata, sest kui nad päriselt nende lugude pärast muretseksid, siis ei saaks nad koduuksestki enam väljuda. 

Ja ega siin õigupoolest midagi hullu polnudki, selles raamatus, ma pean silmas. Kirjutasin ikka neist ja sellest, mis mind puudutas ja kõnetas, vähemasti mingil ajahetkel ja mõne konkreetse juhtumiga seoses. Minu austus nende inimeste vastu ja rõõm nende olemistest ja tegemistest on ikka endine. Kes tahab, see leiab intriigi nii ehk naa, näiteks võib solvuda ka selle üle, kui sinust ei kirjutatudki :)))) Kah hull lugu, eks ole :)

Läheb juba pikale, ma vaatan. Lisan siia veel ühe Epu ülevaatliku postituse:

Rõõm on üüratu, et inimesed loevad ja et meie väike ja armas Hiiumaa nii paljude südamesse jõuab.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar