09 august 2018

Oli see vast päev, see kolmas kohvikutepäev...

Kõik kordub, võin ma järjekordselt nentida :) Triikimata laudlinade virnad, mitme maja vahet segamini potid-pannid, romantiline perseiididesadu, saagivad ritsikad... Ma oleks nagu sellest juba kirjutanud... kas tõesti on see muster juba sedavõrd kivisse raiutud...

Kotletiteoga on nüüd mõneks ajaks klaara. Need üksikud, mis sügavkülmikust vastu kargasid, tekitavad minus ühe teatava refleksi. Küpsetamine ei tule ilmselt järgmise aasta jooksulgi enam kõne alla. Faktisõbrad ootavad kindlaid numbreid, aga neid ma öelda ei oskagi. Et mitu kilogrammi kotletitainast või kotlette lõppeks kokku sai. Midagi ikka sai. Viimane praadimine toimus igatahes nõks alla +40kraadises keramajas. 
Lisaks kotletipraadimisele jään sellest nädalast põhiliselt mäletama muidugi tunnet, et raamatuid, andke mulle raamatuid! Jälle üks koht, kus mandri- ja saareelu erinevus teravalt välja tuleb. Mandril on olemas raamatupoed ja kui neid ka pole just kõrvaltänavas, siis keegi naabritest ikka liigub mõnda suuremasse asulasse, kust vajalik lektüür hankida. Hiiumaal raamatupoode ei ole, tagasihoidlik valik on müügil Kärdlas Selveris ja Coopis. Viimaste varustusahel on aga kas kole pikk või aeglane, igatahes "Minu Hiiumaa" sinna veel jõudnud ei ole. Väiksemad müügikohad ja huvilised kirjutavad-helistavad-joonistavad mulle. Kogu see suhtlus võtab päris korralikult aega, rääkimata sellest, et häid uudiseid on mul harva ja vähestele. Ütle veel, et inimesed ei loe enam tänapäeval raamatuid :)

 Aga kohviku juurde tagasi tulles. Tee seda kohvikut mitmendat korda tahes, muutumatu on see, et kõik saab tehtud viimasel minutil. Meie moto - töö  efektiivsus kasvab pöördvõrdeliselt alles jäänud ajaga - kehtis ka seekord. Kohvikutepäeva üks korraldajaist ehmatas omal hääle kurku kinni, kui paar päeva enne tähtsat päeva hommikul kell 9 helistades mind magamast eest leidis :) Aga ega siin midagi pikalt ette valmistada ju olegi, sest telki ei saa püsti panna - tuul viib ära. Laudu-toole ei saa välja tuua ja paika sättida - osad ei kannata vihma, osad jäävad läbisõiduteele ette ja linnud lasevad ka need mõnuga täis. Filmi näitamiseks vajalikku tehnikat ei saa paika panna ja katsetada, sest projektor tuleb alles õigel päeval küla pealt laenutada. Avatavat ühepäevanäitust ei saa kohale tuua ja paika panna - loe eespool laudade-toolide kohta käivat juttu. Lava ja esinejate tarbeks tehnikat ei saa samuti mitu päeva varem õuele tuua. Ja samas vaimus edasi. Seega on targem end mõnuga välja magada ja õigel päeval kell 7 ärgata.




Ütlen ausalt, peale kotlettide ma toidu osas muud ei teinudki. Koogid kandsid õuele kokku head haldjalt saarelt ja mandrilt, kotletikõrvasega tegelesid samuti mandriabilised. Kui üks aasta laekusid leivapätsid Viljandist, siis seekord tuli koguni pool abitiimist Viljandist. Mu meelest võib varsti üldse teha Soonlepa õuel mulkide ühepäevakohviku :) 
Tegelikult ei olnud mitte ainult pool meeskonnast sealt pärit, vaid mitmed külalisedki tulid otse sealt. 
Otse paadiga. Nüüd on siin mõttekoht, et kuidas see võimalik on.

 Kohvikutiim koosnes põhimõtteliselt kolmest perekonnast ja nagu näha, siis järeltulevad põlved koolitatakse juba varakult välja, et nad tulevikus kohvikupidamise oma õlule võtaks ja vanakesed võiksid puievilus kogu üritust pealt vaadata :)





Tegelikult ma ei uskunud, et keegi eriti neid kotlette viitsib kuumaga süüa, aga järjekord oli igatahes permanentne. Nagu ka raamatu- ja autogrammiletis.

Nagu juba tavaks on saanud, siis kipuvad Soonlepa omad vastuvoolu ujuma. Küll sõdivad nad ühel aastal kohvikutepäeva kohvisponsori osas, küll tahavad ühel aastal mingit imelikku õhtusööki korraldada. Tänavu ei sobinud neile sisse juurdunud avamiskellaajad. Soonlepa Pegasus läks käima kell 15, aga eks me ju teadsime, et kell 12 hakatakse väravaist sisse murdma. Hullu polnud, inimesed olid mõistvad, pealegi saime nad naaberkülla veelgi ägedamasse Sarvenaiste kohvikusse saata ja hiljem tagasi kutsuda. Viimasega oli meil, muide, avatud paaditaksoliin, kapteniks Hiiumaa kõikse vahvam mere- ja jutumees Endel. 

Vaadake, siiamaani oli selline mõnus virvarr. Jalatallad lõid küll tuld, kuumarabandus oli käeulatuses, käsi oli pühenduste kirjutamisest krampis, ent siiski... võrdlemisi chill olemine. Tuurid hakkasid üle käte minema alles kuskil enne kl 16, mil pidi saabuma õuele Hiiumaa au ja uhkus - 101aastane Liidia (temast on kirjutet raamat "Vanaema mesipuu otsas"). See oli selline austusavaldus mu jaoks, et mu päikesepraetud näost valgus ühes verega ka päevitus. 
Ma olen aru saanud, et Liidia avaldas ise soovi esitlusest osa võtta pildilolevad Pühalepa osavallavanem ja Hiiumaa vallavanem teda vägisi kaasa ei meelitanud :)
Kui Liidia enam-vähem õnnestunult vaba tooli ja istumiskoha viludas (jah, kastelliõuel oli sel päeval päikeseketas halastamatu) sai, oli vaja end Aktuaalse Kaamera jaoks häälestada. Tegelikkuses muidugi mingit häälestust ei toimunud, sest sellist momentigi ei olnud. Kui ma kuhugi korraks seisatasingi, olid autogrammikütid jaol. Oma lahkuses tahtsin mõnele sellisele ilusasti palujale vastu tulla, ent ma ei arvestanud, et kui kirjutad ühele erandkorras, siis moodustub tema taha kohe uus järjekord. 



Lavalemineku hetkeks olin mina omadega juba küpse, igas mõttes, ega sellest olegi midagi kõnelda. Põneva faktina võib vaid ära mainida, et esitluse algushetkeks ja enda lavale astudes võisin vaid nentida, et raamatulaual ilutsesid "Minu Muhumaa" kaks viimast eksemplari. Tõeline kurioosum, ma leian.

 Nagu kõigest eelnevast veel vähe oleks  olnud, saabus ka Alavainu "Leegitsev kõne"- mis tema enda soovil tuli publikulegi ette kanda -, alles loetud minutid enne traali-vaali algust. Tuul ja muu ümbritsev on oma teinud, aga midagi aimdub ehk allolevast videost siiski. Kõne, avelikult leegitsevalt, kõlab tütar Kata-Riina Luide esituses.







Puhkemaja pidamise lisahüvede hulka kuulub seegi, et kohvikutepäevaks on alati mõni lebokušett vabanenud

Mamma-poiss Margus Tabor räägib sauna ehitamisest ja oma kirjutamata raamatutest


Vanuserekord jäi hr Sergol seekord löömata, 10 aastat jäi puudu...
Ma olen muidugi siiani hämmingus, et teid nii palju kohale tuli! Mitte ainult korraks läbi astuma, vaid päris mitmeks tunniks meiega aega veetma. Otse loomulikult on mul hirmus kahju, et teiega pikalt ja mõnuga aega veeta ei saanud :( Teid tuli päris kaugelt, teie hulgas oli neid, kes tulid mandrilt ekstra esitlusele, oli mitmeid väga armsaid üllatuskülalisi, oli neid, kellega kohtusin silmast silma esimest korda alles esitlusel, oli neidki, kelle kohaolust olen saanud teada tagantjärele blogidest ja näoraamatust, oli kõiki ja kõike! Ja ma sain esimest korda aru, et kes tahtis tulla, see ka selle võimaluse leidis, Eestimaal pole ükski vahemaa üleliia pikk. Ja kui ma juba kõnelesin esimest korda kohtumisest, siis ka mu armas keeletoimetaja tuli mandrilt kohale - jalgrattal, kujutate ette?!  Mina sõidan linnas oma toimetatud raamatute esikatele trammiga - kui igav!
Igatahes, minu pika ja segase jutu mõte on see, et ma olen tänaseni ikka veel hingepõhjani liigutatud ja õnnelik ja tänulik teie üle :)!


Raamatussegi raiutud leedrihaldja looming

Enn Johannese ühepäevanäitus "Olid õed, olid vennad..."

Öö on saabumas...
P.S. Tuhat tänu kõigile klõpsutegijatele, teieta ma ei teakski, mis sel päeval toimus :) Kahjuks ei suuda ma teie kõigi loomingut siinkohal teie isikuga kokku viia, see olge te lihtsalt tänatud :)

7 kommentaari:

  1. Kotletid pandi kõik nahka?
    Ähk siis järgmisel aastal:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kotlettidega sõpruse loomiseks läheb veidi aega nüüd jah😀 Kohvikut aga ei taha mitte kunagi enam teha!

      Kustuta
  2. Ma läksin peale raamatu lugemist ning palusin Padrilu poest endale muuhulgas mälestuseks ka tuulikuga papptaldriku, vat.

    VastaKustuta
  3. Nii äge! Te olete seal kõik nii ägedad!!! Ja hirmus kahju on, et ei pääsenud autoriga kohtuma... (Viibisime nimelt ühel teisel saarel, veidi pisemal küll, aga väga erilisel - Pranglil). Raamatule pole veel ka küüsi taha saanud. See teeb otse piina juba. Aga see viga saab kohe-kohe parandatud:) Ootan juba suure erutusvärinaga Sinu raamatu lugemist! Ilusat suve jätku! Puhka ja mängi siis nüüd ka (kui tsiteerida klassikuid:))!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Äge päev oli tõepoolest, mis sellest, et taastan seda enda jaoks peamiselt piltide põhjal :) Peab vist mandril ka ühe kohtumisõhtu tegema, et kõik "puudujad" ka oma osa saaksid.
      Ja loomulikult ootan juba küüsi närides Sinu tagasisidet ;)

      Kustuta
    2. Ehhee, just-just! Ikka kohtumisõhtu mandril ka!
      Lugemise osas ei ole ma nii käbe tüdruk kui Sa. No lugemine on üks asi (täna just alustasin ja pole pidanud pettuma:)), aga millal ma kirjutamiseni jõuan, on juba hoopis teine teema. Nii et - kannatust! Ja küüned paluks alles jätta:)

      Kustuta