30 september 2018

"Kusti poisid" Toomas Mikkor


Ma hindasin seda mingil seletamatul põhjusel Goodreads.com-is maksimumhindega, siiani imestan :) See ei ole ju kirjanduslik šedööver selles mõttes, et oleks kuidagi äärmiselt kaunis ja kujundlikus keeles kirjutatud või erilise ülesehitusega. Tõsi, see on igati lobe kirjatükk, detailirohke ja mahukas - ehk seepärast...? Tegelikult on raamatumaailm väga meestekeskne (äkki ka seetõttu:)?) ja Gustav Adolfi Gümnaasiumiga mul päris isiklikke kokkupuuteid ju samuti pole. Aga küllap siis miski selles puudutas. Kujunemislugu ehk? Sest põhimõtteliselt astub Mikkor nende kaante vahel samm-sammult läbi nii põhikooli kui ka keskkooli ja sa hakkad mõistma, miks üks või teine asi on nii nagu see just on. 

Aga võib-olla on meeldimise põhjus ka selles, et minu jaoks läksid mingid pusletükid nüüd viimaks kokku. Mul on kodus aastakäik vanem Kusti poiss ja eks ma olen neid GAGi lugusid ikka omajagu kuulnud ja ma kahtlustan, et kui nüüd tema ka selle läbi loeb, siis kuulen ma erinevaid lugusid ja täiendusi Mikkori omadele veel teist sama palju lisaks. Sest juba praegu, kui ma vihjasin mõnele loetud detailile, järgnesid pikad ja meeliköitvad arutelud. 

Muide, "Kusti poiste" peale komistasin ma üldse seepärast, et hiljuti ilmus tema sulest "Keldritäis sajarublalisi", mis mul ka nüüd laual ootel. Ma juba kujutan ette, mis sealt tulema hakkab :)

P.S. Raamatus oli siiski ka üks kuldne mõttetera, millega ma endise viljandlasena küll ei tahaks, aga pean siiski nõustuma:
"On üks asi, mida iga ema oma poegadele peaks õpetama. Nimelt seda, et öises Viljandi linnas ole kohalike suhtes lugupidav ja viisakas, veel parem - väldi neid üldse, väldi öist Viljandit. See on tervisele kasulik!"


29 september 2018

Korfu vol 4, prügi ja praktiline loba

Korfu linnas ehk Kerkyras oli olemine küll igati mõnus, aga kuna päev otsa ei jaksa ringi trampida ja korterielu on korterielu, siis asusime juba järgmisel päeval ühistranspordi võlusid kasutama. Nagu ikka. Kui Bali välja arvata, siis me oleme vist igalpool vähemal või rohkemal määral kohalikke sõiduatribuute katsetanud. Korful on selles osas väga "igav", võrdlemisi korralik ja toimiv kõik, tehtud nii lihtsaks, et siililegi selge: sinised bussid linna- ja lähiümbruse liinidel ja rohelised üle saare. Selles valguses tundub igasuguseid eraldi saaretuure suht mõttetu võtta, omapäi on palju huvitavam kohti läbi kolistada.
Linnasüda, mida turist ju põhiliselt väisab, on nii väike, et seal liikumiseks pole üldjuhul mõtet isegi linnaliinibussi kasutada. Jalgsi saab rutem :) Linnabussi pilet piletiautomaadist ostes maksab 1,70 üks ots, bussijuhilt 2,30. Kui tahtmine natuke rohkem konnata, siis on linnaliinibussis ka 5-eurone päevapileti variant, mis on üle mõistuse mõistlik, seda ma ütlen. 
Rohelised pikamaabussid väljuvad bussijaamast ja kui ei viitsi nende teekonda endale selgeks teha, siis võibki bussijaamast oma retki alustada, kuigi nad peatuvad linnast välja sõites veel mõnes linnasiseses peatuses. Roheliste busside piletihind sõltus konkreetsest liinist, aga enamasti jäi vahemikku 2,50 - 4,00 üks ots. Praktilise teadaandena mainin ära, et rohelisse bussi sisenedes ei ole mõtet bussijuhile raha pihku või taskusse toppida, sest neis bussides toimis ülimalt efektiivne müügisüsteem ekstra piletimüüja näol, kes ise turnis ja trügis ja leidis su üles. Lisaks mõikasid nad kenasti inglist ja tundusid olevat hästi kursis teele jäävate kümnete ja kümnete hotellidega, et siis soovijad õiges kohas maha lasta. Endal eriti mõelda polnud midagi vaja :) Seda enam tegi mulle aga nalja, kui ma eelviimasel reisi päeval olin sunnitud bussijaama ja bussifirma kohta interneedusest infot otsima, teemaks pakihoid. Olin juba välja selgitanud, et lennujaamas säherdune võimalus puudub, bussijaamas olin kappe näinud, aga bussijaama lahtiolekuajad hilisõhtul valmistasid mulle ohtralt rasvaseid küsimärke. Nende koduleht üritas mind järjekindlalt veenda, et oleks kreeka keel ära õppida, reisifoorumitest tolku polnud, sest nagu öeldud, on bussijaam uus, hädast aitas välja sõber facebook, kus neil päris korralik ja värskendatud leht olemas. Ja mis ma siis näen - "sõbralikud" turistid on bussifirmat aiva kõige madalama hindega hinnanud! Tule taevas appi! Küll süüdistati ebaviisakuses, küll telefoniga rääkimised sõidu ajal, küll suitsetamises, küll ajagraafikust välja langemises ja milles kõik veel. Halloo, see on lõunamaa! Kusjuures mingid väikesed hilinemised tekkisid küll, aga peamiselt liini lõpuotsas, kus tõepoolest hakkasid mõjutama peatuste arvud, üksikud segadused mõne konkreetse turistiga või ka mõni väiksem ummik. 
Bussijaamahoone on, muide, uus ja puhas, sama OK nagu Tallinnaski. 
Aah, ma ei saa jätta panemata üht pilti bussijuhist, nad olid küll absoluutselt kõik täiesti omanäolised ja isemoodi ja ägedad, aga alloleval tüübil on jalas roosa püks ja no te vaadake vaid, tal mätšib isegi veepudelikork pükstega, nagu - vauuu!


Bussiga kolistasime me kindlasti põhjarannikule, Kassiopisse ja Achravisse, päris lõpus veel ka viimasesse peatumispaika Paleokastritsasse.

Achravis, kuigi päev oli tore, tõdesin juba esimestel minutitel - yesss, et ma siia majutust ei võtnud! Kuigi tavatult pikk rand, avar vaade veele, aga kuidagi ebakreekalikult madal ja lame. Ma ei tea, on kuidagi nii, et kui Kreekas, siis tahaks ikka kaljusid ja järsku rannajoont, soppe ja koopaid ja salakäike :)
Ja ma ei tea, äkki see kuidagi juhtus nii, aga mulle tundus, et siin rannas olid eranditult saksa ülekõrbenud veteranturistid (mitte et saare lõunaosas asuv Kavos, kus noored läbuturistid 24/7 pidu panevad, parem variant oleks. Mingit kuldset keskteed tahaks, ent õnneks on seegi Korful olemas :))




Kassiopi oli armas väike veeäärne asulakene, nagu neid muidugi kõikjal on. Korraks käia tore, pikemalt olemiseks kärsitutele vist ei sobi. 

 Randadest rääkides soovitan heaga kõik teie senised mõõtkavad sahtlisse pista. Ei maksa Korful uljal sammul mõnda brošüürides nimetet randa marssida ja ja pikka ja laia plaaži loota. Üldiselt on enamus randu ime-imepisikesed, surutud kuhugi mõnele ruutmeetrile, ent on igatahes uhkelt nimelised rannad. Alloleval pildil on näituseks kah kõva rand, tegelikkuses ongi rand kõik see, mis pildil paistab, ärge laske end eksitada lootusel, et seal vasakul põõsatuti taga midagi veel jätkub. 



Kassiopis nägin - ehk siis meie teisel või kolmandal päeval - sellist uhket prügisüsteemi. Olin praktiliselt sõnatu, uhke värk ikkagi.
Korfu vanalinn oli ka väga puhas ja okei, hakkasin juba uskuma, et mingi tavatu prügisorteerimismaania ja puhtusehullus on Korfu vallutanud. Üldiselt aga siiski, mis koduuksest kaugemal sünnib, sellest on kõigil savi. Pärast Korfu vanalinnast lahkumist oli aeg kolida meie järgmisesse ööbimiskohta, mis oli paika pandud kõrgemate jõudude poolt ja mis mõnele mehele tähendas mõned päevad usinat laulmist. 
Bintzan Inn asub linnast umbes 9 km lõuna poole, omamoodi kummalises kohas, mäenõlval. 100 meetrit või vähemgi enne hotelli on ristmik, kus on ka bussipeatused ja 50 meetrit eemal toidupood. Bussipeatuste juures kahelpool teed vaatab aga vastu selline pilt:



Kui nüüd mõelda väljas valitseva kuumuse peale, ei pea olema just geenius, et siinseid lõhnabukette endale ette kujutada... Samas oli hea ka, sest sellisest haisukoridorist ei viitsinud õhtuti poodi veini järele lonkida :) Ka mujal oli prügiuputust märgata, ja enamasti olid need strateegiliselt tähtsad kohad. Õige pea oli ka selge, miks on prügihunnikud just bussipeatuste ja poekeste juures... eks ikka selleks, et bussile või poodi minnes on mugav ju oma prahikotid ka kohe ühes võtta. Korduvalt ja korduvalt võisime ise näha, kuidas pereema või vanaema kiirustas bussile ja sujuva liigutusega viskas ka prügi ära. Kuhugi. Lihtsalt. Selle suure prügihunniku juures aga peatusid väiksed sõiduautod, pereisad-pereemad ladusid pagasiruumist kõik liigse välja ja siis keerasid kenasti sinna vasakule toidupoodi. Kaks kärbest ühe hoobiga!

Ja samas, sellest hotellist edasi mäkke rühkides algas ilu, palju ilu. Sootuks teine maailm.

P.S. Saatuse irooniana oli just neil päevil, vist 15.09 ju ka ülemaailmne Maailmakoristuspäev. Aga mida sa koristad, kui sul ei ole seda koristatud prahti kuhugi viia :)

28 september 2018

"Minu Hiiumaa" järjejutuna Kuku raadios



Ma ei ole ise seda ikka veel kuulanud, pole julgenud. Ja kõige hullem, et mulle meenus, et pean õige pea hakkama ise TERVET seda raamatut sisse lugema. Enda tekstide lugemine on niigi piin, aga veel terve raamat... 

Ilmselt see põhjus, miks ma vabatahtlikuna end suvel andsin üles Pimedate Ühingule raamatuid sisse lugema, oli seotud omamoodi isikliku eneseületusega. Ma olen kogu oma elu eelistanud vaikset lugemist, sest ma pean lugema kiiresti-kiiresti, pole aega jokutada :) Valjusti lugemine võtab aga meeletult aega, rääkimata sellest, kui seda teha veel korrektselt, puterdamata, võimalikult õigete võõrnimede hääldamisega ja aeg-ajalt salvestust ka üle kontrollides. Ideaalis peaks olema salvestatava raamatu juba eelnevalt läbi lugenud. Enamus raamatuid ma aga teist korda ju üle lugeda ei armasta... Nii et topeltpiin. Täna olen lõpetamas raamatu "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" salvestamist, saab olema päris põnev lõpuks vaadata, kui palju tunde siis neid helifaile on. 

27 september 2018

Korfu vol 3, ehk rikkus ei anna häbeneda

Jube piinlik küll, aga ma olen bloggeri valgele lehele vahtinud juba pool tundi otsa ja mõelnud, kuidas küll seda Korfu reisikirja jätkata :) Korfu linn oli kahtlemata "nunnu" ja ma läheksin sinna iga kell tagasi, aga... Siis ma lappasin oma viletsavõitu telefoniklõpse ja leidsin - kuigi ma olen neid ka kümnete kaupa juba ära kustutanud -, et Korfu linna tipphetk oli kahtlemata allpool nähtav jaht. Täielik kummituslaev. Ebamaine. Müstiline. Esimese hooga tahaks öelda, et kole (praegu youtube´ist klippe otsides näen, et sealsetes kommentaarides kordub taoline hinnang niisamuti). Ent nähes seda jahti iga päev, erinevas valguses, erineva nurga alt, siis...  kurivaim, ta (sic!) on ilus ja püüab pilku! Kuidas see päikesevalguses küütles, kord heledam, siis tumedam, aknad jm avaused salapäraselt peidetud. 

Loomulikult kaapisin ma seda iludust nähes kohe mobiilis lahti ühe hindamatu lehe nimega MarineTraffic. Mereasjalistele on see ilmselt tuttav, aga isegi kui te pole mereasjaline, aga näiteks sõltute aeg-ajalt praamiühendusest ja sellega juhtuvad olema prajasti mingid jamad ja te pole kindel (loomulikult ei hakka te ju helistama asjaomastele instantsidele! Kes see tänapäeval ikka otse suhtleb, ikka saidid ja äpid on selleks ju), kas on mõtet Heltermaale praamijärtsi minna vaatama, kas Rohuküla poolt ikka see äsja rikkis olnud praam on tulemas või mitte, siis MarineTraffic aitab nii mõnigi kord ;) Otsida saab nii sadama või konkreetse aluse järgi aga ka niisama surfata. Otsitava laevukese kohta saab siis kohe reaalajas igasugust põnevat infi, nii tehnilisi andmeid kui ka parasjagu toimuva teekonna kohta. Hirmus põnev koht (pärast selle veebilehe leidmist paar aastat tagasi lõpetasin ma momentaalselt lennuliikluse reaalajas jälgimise :D)

Igatahes on tegemist väidetavalt kõige kallima jahiga üldse hetkel. Suuruselt vist siiski kõigest üheksandal kohal (milline häbi!). Venemaa miljardär Melnitšenko lasi selle enda tarbeks valmis visata, kätte saigi selle pähklikoorekese alles eelmisel aastal, maksma läks see kõigest tühised 400 milkut taala. Mastid sel on 90 meetrit kõrged ja tõepoolest, kõik teised jahid selle kõrval mõjusid kääbustena. Süvis on 7,8 m, tekke on seal 8. Ja näiteks ühel basseinidest on läbipaistev põhi, nii et seal mulistades võid jälgida ka veealust elu. Ja üks kajut olevat 30cm paksust klaasist, pakkudes mõnusat panoraamvaadet. Meeskonda peal poolesaja ringis, reisijaid mahutab paarikümne ringis. Mõistlik, väga mõistlik, ma ütlen.


Õhtuti mattus laev pimedusse, kuigi loomulikult oli seal peal elu. Praegu internetis piltidel on näha, et jahil on korralik iluvalgustus ka olemas, nagu jõulupuu :) Eks siis vastavalt tujudele.
Kui internetis veel tuulata, siis leiab ka täispurjedes pildi, ka see on sürr, ma ütlen.




Alumises klipis, kui viitsida veidi pikemalt vaadata, on ka näha, kuis toimub pardale minek.

Sõber MarineTraffic näitab, et hetkel on paat Korfu sadamast lahkunud, hulbib küll veel Vahemeres ja sihiks Antibes. Pole paha.
Ah jaa, paadil on ikka nimi ka, kuigi äärmiselt vaimuvaene - "A". jah, just nimelt "A". Üllatus-üllatus, tuletatud Andrei ja tema abikaasa eesnime esitähest. No tõesti :)

Paadipede on nüüd rääkinud, aitäh tähelepanu eest :)

26 september 2018

"Meie hingede võlad" Maimu Berg


Panen samale pulgale samas sarjas ilmunud Eeva Pargi raamatuga, see tähendab, et meeldis, ja mitte vähe. Minu jaoks on nad ka naistena samast klassist, loomingus, tõsi küll, on Berg mu jaoks sageli liialt raskepäraseks jäänud. Kusjuures jah, kui nüüd mõtlema hakata, siis on mõlema proosalooming pigem raske kui helge, ent Pargiga olen toime tulnud.

Nüüd need siinsed meenutused. Võrreldes seni loetuga selles sarjas on Berg (vist küll) ainsana lähenenud ilukirjanduslikus võtmes, samas ületamata kriitilist piiri, mis paadunud memuaarisõbra raamatust eemale pelutaks. Aga jah, näpuga järje ajajal tasub meeles pidada, et aeg-ajalt mõni ajahüpe aset leiab, viivuks ja õrnalt. 

Laias laastus jagunevad Bergi kajastatavad kirjandusinimesed kaheks, saksa keeleruumiga (ah, põgusalt sekka ka soomlasi) seonduv ja siis Vahing, ikka see Vahing. Ja see viimane, see pole etteheide. Sest ma pean küll tunnistama, et kui võtan kätte Bergi, siis alateadlikult ootan ja otsin sealt ikka ja alati Vahingut. Näita mulle naist, kelle elus poleks olnud Vahingu taolist meest! Sellist lihtsalt ei ole, või kui on, siis pole ta järelikult elanud. Mis tähendab, et lugeda neid Bergi meenutusi Vahingust on nii tuttav ja oma. Ma saan temast nii k...dima hästi aru, et see teeb lausa füüsiliselt haiget. 
Loomulikult lipsavad lehekülgedelt läbi ka teised Vahingu lähedased, nii et ei, see ei ole puhtalt Vahingu personaalküsimuse lahkamine, kui te seda kardate. 
Nii et see on raudselt mu soovitus, aga ma hoiatan, et samas ka võrdlemisi ängistav lugemine. Täpselt sama tundsin ka Parki lugedes; ma lugesin, sest ma tahtsin seda lugeda, ma nautisin neid ridu, aga ma kõndisin kogu päeva muserdatult ja rusutult ringi ja kogu aeg mattis hinge.

Korfu vol 2, mixed grill

Kreeklased, korfulased sealhulgas, on natuke nagu hiidlased. Nad ei ole üldse pahatahtlikud, aga neil on veres väikesed vimkad ja tüssamised. Mida nad ise ilmselgelt tüssamiseks ei nimetaks ever never. Esimesel hommikul hommikusööki otsima minnes vasardas peas, et jälgi leivakorvi (loe: saiakorvi), sest see on juba vanast ajast Kreekamaal teada asi. Sellesse tuleb suhtuda kui omamoodi jootrahasse, sest selle jätmine ei ole Kreekas just laialt levinud ja seks puhuks ongi leivakorvike, mis lauda tuuakse ja kenasti arvele lisatakse. Noh, enamasti on see 1-2 eurot, mis iseenesest ei tapa. Tõsi, paari nädala kohta kaks korda päevas väljas süües koguneb selgi moel mingi lisasumma. Peab mainima, et võrreldes varasemate kordadega on leivakorvi peale pressimine siiski leebemaks muutunud (või sõltub see piirkonnast, sest ega ma Korful varem käinud olnud). Oli kordi, mil seda ei toodudki, oli kordi, mil küsiti eelnevalt ja oli kordi, mil lihtsalt toodi see lauale. See selleks.

Hommikune tüssamine oli mingi kergem ja süütum, mingid hinnad ei klappinud. Aamen sellega. Õhtul läks aga põnevamaks ja seesamune õhtu tõigi meile traditsioonilise konkreetsele reisile omase "sõimusõna" (meenutan, et näiteks Balil sai selleks muna). Läksime uue kindluse vahetus läheduses ühte hea asukohaga suvalisse söögikohta, sisseviskaja - natuke neid Pariisi kelnereid meenutav uhke ja enesekindel vanemas eas herra tegi hea müügitöö - haakus kenasti meie souvlaki (vardas liha, vahele pikitud mõni muu köögivili) mõttega. Ja kui me korraks nina kirtsutasime, et ainult kaks sorti liha vardas, vuristas herr kelner meile sirinal-vurinal veel kõik lamb chopsid ja kotletid ja mis puha veel. Olgu siis nii, muidugi oleme nõus. Isekeskis küll mõtleme, et kuis sellele kahele lihasordile nüüd ühtäkki nii palju muud liitus, aga kuna koht oli võrdlemisi kliendivaene, siis mine sa tea, äkki saimegi naljakalt odava (oleme ikka lollid küll, ma tean) diili. 
Toidupilti pole, panen siis siia endast ühe, kus on kella ühene ärkamine kenasti näha:

Enda arvates nutikate seiklejatena panime arvet maksma asudes paika, et ega see hind nüüd nii heaks ka jäänud nagu alguses paistis, raudselt on 16eurine varras poole kallimaks muutunud, et ehk küllap meile mingi neli kümpi ette keevitatakse, ent esimese Korfu õhtu kohta oleks see ilmselgelt paras kooliraha. Noh, blondiinide värk. Loomulikult keerati kaks korda nii palju ette, peamiseks põhjuseks ikka ekstraordinaarne mixed grill, mis oli kuidagi souvlakist tekkinud. Millest saigi meie ülejäänud reisi peamine sõimusõna, sest olgu öeldud, et mixed grill on enamus menüüdes, tõsi küll, oluliselt odavamalt kui selles esimeses tavernas. Maitses küll hästi, ent olgem ausad, eestlased oskavad liha mahlasemalt ja pehmemalt töödelda. Ja seda kõike palju odavamalt. Aga kooliraha on ju tarvis :) Järgnevate päevade jooksul jäi nii mõnigi sisseviskaja meid pika näoga vaatama, kui tema ülistatud mixed grilli peale naerma purskusime. Olgu veel siinkohal mainitud, et mixed grilli ei tellinud me enam k u n a g i...

Paar sõna Korfu toitudest, rutates ajas ette. Toit on Korful üle mõistuse hea! Päriselt. Väljaarvatud ehk mixed grill ja souvlaki :)))))) Liha on palju ja erinevat, aga kuna seda serveeritakse enamasti minimaalse lisandiga, siis on soovitav juurde mõni salat tellida. Meie jäime pea kõigil kordadel truuks vanale heale kreeka salatile, selle hinnatase on 4-7 eurot. 
Liha kõrval on pea alati friikad, AGA! see on ka üks väheseid läänest üle võetud nilbusi. Aga liha, vaat seda on mitmesugust. 
Gyros on muidugi eestlastelegi tuttav. See püstisesse vardasse aetud ja ringi keerlev lihamass, kust lõigatakse välimisi ribasid. Mahlane ja mõnus, seda kindlasti. Seda saab nii praena, ent ka pita-leiva sisse muu kraamiga mähitult. Pita sisse mässitult ei olnud sinna aga suratud metsikus koguses ketšupit, vaid põhirõhk oli hoopis tzatzikil. Juba ainuüksi sellepärast tasub seda võtta, sest tzatziki on jumalik - seda sõin ma korduvalt, söögi alla ja söögi peale. Kui see sulle mekib, siis tasub seda kohe heaga lisaks tellida, tuuakse mõnus kausikesetäis, hinnavahemikus 3-5,50 euri. Seda tellige julgelt iga roa juurde, sinna on hea kasta nii friikaid, saia, liha kui mida tahes te sinna tahate kasta. Ma kavatsen seda hakata vähemalt kord nädalas ka ise kodus järgi tegema. 
Sofrito on loomaliha, mis on kuidagi surra-murra tehtud valge veini kastmes, kus ohtralt küslat ja peterselli. Maitsev, õrn, pehme ja suussulav. 
Stifado on tummisem ja tumedam, vist punaveinis ja korralikult hautatud, mis aga peamine, õudselt suure koguse sibulliga, muus osas hirmus maitsev ja mõnus. 
Soutzoukakia sai minu lemmikuks. Ütleme, et siis hakklihast pallikesed, vürtsikad ja tomatikastmes. Sõin neid mitmel korral ja need oli iga jumala kord erinevad, seega ma ei tea, mis on see ainus ja õige variant. Head olid need pea alati. Seda tellides hakkas kelner ükskord ohjeldamatult naerma. Naeru põhjusest me aru ei saanud, aga võib-olla tönkas ta eesti keelt ja sai aru, et meie keeles kõlab see tiba... khm-hm, veidralt. 

Tegelikult ei kavatse ma vastu ööd siin toidujuttudega pikemalt hiilata. Ah jaa, seda ütlen veel, et need igalpool tänavanurgal müüdavad pirukad on samuti hullult head. Meenutab veidi Maltat, kus oleks võinud ka kõik päevad küpsetistest toituda. Neid on lehttaignast, pärmitaignast, magusaid ja soolaseid, igasuguse täidisega. Juustud, singid, lihad, hakklihad, feta, spinat, salaami ja mis kõik veel. Kuumad ja hullutavad, nagu 90ndad Eestis. Kuumad on nad päriselt ka, neid müüaksegi soojaletist.
Üks suvaline lett Korfu linnas, kus ostjad ei lõppenud kunagi.


25 september 2018

"Võta või jäta"


Ma istusin saalis ja mõtlesin, kogu aeg mõtlesin, kettad lihtsalt keerlesid peas. 
Ma mõtlesin, et diibi filmikunsti kummardajad materdavad selle filmi ilmselgelt maha, sest nende arvates on see kahtlemata lihtlabane lookene. No kuulge, ega sünopsiski eriti paljutõotav pole, pigem mõjub leierdatult.
Ja siis ma mõtlesin, kui hea ja õige teema see EV100 raames on. Kuigi selline elu on mulle natukene, aga ainult õige natukene kauge, siis ma saan aru küll, et tegelikkuses puudutab EV juubeliaastal see teema ikka väga suurt hulka eestlastest.
Ja edasi ma mõtlesin, kuidas kõik need oma elu Soome (Norra, jätka ise nimekirja) matnud vaatavad seda filmi - kui muidugi vaatavad - ja taovad rusikatega vastu rinda ja on vihased Eesti riigi peale, ühiskonna peale, valitsuse peale (jätka nimekirja). Nad tegelikult ei saa vist päriselt aru. Ma ei pea siin silmas kõiki läinuid, aga seda üht konkreetset, ent väga suurt minejate massi.

Jah, ma tean, et selle loo keskmes on siiski see lapse teema. Üle öö sülle kukkunud, oma eludega puntras vanemate oma ja kõik muu emotsionaalne sinna juurde. Aga ikkagi, See ei ole elu, mida elada ja see film näitab seda vägagi ilmekalt. 

Emotsionaalselt keeras aina kruve kõvemini kinni, seda ma ütlen. Ja olles viimasel ajal Eesti filmi usku, soovitan igatahes minna. Aga see on valus, seda ma ütlen.

P.S. Ja siis ma mõtlesin, päris filmi lõpus, et see vajaks mõttelist järge. Juured ja juurtetus. Näiteks Mai näitel. Need näited on tegelikult juba praegu meil siin olemas. See on veelgi karmim.


24 september 2018

"Apelsinid lumes. Üks talv Mallorcal" P. Kerr


Mina, paadunud reisikirjanduse kummardaja, olin kuidagi sellest raamatust mööda kõndinud. See o l i viga, seda ma ütlen. See on just selline raamat, mida ma sügisõhtutesse vajan. Mis sellest, et lugesin seda võrdlemisi kuumal ja päikesekirkal Korful :)

See on vaimukas, hoogne ja eluline. Sisukokkuvõtet siia kirjutada pole mõtet, sest kõik see mõjuks äärmiselt klišeelikult, teate ju küll, üks abielupaar müüb oma - antud juhul Šotimaal asuva - majapidamise maha ja ostab maja koos selle juurde kuuluvaga kusagil toredal saarel. Antud juhul Mallorcal. Noja algab nende elu seal Mallorca külakeses lumesajuga, ehk siis põhimõtteliselt seesama s... suusailm, mille eest nad äsja põgenesid. Rääkimata sellest, et ega nad apelsinide kasvatamisest ka suurt tea. Või sellest, et kinnistu müüs neile tõeline kohalik lugupeetud kooner, mistõttu saavad nad kohemaid kraesse kõik gaasi-, fekaali-, elektri-, põllutöö-, korstnamured. Nii et ühtpidi väga tüüpiline lugu, aga teisalt piisavalt humoorikalt ja mõnuga kirja pandud. 

Kui see vaid ei kannataks näpukauputuse käes :(

"Topeltelu. Armastuslugu Broadwaylt Hollywoodi" A. Shayne, N. Sunshine

Et vot sellist raamatut lugesingi, ise ka ei usu hästi, lisaks sundisin teisigi kaaskondseid seda lugema. Seda viimast oli muidugi hõlbus korraldada, sest nimetet raamat oli ühtlasi ka reisilektüüriks ja siis on kirjasõna jagamine kohustuslikult vabatahtlik :) 

Lühidalt, kohe päris lühidalt öeldes on tegemist geimemuaaridega. Kuidas või miks ma selle raamatu oma öökapile valisin? Lihtsalt temaatika pärast, sest ütlen ausalt - kuigi tegemist on vist (!) igati tuntud inimestega -, siis minu jaoks on Alan Shayne ja Norman Sunshine (on see päris nimi?!) täiesti võõrad nimed ja kuulsin neist absoluutselt esimest korda. Seega lugesin neid kahte tüüpi nö puhtalt lehelt, olemata mõjutatud nende eelnevast loomingust, tegemistest või kuulsusest.

Kuigi varemgi kasutatud võte, meeldis mulle ometi raamatu ülesehitus, kus mõlemad mehed jutustasid oma lugu vaheldumisi ja siiski paralleelselt. Sõna said nad kordamööda, aga ajateljel hoidsid sarnast tempot. Iseenesest annab see kõrvaltvaatajale põnevalt mitmeplaanilise ülevaate. Tõsi, jäi mulje, et nad kirjutamisprotsessi ajal on ikkagi tihedalt koostööd teinud. Millest on veidi kahju, teineteisest mõjutamata oleks tervik intrigeerivam ja värvikam ehk saanud. Aga samas, mine tea... 

Nagu te juba aimata  võite, siis huvitas mind enim nende suhte spetsiifika. Ei-ei, mitte see, mida ja kuidas nad teki all teevad, vaid just see isekeskis ja lähikondsetega suhestumine. Põhimõtteliselt alustasid nad oma lugusid enda teismeeast, esimestest kokkupuudetest inimeste ja seikadega, mis panid neid kumbagi mõtlema oma seksuaalsele orientatsioonile. Siin ei olnud ainult meeldivad lood, seda ma hoiatan. Mulle, noore inimesena (jah, kuigi ma paar positust tagasi kurtsin ligi hiiliva vanaduse ja valutava suure varba üle :D) oli muidugi uudne ja ehmatav lugeda eelmise sajandi keskpaigas levinud /valdavaid hoiakuid samasooliste paaride suhtes. Kusagil kuklas ma loomulikult teadsin lugema asudes, millised need hoiakud siin,Eestis, olid, aga oma sinisilmsuses olin vist arvanud, et nt USAs oli juba suhtumine leebem ja vabameelsem. Tegelikult, nagu selgub, ei olnud ühtigi. Käis tõsine nõiajaht, kogemusi selles vallas said mõlemad mehed. Ma pean silmas antud juhtul varitsemisi kindlates paikades või teelõikudel, autode ümber luusimisi ja arreteerimisi. Sest oli ju veel ka see teistsugune nõiajaht, näiteks rollide saamine filmitööstuses jms diskrimineerimine tööpostil. 

Väga põhjalikult lahkavad mehed ka oma ametialast karjääri, kindlasti on see huvilistele haarav lugemine, sest eelmise sajandi filmi- ja reklaamimaailm, sealsed jõujooned ja nii mitmedki (isegi mulle!!!) kuulsused leiavad  ohtralt kajastamist. Minu jaoks jäi see leigeks. Puhtalt  minu kiiks.
Ah jaa, ka oma erinevate kodude otsimist, ehitamist, sisekujundamist ja neist loobumist kirjeldavad nad detailselt. Ei pea vist lisamagi, et geide suhtumine oma kodu(de)sse on üsna sarnane erisooliste paaridega. 

Põnev oleks olnud selle raamatu esitlusele minna, sest mehed, muide, lennutati suisa siia kohale. 

23 september 2018

Kui ma sünniksin uuesti...

... siis võiksin teha seda näiteks kontrabassina. Veel parem, kui see juhtuks Peedu Kassi kontrabassina.

Nii ma mõtlesin täna õhtul KUMU auditooriumis istudes. Ei olnud tegelikult kontrabassipidu, oli saksofonide pidu. Ja kuigi saksidel oli saatebänd ja seal olemas nimetet pill, siis täna ei olnud Peedu Kass seal vingerdamas. Olid hoopis Unt esimeses pooles ja Remmel teises. Aga ma ikkagi mõtlesin, et sünniks kontrabassina järgmisel korral 🙂 Kuigi-kuigi... kui on jutt seksikatest pillidest, siis rebivad esikoha nimel nii kontrabass kui ka saksofon, teised ei pääse lähedalegi. 

Saarsalu 70 oli siiski ülivinge!

Viis saksi on ikka rohkem kui üks :)

Isegi kassid mu kleidil lõid tantsu

Korfu vol 1, ehk minek

Ma olen juba mitu päeva tagasi kodus, ent ei suuda endaga kokkulepet sõlmida, et kas teha pikem ja põhjalikum reisipostituste sari või piirduda ühe üldise retrospektiiviga. Ja nii need päevad lähevad ja reis juba ununeb ja uus elu tuleb peale. Elu, see  tuleb alati täie vungiga peale.

Esialgu lähtun siis lihtsalt esimesena pähe turgatavatest ja õudselt olulistest faktidest. Näiteks sellest, et me lendasime mingi minu jaoks väga võõra lennufirmaga. Ellinair. Millest ma kuulnudki polnud ja mis mulle kuskilt imelikult saidilt vastu vaatas. Saage tuttavaks, Ellinair, lendas septembris täpselt kolm korda edasi-tagasi Tallinna ja Korfu vahet (boonuseks siiski otselend ja harju keskmine piletihind, kuhugi 250 euri kanti). Lennuajad olid enam kui hirmutavad, teisalt andsid need nii minnes kui ka tulles lisapäeva kohapeal. Minnes sain ma öösel kl 1ks äratuse panna. Mõnna, ma ütlen, eriti kui nii umbes keskööni oled alles Une-Matit oodanud. Kuigi organism tõrkus, sõnasin talle veendunult, et sööd ja ei vingu. Kell 1 öösel on eriliselt naljakas peekonit ja praemuna sisse kühveldada.
Ma parem ei maini, et lennukis pakuti söögiks veel mingit makaronikäkki, hirmus kuiva. Kella 4-5 vahel on jumalast normaalne rosinatega makarone sisse vohmida.
Rõveda ärkamise eelis on, et saad ilusa ja hommikupäikeses kirkaid vaateid pakkuva võluva maandumise, piki Korfu rannajoont, kus õnneks siiski pole mjingid pikad ja igavad rannad, vaid järsud mäeveerud, pikitud kaunite majade ja küpressidega. Ja ka linna saad avastama juba hommikul kell 8. Ma rõhutan, et tegemist oli pühaba hommikuga, mil tänavad tühjad, poed avamata ja kirikud punnis täis. Esimene öömaja oli meil Korfu linnas, vanalinnas, seega sammusime kohvrirataste põrinal nii mõnestki kirikust mööda, kus kõlas laul ja sebisid memmed mustas. Igaks juhuks mainin ära, et lennujaamast linna on väga paras jalutuskäik, säästlik õkvatee vanalinna on vist umbestäpselt 2-3 kilomeetri kandis, aga soovitan soojalt loominguliselt läheneda sellele retkele. On olemas ka eraldi lennujaamabuss käigus, aga see liigub umbes ühetunnise intervalliga ja tund aega lennukas passida pole ehk mõtet. Oleneb muidugi ka, kui suurte sumadanidega te reisite. Kuna meil on endiselt käimas võistlus, kumb suudab väiksema kohvriga reisile minna, siis meil pole pagasiga tuuritamine mingi probleem.
Memmedest mustas, of course, pilte ei ole. Aga korteri hoovil võttis vastu meid selline armas pesupäevapilt. Lenorit näikse korfulased hullult armastavat, selles veendus mu nina korduvalt :)










 Tegelikult ütlen ma kohe ära, et Korfu linn on mu jaoks kui Veneetsia ja Pariisi ühine laps. Seal on paar tänavat, mis on täpipealt Pariisi bulvarid. Ja siis kõik need vanalinna kitsad tänavad, kus on kõrged majad, pastelsed toonid, värvilised aknaluugid, pesunöörid tõmmatud üle tänva...nagu Veneetsias. Imeline.

Juhuslikult kohtusime ka mina ja minu sõber Larry (ehk siis Lawrence Durrell, see Durrellite vanem ja ägedam vend). Larry nina oli päris kenasti ära poleeritud, ma aitasin sellele ka omalt poolt veidi kaasa. Infoks teistele huvilistele, Larry seisab (tavaliselt!) selles pisikeses pargis, mis on vana kindluse sissepääsust vasakul, sinna satute te Korfu linnas olles raudpoltkindlalt. Isegi kui te pole ajaloohuviline, siis minge sinna kasvõi ilusate vaadete pärast (pilet oli kas 6 või 8 eurot).

Löö või maha, aga mu piltide seas ei ole mitte ühtegi, kus see tempel "sirgelt" seisaks... Ilmselt puhus merelt tugev tuul :D






Korterist avanes selline vaade nagu siin allpool näha. Uuele kindlusele siis, kuigi ega see eriti uus välja küll ei näinud :) Neist kahest kindlusest, vanast ja uuest, kõneles hiljuti eesti keeles ilmunud "Prospero saares" ka Lawrence Durrell. Päris põnev oli, nii et otsige raamat välja ja lugege.
Bookingu tagasisidest olin õnneks juba ette hoiatatud, et korteri perenaine inglist ei räägi. Üldse ei räägi midagi peale kreeka keele. Normaljok, ma ütlen, sest paljude keelte oskus ongi ülehinnatud :). Tegelikult saime kenasti hakkama.

Kuna korteris loomulikult keegi süüa ei paku, siis oli just täpselt paras aeg minna linna peale esimesi õrnalt valusaid õppetunde omandama...

22 september 2018

"Suur maailmateater"/ Theatrum (21.09.2018)

Hakkan toibuma eilsest teatriõhtust, mis teadupärast venis poole kuueni hommikul. Teatrist sain siiski oluliselt varem tulema muidugi. 
Ma ütlen, punkt üks, et mulle need Theatrumi ruumid meeldivad, liigagi kodune tunne (hm, kas on äkki põhjuseks need paksud kiviseinad?) Teist õhtut järjest seal majas ja läheks või tänagi veel. Ainult istudes ja jalga üle teise pannes, peab jälgima, et kui eesolevas reas keegi istuma tuleb, siis tema seljatugi nihkub ju tahapoole ja et siis kogemata kinganinaga ribidesse ei müksa. No ma püüan ikka viisakalt käituda :)

Aga et siis Calderóni "Suur maailmateater", mis, punkt kaks, mulle samuti vägagi meeldis ja kus elu ongi üks suur teater ja meil kõigil on elulaval üks väeti viiv. Ei kõla lootusrikkalt, nagu ka see, et patused oleme ühtviisi me kõik. Hoolimata masendavast tõdemusest oli see lavastus siiski helgena mõjuv. Vastan ka kõige levinumale küsimusele, kui juttu tuleb mõnest etendusest - kas nalja saab? - jah, saab. Ei pea sedagi kartma, et kahte tundi (ja ühte vaatusesse!) pressitud inimkonna lugu igavaks muutuks. Mina vaatasin esimest korda kella kuskil veerandtunnike enne lõppu. Sedagi proosalistel põhjustel, nimelt hakkab mul vanadus ligi pressima ja suure varba liiges (see o n oluline detail teatrietendusest rääkides!) valutas nii hullusti, et ma lihtsalt pidin kella vaatama, et millal valuvaigisti või veinipokaalini on lootust jõuda. 

Kõige lahjemalt mõjus mulle Autor/Jumal, kas pidigi see nii olema või lihtsalt kujunes sedasi, ei tea. Ja võib-olla mõjutas mu hinnangut teksti maha lugemine. See nagu ei sobinud sinna, isegi kui see oli taotluslik. Ma ei saa siiani aru, see ajab mind veel tänagi mõeldes segadusse. Nii see otseselt maha lugemine kui ka - vähemalt saali tundus nii - varjatult maha lugemine. Võib-olla on see mu fantaasiavili ja tegelikult oli kõik kõige paremas korras.

Mu lemmikstseen oli see Indrek Sammuli kehastatud Maailma monoloog, suhteliselt alguses, mil ta kirjeldas maailma ja selles leiduva loomist, kui nii võib öelda. Mul on tunne, et see oli hetk, mil tal oli sõna otseses mõttes saal ja publik peos. Ta võis rääkida valjult, ta võis rääkida sosinal, seda monoloogi oleks võinud venitada kolm korda nii pikaks, ent ometi oli saal hiirvaikne (mis on septembris muidugi võimatu, sest kõigil teatrikülastajatel on õnnestunud endale külge pookida köha-nohu-kare kurk... või valutav varvas, tõsi, viimane ei sõltu sugugi kalendrikuust, aga õnneks ei tekita see ka oluliselt häirivaid helisid) ja kõik jälgisid teda hinge kinni pidades.
Ja tegelikult veel üks stseen oli eriliselt hea, siis kui rolle alles hakati jagama ja kõik olid ühesugused "tumeained". Ma ei tundnud päriselt neist kedagi ära, kusjuures teadmatus jätkus veel isegi siis, kui nad küll juba midagi rääkisid, aga see kummargil olles ja kanga alt kostuv hääl moonutas siiski piisavalt... nii et siit tuli suurepäraselt välja kõik see ühetaolisus, anonüümsus, hetk "enne rollide jagamist". Võrratu.  
Ah, üldse oli armas nii paljusid suvest tuttavaid nägusid ühekorraga laval näha. Ja neid, keda ei näinud eile õhtul laval, neid võis õhtu varem "Isa Guy" esilinastusel samas saalis publiku hulgas näha. Peaaegu kõik said kahe õhtu jooksul nähtud. Andri Kuningana oli nii oma tegelikust elemendist väljas, aga sai sellega suurepäraselt hakkama. 
Keerake mu lobisemine nüüd kinni, see läheb kahtlaselt pikaks juba :)

P.S. Veel üks asjasse puutumatu detail. Teispool vahekäiku istus üks Eesti teatri grand old lady, kellele mu pilk etenduse viimasel veerandtunnil kippus korduvalt minema. Noh, esmalt seetõttu, et ta vist nosis midagi nii armsalt, aga eriti siis, kui ta (oli üks hetk seal lõpuminuteil, mil tundus, et nüüd kohe on etendus läbi ja vist läheb aplodeerimiseks, siiski naases üks või mitu tegelast) südamest õhkas: "Tulevad veel tagasi!". Ei saanudki päris täpselt aru, oli see rõõm või ahastus :)

"Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris" Kärt Hellerma ja "Suur võidujooks" Jüri Kolk


Tegelikult mulle ei meeldi, kui ma pean koju jõudes ja kapil uut erutavat raamatuvirna nähes hakkama päevi tagasi loetud raamatutest kirjutama :) See on kuidagi nii... eilne päev :)
Seega lühidalt.
Midagi siin oli ja midagi... jäi kuhugi varjule. Natuke nagu Õnne13, kuigi see võib mõnele veidi solvav tunduda, kui ma niimoodi võrdlen, ent taevas hoidku, kui ma siin solvama hakkan. Tegelased olid põnevad ja kohati ehk liigagi detailselt lahti harutatud, aga see seletamatu miski, mis nad lugeja jaoks kokku oleks sidunud, jäi just nagu puudu. Küllap nii pidigi jääma. 
Pensionäride klubi mälestuste kastikese projekt jäi mind kõige pikemalt painama, ju siis miski puudutas :)

Jüri viisin heas seltskonnas ilusasse kohta. Parajad lühikesed lookesed reisil lugeda. Mõni muidugi eriti lühike. Oli kõike. Väga häid ja mitte nii häid. Kohati häid mõtteid, kohati pisuke absurdi. 

21 september 2018

Kontrastid elus ja muidu

"Isa Guy" esilinastus Theatrumi uuenenud saalis. Vaikne ja mõtlemapanev. Mu lemmikkaader oli, kui Isa Guy kõneles Halles või Dachaus toimuvast, sealsest elust, samal ajal esiplaanil kaader Kodasema ühest kõrvalhoonest, sügistalviselt hallist ja lagunenust... Tekkis kummaline ristpilt.

/Käeraudadega poiss saalis oli kui osa performance´ist, kuigi see ilmselgelt polnud nii mõeldud :)/

Ja siis sõidad kodu poole... massid, massid, massid. Tulevad ja lähevad. Kodupood ummistatud napilt täisealiseks saanutest, kes värisevad kassalindi veerel oma õllepurkidega.
Ma olen põhimõtteliselt kolm aastat valguse kõndimisest Kadriorus ilma jäänud. Ühel aastal küll sattusin just Hiiumaalt tulema, kui oli raskusi koduni jõudmisega. Eelmisel aastal olime vist parajasti Portugalis. Seekord siis teise päeva lõpuks, täpselt "Time to say goodbye" ajaks jõudsime. Muusika ja valgus võisid ju ilusad olla, aga tühjad pudelid puude najal ja jauravad noortekambad kanaliserval vist mitte nii väga. "La Forza" ajaks vingerdasime end tuppa ja aknast piiluma. 

09 september 2018

Tagasikaja

Minu äraolekuajaks teile paar tagasikaja lugeda. Ikka "Minu Hiiumaa" järellaines.

Eveliis viis Hiiumaa Pranglile (mina viiks "Minu Prangli" jällegi heameelega Hiiumaale):

https://estonianwithabackpack.com/2018/09/08/ahk-laheb-tarvis/

Ja ma juhin teie tähelepanu vahvale muljetamisele Eveliisi eelmise suve Hiiumaal käigust, millele on tekstis link olemas.

Sepikojas on ka raamat loetud, juba mõnda aega tagasi tegelikult. Sealse blogi autor viis raamatu Haapsallu. Küll sellel va "Minu Hiiumaal" ikka veab, muudkui saab reisida ja rännata. Hirmsasti tahaks muidugi teada, mis on kaugeim geograafiline punkt siin maakeral, kuhu ta rändab :) Andke ikka teada, eks ju ;)

https://sepikoja-sepistused.blogspot.com/2018/08/minu-hiiumaa.html

08 september 2018

"Minu kuninglikud kaelkirjakud" Eeva Park


Sõbranna saatis öösel pildi, et leidis Kroonikas tervelt leheküljelise reklaami sellele raamatusarjale. Esimese hooga ma pahvatasin, et leidis kirjastus ka ajakirja, kus sarja reklaamida :) Ent veidike järele mõeldes, siis ega neist raamatutes kajabki vastu korralik seep. Mõnes on see lihtsalt otsesemalt lugejale näkku lajatatud (Sauter, Märka), mõni kompab neid piire delikaatsemalt (Urmet, Park).

Eeva Park on mulle alati meeldinud, sest mu nägemust mööda on ta kõige Naisem Naine üldse meie kirjandusmaastikul. Nii elus kui kirjanduses. Ja samas, milline elusaatus! Seda kõnealust raamatut lugedes toimusid mu koduses hommikukohvilauas elavad arutelud... autorist endast, tema emast (Minni Nurme), isast (Aadu Hint), isa eelmisest naisest (Debora Vaarandi), vend Päärnast jpt. Ühel hetkel jõudsin isegi mainida, et kuidas on see võimalik, et Eeva Pargi kogu elu on olnud täis nii dramaatilisi käänakuid ja kirkaid värve, et kuidas mõnele ikka on "antud", või kui palju mõjutab seesugust tunnet autori oskus sulega ümber käia. Mõni aeg hiljem, ühes kirjakohas aga imestas autor umbes samamoodi oma emast kõneldes. Ikkagi, käbi ei kuku kännust kaugele.

Minni Nurmega meenub mulle eelkõige tema hävinud kodutalu asemel olev mälestusmärk. Ma ei ole enam päris kindel, kas see konkreetne kord oligi mälestusmärgi avamine või lihtsalt mingil ümmargusel aastapäeval organiseeritud õpilaste kohaleviimine. Ma ei leia praegu põgusal otsingul kahjuks ka selle mälestusmärgi avamise aastat... igatahes käisin ma sel ajal Kõpus koolis ja kuhugi süngesse metsa meid viidi :) Pärast seda jäin Minni Nurme nime aastateks kartma :) Nüüd näen siit raamatust väga kauneid ja õrnu luulenäiteid - millised vastuolud! Piirojast ja selle mõjust Nurmele ja tema loomingule on siin palju juttu. Ilusat juttu, ma toonitan. 
Kui Päärn mõneks ajaks Kõpu kanti kolis, siis ei seostanud ma vist teda kuidagi Minni Nurmega. Nende perekond oli üks hoopis teistsugune "valguskera" Kõpu kogukonnas. 

Šokeerivat oli siin raamatus samuti üksjagu, kõige enam vist see, mis puudutab Tuglaseid... Selles valguses tahaksin suisa Elo Tuglase päevikud üle lugeda, kuigi teeksin seda nüüd ilmselt sootuks teise pilguga... Pidi vast ikka jõletu inimene ta olema. Kuigi jah, sageli on tõde kusagil seal vahepeal. Ja ma saan aru, et Aadu Hindist kõneldes ongi pidevalt pildis vaid äärmused. 

Igatahes, hetkeseisuga on "Minu kuninglikud kaelkirjakud" minu lemmik selles sarjas ja ma ei usu, et seda enam teised troonilt tõugata suudavad. Lugemist ootavad küll veel Valton, Kiin ja Berg.

06 september 2018

"Minu Hiiumaa" kurioosumid jätkuvad.


Jätkuvad jah. Meenutagem, et esimene oli see, kui suurem osa "Minu Hiiumaa" esitlusest oli müügil hoopis "Minu Muhumaa". No sellele oli seletus olemas ja asi klaara.

Järgmine Hiiumaa raamatuga seotud kurioosum on aga päriselt seletamatu ja ma talletan selle siia tuleviku tarbeks (aeg annab arutust ja kõik see muu jutt, eks ole:)) Ühes populaarses lugemissõprade FB grupis, kuhu ma isegi kõik oma loetud raamatud postitan, ilmus "Minu Hiiumaale" tagasiside, kus muuhulgas järgmine lõik:

"Aga kohutavalt häiris, et autor kasutas kohanimede puhul l-lõppu, nagu näiteks Ristnal, Kalanal, sest hiidlased ütlevad Ristnas, Kalanas ja see on meie jaoks nii iseenesest mõistetav, et millegi muu kuulmine või lugemine on kõrva kriipiv(sama kehtib näiteks parvlaev Leigri kohta-meie kääname Leiger, Leigri, mitte Leiger, Leigeri)."

 Uustulnuka ja sisserändajana olen ma muidugi suhteliselt muretu kõigi oma fopaade suhtes, sest... ma olengi uustulnukas :) Ent mu kõrva/silma siiski riivas, sest isegi kõnekeeles ei kasuta ma KalanaL, RistnaL jms, niisamuti ei ole mulle suupärane öelda Leigeri, ikka Leigri vupsab esimesena suust. 
Kontrollisin üle nii trükifaili kui ka kodus leiduvad 178 raamatut (see oli nali, ma igaks juhuks ütlen!), aga neis kõigis on RistnaS, kusjuures kohanime Kalana ei olegi terve raamatu jooksul käänatud-väänatud. Ja Leiger on niisamuti Leigri, mitte Leigeri... 
Täielik müstika. Alguses mõtlesin, et äkki kommentaator luges mingit muud raamatut, aga ei, pilt oli juures ja puha, vist ikka "Minu Hiiumaast" oli jutt.

05 september 2018

"Diskursus" Jaak Urmet


Seda raamatut oli raamatukogust kõige lihtsam kätte saada, sest halloo, kes see ikka nii väga julgeb säherduse pealkirjaga raamatut riiulist haarata (teine hea pealkiri raamatule, millele lugejaid ei soovita oleks "Paradigma" - ebapopulaarsus oleks kohe garanteeritud).

Raamat ise oli rohkem kui hea, eriti esimene pool, mida lugedes ma suisa oigasin mõnust diivaninurgas. Sest Wimberg, ptüi, Urmet on põhjalik ja nauditava lauseehitusega. Mis aga peamine, ta on fenomenaalne koguja. Pean silmas siis peamiselt ikka mälestusi, mitte autograafe, kuigi ta kogub neidki. Kergitan oma nähtamatut kaabut mehe ees, kes juba nii noorena tabas ära, mida oleks mõistlik tallele panna (mitte lugeda siit roppusi välja, palun!) ja mida mitte. Nüüd oli tal raamatut kirjutama asudes oma isiklikust mälupagasist välja tõmmata üliväärtuslikke mälukilde. Minu lugupidamine! Mõned, kaasaegsemad, teemad muidugi kergelt kattuvad varasemate kirjutajatega, eriti Märkaga, nt NAKlaste tegevus. Mõnele isikule lisandus täiendust vastaspoolelt, nt Sauteri raamatu Jürgen Rooste ja Urmeti raamatu Rooste. Ja nagu ma ka juba üks päev siin ühe eelmise raamatu juures hakkasin rääkima, siis mõni lugu on leidnud kajastamist mõlemas raamatus, nt Ehini lugu ühe Venemaa ja Tšehhoslovakkia mängu kohta. Nüüd on meil võimalus võrrelda kahe kirjaniku edasi rääkimise oskust. Kuigi-kuigi, mina tabasin end mõttelt, et konkreetselt see lugu ei olnudki eriti huvitav, ent tõsiasi, et see jättis sedavõrd kustumatu mulje (vähemalt!) kahele teisele tegelasele, räägib nii mõndagi enda eest.

See eelnev puudutas nüüd lähiminevikust kirjanduselu muljeid, aga nagu ma juba mainisin, siis minu jaoks olid kõige väärtuslikumad ikka need kaugemad tüübid, eelkõige Ralf Parve, Toomas Liiv, Enn Vetemaa jt. Nendest oleks veelgi lugenud, kuid pole hullu, juba ma vedisin omal koju raamatud "Mees nagu saksofon" ja "Vintpüss kõrval". Parvest koostatud raamatu "Minu aeg" jätsin järgmiseks korraks. 
Kui üldse millegi üle veidi nuriseda, siis vaat neid päevikukatkeid, mis peegeldasid peamiselt TNT (Tallinna Noored Tegijad) kogunemisi, esinemisi, jauramisi, trükikõlbulikuks saamisi, neid oleks veidi kärpinud. Algaja autorina neid ehk isegi on tore lugeda, ikkagi hea lohutus, kuidas sinu eelkäijad on samuti pead valutanud, pingutanud ja unistanud, aga eega laiemale auditooriumile see vist nii põnev olegi. 

P.S. Urmet mainis, et oma kooliajast ta kirjanikega kohtumisi ei mäleta (kuigi tema käis vist mingis Tallinna koolis, ikkagi suur linn, võimalusi rohkem jne), jäin mõtlema, et ega minagi mäleta (pean silmas praegu Kõput). Huvitav, kas neid korraldatigi sel ajal vähem, ikkagi muutuste tuulte aegu oli ju see... Või milliseid koolis korraldatud luuletajate-kirjanikega kohtumisi teie mäletate oma kooliajast?

03 september 2018

"Põrsa paremad päevad" Peeter Sauter


Ma olen siia blogisse lisamisega natuke oma tegelikust lugemisest maha jäänud, seetõttu valitseb mu peas kogu sellest kirjanduselu rägastikust tõeline tohuvabohu juba. Siiski on huvitav jälgida, kuidas selle sarja autorid oma mälestustele lähenevad ja neid kaante vahele suruvad. Sauter on oma stiilile loomulikult truuks jäänud, puistab, nagu parajasti juhtub tulema. Selles osas veidi Märka moodi. Mõlemad mehed elavad niivõrd kirjanduses sees, et nad võinuks siia sarja kirjutada lihtsalt oma suvalisest päevast... ja juba olekski materjal koos.

Eriti nauditav on aga see, kuis need raamatud omavahel hakkavad koos toimima, üksteist (hetkel loen juba Urmeti oma, tema haakub samuti siia seltskonda, sellest ka sõna "üksteist" kasutus... ma niisama igaks juhuks mainin tähenärijatele:)) täiendama, vahel vastu vaidlema, moonutama... või lihtsalt naljakaid seoseid tekitama. Suvaline näide. Märka jõudis kirjutada Kivirähki nime väänamisest ja et kuidas asjaosaline ise õigeks peab ja mis ta neist teistmoodi käänajatest arvab, ja nüüd Sauter samuti Kivirähkist kirjutab ja just nimelt väänab järjepidevalt kolmat moodi. Pisiasi, aga paneb teksti elama. Või siis mõni kirjanduselu keskne sündmus, loed seda sarja ja mõistad kohe, mis on lähiminevikus kõige olulisem olnud. Hetkel loetud nelja raamatu põhjal julgen selleks pidada kirjanike Riia-Tartu retke. Kas te, mehed ja naised, ise ka aru saate, kui oluline see oli?  Mitte vaid see, et avaldati austust K. J. Petersonile või et mõnes järgnevas kirjatükis seda matka kajastati, aga just teiste teekaaslaste lugude edasi elamine. Kõige enam, tundub mulle, läksid edasi elama Andres Ehini vested. Üks Ehini kõneldud lugu... ei, tegelikult ei ole see lugu nüüd küll Sauteri raamatuga seotud, vaid juba Urmeti (ja Märka) raamatutega, nii et sellest homme.

Sauteri raamat pani muidki mõtteid liikuma. Mitte et ma poleks seda varem teadnud, aga Sauter kõneleb kohe eriti otse, kuidas kõik kõigiga seotud on. Tegelikult ei ole see ju midagi erakordset, sest sama on muusikutel, näitlejatel, teistelgi.

Eredamad pildid - sest jah, just nimelt pildid suutis Sauter mu silme ette luua -, mis mind saatma jäävad siit raamatust... Eeva Park Müürivahes Peetrile vastu tulemas, see naeratus ja ridikül ja sulepea. Või kõlekülm tänav, kus Sauter ja Maimu Berg (kes samuti siia sarja kirjutanud) juhuslikult vastamisi sattusid ja Peetril kaasas olnud toolidel istet võtsid. Või kui Peeter laekus sõbraga ekstra Võrru Kertu Rakket "üle vaatama", tuttavad nad vist veel polnud siis, Rakke pani aga mehed imikuvalvesse ja kadus sõbrannaga linna peale. Ja samas vaimus edasi. 

02 september 2018

"Ükskord oli üks mees" Hando Runnel


Runnelit lugesin ma põhiliselt selle kolme tunni jooksul, mil EMO-s passisin, sekka ka mujal viibitud hetki. EMO kohapealne huumorinurk haaras mind, tõsi küll, pidevalt endaga kaasa, nii et Runnel kuidagi lahjaks jäi...

"Täna on üldse pahasti. Igale poole on pikad järjekorrad, peale trauma," lohutab üks EMOtsionaalne töötaja üht patsienti. /ilmselt oleks pidanud mõni meist oma lihtsale hädakesele ka korraliku trauma külge pookima, oleks paar tundi ehk säästnud/

EMO registratuurileti ääres seletab noormees üksipulgi, kuidas ta üle aia ronis... ja siis tagasi kukkus. Selle tagasi kukkumise käigus vist midagi siis juhtuski. Mis trauma tal oli, ei paistnud välja. Aga ta muudkui seletas ja seletas seda eelmisel ööl aset leidnud ronimist... ja siis kukkumist. Registratuuris töötav daam rääkis liiga vaikselt, et kuulda oleks olnud, aga tema (oletatavalt ronimise impulsi või põhjuse kohta esitatud) küsimuse peale vastas süvaronija stoiliselt: "Oli tarvis välja pääseda." 

Mind vist ei tohiks sellistesse kohtadesse lasta, ma ammutan sealt liiga palju kulda :) Näiteks jälgides pikema perioodi jooksul uksel silti "Triaažiõde", hakkas mind kummitama mõte, et mul võiks olla tiraažiõde. Ma küll veel ei tea päris täpselt, mis ta ülesanne oleks, aga polegi tähtis.

Pärast Märkat ei ole Runnel muidugi õige asi lugeda. Paljudel põhjustel. Nalja see mees ei tee, on vastuoksa surmtõsine. Surmtõsine kirjamees on aga hingele topeltraske kanda. Lisaks oli Runnel läinud kergema vastupanu teed ja kogunud kimpu aegadetagused lood. See on muidugi selline nii ja naa tõik. Eks ta ju käsitleski neid kirjandustegelasi, keda selle sarja noored ilmselgelt ei käsitle. Teisalt, austusest oleks võinud ju siiski töö põhjalikumalt ette võtta.
Üleüldse olid need siinsed tekstid natuke ... igava- ja kuivavõitu. Meenusid kohe ühe teise ajastu kirjandusõpikud, mida aegu tagasi kuskil näppu sattus. Sealseid kirjanike elulugusid ja loometöö kokkuvõtteid lugedes, eriti tehes seda õrnas eas, oleks minust päris kindlasti lugemisvaenulik kodanik saanud. Ma muidugi ei taha väita, et teine äärmus parem oleks, kirjandusõpikutes siis, ehk et ma pean silmas nüüd samast sarjast Veiko Märkat ja Peeter Sauterit, ent igatahes on nad haaravamad ja meeldejäävamad. Rohkem elus, ütleme siis nii. Mulle meeldib niimoodi märksa enam. Lihtsalt.

P.S. Kuna Runnel on minu lähikondsete seas juba vana siseringinali, siis ma igaks juhuks kinnitan, et siinne, veidi kibedavõitu, tagasikaja ei ole kuidagi mõjutet tema tookordsest sõnavõtust. See oli päriselt ka igav raamat.



Elu

Oo, minumoodi kokkajaid on laias ilmas veelgi :)

01 september 2018

"Elu on sõna" Veiko Märka


Kogu kevade ja suve olen ma kui koti sees seal Hiiumaa kadakate vahel olnud ja pole teadnudki (halb, väga halb müügitöö), et selline väike ja vahva sari nagu Kirjanikud omavahel on üllitatud. Ja kuigi ma olen aktivist kuubis jälgima erinevaid lugemisentusiastide pesasid sotsiaalmeedias ja teistes netikeskkondades, siis isegi seal ei ole neist raamatutest suurt midagi kuulda olnud - mis toimub? Isegi Goodreads.com keskkonda olid enamuse kohta (ilmunud on vist umbestäpselt 8/10) neist kirjed tegemata (see on, muide, äärmiselt frustreeriv, kui ma hakkan mingit raamatut lugema ja ei saa seda Goodreadsi lehel ära märkida, sest siis pean ma vähemalt kümmekond minutit oma väärtuslikust lugemisajast kulutama ise sinna kirje tegemisele, mistõttu raamatule antav hinnang lõpuks kannatab - olgu, see viimane oli nali!).
Igatahes niipea, kui ma selle sarja avastasin, tormasin ma ummisjalu Tallinna läbi, et kõigi haruraamatukogude peale see sari kokku kraapida. Võib öelda, et ma olin selles taas kord väga edukas :)

Nii, aga nüüd siis Märka, kellel on au olla - vähemasti minu jaoks - selle sarja avapauk. Märka on see tüüp, kelle nime ja nägu ma tean, aga kellelt midagi lugenud ei olnud. Ta ise, kusjuures, lahkab kõnealuses raamatus samuti selliseid tüüpe, tal on siin tohutud kategooriad. Kirjanikud, kelle teosed on head, aga päris elus on nad igavad ja need, kes on reaalis hirmus ägedad, aga kirjutavad nirult ja need, keda ta küll kirjanikuna teab, aga lugenud pole kunagi (lisaks veel need tüübid, keda ta surnuks peab, aga kes kirjandusüritustel talle esireast vastu jõllitavad ja need, kes on Kirjanike Liidus, aga ei peaks seal olema, ja vastupidi). 

Mulle raamat meeldis, kuigi kindlasti pole see mingi kirjanduslik šedööver - see on lihtsalt... no teate küll, nagu istuks tüüp oma õllega su köögilaua taga, näpiks vakstuserva... ja siis pajataks ja pajataks ja pajataks... ja kell on juba kolm öösel, aga tema toru pole veel ikka tühi. Pole välistatud, et midagi sellist ta ka augustis Soonlepas vana maja laua ääres tegi (jesver, seal on ju koguni vakstuga laud olemas), ent kui see nii oligi, siis olid need ilmselt tookord ikka teatrijutud. Muide, Märka suvalistes kohtades magamised pole sugugi harvad ja erakordsed, sest raamatust saame nii mõnegi koha teada, kus ta lühemat või pikemat aega on magamas käinud (hea, et ma tema magamisest meie vanas majas ja ka sellest raamatust alles nüüd teada sain :D).

Tähendab, et siis selline lobe lugemine. Põhimõtteliselt vuristab ta ette kõik kirjandusalatüübid, kellega ta tee senise elu jooksul ristunud on. Kõige enam saab lugeda NAKlaste tegevusest (teate küll seda karvaste ja suleliste kampa, kes põhiliselt joovad, lällavad, katustel ronivad, ja mõned neist ka midagi toodavad - nali! ma nii igaks juhuks ütlen...).
Häid tsitaate saaks siit palju, aga nagu teada, ma ei viitsi neid ümber toksida (küüned on ka praegu liiga pikad, üldse on raske trükkida), aga kaks isiklikumalt mõjunud tähelepanekut, mis meelde jäid, puudutasid üks Berk Vaherit, seda "külma ja kurja karjeristi. Inimest, kelle silmades on vähem inimlikkust kui pooleldi rapitud haugil", kes on mulle kunagi kauges minevikus mingeid loenguid andnud (nüüd te teate, miks mul kooliajast nii kõledad mälestused on :D, ja teine on Janika Kronberg, kellest jäi raamatut lugedes mulje kui ühest igavesest tujurikkujast, sest ta segas NAKlaste joomingutele alailma vahele. Minu lemmiklause neist vahelesegamistest on: "Kas see jooming siin on kuidagi motiveeritud?" Tegelikult on Kronberg minu mälestustes täitsa tore mees (jah, ta on mees, vähemasti välise vaatluse põhjal), aga kui tore ta tujurikkujana on, seda ma muidugi ei tea.

Kuulge, ma paneks selle raamatu mõne kirjandusõpiku asemel juba sel õppeaastal töösse. Sest kuigi Märka väidab, et õpilastele kirjandusest rääkides toovad sära silmadesse ainult rikkad kirjanikud (Kõomägi, Kender, Taska), siis tegelikult selle raamatu lugemine peaks neil ka südame kiiremini põksuma panema. Sest lisaks kõigele muule on see äärmiselt muhe ja humoorikas.

P.S. Mul käis täna öösel mingi sähvatus (nagu tavaliselt). Et kas Märka oli see tüüp, kes ühes Ööülikooli saates kambaga metsa vahel sammudes esines äkitselt mingi eriti ajuvaba steitmendiga, mille peale ülejäänud seltskond mitmeks sekundiks vakatas ja siis korraliku kajaka maha pani...? See oli üks nii hea kaader, et ma mäletan, et me kerisime korduvalt tagasi, et seda uuesti üle vaadata. Nüüd on ainult küsimus, et kas see oli ikka Märka, kes selle kino korraldas...