30 september 2018

"Kusti poisid" Toomas Mikkor


Ma hindasin seda mingil seletamatul põhjusel Goodreads.com-is maksimumhindega, siiani imestan :) See ei ole ju kirjanduslik šedööver selles mõttes, et oleks kuidagi äärmiselt kaunis ja kujundlikus keeles kirjutatud või erilise ülesehitusega. Tõsi, see on igati lobe kirjatükk, detailirohke ja mahukas - ehk seepärast...? Tegelikult on raamatumaailm väga meestekeskne (äkki ka seetõttu:)?) ja Gustav Adolfi Gümnaasiumiga mul päris isiklikke kokkupuuteid ju samuti pole. Aga küllap siis miski selles puudutas. Kujunemislugu ehk? Sest põhimõtteliselt astub Mikkor nende kaante vahel samm-sammult läbi nii põhikooli kui ka keskkooli ja sa hakkad mõistma, miks üks või teine asi on nii nagu see just on. 

Aga võib-olla on meeldimise põhjus ka selles, et minu jaoks läksid mingid pusletükid nüüd viimaks kokku. Mul on kodus aastakäik vanem Kusti poiss ja eks ma olen neid GAGi lugusid ikka omajagu kuulnud ja ma kahtlustan, et kui nüüd tema ka selle läbi loeb, siis kuulen ma erinevaid lugusid ja täiendusi Mikkori omadele veel teist sama palju lisaks. Sest juba praegu, kui ma vihjasin mõnele loetud detailile, järgnesid pikad ja meeliköitvad arutelud. 

Muide, "Kusti poiste" peale komistasin ma üldse seepärast, et hiljuti ilmus tema sulest "Keldritäis sajarublalisi", mis mul ka nüüd laual ootel. Ma juba kujutan ette, mis sealt tulema hakkab :)

P.S. Raamatus oli siiski ka üks kuldne mõttetera, millega ma endise viljandlasena küll ei tahaks, aga pean siiski nõustuma:
"On üks asi, mida iga ema oma poegadele peaks õpetama. Nimelt seda, et öises Viljandi linnas ole kohalike suhtes lugupidav ja viisakas, veel parem - väldi neid üldse, väldi öist Viljandit. See on tervisele kasulik!"


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar