26 september 2018

"Meie hingede võlad" Maimu Berg


Panen samale pulgale samas sarjas ilmunud Eeva Pargi raamatuga, see tähendab, et meeldis, ja mitte vähe. Minu jaoks on nad ka naistena samast klassist, loomingus, tõsi küll, on Berg mu jaoks sageli liialt raskepäraseks jäänud. Kusjuures jah, kui nüüd mõtlema hakata, siis on mõlema proosalooming pigem raske kui helge, ent Pargiga olen toime tulnud.

Nüüd need siinsed meenutused. Võrreldes seni loetuga selles sarjas on Berg (vist küll) ainsana lähenenud ilukirjanduslikus võtmes, samas ületamata kriitilist piiri, mis paadunud memuaarisõbra raamatust eemale pelutaks. Aga jah, näpuga järje ajajal tasub meeles pidada, et aeg-ajalt mõni ajahüpe aset leiab, viivuks ja õrnalt. 

Laias laastus jagunevad Bergi kajastatavad kirjandusinimesed kaheks, saksa keeleruumiga (ah, põgusalt sekka ka soomlasi) seonduv ja siis Vahing, ikka see Vahing. Ja see viimane, see pole etteheide. Sest ma pean küll tunnistama, et kui võtan kätte Bergi, siis alateadlikult ootan ja otsin sealt ikka ja alati Vahingut. Näita mulle naist, kelle elus poleks olnud Vahingu taolist meest! Sellist lihtsalt ei ole, või kui on, siis pole ta järelikult elanud. Mis tähendab, et lugeda neid Bergi meenutusi Vahingust on nii tuttav ja oma. Ma saan temast nii k...dima hästi aru, et see teeb lausa füüsiliselt haiget. 
Loomulikult lipsavad lehekülgedelt läbi ka teised Vahingu lähedased, nii et ei, see ei ole puhtalt Vahingu personaalküsimuse lahkamine, kui te seda kardate. 
Nii et see on raudselt mu soovitus, aga ma hoiatan, et samas ka võrdlemisi ängistav lugemine. Täpselt sama tundsin ka Parki lugedes; ma lugesin, sest ma tahtsin seda lugeda, ma nautisin neid ridu, aga ma kõndisin kogu päeva muserdatult ja rusutult ringi ja kogu aeg mattis hinge.

2 kommentaari:

  1. Huvitav, minu jaoks oli Park kohe väga-väga hea. OLin vaimustuses. Ning polnud raske, kui Berg oli. Park'i kirjutatu oli minu arvates hästi ilus ja soe ning kuidagi helge.
    rohkem sügavuti ja hästi huvitavad ning mõtlemapanevad seigad, tähelepanekud, märkamised, arutlused/mõttekäigud sinna juurde.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tjah, kust tuli see äng, ma mõtlen praegu... Äkki see tuligi sellest osast, mis ma lugejana ise juurde lisasin ja oma empaatial möllata lasin? Parki lugedes otsisin juurde materjali ja elasin ehk liialt kaasa Nurme ja Hindi liidu lagunemisele, meenutasin Elo Tuglase päeviku kahtlasevõitu detaile... ja asetasin väikese Eeva sellesse keskkonda. See võis tekitada ängi küll.
      Võib-olla oli nii, võib-olla teisiti... Aga meeldis ta mullegi hullult.

      Kustuta