03 september 2018

"Põrsa paremad päevad" Peeter Sauter


Ma olen siia blogisse lisamisega natuke oma tegelikust lugemisest maha jäänud, seetõttu valitseb mu peas kogu sellest kirjanduselu rägastikust tõeline tohuvabohu juba. Siiski on huvitav jälgida, kuidas selle sarja autorid oma mälestustele lähenevad ja neid kaante vahele suruvad. Sauter on oma stiilile loomulikult truuks jäänud, puistab, nagu parajasti juhtub tulema. Selles osas veidi Märka moodi. Mõlemad mehed elavad niivõrd kirjanduses sees, et nad võinuks siia sarja kirjutada lihtsalt oma suvalisest päevast... ja juba olekski materjal koos.

Eriti nauditav on aga see, kuis need raamatud omavahel hakkavad koos toimima, üksteist (hetkel loen juba Urmeti oma, tema haakub samuti siia seltskonda, sellest ka sõna "üksteist" kasutus... ma niisama igaks juhuks mainin tähenärijatele:)) täiendama, vahel vastu vaidlema, moonutama... või lihtsalt naljakaid seoseid tekitama. Suvaline näide. Märka jõudis kirjutada Kivirähki nime väänamisest ja et kuidas asjaosaline ise õigeks peab ja mis ta neist teistmoodi käänajatest arvab, ja nüüd Sauter samuti Kivirähkist kirjutab ja just nimelt väänab järjepidevalt kolmat moodi. Pisiasi, aga paneb teksti elama. Või siis mõni kirjanduselu keskne sündmus, loed seda sarja ja mõistad kohe, mis on lähiminevikus kõige olulisem olnud. Hetkel loetud nelja raamatu põhjal julgen selleks pidada kirjanike Riia-Tartu retke. Kas te, mehed ja naised, ise ka aru saate, kui oluline see oli?  Mitte vaid see, et avaldati austust K. J. Petersonile või et mõnes järgnevas kirjatükis seda matka kajastati, aga just teiste teekaaslaste lugude edasi elamine. Kõige enam, tundub mulle, läksid edasi elama Andres Ehini vested. Üks Ehini kõneldud lugu... ei, tegelikult ei ole see lugu nüüd küll Sauteri raamatuga seotud, vaid juba Urmeti (ja Märka) raamatutega, nii et sellest homme.

Sauteri raamat pani muidki mõtteid liikuma. Mitte et ma poleks seda varem teadnud, aga Sauter kõneleb kohe eriti otse, kuidas kõik kõigiga seotud on. Tegelikult ei ole see ju midagi erakordset, sest sama on muusikutel, näitlejatel, teistelgi.

Eredamad pildid - sest jah, just nimelt pildid suutis Sauter mu silme ette luua -, mis mind saatma jäävad siit raamatust... Eeva Park Müürivahes Peetrile vastu tulemas, see naeratus ja ridikül ja sulepea. Või kõlekülm tänav, kus Sauter ja Maimu Berg (kes samuti siia sarja kirjutanud) juhuslikult vastamisi sattusid ja Peetril kaasas olnud toolidel istet võtsid. Või kui Peeter laekus sõbraga ekstra Võrru Kertu Rakket "üle vaatama", tuttavad nad vist veel polnud siis, Rakke pani aga mehed imikuvalvesse ja kadus sõbrannaga linna peale. Ja samas vaimus edasi. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar