25 september 2018

"Võta või jäta"


Ma istusin saalis ja mõtlesin, kogu aeg mõtlesin, kettad lihtsalt keerlesid peas. 
Ma mõtlesin, et diibi filmikunsti kummardajad materdavad selle filmi ilmselgelt maha, sest nende arvates on see kahtlemata lihtlabane lookene. No kuulge, ega sünopsiski eriti paljutõotav pole, pigem mõjub leierdatult.
Ja siis ma mõtlesin, kui hea ja õige teema see EV100 raames on. Kuigi selline elu on mulle natukene, aga ainult õige natukene kauge, siis ma saan aru küll, et tegelikkuses puudutab EV juubeliaastal see teema ikka väga suurt hulka eestlastest.
Ja edasi ma mõtlesin, kuidas kõik need oma elu Soome (Norra, jätka ise nimekirja) matnud vaatavad seda filmi - kui muidugi vaatavad - ja taovad rusikatega vastu rinda ja on vihased Eesti riigi peale, ühiskonna peale, valitsuse peale (jätka nimekirja). Nad tegelikult ei saa vist päriselt aru. Ma ei pea siin silmas kõiki läinuid, aga seda üht konkreetset, ent väga suurt minejate massi.

Jah, ma tean, et selle loo keskmes on siiski see lapse teema. Üle öö sülle kukkunud, oma eludega puntras vanemate oma ja kõik muu emotsionaalne sinna juurde. Aga ikkagi, See ei ole elu, mida elada ja see film näitab seda vägagi ilmekalt. 

Emotsionaalselt keeras aina kruve kõvemini kinni, seda ma ütlen. Ja olles viimasel ajal Eesti filmi usku, soovitan igatahes minna. Aga see on valus, seda ma ütlen.

P.S. Ja siis ma mõtlesin, päris filmi lõpus, et see vajaks mõttelist järge. Juured ja juurtetus. Näiteks Mai näitel. Need näited on tegelikult juba praegu meil siin olemas. See on veelgi karmim.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar