31 oktoober 2018

Kaks ideed õhku



Oktoobris-ei-joo on praktiliselt läbi ja peaaegu ka õnnestunud (libastusin ühe korra, Viljandimaa pika päeva lõpus koju jõudes :)). Aga see päev oli seda ka väärt, lepime kokku. Sest... see päev oli pikk ja emotsionaalne, igatahes :)
Esmalt hommikune Vana-Võidu. Saabudes oli ehmatus suur, sest meil tekkis korraks tunne, kas pole äkki sinna üleöö raudtee tekkinud ja nüüd ülesõidukohal pikk autode rodu. Aga ei, see oli kõigest rehvivahetuse järjekord. Meie peres rehvivahetust ei toimu ja seega on need järjekorrad ja kogu poleemika nii harjumatu.
Vana-Võidu Raamatukogu asub kooliga samas hoones ja see maja on no nii vahva, mõnus maakivi ja klaasi kombo. Koridoride puhul on kasutatud nii palju klaasi ja need paiknevad majas sedasi, et neid mööda astudes on tunne kui jalutaks õues. Ja tegelikult, koolimaja on küll ju vist see koht, kus päevas päris suur osa ajast veedetakse koridorides, või ma eksin? Ühest kohast teise kõndimist on ju palju, ilmselt nii õpilastel kui ka õpetajatel, lisaks (ennevanasti vähemalt) veedavad õpilased klassiukse taga vist ka märkimisväärselt palju aega.

Foto: E.L. 

Foto: E.L.

Edasi läks teekond linnaraamatukokku, mis on jälle teistmoodi tore koht. Olles õpitud erialalt see tegelane, kes pidanuks ka selles majas majas töötama, samas olemata raamatukogus päevagi töötanud (aga praktikal seal siiski olnud (selline lause sai nüüd... veel topeltsulgudega)), ent selles majas olen ometigi mitu head aastat oma elust töötanud - nimelt asub esimesel korrusel endiselt pangakontor -, on mul selle majaga muidugi oma mälestused. Tüdrukud seal majas enamuses tuttavad. Maja võib vananeda, aga raamatukogutüdrukud mitte kunagi! Igatahes jääb mulle sellest päevast mälestuseks hulk vahvaid kohtumisi ja viimsel minutil bussile jooksmisi.

Foto: Maaardž

Nii palju siis tollest mälestusväärsest esmabast. See, nagu te isegi ehk aru saate, oli alles eellugu.

Uudne seisund on tekitanud palju mõtteid, ma panen paar tükki kirja, sest ähk läheb tarvis kunagi.

Esimene mõte on suunatud mõnele produktsioonifirmale (ja nüüd räägib minus tõeline autopede) - vaadates Eesti teedel ringi vuravaid autosid, hakkas mulle meeldima mõte, et tõsielusarju armastavale publikule võiks teha Autovahetuse saate. Aga äkki on seda juba kuskil tehtud ka, ega ma ka kõike ju ei tea...? 
Kui üldiselt on selle plaani juures kõik igati teostatav, siis ainuke murekoht mu jaoks on autode tuunimine ja tõsisemate kahjude likvideerimine. Sest asi ei saaks ju piirduda vaid lihtlabase autovahetuse ja sellega seonduvate võimalike äpardustega, a la äpardused vahetatud autoga tankides, kaubanduskeskuse parklas pärast ostlemispäeva "oma" auto otsimine  jms pehmo värk. Minu meelest oleks hädasti vaja, et uus ajutine omanik võiks auto juures ka midagi ägedamat korda saata. Kuigi ma pole kindel, kui palju siis sarja osalejaid saaks üldse :) 
Aga võib-olla annaks nende pehmoasjadega ka omajagu intriigi punuda. Näiteks, et pead eelmise autoomaniku lemmikmuusikat sõites kuulma. Sama helitugevusega, millega temagi tavaliselt oma mussi kuulab. Klassikasõbrale väike Homentšiku-poiss. Doltsegabaanaga patustajatele laseks mõnuga Wagnerit, las oigavad siis. Ja vahel Lasnamäel ringi liikudes olen ma märganud, et lõhnakuused on uuesti au sisse tõusnud, vot esimestel päevadel ei tohi lõhnakuuske ka välja visata. 
Mis teha aga koniga kärsatatud aukudega, koerakarvadega, väikelaste kunstikatsetustega valgel istmenahal... seda ma ei tea. Vaadata ekraanilt oleks küll lõbus, seda ma usun :)

Teine mõte tekkis mul mõni päev tagasi lugemisgrupis raamatupoemüüjatega seoses. Nad on kõik nii viksid, viisakad ja kenad, aga sädeinimestest on just kui puudu. Ma muidugi mõistan neid, eks neil tööd on palju ja targematki teha, kui kangesti suhelda ja soovitada ja raamatute üle arutleda. Lisaks on võib-olla nii mõnigi neist suur lugemisentusiast ja ajab ikka hinge jämmeks küll, kui pead päev otsa raamatute keskel olema, aga lugeda neid vaat ei saa. Aga selleks puhuks võiks raamatupoed ju  kasutada vabatahtlikke. Või siis nimetagem neid külalismüüjateks, rõhuasetusega lektüüri soovitamisel ja valikuga abistamisel :)  Hetkel ma muidugi ei kujuta ette, kas idee kannaks, kui need nn külalismüüjad oleksid suvalised tundmatud  marid või jürid. Seda tööd võiksid aga näituseks teha luuletajad-kirjanikud ka ise.  
Kuigi see idee vist siiski ei kanna, sest raamatupood ise, ent ka kirjastused hakkaksid neid oma reklaamipikendusena ära kasutama. Nii et sa võid küll minna sel päeval raamatupoodi, kui seal asjatab Mutt või Kangro või Traat, ent lõpuks piidled nende soovitatud raamatuid ikkagi umbusklikult. 
Ja äkki peaks üldse kuidagi kitsendama seda mõtet, teeks hoopis mingid teemapäevad. Lemberomaanide päev ja. Keegi rännumees võiks reisikirjanduse päeval olla. Lasteraamatute päeval võiks Kairi olla, ma oleks kohe platsis. Kui on Põhjamaade krimi päev, siis viskaks Rohelennu või Pautsi poodi passima. Ei, tegelikult, kui Pauts on, siis ei tule keegi poodi ju, inimesed kardavad teda. Kokaraamatute päevale muidugi mingit kirjanikku ei valiks, siis võiks ikka korralik köögivõlur olla. Ja koogita hommikul tööle ei lubaks :)

30 oktoober 2018

"Eesti matus" / Draamateater

Foto: Draamateater


Autor Andrus Kivirähk

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Pille Jänes

Valguskunstnik Airi Eras

Osades Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Kersti Kreismann, Aleksander Eelmaa, Martin Veinmann, Merle Palmiste, Tõnu Oja, Tõnu Kark, Ester Pajusoo. 


Ma olin siis see viimane inimene, kes veel ei olnud "Eesti matust" näinud. Saan aru, et see on nii hea etendus, et mõni on seda suisa mitu korda vaatamas käinud. Nomaitia... Ma läksin pühabal suht eksprompt seda vaatama, noh et tuttavad läksid ka (üks neist sõitis selleks koguni ekstra Viljandimaalt kohale, heldene aeg, ma ütlen!) ja just täpselt parajalt oli neljandas reas ka kaks vaba kohta müüki pandud. Draamateatris meeldib mulle kõige enam sellepärast, et seal on totaalselt teistsugune publik kui teistes teatrites ja mulle kui paadunud inimeste vaatlejale meeldib selline ekstreemsus hullupööra. Tõsi, saalis on istumine hirmkitsas ja alati on kellegi küünarnukk ribide vahel, selle kaitseks panen sinna saali minnes alati jäigema ja tugevama korseti, siis ei ole pärast külg sinikaid täis.

Tõeline veteranlavastus, esietendus oli 2002. aastal, vahepeal küll vist ka pausil olnud, trupp osaliselt uuenenud. Kivirähki uba on lihtne, selge ja arusaadav, ega ma vastu kipugi vaidlema. Ja ma pigem ei arva, et ta kuidagi naeruvääristab või pilab eestlast - sellised me ju oleme, võta või jäta. Aga laval kogu see kompott, ma ei tea, jättis kuidagi liiga jantliku üldmulje. Samas, ma mõistan, rahvale see kohutavalt meeldis, naeris kui pöörane ja aplaus oli tormiline. Piisas sellest, kui Kark kobas puuriidas viinapudeli järele ja juba oli nalja kui palju. 

Kuigi seegi oli labane, aga puhttehniliselt meeldis mulle kõikse enam, kui Kark joobnud mehena oma pika ja... mahlase (sõna otseses mõttes) monoloogi pidas. Ta tegi seda targu tumeda kardina taustal. Ja ma luban, see oli fe-no-me-naal-ne kui palju sealt tuli, kui kaugele lendas ja kui pikalt see kestis! Ausalt! Selline tatipritsimine ei ole naljakas, aga selle tehniline pool vaevab mind veel tänagi, mil etendusest on juba kaks päeva möödas. Olgu, ma mõistan, et siin on mingi seos tema viinale peale haugatud värske kurgiga, mille juppe tal päris ohtralt kulus vaatuse jooksul. Samas ta nagu ei saanud seda kurgiputru ju endale suhu koguda, sest tal oli aeg-ajalt varemgi mingeid repliike öelda... Tjah, äkki oli neid repliike siiski vähe ja kuna ta võis joobnuna endale lubada ka halba diktsiooni ja suunurgast pobisemist, siis ikkagi oli võimalik kurgiputru ladustada. No aga nii palju?! Lisaks oli see monoloog ju pikk, aga putru ei lendanud suust mitte aiult alguses, vaid ikka lõpuni välja... Teater ongi üks salapärane koht, ma ütlen :) 
Tegelikult oli üks "müsteerium" veel, kuigi jah, see nüüd nii hullusti mu pead vaevama ei jäänud, lihtsalt meil tekkis peresisene segadus. Nimelt Merle Palmiste tagumendiga seoses. Mina jäin seisukohale, et tal oli sinna lisatud kunstlikult väheke polstrit, teinepool oli kindlas veendumuses, et kõik see materjal oli ehe ja loomulik. 
/ma igaks juhuks mainin siinkohal tundlikele blogilugejatele, kes ise ei ole etendust näinud, et Palmiste tagumiku üle arutlemine ei ole antud kontekstis sugugi meiepoolne seksistlikult inetu käik, sest Palmiste roll eeldaski rõhutatult rinnakat ja punnpepulist olemist ja seega ma leian, et mul on õigus sel teemal siin arutleda. Tänan tähelepanu eest!/ 
Aga muide see stseen, kus Palmiste peab, (punn)tagumik rahva poole, eriti peenikese puuhalu otsa istuma, oli siiski väheke pervo. Ja see ei ole ainult minu kui naisterahva kommentaar. 

29 oktoober 2018

"Ole ise" Heli Laaksonen


Täielik luulehitihoiatus teile! Ma saan aru, et Heli Laaksoneni etteasted on midagi überägedat, ent mul pole siiani õnnestunud neile Hiiumaal peale sattuda, kuigi seda on juhtunud vist rohkem kui üks kord. Raamat ise ei tahtnud ka kuidagi minuni jõuda, kuigi-kuigi meie imetoredas Sarve kaubamajas olid Laaksonen ja Lender riiulis vaat et naabrid suisa. Siis vahepeal ei tulnud mulle endale jällegi meelde seda raamatukogust krabada ja siis ükskord jõudis Kairi selle mu eest näpata. Kairi oli muidugi viisakas ja lahke ja jagas hilisõhtuses luuletuhinas paremaid palasid mullegi.
Ja mina pupsusin kodus voodis naerda, nii et vats käis taevani. Tänaseks olen juba nii paljusid enda ümber, nii vanu kui ka noori, piinanud nende luuletustega ja mul on tunne, et ma jätkan :) /täna sain seda kahel korral lausa avalikult ja raamatukogudes teha, elagu hiiu keel! /

Kuna nimi Heli Laaksonen võib teid viia eksiteele päritolu osas, siis ütlen igaks juhuks ära, et ta on siiski soomlane. Tema luuletab Edela-Soome murdes ja ka eesti keelde on tema read pandud murdekeeles, siin raamatus täpsemalt hiiu keeles (jee, pöial püsti siinkohal!), aga Rahmanid on vist ka võru keelt katsetanud. Ilma murdekeeleta aga tõepoolest ei kujuta neid luuletusi ette. Kellele mahlakas murdekeel passib, selle jaoks on pool mõnu juba olemas. Ent ka sisu on enam kui fantastiline, kõik see argihurm meie ümber ja sees. 
Tõlkijaks on Järvi Kokla... või ei tohiks teda tõlkijaks tituleerida? Mugandaja? Kohandaja? Sest see ei ole üks ühele tõlge, vaid pigem nagu jah mugandus. Me leiame nende kaante vahelt ikka mõnuga Hiiumaad ja julgen arvata, et hiidlasigi. 
No kas see siis ei käi hiidlaste kohta:

RABARBERMAHL

Ma´p või!
Ma´p või!
Teise hing aa hellik
kut kümme muna paberkottis.

Ee vöta naist mei saareld!

Mei naiste sammud aa pitkad kut meestel.

Meitel lüiakse höbe läikima liivapaberiga.

Meitel aa padja sees sibulad.

Meitel pestakse hambad mereveega.

Meitel antakse väimihele rabarbermahla
ja sukkur aa jüst otsa löppen.

Ah, ma pean ühe tarkusetera veel siia lisama, sedapuhku meesterahvastele (naistele on ka olemas, aga naised on tublid ja lähevad loevad ise raamatust, eks ole) :

NÖKSUD ÜKSIGUDELE MEESTRAVASTELE

Äi ole sugugid raske plikasid völuda.

Paar söna tsehhi keeld, riidest tatitopp,
omatehet rahakott, natust vehe katkin villan kampsun,
oma esimese klassi pilt ka.

Kui nendega önneks äi lehe, aa vale naine.
Teise lauast uus.


28 oktoober 2018

Mis see veel oli?


Viimane kord raamatukogus käies leidsin riiulilt nii mitmeidki enese jaoks võõraid kodumaiseid autoreid, enne jõulu on kõik vähid kiva alt välja vupsanud, mulle näib. Otsustasin siis, et ühele neist annan võimaluse.
Sa juudas, seda ma poleks pidanud tegema :))))) Ma muidugi sain ise ka aru, et kui juba keegi paneb oma raamatule sellise pealkirja, et ega siis head loota ole, aga no et kohe nii hullusti....Tüübil oli ilmselt kindel plaan kõik peas keerlevad mälukatked ritta laduda ja vilistada sellele, et sealt ka mingi koos püsiv lugu  peaks sündima. 
Aga nagu veel sellest vähe oleks, otsustas Aivar Lembit lisaks veel, et toimetajad, keeleinimesed ja korrektorid on saatanast ja ei hakanud nendega jantima. Ja ma luban, seda on kaugele näha. Eriti meeldib mulle kohanimi Schwerin, mida on päris mitmes variandis lugejale serveeritud, esimese hooga leian siit kohe Svhwerin/Scwerin ja sisukorda juhtus küll kogemata õige kirjapilt, aga no suur algustäht ongi ju ülehinnatud:)

See kõik oli nii põnev, et ma tundsin vastupandamatut kiusatust autorit guugeldada. Kujutasin ette võsast välja karanud esmakordset kirjanikuhakatist, varjunimega ja puha, aga kus sa sellega. Mormoonist prokurör läks pinsile ja kukkus kirjutama nii et tuline jutt taga. Ja eks vahel olegi kirjutamisrõõm suurem kui lugemisrõõm... Esteri kataloogis näikse oma 12-13 raamatut koguni olevat.

P.S. See raamat on iga punase pliiatsiga lugeja märg unenägu.

27 oktoober 2018

Kaootiline

Mu messenger, kui see oskaks, on pärast kolmapäevaõhtust Pealtnägijat punane. Saan aru, et kuuldused minu südame võitnud Viktor Vassiljevist on laialt levinud ja oli palju murelikke kaaskodanikke, kes kartsid, et see tähtis saatelõik mu tähelepanuta jääb. 
Ärge erutuge, kõik on hästi, olen kordusTV abiga tudeerinud selle olulise saatelõigu ja endiselt veendunud, et VV, hoolimata oma parteilisest kuuluvusest, on tuntud headuses. 
Tõsi, laste seas nii populaarseid mängukarusid ei suuda ma enam kunagi endise pilguga vaadata...

---
Rahul ei ole ma aga sellega, et kõrvitsad tungivad järjekordselt peale. Ja mina, mina olen võimetu nende vastu võitlema. Ma jahtisin kogu neljapäeva kaubandusvõrgust... veregeeli. Ma parem ei maini, et kogu oma kauni hommikusöögi olin guugeldanud märksõnu "kuidas teha haava", "haavagrimm", "nael näkku", "verine lõust", "nahaliim" (ja mõistes oma eksimust, parandasin selle "inimnaha liimiks") ja samas vaimus edasi. 
Kui ma olin tuvastanud, interneti abiga muidugi, et mulle lähim veregeel asub Nautica keskuse Tradehouse´is, marssisin ma sinna nagu õige naine kunagi kohale. Järgmised veerandtundi kuulsin ma müüjaid üksteist hõikumas ja fake bloodi kohta aru pärimas. Sest loomulikult olid need viis tuubi, mida koduleht näitas neil olevat, kuhugi mutiauku kadunud. Elu õiekese rõõmuks väljusin ma sealt siiski roosa juuksespreiga. Vähe sellest, pärast kaugekõnesid (ahh, kuidas mulle see nostalgiline termin sümpatiseerib!) teisele lapsevanemale, ma isegi sussutasin seda talle pähe, ise ka ei suuda uskuda. 

Teine asi, millest ma siiani aru ei saa, et ma vabatahtlikult ostsin mingid ämblikutega juuksehoidjad ja lasin need siia katuse alla tuua. Eem... mis tuletab mulle meelde, et tegelikult on siin majas veel üks ämblik... mis liigub päikeseenergia toel ja mille asukohta ma ei tea. Nii et ma saan aru, et mul on tõepoolest suuremaid muresid kui mingid ämblikupatsikad :)

Ja mõelda vaid, kuis meie omal ajal saime hakkame kaltsukotis tuuseldamise ja söetükiga, ja kui ilusad mardid me veel sealjuures olime... oi jah.

---
Vahepeal on saabunud teadaanne ristsõnamaailmast. Tõnis, kes - nagu me teame - on muutunud  eneselegi ootamatult üleriigiliseks rästikueksperdiks, on jõudnud ka ühte teatavasse ristsõnaajakirja.





26 oktoober 2018

"Vene veri" Kai Aareleid


Olen sellest pikalt mööda käinud, põhjust ei tea (sest tavaliselt on mind vanade fotodega võimalik ikka päris kergesti ära osta). Vahepeal olen jõudnud Aareleidi teisena ilmunud romaanigi lugeda ("Linnade põletamine"), mis mu mäletamist mööda igati sümpaatne oli, ent "Vene veri" jäi ikka puutumata.

Ja milline nauding! Oigasin mõnust diivaninurgas ja oleks veel ja veel tahtnud. Ma ei tea autori isiklikku tausta, ent eeldan, et küllap ta elust enesest ikka kirjutas... Igatahes väga ehedate tunnetega, valusmagusalt, õrna nukruseloori tagant hargnevad lahti kaks vastassuunas kulgevat - mida? Elusaatust? Lugu? Mina-jutustaja vaarema tulek Venemaalt Eestimaale oli jäädavalt, mina-jutustaja minek abikaasa kõrval Peterburi rangelt kolmeaastane, aga võõrsil olemise taagast räägivad mõlemad. Teksti on vähe, lood on napid, ent oskus vähesega paljut öelda igal leheküljel tuntav.
Tähendab, see oli nii ilus, et ma ei tahagi seda oma pikema sõnavõtuga lörtsida.

P.S. Ja selles valguses ärritusin ma üle mitme aasta uuesti ühe teise raamatu peale, kus saadikuproua ving ja hala ja Eesti siunamine  mul silme eest mustaks võttis. Ma söödaks talle "Vene vere" leht lehe haaval sisse. Ja takkapihta saadaks ta kolmeks aastaks Peterburi kah. Tulgu siis veel hädaldama.




25 oktoober 2018

Hiiumaa, Austraalia ja Kuuba, ehk "Minu Kuuba" Rain Urbsalu

Mõtled, et suvaline müügiputka, Mae liiga palju veini joonud ja Hiiumaa ja Kuuba segamini ajanud :) Aga endiselt kestab "oktoobris ei joo" ja Mae juba naljalt valesid pilte üles ei riputa. Selle Hiiumaa, täpsemalt Kassari saarel asuva söögikioski jätan ma meelde kui ühe olulise käivitaja. Septembrikuu hoogsa astumise aegu, kui taevased jõud saatsid veel imeliselt sooja suvist ilma ja ma kõigi nende aastate jooksul esmakordselt praamiaegu valesti vaatasin ja õige väljumise ootamiseni kõhutäidet vaja oli, ent hiidlased olid otsustanud kõik söögikohad sulgeda, oli siiski üks tore inimene, kes suvemeenutuseks spontaanselt luugid valla lõi ja nii me siis sinna maha prantsatasime (ma tean, et see lause läks täiega lappama). Samal ajal sattus sinna ka Austraalia-Airi, kes suutis esimese kolme minutiga meile Kuuba-mõtte pähe istutada. 
Mitte et me varem kordagi oleks Kuubale minekut ülepea kaalunudki, õitsev sotsialismus ja kõik need muud toredad nähtused...

Korraliku tütarlapsena käisin ma loomulikult ku Rahva Raamatus reisihommikul kohal. Selleks hetkeks olid mul türklaste piletid juba taskus, ja taevale tänu selle eest, sest Volmeri jutt Aeroflotis (mitte)pakutavate produktide kohta pani mu tõsiselt kahvatuma.
Fotol (vasakult): Austraalia-Airi, Hardi Volmer, Rain Urbsalu ja Ivo Tšetõrkin
Nii, aga aitab sellest eelmängust. Urbsalu Kuubast räägime muidugi ka.

Oma nähtamatut kaabut kergitan ma autori ees eelkõige kahel põhjusel. Esmalt, et ta leige suhtlejana (see pole mingi kohvipaksu pealt oma suva järgi kaabitud hinnang, vaid ta kirjutab ise sellest)  kaheksaks kuuks üldse Kuubale läks ja seal nii ekstravertset elu elas; seal ju ei ole võimalik väga oma sisemaailma siplema end unustada. Ja teiseks... vat Minu-sarja puhul on meestepõuast ikka ja alati räägitud. Ma ei tea päris täpselt seda kirjastusetüdrukute salaelu, aga vahel ma kahtlustan, et neil on ööpäevaringselt antennid häälestatud väljamaal hulkuvaid ja kirjasõna valdavaid mehi püüdmas. Mul on küll arvepidamine vist sassi läinud, aga pakun, et nii umbes 25-30 korral on see neil ka õnneks läinud juba). No ja siis neid meesinimesi, kelle nad oma võrku on püüdnud, neid on mitut masti olnud, osad on ikka igavad ja pehmod ka olnud, ent olgem ausad, enamus värvikamaid ja muhedamaid on just isaste sulest tulnud (Island, Amazonas, Kambodža, Tenerife). Ja nagu minu aastate pikkused vaatlustulemused on näidanud, siis ongi (nais)lugejatele enamasti imponeerinud meeste julgem ja avatum väljaütlemine. Otsa tegi selles osas lahti vist juba Minu Island ja Tarvo Nõmm. Selles osas õigustab Urbsalu lugejate ootuseid sajaprotsendiliselt. Ta nimetab mitmeidki asju õigete nimedega ja lisaks toob sisse teemad, mida - ma tean üsna kindlalt! - Minu-sarja autorid püüavad maha salata või neist üle libiseda. Tunnustan selle eest! Ei ole meeldiv ja lihtne neist asjust kirjutada, aga lugejal lugeda jällegi on :)

Muus osas, suhteliselt päevikulik lähenemine. Kellele see istub, kellele mitte, maitse asi, eks ole. Reisil näppu võtmiseks ilmselt vägagi paslik, samas tugitoolis lugedes ma ei viitsi iga mäe otsa ronida (aga ma taas rõhutan, et see on minu personaalne kiiks, sport on saatanast ja kõik need muud elutõed, millest ma juhindun).

Igatahes mu ootused reisile on kõrged: suure tõenäosusega kaotan seal viletsa köögi tõttu korralikult kaalus, vee asemel joon rummi (alates ärkamisest), saan nõrkemiseni tantsida, arendan oma kehakeele uuele tasemele (sest espanioli ma ei valda) ja saan telefoni autodest pilgeni täis klõpsida.

Hiiumaa läheb Viljandimaale

Tuleval esmaspäeval, 29.10 tasub silmad-kõrvad lahti hoida, sest Mae tuleb viljandimaalasi piiluma (või on see vastupidi).

Kohe hommikul võib unist Maed kohata Vana-Võidus, kus ma olen küll käinud, aga loomulikult mitte kunagi raamatukogus. Kell 10:45 alustame! See kellaaeg on nii-nii tagasi kooliaega minek, et suisa naljakas :)


Samal päeval kell 17:15 kohtume juba Viljandi linnas ja räägime kõigest sellest, mis hommikul ununes või millest ei jõudnud kõnelda. 
Kirjastus on lubanud mulle kaasa ka väikese raamatupaki, jagub kauaks jagub. Kellel raamat kodus juba olemas, aga pookstavid puudu, siis haarake julgesti kaasa.

P.S. Panete tähele, et kuigi veidi omamoodi huumorisoon peaks olema hiidlastel, on just viljandimaalased need, kes kentsakate algusaegadega sedapuhku hiilgavad :)

"Üksi ja Esmeralda" / Theatrum

Foto: Theatrum
Ma käisin vaatamas lasteetendust, või no õigupoolest võiks seda pidada kogupereetenduseks, aga olgem ausad, lapsi oli saalis ikka rohkem. Koolivaheaeg ja muu selline värk, juu nõu. Vanus tuleb mul ka kolinaga, suutsin seekord kuupäevadega korralikult sokerdada (on selline sõna üldse olemas?) Ja lõppeks läksime teatrisse teadmisega, et kõigi väikeste, ja ka suuremate, tüdrukute lemmik Helena just sel õhtul ei mängi. Kui siis lavale tuli just see Esmeralda, vaatasime elu õiega teineteisele nõutult otsa ja vist lasime kuuldavale isegi mingi spontaanse ja kahtlasevõitu häälitsuse... kujutan ette, et rida tagapool võis meist koomiline mulje jääda, blondiinidest klounid :) Ent meie rõõm ja üllatus olid tõepoolest üüratud. Ja tegelikult vana tähenärija kontrollis kodus siiski üle ja tõesti oli interneeduses levimas osatäitmise kohta teistsugust infot.

Sisu poolest see vist liiga pisi-pisidele just ei ole, ent piisav annus koomilisust (mõelge ise, futbolisti kalduvustega Mare Peterson, sündinud koomik Tarmo Song ja no bling-bling Esmeraldast ma parem ei räägigi) haarab väiksemategi tähelepanu, loo uba on tabamiseks suurematele elu õitele. Ja pool tsirkust saab etenduse käigus nagunii kätte - teie lapsed tänavad teid, seda ma ütlen.

Koju tulles proovisin oma lapse peal ka seda sõrmenipsuga korralduste andmist ja vastuvõtmist, aga nõup, ei õnnestunud, üldse ei allunud :) 

Autor Martina Montelius
Tõlkija Kadi-Riin Haasma
Lavastaja Maria Peterson
Kunstnik Nele Sooväli
Helilooja Markus Robam
Valguskunstnik Priidu Adlas
Liikumisjuht Tiina Mölder ja Kristin Made
Produtsent Ere Naat
Osades: Maria Koff/Helena Lotman, Rhett Kütsen, Mare Peterson ja Tarmo Song

24 oktoober 2018

"Kogetud teosed" Kai Kask


Näoraamatu lugemisgrupis, kuhu ma siinseid lookesi samuti torkan ja kus põgusalt jälgin, mida teised loevad, ei ole veel keegi seda raamatut lugenud. Püüan mõelda, miks. Äkki naised kardavad seda esikaane pilti? Raamatupoodides peaks raamatut vist tagakaas pealpool eksponeerima, sealt fotolt vaatab vastu esikaanel kujutatud õlimaali modell ise, märksa kaunimana  :) 

Ma loen novelle ja muid lühemaid jutukesi maru harva ja lugedes seda siin, meenus mulle taas kord, miks ma neid ei loe - ma ei kannata, et ma hakkan lugema, lasen endale ligi ühe tegelase (või laseb tema mind endale ligi, see on alati üks lõpuni vaidlemata koht) ja siis saab lugu läbi. Minusugust raskesti ümberkohanejat see häirib. Novellide viga on seegi, et kui lugemisnäljane tahaks muidu ühe soojaga kõik kaante vahel oleva endasse ahmida, siis neid lühijutte ei ole kindlasti mõistlik liiga järjest lugeda. Ma siis truilt jaotasin neid siin õhtute peale.

"Kogetud teoseid" lugedes ei saa ma midagi parata, ent mu mõte rändab kogu aeg ja ennekõike just autori alastuse juurde. Totud, mitte füüsilise alastuse juurde, vaid ikka selle ülemise korruse avali tuulutamise juurde. Ma ei tea, kas neid humoorikaid vahemärkuseid, mis Kask teksti põimib, ka mitte kirjutaval inimesel huvitav lugeda, no loodetavasti siiski on. Mõne siinse loo puhul jääbki tunne, et kui autoril hakkab mõte rappa keerama, siis ta pikibki vahele enda seesmised heitlused:
"(Ei, see pole kunst ega midagi, seda enam ei avaldata. Pean midagi muud välja mõtlema. Hakkame uuesti...)"
Või siis ausad ülestunnistused infootsingu kohta, mõne Iglesiase laulusõnade või Elmari Raadio soovisaatesse poogitud kohanimede leidmine. Pisike asi, aga annab lugejale kergema hingamise... noh et autor võib ju kergelt kummaline olla, aga ikkagi inimene või nii, saame ta sealt kõrgelt parnassilt alla kukutada :)
Või siis (ma loodan, et ma nüüd ei eksi, sest ma ei leia seda kohta raamatust, aga ega ma ei viitsi liiga palju ka ju otsida, nagu ikka) "pole" kasutamise kohta. Ma ise lasen vahel sel sõnal ikka teksti lipsata, kuid iga jumala kord käib mul kuklas hele kellukesehelin, et nõup, tüdruk, siin sa nüüd eksid ja pärast pead vastutama :) Kuigi ükski toimetaja pole vist seni veel seepärast mu sõrmi sahtli vahele löönud. Nii et, mis ma nüüd tahtsingi öelda?Ah jaa, rohkelt äratundmisrõõmu, see jäi lugedes domineerima.

 Eesti novellile on - minu nägemuses - enamasti omane mingi süngus ja tõsimeelsus, lakkamatu püüd olla eriti diip. Särtsu söandavad sinna vähesed lisada. Veelgi enam, naiselikku särtsu ei juleta ometi välja näidata. Selles suhtes olid need lood siin meeldivaks üllatuseks. Miks naised lühivormide kallale asudes alati mehi püüavad jäljendada? Olgu, Maarja Kangro on ehk erandiks - tema näitab julgelt, et on hakkaja, iseseisev, edumeelne, kohati hedonistliku ellusuhtumisega... inimene, aga mitte naine. Vähemasti oma loomingus, kuigi ilmselt ikka reaalis ka. Kask sukeldub samuti nii mõneski loos naistemaailma, sellisesse pehmesse, ilusasse, karvasesse ja maskeerivasse. Tõsi, püüdega üle võlli keerata, nii et tõde jääb lugeja eest ikka peitu.

Kohatunnetus, see on teine külg neis lugudes, mis mind paelus. Võõrad või omad, ikkagi nii ehedad. Ja kust ma võtsin selle Viljandi - oli see seal kuskil tegelikult ka olemas või minu enda välja mõeldud? Või "Buss nr 40", mis ei ole absoluutselt minu oblast, kuid kõnetab kohaolekutundega.

Enne lugema asumist ei tahtnud ma eriti tausta teada, sellist puhtalt lehelt lugemist on ju nii harva võimalik meil siin harrastada, sest lugemislauale satuvad ikka juba tuttavad nimed ja näod ja minevikutaak ripub raskelt selliste autorite õlul. Praegu guugelmuugeldades märkan, et surm ja matused peaksid episoodilistena neis lugudes sagedased olema. Ju tõepoolest, kuid igatahes ei olnud see üks mana ja hala, neiski teemades oli omamoodi helgust minu jaoks kõlamas. Oli veel detaile, mis mind kõnetasid, ent mille lahkamiseks pole õige aeg ja koht.

Edited:
Lisan siia FB grupist ühe kommentaari (autori loal):

Tõepoolest, väga jube kaanepilt. Prr. Tõukab kohe kaugele eemale. Veel hullem kui see Eesti tuntud kulturist oma musklimäe ja hirmuäratava pilguga ühe teatud elulooraamatu esikaanel. Julge naine oled, et lugeda võtsid.

Ja no mõeldes kõigile praeguseks hetkeks surmani ära kohutatud lugemisentusiastidele, siis panen ikka tagakaanest ka ülesvõtte siia - äkki ikka riibute oma julguseriismed kokku ja loete :)

23 oktoober 2018

"Ühises hoovuses" Arvo Valton



Korralik koolipoisi kodutöö. Teksti Valton juba liigendada oskab. Ta võtab kõik oma lemmikud kenasti läbi, teeb lühidalt ja konkreetselt peatükid, pilt kõige ette, nagu kooliõpikus. Algusots oli kuidagi igavam, ilmselt seepärast, et ta ise ei haakunud väga nende mainitud kirjandusinimestega ja lasi oma häälel kõlada vaid üldsõnaliselt. Järgnevate kirjanike puhul oli tal siiski juba lisada oma isiklikke kokkupuutepunkte. Natuke pinnaliseks ehk jäid siiski mitmed neist. Samas, tal peab ju olema võimas mälestustepagas, kuhu ta selle küll pannud on?

Naljakas meenutus tänu sellele raamatule, Andres Saal. Tänaseks oli mu peast kui pühitud, ent enda lapsepõlvest mäletan, et raamat "Aita. Leili. Vambola" meeldis mulle kangesti, ometi ei mäleta ma hetkel sealt mitte midagi :)

Ma ei tea nüüd, kas nägin seda unes või kust ma selle võtan, ent nagu oleks nüüd sarjas veel kaks raamatut oodata, Jan Kaus ja Jaan Kaplinski... Aga võimalik, et see on mul mingi soovmõtlemine, nii et ärge mu juttu uskuge.

22 oktoober 2018

"Spioon" Paulo Coelho


Mul kajavad mitmed miksid peas, prõmmivad siin aina närviliselt.
Miks ma seda lugesin? Sellele on vastus lihtne - Lembe käskis :D Sõnakuuleliku tütarlapsena loen ma kõike, mida Lembe palub, sest kes ise on nii toreda raamatu kokku kirjutanud, see ei saa ju soovitustega mööda panna. Ladusa kõnepruugi poolest oli Coelhot tõepoolest kerge ja lihtne lugeda, Nõmme ujula eesruumis oli poolteist tundi kohe sisustatud.

Miks Coelho selle raamatu kirjutas? Vaat sellele mina vastust enam ei tea, isegi oletada ei oska. Ma muidugi kahtlustan, et ta on selliste odavate trikkide mees ja Mata Hari teema ju ometigi müüb. Kuigi see vastus oleks liialt lihtlabane. Kogu teemakäsitlus jääb nii pinnaliseks, hakituks. Kunagi tavatses üks suur ristsõnade lahendaja öelda nende kohta, kes lahendasid sutsuke siit- ja sutsuke sealtnurgast, et hüppavad nagu kirbud siia ja sinna. Nuvot, Coelho oli seekord minu jaoks selline kirp. Ta ise võis ju Mata Hari eluloo, mõtted ja tunded enesele taustatöö käigus selgeks teha, ent meile ei olnud tal plaaniski neid teadmisi edasi anda. Olgu pealegi, tema kui autori privileeg ja autoril ju peabki olema suurem teadmistepagas, mille baasil ta meile ilukirjandusliku loo kokku punub. Aga see lugu siin ei kandnud kummastki otsast, ei ilukirjandusliku fiktsioonina ega ka faktipõhise dokumentaaljutustusena. Mitte kuidagi. Lõpus ta muidugi tunnistab seda isegi ja annab soovituse lisalugemiseks, aga halloo, mees! Mis sa siis üldse torkisid ja solkisid seda teemat? Ma võin ka võtta ajaloost tuntud ja ägeda persooni ja visata kokku poolteisetunnise lugemise, andmata edasi nii tegelikku tuuma kui ka vaevumata ise sellele skeletile midagi peale fantaseerima, aga mis on selle kõige MÕTE, ma küsin? Pagan, praegu ajasin endal vererõhu lakke :)

Kolmas miks laamendab mu peakeses veel: miks Coelho nii ülipopulaarne on? Ma kohe tahaks teada (sugugi mitte paha pärast, siirast uudishimust), mis on tema fenomen. Ma oleksin äärmiselt tänulik, kui keegi viitsiks selgitada. Ma ise ei ole temalt muidugi paljusid raamatuid proovinud, 3-4 vist, lõpuni suutsin neist eelmistest lugeda vaid "Abielurikkumise". Mulle tundus, et see mulle natuke ehk isegi meeldis, ent praegu blogiajaloos tuuseldades leidsin oma vana postituse ja... mälu on üürike, sain veel kord kinnitust :) Sesoses sellega ka siirad vabandused, sest näen praegu, et olen oma blogilugejatele andnud lubaduse Maemaailma blogi enam mitte Coelhoga risustada. Oh ma patune.


20 oktoober 2018

"Minu auhinnad" Maarja Kangro


Jälle ma pean alustama kaugemalt. Nimelt, kui mulle selle raamatu peatsest ilmumisest sahistati, siis oli kohe juttu ka selle raamatu...hm...eelkäijast, sellest va Thomas Bernhardi samanimelisest raamatust. Õndsal ilmsel kihutasin siis viimsel tunnil Kadrioru raamatukokku, surusin jala ukse vahele ja hingeldades kähistasin, et andke mulle see Bernhardi "Minu auhinnad". Neiu otsib - põle! Otsin minagi - põle. Kukun siis higiste sõrmedega telefonis guugeldama, leian ühe kirjastuse blogipostituse vms ja pikk ja ilus jutt ka puha juures. No otsib tüdruk siis edasi targast masinast, sikutab ja sakutab seda Estrit siit ja sealt, aga Ester mängib kättesaamatut ja ei anna miskit. Viimaks tütarlaps sikutab mu telefoni oma kätte ja suumib seda va tähtsat raamatupilti. Ofkoors oli see mingi ingliskeelne väljaanne ja tutkit sulle eestikeelset raamatut. Saba jalge vahel vantsisin õnnetult kodu poole, häbistatud ja alandatud.

Pole viga, hetkel loen Bernhardilt siis seda kraami, mida on maakeeli välja antud ja Kangro auhindade personaalküsimus on ka tänaseks lahendatud. Ja täitsa hästi lahendatud, ma ütleksin. Ma usun, et siit leiab iga kirjandussõber midagi, eriti kodumaise kirjanduse sõber. Valdav osa raamatust on pühendatud Kangro higi ja verega kätte võidetud auhindadele, sinna vahele sutsakas ka neid, mille puhul ta ise žüriis istunud. 

Auhindu, muide, lahkab Kangro täpselt sama armutult nagu ta "Klaaslapses" lahkas neid naiste ja meeste alumise ja ülemise korruse teemasid. Ja kui sa nüüd arvad, et noo, auhinnad on mingi kuivikute teema ja ega siin midagi meelierutavat kirjutada ei ole, siis... arva uuesti, ma ütlen! Auhinnad on sama verised, mõnele vaevalised ja mõnele trügib neid jällegi uksest ja aknast sisse (no nagu lastegagi õigupoolest, eks ole - mõni näeb hullult vaeva ja teisele piisab kodutanumal meesinimese nägemisest, kui juba on sedapsi). 
Kes-kus-millal-kui palju, kõik mahlakad detailid sinna juurde. Kangro annab meile põhjaliku ülevaate, kus ta oli, kui saadavast auhinnast kuulis, kes kuulutas uudist (enamasti muidugi liikusid kuuldused tublisti enne õiget aega ja õige kõveraid teid pidi), mida ja kus süües ta auhinda tähistas, kui palju see maksis (rahast on siin üldse mõnuga juttu, nii et klatšimaiad seltsimehed, kiirustage!), kuidas kõnealune teos või tõlge end talle kätte andis ja kasvõi sedagi, kuidas auhinnatseremoonia kulges. Muhedat janti leidus kõigis neis etappides. 

Lõpuosas on pisuke põhjalikum ja faktilisem uurimus Maarjamaa auhindadest. Kuigi... lugedes, et kuidas ja kus siis keegi hoiab oma aukirju ja kärakaid, siis... no ma ei tea, matsirahvas, ma ütlen :)))) Põhimõtteliselt, tähistamist väärib juba seegi, kui need kurivaimu laureaadid ja auhinnatud tegelased oma käraka üldse kahjustusteta koju suudavad viia (statistika räägib vigastuste kasuks). Ja oleks, et nad siis oma mõlkis-lömmis-kriibitud junnegi kodus edaspidi vääriliselt kohtlevad, aga kus sa sellega: kes peidab keldrisse tehnoruumi, kes ahju otsa, kes "kaotanud" maakoju, kes jagab sõpradele laiali...

Ja oleks, et sedamoodi suhtutakse vaid enda isiklikku kärakasse, aga näituseks Kangro kaotas (või lõhkus, mul pole raamatut enam käepärast) kellegi teise oma sootuks ära - mul tuli praktiliselt pisar silmanurka, nii kahju hakkas kohe. Mõtle, et sa saad auhinna (ole sa või Sauter või kedagi sinnapoole), lased Kangrol selle vastu võtta või vähemasti organiseerida selle transporti, ja siis... Siiamaani ajab mind nutma. Mu meelest tuleks Kangro nüüd musta nimekirja panna, sest sellisele vastutustundetule käraka-Mannile ei ole mõtet neid üldse anda, ei talle endale ega tema kätte teiste omi. Ja kindluse mõttes ei tohiks teda üldse vastavatele üritustele sissegi lubada, las vaatab nina vastu akent õuest.

19 oktoober 2018

Mae läheb Tartusse

Tartu inimesed said eile kenasti üle vaadatud, raamatukogu jäi samuti püsti, nii et igati viisakas õhtupoolik.
Mis muidugi ei alanud hästi, sest kodunt lahkumisel ja juba välisuksel seistes, hakkas täiesti lambist nõudekas tööle. Nõudekas, mida pole vähemalt pool aastat keegi puutunud ja mille uks seisis irvakil. Ma arvan, et see on eelmise sajandi alguse piirivalveohvitseri vaim, kes tegudele asus. Ühtlasi selgitab see, miks hiljuti sama masina all järsku vesi oli - iseeneslik tööle asumine on selle masina mingi omapärane kapriis. Kuidas on see võimalik - vastust teab vaid tuul. Või siis seesama piirivalveonkel, kes lasi maja 112 aastat tagasi ehitada. Võib-olla talle ei meeldi säärased masinad.

Tartus nägin ma hästi kihvti elus hiidlast, kes vahetas 40 aastat tagasi Avega kohad ära, sest kaks nii ilusat naist ei mahtunud ühele tänavale elama. 


Sada nägu minutis + tuuleveski







Kus Mae elab?


Aitäh Tartule!

"Vello42 maailma avastasmas" Vello42

Vello42 oli mu silme eest läbi virvendanud küll, nimena siis, eks ole. Mulle ähmaselt meenub, et mingeid tema postitusi vahetevahel üks ja teine ikka facebookis jagas ja levitas. Seal nad mind suurt ei kõnetanud, aga võib-olla ma ka ei süvenenud, teate ju isegi, kui palju kraami seal jagatakse ja tähelepanu jagub ikka peamiselt originaalpostitusele. Raamatut sirvisin korra ilmumisjärgselt, ent vist valest kohast, sest koju kaasa ei toonud. Võlusõna jäi tookord mu vaateväljast välja - Kreeka. Sellest oleks pidanud alustamagi, ma ütlen :) 

Raamat koosneb kahest osast, esimeses on Vello42 Soomes ehitaja. Ma ei ole küll hetkel enam kindel, kas ta kusagil täpset aastaarvu mainib, aga mulle jäi lugedes karvane tunne, et see oli mingi ammusem aeg. Seega, nõks nagu eelmine sajand juba, ja ega killurebimine ise ka kippus eilne päev olema. Selles mõttes, et läks kohati üle võlli labaseks (fekaalinaljad on nunnud, aga siis peab piiri tunnetama).

Raamatu teine pool, ehk siis Kreeka, see oli juba rohkem minu maitsele. Tõsi, reis oli lühike, aga ma olen alati öelnud, et ega reisi kestvus või lademes tuntud vaatamisväärsuste läbi traavimine head reisikirja veel tee, loeb ikka see seletamatu miski, mis koosneb rändurihingest, seiklusaltist suhtumisest ja muidugi autorist endast. Siin, ma julgen väita, oli see miski olemas. Ka oskas autor siin mõõdukamalt roppustega ringi käia.

Mul oli aga lugedes üks tõsine probleem. Ja see probleem algas üsna alguses ja kestis lõpuni välja. Mul virvendas lakkamatult silme ees pilt autorist, kes mu peas oli ühe blogija kuju võtnud. Ma küll lugesin, ent mu aju ragistas kogu aeg mälupilte kõrvutada tolle blogijaga, see toimus absoluutselt alateadlikult ja vastu minu enda tahtmist. Täiesti haige olukord, ma leian. Ja no nii vaevab, et nüüd on ööuni läinud ja puha. 
Aga jah, ma olen leppinud, et selle teadmise või teadmatusega tuleb mul siiski hauda minna.

17 oktoober 2018

Kirja vahe märgid



Kõnealune lause on pärit FB Kalamaja-grupist*. Jah, kui kogu postitus ja allolevad kommentaarid läbi lugeda, siis saab lause  "Termostest kahju ei olnud just odavad" mõttest aru küll, olen nõus. Ent kui mitte lugeda ja leppida vaid teemaalgataja lausungiga, siis on tõlgendamisvõimalusi rohkem, rääkimata nende vasturääkivusest.
Termostest kahju ei olnud, just odavad / Termostest kahju, ei olnud just odavad.

Tegelikult ma ei saa, ma pean siia ikka selle algse postituse enda ka panema, sest... no lugege ise:
"Nagu päriselt?!?!? Tulin koju, panin toidukoti ukse juurde et viia lapse ratas maja taha kuuri koos lapsega. Naastes oli kott koos frikadellide, hapukoore, leiva ja kahjuks kahe hea termosega läinud. Nagu päriselt?!?!?"


Mõni seal üritas ka sel lapse kuuri viimise teemal ka õrnalt nalja teha, aga ühel või teisel põhjusel ei haakunud need naljad teemaalgatajaga. Isegi mitte kõigi kommentaariumis osalejatega, sest mõni soovitas konkreetsele isikule, kes juhtis tähelepanu komade tähtsusele, kohemaid blokk peale panna. Ma viskan selle kõige peale küll pöidla püsti, teate :)

Ma päriselt-päriselt saan aru viitsimatusest õppida ja tuupida, ent ma tean vähemalt ühte inimest, kes julgeb ka valjuhäälselt kuulutada, et kirjavahemärgid ongi suht pointless teema. Tema põhiline argument on, et saab ju aru küll, mida ta öelda tahab. See inimgrupp vist tõemeeli usub, et komad on mõeldud välja kellegi kiusamiseks või mingite igavuse käes vaevlejate hädine meelelahutus. Loomulikult saab lõpuks mõttest aru. Kui mitu korda üle lugeda. Kui tutvuda mingi pikema eellooga. Kui esitada täpsustavaid küsimusi. Kahjuks pole need asjad alati võimalikud, või mis. 


*Ma ei ole kunagi elanud Kalamajas, ei ela ka hetkel ja ega ole lähitulevikuski plaanis sinna kolida (kaugema  tuleviku osas ei julge suud vett täis võtta). Keegi mu sinna gruppi lisas ja... siis ma äkitselt avastasin, et õelamate kommentaaridega FB gruppi ma polegi kohanud. Loomulikult hakkas see mulle hoobilt meeldima - ma saan oma liiga positiivsetesse päevadesse kohe laksuga negatiivsust, nii mõnus :) Kusjuures need inimesed, keda ma nagu päriselt tean ja kes seal elavad, nende puhul pole ma absoluutselt sellist sapisust täheldanud.  

Ei, ma pean sellest Kalamajast ikka veel rääkima - see on nii äge grupp. Ükskord, näiteks, oli kellelgi mingil väljamaa autol mingisugune jublakas lännu, ja siis ta nagu... no vist hoiatas teisi sama piirkonna elanikke. Muidugi sai ta ka asjalikke kommentaare, prooviti lahendusi leida (a la autopesulas pidavat see jubin vahel küljest tulema jms), tunti kaasa, no nagu ikka, eks ole. Aga siis järsku hakkas ta ka sõimu saama, mitte lihtsalt sõimu, vaid ma julgeksin väita, et asjasse puutumatut sõimu suisa. Et mingid tropid sõidavadki seda marki autoga. Et see polegi mingi normaalne auto. Mis ostis siis sellise (kalli) auto. Kusjuures see ei olnudki mingi eriti kallis auto, veidi vähelevinud aga küll. Tule taevas appi, ütleks üks teine mees selle loo peale. 

Üks teine kord jällegi otsiti sealkandis mingitele filmivõtetele (mingi tähtsusetu asi oli, ent ma tõepoolest ei mäleta, kas film, reklaam või mõni kummaline videoprojekt) statiste vms. No igatahes ei mingit teksti õppimist, erilist liikumist või üldse ettevalmistusi, lihtsalt see koht ja see päev vaja kohal olla ja asi ants. Tore kogemus ja kõhutäis pealekauba, nagu sellistel puhkudel nii sageli. Ja siis otsustas keegi hakata räuskama tasustamise teemadel. Et nagu umbes kukkus postitajat sõimama, et igavene kapitalist ja vereimeja, raha ei maksa, tahab tasuta tööjõudu ja samas vaimus aina edasi see dialoog seal läks. Postitaja ehmus koledasti ära ja püüdis seal ka seletada, et tema edastab vaid tegijate soovi, et temast see maksmine ei sõltu. Aga ega see polegi oluline - kui postituses on tingimused välja toodud ja need sulle ei sobi, siis tegelikult võidki ju rahumeeli näoraamatus edasi kerida või asja unustada, peab ikka eriline raev hinges olema, et sa kukud teise teemas laamendama. Lõpuks need, kes ehk olekski tahtnud selles projektis osaleda, ei julgenud ka iitsatada, igatahes mitte avalikult seal.
Vot siis, kuhu ma oma komajutuga nüüd välja jõudsin. Lausa Kalamajani. 

16 oktoober 2018

Korfule joon alla

Näib, et ma ei viitsi Korfust enam midagi kirjutada ja kuna teie hulgas on alati neid, kes ei viitsi Mae pikki heietusi lugeda, tahaks kohe ja lühidalt kogu info kätte saada, siis teema lühidalt ja asjalikult kokku ja lukku.
Pildil Mae blogi lugeja, kes mõtleb näpp suus, et mida ta nii pikalt jaurab kogu aeg.

- Korfule mine omal käel ja unusta igasugused paketikad. Kui ei leia lendamiseks häid pakkumisi, siis kaalu ka võimalust lennata kuhugi mandril (olenevalt reisu pikkusest võibki niimoodi mõistlikum olla).

- Majutu julgesti kuhugi korterisse. Tärnihotelle on mõõdukalt, ent sinna pole tarvidust minna, kui teil just mingi eriline sündmus tähistamist ei vaja.

Kui te tahate ka Korfu reisil selles palees ööbida, siis võin teile ettemaksuarve teha (tegemist ülisalajase ja ennenägematult hea pakkumisega, sest seda paleed te juba booking.comist ei leia, ma luban!)
- Kodumaiselt reisibüroolt ära ekskursioone võta, kui aga tõepoolest kardad omapäi seigelda või on mingi muu põhjus, siis loomulikult müüakse ka kohapeal neid päevatrippe igal sammul. Üldiselt on saar mõnus avastada ka liinibuss-rendiauto-kombo abil.

- Mine kindlasti merele, mis iganes viisil see sulle paremini passib!

- Paadirent - tead, loe ikka see minu pikem kirjutis selle kohta läbi, ja otsusta siis.

- Korfu reisi ajaks unusta karskus ja dieet! Souvlaki ja mixed grill pole küll vaeva väärt, aga kõike muud kühvelda kuis jaksad. Ma näen siiani pea igal ööl moussakat unes. Kui kellelgi on infot, kustkohast võiks Tallinnas moussakat saada, siis ma olen üksainus suur kõrv.

Kaalujälgijate grupi hoiatuspilt, milline näeb välja kümnendal päeval tütarlaps, kes püüdis korfulastega samas tempos saia manustada.
- Korfu on rassistide paradiis! Pagulasi ja neegreid napib (üks jalatsipoodi pidav svensson, kes juba 30 aastat Korful elanud, kõneles sellest pikemalt, tema just seepärast sinna pidama jäigi ja rääkis õõvastavaid lugusid Stockholmi linnajaost, kus ta ema tänini elab, lisaks harutas ta võrdlemisi põhjalikult lahti poliitilised tagamaad pagulaste sissevõtmisest - tema jutt oli sedavõrd kaine ja asjalik, et ma ostsin temalt lausa kaks paari ühesuguseid jalavarje:)). Kelle unistuseks on reisil neegrit paitada ja oma vere ja higiga teenitud lepalehed mõne sellise kukrusse toppida (saades vastu pihuga mõttetuid kulinaid), see mingu kuhugi mujale puhkama. Ilmselt selle eelneva tõttu ei ole ka randades, vanalinnas, transpordisõlmedes agressiivseid kauplejaid. Äärmiselt rahulik puhkus.

- Tunne end tõelise Eevana! Kuigi salarannad ei ole p ä r i s salarannad, siis katseta neist mõnda siiski, naudi alastust, uju ja päevita ahistavate hilpudeta. 
(Kui sa ei ole merel ise oma teekonna peremees, aga rõivad tahad sellegipoolest seljast heita, siis Mirtiotissa rannas võid seda teiste omasugustega teha).
Tunnista, et sa just klõpsasid pildil, et oma silmaga veenduda... milles? Täiesti haige tüüp, ma ütlen.

- Korful ei pea jootrahaga sekeldama, nad ei ootagi seda. Vahetusrahaga ei mingit susserdamist.

- Joo end jääkohvidest oimetuks, nende valik on üüratu ja kvaliteet, tõsi küll, seinast seina. Ja ei maksa mõelda, et ah, küll ma hiljem Eestis joon - ma mõtlesin ka eile Virus, et meenutan vanu häid Korfu aegu ja tellisin jääkohvi... Aga oi kurja, kui külm see oli ja kui kaua kulus selle konsumeerimiseks! Mõttetu ressursi raiskamine. Lõunamaades läheb frappé ikka õigesse auku ja annab olemisele efekti.


- Korfu lennujaam on õudus kuubis - mine sinna nii viimasel minutil kui võimalik. Mul endal küll mälupilt puudub, aga tundub, et see võib olla midagi sinnakanti nagu Sharmis 2000ndate päris alguses (huvitaval kombel ei meenu mulle see lennujaam parima tahtmisegi korral...). Mahult väike, ent kogu aeg tihkelt täis topitud inimesi, äärmiselt umbne, istekohti jagub umbes igale viiendale reisijale ja samas vaimus edasi. Imikud ja väikelapsed röögivad õhupuudusest. Söö enne sisenemist kõht täis, sest seal oli küll üks kohvik, aga see on nii punnis täis, et sa ilmselt ei pääse löögile. Kusjuures see ei olnud sugugi mingi tavatu päev (ei mingit streiki, lennud olid täitsa kenasti graafikus, kõrghooaeg läbi, suvaline hilisõhtune kellaaeg). Ja kui sa nüüd loed seda lõiku siin, maandud Korful, haarad pagasilindilt oma sumadani ja mõtled, et hmmm... Mae ajas vist kägu, kõik on ju täiesti tipp-topp, siis jah, saabudes oli meil ka ruumi piisavalt, õhku piisavalt (olgu, me maandusime hommikul pool kaheksa ja kuudikukatust polnud päike veel sulatama hakanud), rahvast paari lennukitäie jagu ja mitte miski ei andnud aimu, milliseks saarelt lahkumine kujuneb. 

Head reisi!






Bergman: Üks aasta, üks elu

Bergman. Bergman. Bergman. 
Tuhka tema filmidest, ta ise on märksa huvitavam, eriti ta naised-lapsed. Keda selles dokus oli muidugi vähe. Mu lemmikuks jääb vist siiski doku Liv Ullmannist, kuigi eks toogi film kõneles rohkem Begmanist kui Livist. 
Või siis tema naiste-laste kirjutatud raamatud, eesotsas Linniga.

Ma mõtlen, et kui ma oleksin kass, siis ma täitsa tahaks olla mõni neist võtteplatsi-kassidest. 
Marie küpsiste isu tuli ka. Maried on mu jaoks aastatetagune mälestus. 

15 oktoober 2018

"Reis öö lõppu" Louis-Ferdinand Céline


Ma armastan komasid! Kogu raha eest! Kui ma peaksin ühel päeval üksikule saarele sattuma, siis andke mulle pihutäis komasid ja ma olen õnnetipul.

Siin raamatus komadega juba koonedamist ei ole, laused on pikad ja fantastilised, tulevad täiesti orgaaniliselt ja peamiselt komade abil antakse kõik vajalikud hingetõmbepausid - mida sa hing veel oskad tahta? Täielik nauding. Oma igapäevaelus olen ma komadega priiskav, ent niipea kui asun kirjutama, hakkan end ohjeldama ja kammitsema. Seda teravamalt märkasin ka äsja Eesti Pimedate Raamatukogule "Minu Hiiumaa" salvestamist lõpetades, et olen paljud füsioloogiliselt hädavajalikud komad jätnud ära või asendanud teisiti, ja oi-oi, kuis see andis valjusti lugedes tunda. 

Céline aga nii loll ei olnud ja tema teksti oli nauding lugeda, see muudkui keerles ja väänles keelel. 
Kuna see on juba "vana" asi ja klassika pealegi, siis ilmselt pole mõtet sisu ümber jutustama hakata. Lühidalt on see ühe mehe (alates I maailmasõjast) masendav, heidutav, patumust road-trip elu äärealadel, asugu need siis parajasti Pariisis, Aafrikas või USAs, vahet pole. Ent peamine on stiil (ja komad muidugi!). Verbaalset kulda pritsis neil lehekülgedel kõige täiega.

Ah jaa, ja ärgem unustagem, olles tänasel päeval harjunud asjade õige nimega nimetamisega, et Céline kirjutas selle teksti pea sada aastat tagasi, ilmus vist 1932.a., kui ma ei eksi nüüd. Võis ikka hirmutav olla küll osale lugejaist.


"Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu."

"…saatus on ületamatu müür, ja igal õhtul kukud sa tagasi selle jalamile, hirmust homse päeva ees, mis tundub iga kord aina ebakindlam, masendavam."

"Me võime rääkida ja teeselda mida tahes, aga elu jätab meid maha ammu enne seda, kui meie ise tegelikult elust lahkume."

"Kiire rikastumise viisid tunduvad alati salapärased... Pärast väikse Musyne´i ja proua Érotte´i tähelendu ma juba teadsin, et perse on vaese inimese kullaauk. Need naiste kiired metamorfoosid lummasid mind, ma oleks andnud oma viimase dollari Lola kojanaisele, et see ainult natuke laterdaks...
Aga tema majas ei olnud kojanaist. Üldse terves linnas ei olnud kojanaisi! Aga ilma kojanaiseta pole linnal oma lugu ega ajalugu, sel pole maitset, see on maotu nagu supp ilma pipra ja soolata, lihtsalt vormitu keedus. Oo! Mahlakad jäätmed! Solk, pühkmed, mis immitsevad magamistubadest, köökidest, mansardkorteritest alla, voolavad pahinal kojanaise juurde, ja sealt otse ellu, milline pikantne põrgu! Mõned prantsuse kojanaised, need ei peagi vastu, nad nõtkuvad selle taaga all, nad käivad ringi, sõnaahtrad, köhivad, hõrgud, hämmeldusest oimetud, nad on Tõest juhmiks löödud, see kurnab ja söövitab neid, märtreid."



14 oktoober 2018

"Mihkel, muuseas" Elin Toona


Ma saan aru, et kõik on jõudnud juba lugeda vähemalt Elina Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust", mida on igal nurgal kiidetud. Mul paraku veel lugemata, pean häbipuna palgeil tunnistama. Tõsi, "Pagulusse" läheb vist memuaristika all, kõnealune raamat on siiski romaan, kuigi ilmselgete tundemärkidega saanud mõjutusi elust enesestki.

Raamatu rikkuseks, minu jaoks vähemalt, on eelkõige eesti pagulaste elu Londonis ja põgus pilguheit reisimisse 1970ndatel. Rõhutan siinkohal just ajastut! Ja kohta! Me oleme saanud juba mõningal määral lugeda eesti pagulaste elust ilukirjanduslikus mõttes USA-s, Rootsis, Kanadas, Austraalias, kuid Inglismaa - vähemasti minu lugemislaualt - on kuidagi vaikselt kõrvale jäänud. Muidugi ei ole kõnealune romaan nüüd see koht, mida saaks ülemäära põhjalikuks allikaks selles vallas pidada, ent midagi siit ridade vahelt siiski välja nõrgub. Kõik need klassivahed, kivisse raiutud kombestik, olmelised ebamugavused... Veidi utreeritult võiks õhata - nagu keskajal :)

Raamatu peategelane Mihkel on kirjanik ja kohe alguses potsatatakse lugeja tema jubileumile (mis ühtlasi ka ta abikaasa peied on) ning vaimukalt konservatiivne salongielu kogu tuurid üles. Lootsin juba, et kirjanduslik seltsielu jääbki mind neil lehekülgedel saatma, ent kus sa sellega! Sellele lõbule tõmmati peagi kriips peale, sest põhiliselt olid loo keskmes ikka Mihkli eksistentsiaalsed küsimused ja sekka ka olmeprobleemid. No ikka, et kuidas pärast naise surma eluga edasi minna ja kas oli see naine ikka nii hea nagu ta kogu elu uskuda oli tahtnud :) Ja mis teha selle rinnaka ja "moodsa" luulekogu valmis treinud eestlanna Elsaga, keda kõik naised ninakirtsuga seirasid, mehed jällegi... Mihkel oli abieluga siiski tarkust kogunud ja nüüd kaalus ta kaasmaalaste soovitatud pruudikandidaate "läbi omaenda kogemuste sõela":

"Ta riietas neid flanellist öösärkidesse ka siis, kui neil oli seljas siidkleit. Ta vaatas nende soenguid ja kujutas ette neis igasuguseid klambreid ja rulle padja kõrval. Kui nad naeratasid ja nende hambad olid liiga valged, võis neid naeratusi hiljem näha öökapil või veeklaasis."

Väga mõistlik mees, ma pean ütlema :)

Omaette teema on siin raamatus reisimisega. Nimelt läheb Mihkel asjaolude kokkulangemise tõttu oma sõbra noore sugulasega väikesele Euroopa tripile, no näiteks Kreekasse (ka Korfule!), Amsterdami, äkki olid ka Pariisis, ei mäleta enam. Tänu oma noorusele (jee, mul oli ometi põhjust seda öelda!) on mulle loomulikult reisimine Euroopas 70ndatel tume maa, nagu ka pea kõigile eestlastele, sõltumata vanusest tegelikult. Jah, ka Nõukogude Liidus reisiti ja küllap oli paljutki sarnast, ent ikkagi, põnev just see Euroopa ja eestlase mättalt kirjeldamine, olgu need siis argised toimingud või muud teemad. 
Amsterdamis, ootuspäraselt, püüab autor veelgi vinti peale keerata ja toob mängu narkootikumid ja pisukese ekstreemsemad seiklused. See on see koht, kus ta vist pingutab veidi üle, ma mõtlen. Romaanil on läbivalt kumamas mingi... ma ei oskagi öelda, äkki naivistlik joon? Selline kergelt elust distantseerunud hoiak. Või siis eluvõõras olemine. Enamjaolt suutsin sellest õnneks mööda vaadata, aga seal Amsterdami stseenide juures muutus veidi häirivaks. Samas, kirjaniku rõõm, eks ole, ta võib olla nii naiivne kui soovib ja ikka lasta kujutlusvõimel lennata. 

Elutarkust oli siin veel:

"Jah, nii see kõik algas, mõtles Mihkel kõrvalt vaadates. Algas parima portselanist serviisiga! ja lõpes portselanist urniga!"

"Elu on üks igavene kahekõne tsiviliseeritud härrasmehe ja ürgse metslase vahel."

Isutekitajaks võite kuulata Kuku Raadiost järjejuttu:

Ja ka see pole veel kõik (jesver, nagu Teleturg juba, tõepoolest!), Varrakul on nüüd uus koduleht ja sellel või mingil muul puhul on sel kuul sealt tellides raamatud -20% nagu niuhti ja postikappi ei pea ka kinni maksma. 

13 oktoober 2018

Colette



"Tavatu maatüdruk Sidonie-Gabrielle Colette (Keira Knightley) on abielus endast 14 aastat vanema karismaatilise enesearmastajast õpetlasega, keda teatakse vaid nime all Willy (Dominic West). Mees tutvustab Colette’ile Pariisi hedonistlikku ja viljakat kunstimaailma, mis innustab naist oma loovust proovile panema. Naise annet kärmelt ära kasutav Willy annab Colette’ile loa ise romaane kirjutada, kuid avaldada vaid mehe nime all. 

“Claudine’i” raamatusarja ennenägematu edu teeb Willyst kuulsa kirjaniku ning Colette’ist ja Willlyst esimese tänapäevase kuulsustepaari. Kuid vaatamata kõigi imetlusele hakkab tunnustamata töö Colette’i hinge närima. Willy truudusetus ja Colette’i kasvav huvi naiste vastu, eriti tema suhe soorolle eirava Missyga, viivad abielu lagunemiseni. Emotsionaalses ja kunstilises plaanis ei suuda naine aga Willyst vabaneda. Võlgade katteks ja abikaasa saboteerimiseks võtab hätta sattunud Willy kasutusele äärmuslikud meetmed, kuid Colette’il endalgi on nii mõndagi varuks.

"Colette" on lugu naisest, kelle üleolev mees on keelanud loomingulisust väljendada, kuid kes teeb kõik olukorra muutmiseks. Tegu on sugudevahelise lahinguga ajal, mil meeste ja naiste rollid olid eepiliselt muutumas. Colette on veel palju aastaid pärast esimese romaani avaldamist Prantsusmaa enim müüdud autoreid."


Tähendab, ma langesin haledalt lõksu, ei tahaks kohe filmist rääkidagi :) Lohaka eeltöö tõttu läksin seda vaatama kui prantslaste tehtut, esimestest kaadritest peale oli selge, et prantslastest pole haisugi, ikka ameeriklased. Need oskavad kõik head asjad ära käkkida. Nad kohe suudavad kõik stsenaariumid nii etteaimatavaks muuta (jaa, ma tean, et Colette´i elulugu ju muuta ei saa, aga no... saate aru küll). Lõppeks oli sest tehtud tavapärane USA jamps, vaid selle vahega, et vaated olid siiski ilusad, eelmise (või peab nüüd ütlema juba üle-eelmise) sajandi vahetuse Pariis seda enam. Salongielu, boheemlased, uuendusmeelsed naised. No kena lugu, nagu teada. Lihtsalt vales kastmes.

Samas saan aru, et Colette on tõeline romantikaihalejate Meka. Ma vist polegi nii laupäeva õhtul kinno sattunud. Sa Juudas, kus saal oli täis! Ma olen kogu aeg kuidagi sattunud tühjadesse saalidesse kinupilti vaatama. Teine šokk oli, kuis kõigil olid joogid näpuotsas, no ma ei pea siin silmas neid lastejooke. Saalis oli selline veinivine üleval, et mul hakkas juba pähe (13. päev ikkagi, eks ole). Kuskilt lähedusest imbus minuni aga veel eelmise päeva jootusid, millele lisandus mingi pervo krõpsu (pakun, et sibulliga)hais - täiuslik kombo, ma leian. 

No aga filmi, mina ei tea, võite vist vaatama minna, kui ajastu ja naise loomepalang teid kõnetavad, ent sügavuti minekut ärge oodake, olge valmis kiireks ja pinnaliseks kapakuks Colette´i eluloos.

11 oktoober 2018

Rahuldus

Ladusin üks päev puid. No küll natuke kõigest. Tatine, väsitav, ämblikuline töö.
Aga pärast oli vastikult hea olla. (Hea on tänaseks küll üle läinud, valusad reielihased vaid jäänud)

Ja siis ma mõtlesin, et kui maatöid ei oleks, mis oleksid need rahuldust pakkuvad tööd siis? Või kui inimene elab kontoritöö-korterikuubiku trajektooril, et mis siis heaolutunnet annab?
Ah tegelikult ma muidugi tean, et siis on ka need rõõmustavad asjad olemas, need lihtsalt ununevad kohati. Mõni inimene juubeldab iga aruannet või kasvõi uut saatelehte ära saates. Mõni väriseb erutusest, kui on terve laupäeva elamist koristanud (palun tule mulle külla, ühes vahenditega!) Omaa rõõmu leiab üldiselt igaüks üles, ma tean. 
Lihtsalt ma jäin mõtlema, et millised olid need "rõõmud" minu lapsepõlves (kõblatud kartulimaa, korjatud punasõstrapõõsad, kolhoosi peedipõllul vagu...) ja kas ja millised on need tänastel lastel... Elu on ju niivõrd eemaldunud... elust.


10 oktoober 2018

Korfu vol 8, salarannad

Mulle nii hullult meeldib see väljend "salarannad" ja kindel koht sellest kuulda on kahtlemata Kreekas, loomulikult ka Korful. Võib üsna kanget mürki võtta, et keegi tahab teile mõne ekskursiooni või tripi just selle maagilise sõna abil maha parseldada. Ma ei vaidle sugugi vastu, et sealne rannajoon ja maastik tõepoolest loob head eeltingimused salarandade tekkeks... 




...aga halloo! Kui seal putkas Spiros rääkis mulle sellest ja sellest salarannast ja järgmises putkas Spiros nr 2 niisamuti ja ka see pole veel kõik - ka Spiros nr 3 teab ja müüd neid, siis minge õige puu taha nende salarandadega :)! Samas ma saan neist ka muidugi aru, et kellelegi ja kuidagi peavad nad ju neid trippe müüma ja ega nemad ei tea, et meie sellist organiseeritud karjatamist ei armasta. Ainult et nädal otsa sini-sinisele merele vahtimist tegi veidi rahutuks küll. Vesiseid ekskursioone on neil pakkumisel muidugi rohkem kui küll, nagu ikka, nii et nende valiku võib vabalt kohapeale jätta. Kõige populaarsemad, tundub mulle, on ikka Paxos/Antipaxose saared ja Albaania. 

Esimene neist isutas küll, aga oli minul varasemalt Pargast käidud, aasta siis võis olla... 2009. Jesver, kui õudne - nii ammu. Merel oli mõnus ja need sadamad, kus meid maale lubati, olid ka nunnud - nagu ikka Kreekamaal. Samas, see loterii allegrii, et kui palju vastava paadikese peale neid turiste siis ühtekokku topitakse ja kui loetud on see üürike aeg, mis saad saarel olla - nomaitia, teist korda raha eest vist pole nagu mõtet minna. Üheksa aastaga võib mälu küll vingerpussi mängida, ent mul on karvane tunne, et meid lasti ikka mõlemale saarele, seekordsed trippijad kõnelesid, et lasti vaid ühele saarele, teist näidati merelt. Naised saunas rääkisid, mina ei tea täpsemalt.


Ma pole oma elu õiekest nii väiksena enam ammu näinud :)


Huvitav, kas toona reklaamiti seda randa meile ka "salarannana"...?


Nii et Paxosed ja Antipaxosed ei tulnud kõne alla. Albaania natuke isutas, aga kuna mulle tundus, et see oleks sellisel juhul säherdune jooksujalu ekskursioon, mille peamine väärtus oleks linnutada-veel-üks-riik-kus-ma-käinud-olen, siis tundus nagu narr minna. Kes aga ranget statistikat peab ja seda numbrit kasvatada tahab, siis Korfult on muidugi sinna hõlbus minna, maksis mingine napp 27 lepalehte mu meelest, aga no ega ma nii täpselt ka vaadanud ja võib-olla on siin mängus veel mingid erinevad paigad ja kestvused. Teine teema seoses Albaaniaga, mida jällegi naised saunas rääkisid ja milles ma päris kindel muidugi olla ei saa, et seda ekskursiooni vist ei saa päris niimoodi võtta, et tuleb hommikul tuju ja marsin aga sadamasse laeva peale. Pidavat olema mingi ajapuhver, oli see päev või kaks, ei tea, mille jagu enne peaks asja joonde ajama. Ei tea. Ma arvaks oma aruga, et Albaania on meile viisavaba, aga äkki on neil mingi bürokraatiline nõks lihtsalt asja juures....Aga kuna sinna ikka massiliselt minna ksepäevasele tuurile, siis küllap see peab väga lihtsasti teostatav olema.

Me ei läinud. Kolisime hoopis viimasesse külla sel saarel - Paleokastritsasse. Reisi lõpp peab ikka tšillim ja mõnusam olema. Paleokastritsasse, muide, tehakse ka päevatrippe, aga ma ütlen taas kord, sinna on nii hea ja mugav bussiühendus, lisaks on see külake nii pisi-pisi, et ma ei näe ekstra ekskursioonitamisel küll jumet. Sõidad ise sinna kohale, eksida pole võimalik, siis kui tee otsa lõppeb, on paar parklat, vasakule marssides jõuad sadamasse, sadam nagu sadam ikka, jalgsi mäkke minnes jõuad sinna kloostrisse, kus mungad veini vorbivad teha, naudid ilusaid vaateid ja tuled alla tagasi. Autoga vist saab mäkke üles ka minna, liinibussid päris sinna välja ei sõida. Vsjoo. 

Paleokastritsas saime me kohe esimesel päeval ühe tembuga hakkama, millest ma ei blogi, aga mille ma märgin siia isiklikuks tarbeks tulevikuks ära. 

Hotell oli vinks-vonks, küll põhiliselt sakslasi täis, kõik erinevad dialektid sulasid mu kõrvus lõpuks üheks :) Ja need avarad rõdud, võrratu vaatega! Igati viisakas värk. Kolm tärni oli ilmselgelt liiga vähe selle kohta.



Aga jah, kaks nädalat seal paigas ei viitsiks olla, ma mõtlen. Mõnel reisil mulle kohe üldse ei meeldi see ümber kolimine, ent Korful tundus see kuidagi ainuõige. 

Siin sai merekutse meist ka viimaks võitu ja paadiga merele me ka kobistasime. Kogu Korful renditakse paate mõnuga välja, igal tänavanurgal. Lahjemaid variante võib iga suvaline tüüp tänavalt rentida, nad ei eelda, et sul oleks paprid taskus ja mingi tohutu kogemustepagas selles vallas. Tüüp tuleb sinuga paati kaasa ja instrueerib veerandtunnikese, kas vajad seda või mitte. Meie tüüp nägi välja nagu Don Johnson, mis tegi tema instruktsioonide jälgimise muidugi tiba keeruliseks ja ajas meid ohjeldamatult naerma. Tõsi, mina olin seniks juba rummi koolaga konsumeerinud, mis võis minu naeruhoogude põhjustajaks olla. 
Merel oli selles mõttes tore sõita, et... noh, meremärke seal eriti nagu pole. Või noh, ütleme, et neid ei ole seal kohe üldse mitte :) Ja nüüd kerige veidi positust tagasi algusesse ja vaadake neid kaljusid ja saladuskatte all võin teile sosistada, et vee all jätkuvad nad üsna samamoodi :) Nojah, aga liiklus on seal üsna tihe, teisi sarnaseid mõnekümnehobujõulisi paate vurab seal ohtralt ringi, seega jälgid teisi ja kui neil põhi alt ei lähe, küllap siis sinu omal ka ei lähe. 

Ja asud siis salarandade otsingule. Randu on muidugi palju. Ka eesliide "sala" sobib sinna ette hästi, sest need on tõepoolest maitsi läbimatud, vaid vett mööda ligipääsetavad. Ja kuigi meri on paate täis nagu tänavakoer kirpe, siis jah, õnnemäng, kuhu randa kui palju paate parajasti satub kokku. Nii et täielikku romääänsi saab teha küll, aga veidi peab olema head õnne ja head ajastamisoskust.



 Kui mul oli paadininas peesitamisest kõrini, piknik peetud, rumm puha otsas, siis otsustasin ma ise rooli asuda. Kahjuks ei ole sealsed paadifirmad lollid ja näib, et nad on piirajad peale pannud, sest lubatud kolmekümmet hobust ei venitanud küll kuidagi välja. Tiksusin siis niisama vaikselt ringi. Asja positiivne külg, et siis ei saa ka ju kütust eriti palju minna :))))) Tõsi, kütus eriti kallis pole. Korful üleüldse on see tsips kallim kui Eestis, ent samas on maismaal ja sadamas müüdava kütuse hinnavahe väiksem kui meil Eestis. 


Njah, kui juba salarandadele jutt läks, siis on õigustatud ka küsimused ankurdamise kohta. Vesi on sügav, põhi kaljune-kivine, päris hästi haakis. Koguni nii hästi, et mitmel korral ei saanud ankrut enam kättegi, ainult sukeldumine avitas. Ma nüüd nagu ei teagi, kuis need, kes ei sukeldu, ankru kätte saavad...Või tuleb iga kord Don Johnson appi kutsuda? 

Ühe asja tahan endale veel tuleviku tarbeks üles tähendada (kuigi ma tean juba, et sedasorti tarkus on mulle kui hane selga vesi). Ükskõik kui väga sa armastad merd ja paate ja väikseid saari, mõtle alati enne paati astumist, kuidas saad sa paadist välja ja sinna tagasi neis väikeste saarte nunnudes randades, kus EI OLE kaid ega paadisilda!!! 
- aga kus on laine - enamasti korralik!See ei loksuta ainult sind, vaid ka sedasamust paati, kuhu sa üritad üles hüpata või ronida. 
- kus merepõhi võib, aga ei pruugi olla mõnsalt liivane! Pigem on levinud retsid, valusad, laineloksus stabiilselt liikuvad kivid, vahel ka surnud korallide klibu, mis on ühtaegu nii valus kui ka raskendab hea lähtepositsiooni võtmist enda võdiseva kere paati hiivamiseks. 
- kui sa seisad mugavalt kai peal ja näed pähklikoorekest vees, siis tundub parras nii madal, nii madal :) Mis sealt siis üles roomata ei ole! Kui see on aga madalasse vette tõmmatud, siis on see oi-oi kui kõrge :)
- kui sa ei oska ujuda, siis on ka puusani vesi eluohtlikult kõrge, eriti lainega ja eriti turnides...
- sul võib paadimeeskonnas ju olla mõni džentelmen, ent kui selliseid on üks, siis võid kindel olla, et tema peab samal ajal hoidma paati rannavees, et see ulgumerele minema ei loksuks. Kui neid on aga mitu (meenutus Gili Meno retkest), siis ega need õblukesed rosinsilmsed poisid sinu paksu ahtrit ka kuidagi võluväel suuda paati lükata. Jah, Menol oli veel torm, sadu ja seljakott ka :))))))

Ma otsustasin just praegu, et kodus diivanisse vajunult on ikka nii mõnus ja hea:)