17 oktoober 2018

Kirja vahe märgid



Kõnealune lause on pärit FB Kalamaja-grupist*. Jah, kui kogu postitus ja allolevad kommentaarid läbi lugeda, siis saab lause  "Termostest kahju ei olnud just odavad" mõttest aru küll, olen nõus. Ent kui mitte lugeda ja leppida vaid teemaalgataja lausungiga, siis on tõlgendamisvõimalusi rohkem, rääkimata nende vasturääkivusest.
Termostest kahju ei olnud, just odavad / Termostest kahju, ei olnud just odavad.

Tegelikult ma ei saa, ma pean siia ikka selle algse postituse enda ka panema, sest... no lugege ise:
"Nagu päriselt?!?!? Tulin koju, panin toidukoti ukse juurde et viia lapse ratas maja taha kuuri koos lapsega. Naastes oli kott koos frikadellide, hapukoore, leiva ja kahjuks kahe hea termosega läinud. Nagu päriselt?!?!?"


Mõni seal üritas ka sel lapse kuuri viimise teemal ka õrnalt nalja teha, aga ühel või teisel põhjusel ei haakunud need naljad teemaalgatajaga. Isegi mitte kõigi kommentaariumis osalejatega, sest mõni soovitas konkreetsele isikule, kes juhtis tähelepanu komade tähtsusele, kohemaid blokk peale panna. Ma viskan selle kõige peale küll pöidla püsti, teate :)

Ma päriselt-päriselt saan aru viitsimatusest õppida ja tuupida, ent ma tean vähemalt ühte inimest, kes julgeb ka valjuhäälselt kuulutada, et kirjavahemärgid ongi suht pointless teema. Tema põhiline argument on, et saab ju aru küll, mida ta öelda tahab. See inimgrupp vist tõemeeli usub, et komad on mõeldud välja kellegi kiusamiseks või mingite igavuse käes vaevlejate hädine meelelahutus. Loomulikult saab lõpuks mõttest aru. Kui mitu korda üle lugeda. Kui tutvuda mingi pikema eellooga. Kui esitada täpsustavaid küsimusi. Kahjuks pole need asjad alati võimalikud, või mis. 


*Ma ei ole kunagi elanud Kalamajas, ei ela ka hetkel ja ega ole lähitulevikuski plaanis sinna kolida (kaugema  tuleviku osas ei julge suud vett täis võtta). Keegi mu sinna gruppi lisas ja... siis ma äkitselt avastasin, et õelamate kommentaaridega FB gruppi ma polegi kohanud. Loomulikult hakkas see mulle hoobilt meeldima - ma saan oma liiga positiivsetesse päevadesse kohe laksuga negatiivsust, nii mõnus :) Kusjuures need inimesed, keda ma nagu päriselt tean ja kes seal elavad, nende puhul pole ma absoluutselt sellist sapisust täheldanud.  

Ei, ma pean sellest Kalamajast ikka veel rääkima - see on nii äge grupp. Ükskord, näiteks, oli kellelgi mingil väljamaa autol mingisugune jublakas lännu, ja siis ta nagu... no vist hoiatas teisi sama piirkonna elanikke. Muidugi sai ta ka asjalikke kommentaare, prooviti lahendusi leida (a la autopesulas pidavat see jubin vahel küljest tulema jms), tunti kaasa, no nagu ikka, eks ole. Aga siis järsku hakkas ta ka sõimu saama, mitte lihtsalt sõimu, vaid ma julgeksin väita, et asjasse puutumatut sõimu suisa. Et mingid tropid sõidavadki seda marki autoga. Et see polegi mingi normaalne auto. Mis ostis siis sellise (kalli) auto. Kusjuures see ei olnudki mingi eriti kallis auto, veidi vähelevinud aga küll. Tule taevas appi, ütleks üks teine mees selle loo peale. 

Üks teine kord jällegi otsiti sealkandis mingitele filmivõtetele (mingi tähtsusetu asi oli, ent ma tõepoolest ei mäleta, kas film, reklaam või mõni kummaline videoprojekt) statiste vms. No igatahes ei mingit teksti õppimist, erilist liikumist või üldse ettevalmistusi, lihtsalt see koht ja see päev vaja kohal olla ja asi ants. Tore kogemus ja kõhutäis pealekauba, nagu sellistel puhkudel nii sageli. Ja siis otsustas keegi hakata räuskama tasustamise teemadel. Et nagu umbes kukkus postitajat sõimama, et igavene kapitalist ja vereimeja, raha ei maksa, tahab tasuta tööjõudu ja samas vaimus aina edasi see dialoog seal läks. Postitaja ehmus koledasti ära ja püüdis seal ka seletada, et tema edastab vaid tegijate soovi, et temast see maksmine ei sõltu. Aga ega see polegi oluline - kui postituses on tingimused välja toodud ja need sulle ei sobi, siis tegelikult võidki ju rahumeeli näoraamatus edasi kerida või asja unustada, peab ikka eriline raev hinges olema, et sa kukud teise teemas laamendama. Lõpuks need, kes ehk olekski tahtnud selles projektis osaleda, ei julgenud ka iitsatada, igatahes mitte avalikult seal.
Vot siis, kuhu ma oma komajutuga nüüd välja jõudsin. Lausa Kalamajani. 

16 oktoober 2018

Korfule joon alla

Näib, et ma ei viitsi Korfust enam midagi kirjutada ja kuna teie hulgas on alati neid, kes ei viitsi Mae pikki heietusi lugeda, tahaks kohe ja lühidalt kogu info kätte saada, siis teema lühidalt ja asjalikult kokku ja lukku.
Pildil Mae blogi lugeja, kes mõtleb näpp suus, et mida ta nii pikalt jaurab kogu aeg.

- Korfule mine omal käel ja unusta igasugused paketikad. Kui ei leia lendamiseks häid pakkumisi, siis kaalu ka võimalust lennata kuhugi mandril (olenevalt reisu pikkusest võibki niimoodi mõistlikum olla).

- Majutu julgesti kuhugi korterisse. Tärnihotelle on mõõdukalt, ent sinna pole tarvidust minna, kui teil just mingi eriline sündmus tähistamist ei vaja.

Kui te tahate ka Korfu reisil selles palees ööbida, siis võin teile ettemaksuarve teha (tegemist ülisalajase ja ennenägematult hea pakkumisega, sest seda paleed te juba booking.comist ei leia, ma luban!)
- Kodumaiselt reisibüroolt ära ekskursioone võta, kui aga tõepoolest kardad omapäi seigelda või on mingi muu põhjus, siis loomulikult müüakse ka kohapeal neid päevatrippe igal sammul. Üldiselt on saar mõnus avastada ka liinibuss-rendiauto-kombo abil.

- Mine kindlasti merele, mis iganes viisil see sulle paremini passib!

- Paadirent - tead, loe ikka see minu pikem kirjutis selle kohta läbi, ja otsusta siis.

- Korfu reisi ajaks unusta karskus ja dieet! Souvlaki ja mixed grill pole küll vaeva väärt, aga kõike muud kühvelda kuis jaksad. Ma näen siiani pea igal ööl moussakat unes. Kui kellelgi on infot, kustkohast võiks Tallinnas moussakat saada, siis ma olen üksainus suur kõrv.

Kaalujälgijate grupi hoiatuspilt, milline näeb välja kümnendal päeval tütarlaps, kes püüdis korfulastega samas tempos saia manustada.
- Korfu on rassistide paradiis! Pagulasi ja neegreid napib (üks jalatsipoodi pidav svensson, kes juba 30 aastat Korful elanud, kõneles sellest pikemalt, tema just seepärast sinna pidama jäigi ja rääkis õõvastavaid lugusid Stockholmi linnajaost, kus ta ema tänini elab, lisaks harutas ta võrdlemisi põhjalikult lahti poliitilised tagamaad pagulaste sissevõtmisest - tema jutt oli sedavõrd kaine ja asjalik, et ma ostsin temalt lausa kaks paari ühesuguseid jalavarje:)). Kelle unistuseks on reisil neegrit paitada ja oma vere ja higiga teenitud lepalehed mõne sellise kukrusse toppida (saades vastu pihuga mõttetuid kulinaid), see mingu kuhugi mujale puhkama. Ilmselt selle eelneva tõttu ei ole ka randades, vanalinnas, transpordisõlmedes agressiivseid kauplejaid. Äärmiselt rahulik puhkus.

- Tunne end tõelise Eevana! Kuigi salarannad ei ole p ä r i s salarannad, siis katseta neist mõnda siiski, naudi alastust, uju ja päevita ahistavate hilpudeta. 
(Kui sa ei ole merel ise oma teekonna peremees, aga rõivad tahad sellegipoolest seljast heita, siis Mirtiotissa rannas võid seda teiste omasugustega teha).
Tunnista, et sa just klõpsasid pildil, et oma silmaga veenduda... milles? Täiesti haige tüüp, ma ütlen.

- Korful ei pea jootrahaga sekeldama, nad ei ootagi seda. Vahetusrahaga ei mingit susserdamist.

- Joo end jääkohvidest oimetuks, nende valik on üüratu ja kvaliteet, tõsi küll, seinast seina. Ja ei maksa mõelda, et ah, küll ma hiljem Eestis joon - ma mõtlesin ka eile Virus, et meenutan vanu häid Korfu aegu ja tellisin jääkohvi... Aga oi kurja, kui külm see oli ja kui kaua kulus selle konsumeerimiseks! Mõttetu ressursi raiskamine. Lõunamaades läheb frappé ikka õigesse auku ja annab olemisele efekti.


- Korfu lennujaam on õudus kuubis - mine sinna nii viimasel minutil kui võimalik. Mul endal küll mälupilt puudub, aga tundub, et see võib olla midagi sinnakanti nagu Sharmis 2000ndate päris alguses (huvitaval kombel ei meenu mulle see lennujaam parima tahtmisegi korral...). Mahult väike, ent kogu aeg tihkelt täis topitud inimesi, äärmiselt umbne, istekohti jagub umbes igale viiendale reisijale ja samas vaimus edasi. Imikud ja väikelapsed röögivad õhupuudusest. Söö enne sisenemist kõht täis, sest seal oli küll üks kohvik, aga see on nii punnis täis, et sa ilmselt ei pääse löögile. Kusjuures see ei olnud sugugi mingi tavatu päev (ei mingit streiki, lennud olid täitsa kenasti graafikus, kõrghooaeg läbi, suvaline hilisõhtune kellaaeg). Ja kui sa nüüd loed seda lõiku siin, maandud Korful, haarad pagasilindilt oma sumadani ja mõtled, et hmmm... Mae ajas vist kägu, kõik on ju täiesti tipp-topp, siis jah, saabudes oli meil ka ruumi piisavalt, õhku piisavalt (olgu, me maandusime hommikul pool kaheksa ja kuudikukatust polnud päike veel sulatama hakanud), rahvast paari lennukitäie jagu ja mitte miski ei andnud aimu, milliseks saarelt lahkumine kujuneb. 

Head reisi!






Bergman: Üks aasta, üks elu

Bergman. Bergman. Bergman. 
Tuhka tema filmidest, ta ise on märksa huvitavam, eriti ta naised-lapsed. Keda selles dokus oli muidugi vähe. Mu lemmikuks jääb vist siiski doku Liv Ullmannist, kuigi eks toogi film kõneles rohkem Begmanist kui Livist. 
Või siis tema naiste-laste kirjutatud raamatud, eesotsas Linniga.

Ma mõtlen, et kui ma oleksin kass, siis ma täitsa tahaks olla mõni neist võtteplatsi-kassidest. 
Marie küpsiste isu tuli ka. Maried on mu jaoks aastatetagune mälestus. 

15 oktoober 2018

"Reis öö lõppu" Louis-Ferdinand Céline


Ma armastan komasid! Kogu raha eest! Kui ma peaksin ühel päeval üksikule saarele sattuma, siis andke mulle pihutäis komasid ja ma olen õnnetipul.

Siin raamatus komadega juba koonedamist ei ole, laused on pikad ja fantastilised, tulevad täiesti orgaaniliselt ja peamiselt komade abil antakse kõik vajalikud hingetõmbepausid - mida sa hing veel oskad tahta? Täielik nauding. Oma igapäevaelus olen ma komadega priiskav, ent niipea kui asun kirjutama, hakkan end ohjeldama ja kammitsema. Seda teravamalt märkasin ka äsja Eesti Pimedate Raamatukogule "Minu Hiiumaa" salvestamist lõpetades, et olen paljud füsioloogiliselt hädavajalikud komad jätnud ära või asendanud teisiti, ja oi-oi, kuis see andis valjusti lugedes tunda. 

Céline aga nii loll ei olnud ja tema teksti oli nauding lugeda, see muudkui keerles ja väänles keelel. 
Kuna see on juba "vana" asi ja klassika pealegi, siis ilmselt pole mõtet sisu ümber jutustama hakata. Lühidalt on see ühe mehe (alates I maailmasõjast) masendav, heidutav, patumust road-trip elu äärealadel, asugu need siis parajasti Pariisis, Aafrikas või USAs, vahet pole. Ent peamine on stiil (ja komad muidugi!). Verbaalset kulda pritsis neil lehekülgedel kõige täiega.

Ah jaa, ja ärgem unustagem, olles tänasel päeval harjunud asjade õige nimega nimetamisega, et Céline kirjutas selle teksti pea sada aastat tagasi, ilmus vist 1932.a., kui ma ei eksi nüüd. Võis ikka hirmutav olla küll osale lugejaist.


"Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu."

"…saatus on ületamatu müür, ja igal õhtul kukud sa tagasi selle jalamile, hirmust homse päeva ees, mis tundub iga kord aina ebakindlam, masendavam."

"Me võime rääkida ja teeselda mida tahes, aga elu jätab meid maha ammu enne seda, kui meie ise tegelikult elust lahkume."

"Kiire rikastumise viisid tunduvad alati salapärased... Pärast väikse Musyne´i ja proua Érotte´i tähelendu ma juba teadsin, et perse on vaese inimese kullaauk. Need naiste kiired metamorfoosid lummasid mind, ma oleks andnud oma viimase dollari Lola kojanaisele, et see ainult natuke laterdaks...
Aga tema majas ei olnud kojanaist. Üldse terves linnas ei olnud kojanaisi! Aga ilma kojanaiseta pole linnal oma lugu ega ajalugu, sel pole maitset, see on maotu nagu supp ilma pipra ja soolata, lihtsalt vormitu keedus. Oo! Mahlakad jäätmed! Solk, pühkmed, mis immitsevad magamistubadest, köökidest, mansardkorteritest alla, voolavad pahinal kojanaise juurde, ja sealt otse ellu, milline pikantne põrgu! Mõned prantsuse kojanaised, need ei peagi vastu, nad nõtkuvad selle taaga all, nad käivad ringi, sõnaahtrad, köhivad, hõrgud, hämmeldusest oimetud, nad on Tõest juhmiks löödud, see kurnab ja söövitab neid, märtreid."



14 oktoober 2018

"Mihkel, muuseas" Elin Toona


Ma saan aru, et kõik on jõudnud juba lugeda vähemalt Elina Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust", mida on igal nurgal kiidetud. Mul paraku veel lugemata, pean häbipuna palgeil tunnistama. Tõsi, "Pagulusse" läheb vist memuaristika all, kõnealune raamat on siiski romaan, kuigi ilmselgete tundemärkidega saanud mõjutusi elust enesestki.

Raamatu rikkuseks, minu jaoks vähemalt, on eelkõige eesti pagulaste elu Londonis ja põgus pilguheit reisimisse 1970ndatel. Rõhutan siinkohal just ajastut! Ja kohta! Me oleme saanud juba mõningal määral lugeda eesti pagulaste elust ilukirjanduslikus mõttes USA-s, Rootsis, Kanadas, Austraalias, kuid Inglismaa - vähemasti minu lugemislaualt - on kuidagi vaikselt kõrvale jäänud. Muidugi ei ole kõnealune romaan nüüd see koht, mida saaks ülemäära põhjalikuks allikaks selles vallas pidada, ent midagi siit ridade vahelt siiski välja nõrgub. Kõik need klassivahed, kivisse raiutud kombestik, olmelised ebamugavused... Veidi utreeritult võiks õhata - nagu keskajal :)

Raamatu peategelane Mihkel on kirjanik ja kohe alguses potsatatakse lugeja tema jubileumile (mis ühtlasi ka ta abikaasa peied on) ning vaimukalt konservatiivne salongielu kogu tuurid üles. Lootsin juba, et kirjanduslik seltsielu jääbki mind neil lehekülgedel saatma, ent kus sa sellega! Sellele lõbule tõmmati peagi kriips peale, sest põhiliselt olid loo keskmes ikka Mihkli eksistentsiaalsed küsimused ja sekka ka olmeprobleemid. No ikka, et kuidas pärast naise surma eluga edasi minna ja kas oli see naine ikka nii hea nagu ta kogu elu uskuda oli tahtnud :) Ja mis teha selle rinnaka ja "moodsa" luulekogu valmis treinud eestlanna Elsaga, keda kõik naised ninakirtsuga seirasid, mehed jällegi... Mihkel oli abieluga siiski tarkust kogunud ja nüüd kaalus ta kaasmaalaste soovitatud pruudikandidaate "läbi omaenda kogemuste sõela":

"Ta riietas neid flanellist öösärkidesse ka siis, kui neil oli seljas siidkleit. Ta vaatas nende soenguid ja kujutas ette neis igasuguseid klambreid ja rulle padja kõrval. Kui nad naeratasid ja nende hambad olid liiga valged, võis neid naeratusi hiljem näha öökapil või veeklaasis."

Väga mõistlik mees, ma pean ütlema :)

Omaette teema on siin raamatus reisimisega. Nimelt läheb Mihkel asjaolude kokkulangemise tõttu oma sõbra noore sugulasega väikesele Euroopa tripile, no näiteks Kreekasse (ka Korfule!), Amsterdami, äkki olid ka Pariisis, ei mäleta enam. Tänu oma noorusele (jee, mul oli ometi põhjust seda öelda!) on mulle loomulikult reisimine Euroopas 70ndatel tume maa, nagu ka pea kõigile eestlastele, sõltumata vanusest tegelikult. Jah, ka Nõukogude Liidus reisiti ja küllap oli paljutki sarnast, ent ikkagi, põnev just see Euroopa ja eestlase mättalt kirjeldamine, olgu need siis argised toimingud või muud teemad. 
Amsterdamis, ootuspäraselt, püüab autor veelgi vinti peale keerata ja toob mängu narkootikumid ja pisukese ekstreemsemad seiklused. See on see koht, kus ta vist pingutab veidi üle, ma mõtlen. Romaanil on läbivalt kumamas mingi... ma ei oskagi öelda, äkki naivistlik joon? Selline kergelt elust distantseerunud hoiak. Või siis eluvõõras olemine. Enamjaolt suutsin sellest õnneks mööda vaadata, aga seal Amsterdami stseenide juures muutus veidi häirivaks. Samas, kirjaniku rõõm, eks ole, ta võib olla nii naiivne kui soovib ja ikka lasta kujutlusvõimel lennata. 

Elutarkust oli siin veel:

"Jah, nii see kõik algas, mõtles Mihkel kõrvalt vaadates. Algas parima portselanist serviisiga! ja lõpes portselanist urniga!"

"Elu on üks igavene kahekõne tsiviliseeritud härrasmehe ja ürgse metslase vahel."

Isutekitajaks võite kuulata Kuku Raadiost järjejuttu:

Ja ka see pole veel kõik (jesver, nagu Teleturg juba, tõepoolest!), Varrakul on nüüd uus koduleht ja sellel või mingil muul puhul on sel kuul sealt tellides raamatud -20% nagu niuhti ja postikappi ei pea ka kinni maksma. 

13 oktoober 2018

Colette



"Tavatu maatüdruk Sidonie-Gabrielle Colette (Keira Knightley) on abielus endast 14 aastat vanema karismaatilise enesearmastajast õpetlasega, keda teatakse vaid nime all Willy (Dominic West). Mees tutvustab Colette’ile Pariisi hedonistlikku ja viljakat kunstimaailma, mis innustab naist oma loovust proovile panema. Naise annet kärmelt ära kasutav Willy annab Colette’ile loa ise romaane kirjutada, kuid avaldada vaid mehe nime all. 

“Claudine’i” raamatusarja ennenägematu edu teeb Willyst kuulsa kirjaniku ning Colette’ist ja Willlyst esimese tänapäevase kuulsustepaari. Kuid vaatamata kõigi imetlusele hakkab tunnustamata töö Colette’i hinge närima. Willy truudusetus ja Colette’i kasvav huvi naiste vastu, eriti tema suhe soorolle eirava Missyga, viivad abielu lagunemiseni. Emotsionaalses ja kunstilises plaanis ei suuda naine aga Willyst vabaneda. Võlgade katteks ja abikaasa saboteerimiseks võtab hätta sattunud Willy kasutusele äärmuslikud meetmed, kuid Colette’il endalgi on nii mõndagi varuks.

"Colette" on lugu naisest, kelle üleolev mees on keelanud loomingulisust väljendada, kuid kes teeb kõik olukorra muutmiseks. Tegu on sugudevahelise lahinguga ajal, mil meeste ja naiste rollid olid eepiliselt muutumas. Colette on veel palju aastaid pärast esimese romaani avaldamist Prantsusmaa enim müüdud autoreid."


Tähendab, ma langesin haledalt lõksu, ei tahaks kohe filmist rääkidagi :) Lohaka eeltöö tõttu läksin seda vaatama kui prantslaste tehtut, esimestest kaadritest peale oli selge, et prantslastest pole haisugi, ikka ameeriklased. Need oskavad kõik head asjad ära käkkida. Nad kohe suudavad kõik stsenaariumid nii etteaimatavaks muuta (jaa, ma tean, et Colette´i elulugu ju muuta ei saa, aga no... saate aru küll). Lõppeks oli sest tehtud tavapärane USA jamps, vaid selle vahega, et vaated olid siiski ilusad, eelmise (või peab nüüd ütlema juba üle-eelmise) sajandi vahetuse Pariis seda enam. Salongielu, boheemlased, uuendusmeelsed naised. No kena lugu, nagu teada. Lihtsalt vales kastmes.

Samas saan aru, et Colette on tõeline romantikaihalejate Meka. Ma vist polegi nii laupäeva õhtul kinno sattunud. Sa Juudas, kus saal oli täis! Ma olen kogu aeg kuidagi sattunud tühjadesse saalidesse kinupilti vaatama. Teine šokk oli, kuis kõigil olid joogid näpuotsas, no ma ei pea siin silmas neid lastejooke. Saalis oli selline veinivine üleval, et mul hakkas juba pähe (13. päev ikkagi, eks ole). Kuskilt lähedusest imbus minuni aga veel eelmise päeva jootusid, millele lisandus mingi pervo krõpsu (pakun, et sibulliga)hais - täiuslik kombo, ma leian. 

No aga filmi, mina ei tea, võite vist vaatama minna, kui ajastu ja naise loomepalang teid kõnetavad, ent sügavuti minekut ärge oodake, olge valmis kiireks ja pinnaliseks kapakuks Colette´i eluloos.

11 oktoober 2018

Rahuldus

Ladusin üks päev puid. No küll natuke kõigest. Tatine, väsitav, ämblikuline töö.
Aga pärast oli vastikult hea olla. (Hea on tänaseks küll üle läinud, valusad reielihased vaid jäänud)

Ja siis ma mõtlesin, et kui maatöid ei oleks, mis oleksid need rahuldust pakkuvad tööd siis? Või kui inimene elab kontoritöö-korterikuubiku trajektooril, et mis siis heaolutunnet annab?
Ah tegelikult ma muidugi tean, et siis on ka need rõõmustavad asjad olemas, need lihtsalt ununevad kohati. Mõni inimene juubeldab iga aruannet või kasvõi uut saatelehte ära saates. Mõni väriseb erutusest, kui on terve laupäeva elamist koristanud (palun tule mulle külla, ühes vahenditega!) Omaa rõõmu leiab üldiselt igaüks üles, ma tean. 
Lihtsalt ma jäin mõtlema, et millised olid need "rõõmud" minu lapsepõlves (kõblatud kartulimaa, korjatud punasõstrapõõsad, kolhoosi peedipõllul vagu...) ja kas ja millised on need tänastel lastel... Elu on ju niivõrd eemaldunud... elust.


10 oktoober 2018

Korfu vol 8, salarannad

Mulle nii hullult meeldib see väljend "salarannad" ja kindel koht sellest kuulda on kahtlemata Kreekas, loomulikult ka Korful. Võib üsna kanget mürki võtta, et keegi tahab teile mõne ekskursiooni või tripi just selle maagilise sõna abil maha parseldada. Ma ei vaidle sugugi vastu, et sealne rannajoon ja maastik tõepoolest loob head eeltingimused salarandade tekkeks... 




...aga halloo! Kui seal putkas Spiros rääkis mulle sellest ja sellest salarannast ja järgmises putkas Spiros nr 2 niisamuti ja ka see pole veel kõik - ka Spiros nr 3 teab ja müüd neid, siis minge õige puu taha nende salarandadega :)! Samas ma saan neist ka muidugi aru, et kellelegi ja kuidagi peavad nad ju neid trippe müüma ja ega nemad ei tea, et meie sellist organiseeritud karjatamist ei armasta. Ainult et nädal otsa sini-sinisele merele vahtimist tegi veidi rahutuks küll. Vesiseid ekskursioone on neil pakkumisel muidugi rohkem kui küll, nagu ikka, nii et nende valiku võib vabalt kohapeale jätta. Kõige populaarsemad, tundub mulle, on ikka Paxos/Antipaxose saared ja Albaania. 

Esimene neist isutas küll, aga oli minul varasemalt Pargast käidud, aasta siis võis olla... 2009. Jesver, kui õudne - nii ammu. Merel oli mõnus ja need sadamad, kus meid maale lubati, olid ka nunnud - nagu ikka Kreekamaal. Samas, see loterii allegrii, et kui palju vastava paadikese peale neid turiste siis ühtekokku topitakse ja kui loetud on see üürike aeg, mis saad saarel olla - nomaitia, teist korda raha eest vist pole nagu mõtet minna. Üheksa aastaga võib mälu küll vingerpussi mängida, ent mul on karvane tunne, et meid lasti ikka mõlemale saarele, seekordsed trippijad kõnelesid, et lasti vaid ühele saarele, teist näidati merelt. Naised saunas rääkisid, mina ei tea täpsemalt.


Ma pole oma elu õiekest nii väiksena enam ammu näinud :)


Huvitav, kas toona reklaamiti seda randa meile ka "salarannana"...?


Nii et Paxosed ja Antipaxosed ei tulnud kõne alla. Albaania natuke isutas, aga kuna mulle tundus, et see oleks sellisel juhul säherdune jooksujalu ekskursioon, mille peamine väärtus oleks linnutada-veel-üks-riik-kus-ma-käinud-olen, siis tundus nagu narr minna. Kes aga ranget statistikat peab ja seda numbrit kasvatada tahab, siis Korfult on muidugi sinna hõlbus minna, maksis mingine napp 27 lepalehte mu meelest, aga no ega ma nii täpselt ka vaadanud ja võib-olla on siin mängus veel mingid erinevad paigad ja kestvused. Teine teema seoses Albaaniaga, mida jällegi naised saunas rääkisid ja milles ma päris kindel muidugi olla ei saa, et seda ekskursiooni vist ei saa päris niimoodi võtta, et tuleb hommikul tuju ja marsin aga sadamasse laeva peale. Pidavat olema mingi ajapuhver, oli see päev või kaks, ei tea, mille jagu enne peaks asja joonde ajama. Ei tea. Ma arvaks oma aruga, et Albaania on meile viisavaba, aga äkki on neil mingi bürokraatiline nõks lihtsalt asja juures....Aga kuna sinna ikka massiliselt minna ksepäevasele tuurile, siis küllap see peab väga lihtsasti teostatav olema.

Me ei läinud. Kolisime hoopis viimasesse külla sel saarel - Paleokastritsasse. Reisi lõpp peab ikka tšillim ja mõnusam olema. Paleokastritsasse, muide, tehakse ka päevatrippe, aga ma ütlen taas kord, sinna on nii hea ja mugav bussiühendus, lisaks on see külake nii pisi-pisi, et ma ei näe ekstra ekskursioonitamisel küll jumet. Sõidad ise sinna kohale, eksida pole võimalik, siis kui tee otsa lõppeb, on paar parklat, vasakule marssides jõuad sadamasse, sadam nagu sadam ikka, jalgsi mäkke minnes jõuad sinna kloostrisse, kus mungad veini vorbivad teha, naudid ilusaid vaateid ja tuled alla tagasi. Autoga vist saab mäkke üles ka minna, liinibussid päris sinna välja ei sõida. Vsjoo. 

Paleokastritsas saime me kohe esimesel päeval ühe tembuga hakkama, millest ma ei blogi, aga mille ma märgin siia isiklikuks tarbeks tulevikuks ära. 

Hotell oli vinks-vonks, küll põhiliselt sakslasi täis, kõik erinevad dialektid sulasid mu kõrvus lõpuks üheks :) Ja need avarad rõdud, võrratu vaatega! Igati viisakas värk. Kolm tärni oli ilmselgelt liiga vähe selle kohta.



Aga jah, kaks nädalat seal paigas ei viitsiks olla, ma mõtlen. Mõnel reisil mulle kohe üldse ei meeldi see ümber kolimine, ent Korful tundus see kuidagi ainuõige. 

Siin sai merekutse meist ka viimaks võitu ja paadiga merele me ka kobistasime. Kogu Korful renditakse paate mõnuga välja, igal tänavanurgal. Lahjemaid variante võib iga suvaline tüüp tänavalt rentida, nad ei eelda, et sul oleks paprid taskus ja mingi tohutu kogemustepagas selles vallas. Tüüp tuleb sinuga paati kaasa ja instrueerib veerandtunnikese, kas vajad seda või mitte. Meie tüüp nägi välja nagu Don Johnson, mis tegi tema instruktsioonide jälgimise muidugi tiba keeruliseks ja ajas meid ohjeldamatult naerma. Tõsi, mina olin seniks juba rummi koolaga konsumeerinud, mis võis minu naeruhoogude põhjustajaks olla. 
Merel oli selles mõttes tore sõita, et... noh, meremärke seal eriti nagu pole. Või noh, ütleme, et neid ei ole seal kohe üldse mitte :) Ja nüüd kerige veidi positust tagasi algusesse ja vaadake neid kaljusid ja saladuskatte all võin teile sosistada, et vee all jätkuvad nad üsna samamoodi :) Nojah, aga liiklus on seal üsna tihe, teisi sarnaseid mõnekümnehobujõulisi paate vurab seal ohtralt ringi, seega jälgid teisi ja kui neil põhi alt ei lähe, küllap siis sinu omal ka ei lähe. 

Ja asud siis salarandade otsingule. Randu on muidugi palju. Ka eesliide "sala" sobib sinna ette hästi, sest need on tõepoolest maitsi läbimatud, vaid vett mööda ligipääsetavad. Ja kuigi meri on paate täis nagu tänavakoer kirpe, siis jah, õnnemäng, kuhu randa kui palju paate parajasti satub kokku. Nii et täielikku romääänsi saab teha küll, aga veidi peab olema head õnne ja head ajastamisoskust.



 Kui mul oli paadininas peesitamisest kõrini, piknik peetud, rumm puha otsas, siis otsustasin ma ise rooli asuda. Kahjuks ei ole sealsed paadifirmad lollid ja näib, et nad on piirajad peale pannud, sest lubatud kolmekümmet hobust ei venitanud küll kuidagi välja. Tiksusin siis niisama vaikselt ringi. Asja positiivne külg, et siis ei saa ka ju kütust eriti palju minna :))))) Tõsi, kütus eriti kallis pole. Korful üleüldse on see tsips kallim kui Eestis, ent samas on maismaal ja sadamas müüdava kütuse hinnavahe väiksem kui meil Eestis. 


Njah, kui juba salarandadele jutt läks, siis on õigustatud ka küsimused ankurdamise kohta. Vesi on sügav, põhi kaljune-kivine, päris hästi haakis. Koguni nii hästi, et mitmel korral ei saanud ankrut enam kättegi, ainult sukeldumine avitas. Ma nüüd nagu ei teagi, kuis need, kes ei sukeldu, ankru kätte saavad...Või tuleb iga kord Don Johnson appi kutsuda? 

Ühe asja tahan endale veel tuleviku tarbeks üles tähendada (kuigi ma tean juba, et sedasorti tarkus on mulle kui hane selga vesi). Ükskõik kui väga sa armastad merd ja paate ja väikseid saari, mõtle alati enne paati astumist, kuidas saad sa paadist välja ja sinna tagasi neis väikeste saarte nunnudes randades, kus EI OLE kaid ega paadisilda!!! 
- aga kus on laine - enamasti korralik!See ei loksuta ainult sind, vaid ka sedasamust paati, kuhu sa üritad üles hüpata või ronida. 
- kus merepõhi võib, aga ei pruugi olla mõnsalt liivane! Pigem on levinud retsid, valusad, laineloksus stabiilselt liikuvad kivid, vahel ka surnud korallide klibu, mis on ühtaegu nii valus kui ka raskendab hea lähtepositsiooni võtmist enda võdiseva kere paati hiivamiseks. 
- kui sa seisad mugavalt kai peal ja näed pähklikoorekest vees, siis tundub parras nii madal, nii madal :) Mis sealt siis üles roomata ei ole! Kui see on aga madalasse vette tõmmatud, siis on see oi-oi kui kõrge :)
- kui sa ei oska ujuda, siis on ka puusani vesi eluohtlikult kõrge, eriti lainega ja eriti turnides...
- sul võib paadimeeskonnas ju olla mõni džentelmen, ent kui selliseid on üks, siis võid kindel olla, et tema peab samal ajal hoidma paati rannavees, et see ulgumerele minema ei loksuks. Kui neid on aga mitu (meenutus Gili Meno retkest), siis ega need õblukesed rosinsilmsed poisid sinu paksu ahtrit ka kuidagi võluväel suuda paati lükata. Jah, Menol oli veel torm, sadu ja seljakott ka :))))))

Ma otsustasin just praegu, et kodus diivanisse vajunult on ikka nii mõnus ja hea:)


09 oktoober 2018

Korfu vol 7, Situ-situ!

Korful ringi kolades võite juhtuda kuulma üht nääpsukest tütarlast lauldes venitama "Situ-situ!" Eriti suure tõenäosusega võib see juhtuda seal Bintzani hotellis. Ärge talle siis seda pahaks pange, ta ei ürita sugugi eesti keeles ropendada, vaid tegelikult laulab teile Tormise Jaanilaulust seda "Sõitu-sõitu"-kohta.  
Nagu juba varem mainitud, oli sel ajal Korful mitukümmend koori ringi liikumas, Eestistki neid tervenisti kolm seal laulmas. Kohati näis, et igal tänavanurgal kostus eesti keelt ja jalutas vastu mõni linases kleidis linalakk-neid. Võistlemiste-esinemiste vahepeal harjutasid koorid ka oma hotellides, mina, mittekoosseisulisena, sain seda tralli kulisside tagant jälgida. Nii ma veendusingi oma silmaga (loe: kõrvaga), kuis Tormis noortele hotellitöötajatele samuti pähe puges. Tõsi, mõni ime, kui sa kuuled tundide kaupa "Sõitu-sõitu! Sõitu-sõitu", jääb ikka kummitama küll :)
Mul endal ei olnud probleem niivõrd selle Jaanilauluga kui liile-lailega (Lõpetus ja kojuminek), pärast reisigi kulus veel hea hulk päevi, enne kui selle peast välja sain. Võib-olla ma seetõttu õiget Korfu touchi kätte ei saanudki, ikka virvendasid silme ees triibuseelikud ja kumisesid rahvalaulud. 




Selle viimase pildi autor on küll üks kohalik seeniorhurmur, kelle nimeks (üllatus-üllatus!) Spiros. Eestlastest oli ta nii vaimustuses, et trügis mindki endaga pildistama, ent seda pilti pole ma tema kanalitest veel leidnud, küllap imetleb seda üksinda kodus :) Või tuli nii kole pilt, et oleks tema renomeele halvasti mõjunud :)
Koorifestivali suurimaks väärtuseks minu jaoks jäid siiski antropoloogilised vaatlused. Üks koori jagu ühest rahvusest inimesi, omamoodi läbilõige ühiskonnast, on selline parajalt hoomatav inimkogum, et vaadelda ja võrrelda ja mingi üldine pilt kokku panna... juudid, argentiinlased, venelased, soomlased, norrakad...

08 oktoober 2018

"Initsiaal purjeka ja papagoiga" Piret Raud


Raamat tekitas minus üksjagu segadust, põhjusena oskan nimetada vaid absoluutselt valesid ootuseid. Vist.
Raud on hea jutuvestja (heldene aeg, ega ta muidu nii hea lastekirjanik ju oleks!) ja see imepärane oskus pole teda siingi raamatus maha jätnud. Kuidagi ta köidab lugejat, surub ta oma pisikesse käpakesse ja lahti ei lase. Raamatu alguski on paljutõotav, salapärane tellimustöö peaks meid kuhugi välja viima, peitma endas suurt ja tähtsat lugu, aga... kukub kuidagi kossti kokku.

Aga...kuidagi tühi tunne jäi lugemist lõpetades, varsti nädal möödas ja ikka ei oska ma midagi öelda. Nõutu olemine. See ei olnud lasteraamat, ent ka mitte täiskasvanute jaoks loodud (nagu kõik pressiteated ja uudisnupukesed raamatu ilmudes varmalt kiresid). See oli... kusagil vahepeal. Teemad ja tegelased olid justkui keskealistele paslikust ampluaast - suuremalt jaolt -, ent sõnad ja teod, mis autor neisse pani, olid groteskselt mittetäiskasvanulikud. Jah, selliseid keskealisi eksisteerib ju meiegi ümber, kes oleks kui igavesti pubekakesta sisse kinni jäänud, kuid kui kogu tegelastegalerii on selline, siis tekib mingi nihestatus, millest ma lugejana läbi ei suuda tungida. Kunsti- ja kirjandusilma seikades oli küll mõningaid tabavaid tähelepanekuid. Need näiliselt nii diibid kujud on tegelikkuses omamoodi hälbinud inimvared, täitsa kena lähenemine, ütleks ma. 

Midagi ka stiilis ja lausedünaamikas oli noorteromaanile omast (teate küll, laused ei tohi olla liiga pikad või keerulised, teksti hakime kenasti ära, nad ei suuda ju kaua tähelepanu hoida muidu jne). Mul tekkis mingi skisofreeniline segadus igatahes. 

Ühelt poolt nii hea, nii hea, teisalt... Ah jaa, paar mõnusmuhedat kirjakohta oli seal ka, mida ma nii kangesti tahaks tsiteerida, aga raamat jäi teisele poole vett minust maha. 

07 oktoober 2018

Jalg Prillitoosi vahele

Tänases Prillitoosis (jaa, ma olen nüüd selles eas, et vaatan pühaba omukul Prillikat😀 Vähe sellest, ma vaatan lauba omukul Maahommikut kah) räägiti, et äsja olevat Hiiumaal üks tore raamat ilmunud. No tõesti! Aitäh, Ave Alavainu, alati stiilne ja äge - no te vaadake vaid, kui kenasti mätšib kleit "Minu Hiiumaaga"!

Apollos ja Rahva Raamatus raamat endiselt täitsa olemas, lugejatega kohtumistel saab seda minu teada samuti osta ja oma pookstavid viskan ka lahkesti sisse.

Sel kuul kohtume 18.10 Tartus Lutsu raamatukogus ja kuu lõpus veel ühes toredas kohas Viljandi külje all.
Novembri keskel kindlasti ka Tallinnas ja üks kohtumine on soolas ka maakonnas.

Püsige kuuldel!


06 oktoober 2018

Peatage, ma tahan maha minna!

J., mu lemmik, kõneles äsja oma blogis vee joomisest. Mul ei ole selles osas, siililegi selge, midagi tarka juurde lisada, sest mul on sellega lood äärmiselt kehvasti. Põhjalikumale kirjatööle, olgu see töist laadi või eralõbuks, asudes peab mul küll vedelik arvuti kõrval olema, ent see peab sisaldama kofeiini või kraade - halvad valikud mõlemad ja nii ma siis peangi endaga enamasti tulist võitlust, kumb võtta ja kumb jätta. Olen püüdnud kohvi teega asendada, kuid peab tunnistama, et ei tööta, kohe sugugi mitte. Teel kohe ei ole seda minekut ja särtsu sees. Ma võin seda ju juua, aga... sinna otsa vajan lõpuks ikkagi õiget kütust. Kuna oktoober on meie majas põhimõtteliselt "oktoobris ei joo"-kuu, siis läheb kohvi hirmus palju ja ööuni on ka otsapidi häiritud.

See selleks, mitte sellest ei tahtnud ma kõneleda. J. jutust jäi mulle "kõrva":

"Ajju on kinnistunud hetk, kus ema koos sõbrannaga köögilaua taga ühist tuttavat klatšides ütles, et "Tead, ta annab oma lapsele tavalist vett juua! Isegi suhkrut ei pane sisse!" Jah, see oli ligi kolmkümmend aastat tagasi ja ilmestas tolleaegset suhtumist. Vee joomine oli midagi alandavat ja oma lapsele andsid vett ainult kohutavad rongaemad. Kui palju küll on maailm selle ajaga muutunud!"

Õhkasin just kaks päeva tagasi niisamuti - kui palju on kolmekümne aastaga muutunud -, kuigi seda seoses lastele kommi pakkumisega. Ei, valetan teile, kommini ja lasteni jõudsin hiljem, ohkamise algpõhjus ulatus laste juurtest hoopis... koerte ja koeraküpsisteni. Olen siiani šokeeritud ja häiritud ja selle teema juurde sada korda tagasi pöördunud ja kodus kõik kaaskondsed surmani ära tüüdanud. Viimati Vesivärava kohvikusse sisse astudes klähvis seal erutatult üks nähvits (jah, koerast räägin, kuigi dialoogi lõpuks oleks võinud ka koeraomanikku nähvitsaks kutsuma hakata) ja üks töötajatest läks siis selle närvihaige koeraga kenasti sõbralikult rääkima. Kes Vesiväravas käinud, see teab, millised ülevoolavalt sõbralikud ja lahked ja armsad tädid seal töötavad. Ka kõige niruma ja hallima päeva sisse suudavad nemad päikesekiire tuua.
Tädi püüdis igati koera rahustada ja tore olla ja pakkus, et kas võib anda koerteküpsist tollele neljajalgsele. Vesiväravas nad vist ise valmistavad neid, igatahes olen neid seal müügil juba ammu näinud (ise pole maitsenud:D). Koeraomanik turtsus midagi oma kõrge salli sisse, mis nagu kõlas ei moodi, aga kuna ta selgelt ei rääkinud ja ka kohvikutüdruk vist ei saanud hästi sellest pominast aru, igatahes kinnitas ta rõõmsalt edasi, et võib ju anda. Nüüd mimm nagu raputas end salli seest veidi rohkem välja ja küsis, et mis asjad need on? Kohvikutöötaja siis seletas, et neil on sellised spetsiaalsed koerteküpsised, et kas võib anda? Mimm oli närvis ja segaduses, mille peale töötaja siis lahkelt seletas, et ise kohapeal teevad ja kas ta võib ühe anda. Mimm vaatas kohvikutädi nagu nurka pudenenud fekaalikuhilat ja küsis siis hapu näoga, et millest see koosneb. 
Talle vastati, seal kõlasid mingid päris loogilised asjad, kahjuks olin ma kogu sellest mimmu vastuseaktsioonist nii hämmingus, et olen tänaseks unustanud küpsiste koostisosad. Mimm muidugi teatas selle peale, nüüd juba valjemalt ja resoluutsemalt, et ei, ei või anda, krabas letilt oma koogid-saiad ja keeras kannapealt ringi, jättes seni koera juures kükakil olnud naise end piinlikult püsti ajama. 

Ja siis ma mõtlesin ka, et kuidas on ajad muutunud! Minu lapsepõlves oli üüratu rõõm, kui keegi kommi või šoksi pakkus. Nojah, ega siis tollal polnudki võimalust maiustusi kamaluga suhu toppida nagu nüüd, mil valik enneolematult suur. Kindlasti ei ole ma ka see inimene, kes propageeriks laste kurguni täis puukimist maiustuste ja magusate mahladega, kindlasti mitte. Aga ennemini vist piiraks siis kodusel toidulaual seda, kui et laseks tõeliselt heasoovlikul pakkujal täbarasse olukorda sattuda (seda ei juhtu ka ju nii sageli ja palju...vist).  Ise teema on tõsised allergiad muidugi. Tõsi, laste puhul oleme tänaseks tõepoolest harjunud, et võõrale lapsele ei tohigi midagi peale porgandi pakkuda. Olgu, ma võin sellega isegi leppida. Aga et nüüd on selles mängus järgmine level ja tekivad toidumängud loomadega... noo ma ei tea. Vist on elu tõesti liiga heaks läinud, nagu ma juba mõnda aega olen tähele pannud. 
See raputus, mida inimkond vajab, ega sellest vist pääsu ei ole   :(

05 oktoober 2018

Nimetagem neid siis... poolikuteks



Raamatu "Insula. Elu saar" (Emilia Aimra) parim osa oli esimene lehekülg, selles oli stiili ja julgust ja head jutustamisoskust. Selle esimese lehekülje pärast ma selle koju vedisingi. Ülejäänud läks aga täiega rappa. Häirivat võis olla mitutki, ei oskagi öelda, mis lõppeks määravaks sai. Sest ma tõepoolest püüdsin, lugesin kolmandiku ära, katsetasin nii hommikut kui õhtut kui ka ööd lugemiseks, et äkki mu enda taustsüsteem on vale. Hiljem püüdsin veel raamatu teises pooles midagi enda jaoks siduvat leida - ei leidnud. 
Loomulikult oli ärritav juba teema ise. Selle Soome ja pagulaste ülistamisega mul on juba nagu mul on :) Kindel viis mu vererõhku tõsta :)

/Vahemärkusena: sattusin eile õhtul vaatama üht telemagasiini, mida pole hirmkaua aega ette juhtunud ja viimaks oigasime siin kahekesi teleri ees, et mis toimub!? Tegemist oli vist omamoodi pulmamessi(?) vms kajastamisega, kus põhiliselt siis üks üle lahe töötav/elav paar rääkis oma planeerimisprotsessist, eriti pikalt kajastati alko valimise teemat (kuigi ma mõistan, et siin oli reporteri karvane käsi ilmselt teema suunamisel mängus). Põhisõnum oli, et kui hea ja tore see ikka on, et tänu Soomes töötamisele saab vägevad pulmad maha pidada ja kui uhke mõisa saab ikka rentida ja Lätist alkot tuua ja kleit ilmselt ostetakse kuskilt veebist, sest pulmasalongist on ikka liiga kallis jne, jne. Ma kahtlustan, et paljud Eestis elavad ja töötavad paarid saavad sama ägedaid või uhkemaidki pulmi peetud ja kindlasti on Soomes pesitsevate eestlaste hulgas palju neid, kes nii suurt pidu ei planeeri, et milleks selline kallutatud ja tobe lugu? See minu siinne vigin ei ole vist suunatud niivõrd kõnelenud paari aadressile, kuivõrd teletegijatele, sest mulle tundus, et reporter ise küttis hagu just selle nurga alt. Eriti "tore" et taustal näidati nö illustratiivseks pildimaterjaliks pidu, mis ilmselgelt ei toimunud Eestis :) Aga see oli püütud kuidagi mõisajutu juurde pookida. Haledalt mõjus see kombo kahjuks./

Raamatu juurde tagasi tulles, aga ei, see ei olnud ainult kajastatavates teemades kinni, see minu antipaatia, sest mulle tundub, et ka see stiil ei passinud mulle teps mitte. See oli kuidagi... väga nagu mingites raamides kinni ja mõõdetud ülesehitusega. Elutu, ütleme siis nii. Aga kes head sulge ei eelda raamatut lahti lüües ja keda elulised teemad köidavad, siis nende jaoks on see raamat maiuspala, seda ma luban. 

"Keldritäis sajarublalisi" ei üllatanud mind selles suhtes, et ma olin valmis, et see ei lähe mul käima. Siin on põhjus puhtalt Mikkori üledoosis. See on sama ladus ja lobe nagu oli "Kusti poisidki", ent järjest ei suuda lugeda, pausi on tarvis. Mul tuli sein ette.

Kõrvalpõikena... naljakas, et inimene, kes korduvalt väidab, et kooliaeg oli nõme, midagi sealt ei õppinud ja muu elu on palju ägedam, ei saa sellest ometigi üle ega ümber :) No "Kusti poisid" oli arusaadav - see oligi tolle koolipõlve juhtumiste ja inimeste kajastamine, aga kõnealune raamat eeldanuks eluga edasi minemist, ent tegelikkuses hakkab Mikkor endiselt kooliga pihta... ja teeb seda õige pikalt. Kallis autor, ära karda, sa võid kirjutada veel palju raamatuid ja sa EI pea neid kõiki alustama enda lapsepõlve ja kooliaja meenutustega - sammu julgelt edasi!

04 oktoober 2018

On lugenud

Vahepeal on veel kaks hiidlast (selle tiitliga peab muidugi õudõrnalt ringi käima) lugenud "Minu Hiiumaad":

Eesti Päevalehes arutleb endine Maalehe peatoimetaja, praegune Hiiumaa valla volikogu esimees Aivar Viidik:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/minu-hiiumaa-on-nagu-vanade-legendidega-turismikataloog?id=83885195

Ajalehes Meie Maa saame teada, mille üle pahandab ja mille üle on kade Ave Alavainu:

https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=54&artid=83617

03 oktoober 2018

"Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest" Sirje Kiin


Infoküllane ja asjalikus toonis, seda ma pean ütlema. Kuigi Kiinil on olnud palju isiklikke kokkupuuteid raamatus mainitavate kirjandusinimestega, jääb ometigi neid meenutusi saatma mingi asjalik-ametlik toon, ta ei puuduta lugejat nii nagu tegid seda samas sarjas Park ja Berg.

Autor kõneleb ootuspäraselt neist, keda ta on äärmiselt põhjalikult uurinud: Under, Ivaskid, Merilaas eeskätt, ent ka mõnest pagulaskirjanikust, kellega kohtutud. Raamatu suurim väärtus on aga ehk hoopis 40 kirja tekkelugu, sealsed vastu- ja pärituuled, mis on otse päevikumärkmetest võetud. Ja seal leiduvate nimede hulgas võib teid nii mõnigi pettumus oodata...

Nüüd on mul sellest sarjast vist veel Valton lugemata... või on midagi juba veel vahepeal ilmunud. Kulka esitatud taotluste nimekirjas nägin, et tulemas on veel Jaan Kaplinski ja Jan Kaus. Ütleme nii, et on, mida oodata.

02 oktoober 2018

Korfu vol 6, turistimagnet

Mõni koht näeb roppumoodi vaeva turistimagneti leiutamisega, kogu aur läheb ideede genereerimise, arutelude, analüüsimiseks, projektide kirjutamiseks. Aega, raha ja inimressurssi kulub kõvasti, tulemust mitte alati.
Ma pole tausta uurinud, võib-olla on ka selle betoonkänkra - nimetame selle ehk tammiks? - tekitamiseks seda kõike kulunud, pigem muidugi kahtlen. Igatahes on see Korfu saare põhiosa ja Kanoni maanina ühendav betoonist, äärmiselt konarlik, piireteta, pakun, et 1,5-2 meetri laiune ilmetu, pigem suisa inetu riba, ent.... see on kogu aeg inimesi täis. Vaid vähesed kasutavad seda kiiresti vee ületamiseks, enamik istub seal, kaamera ootevalmis. Esmapilgul tundub veider või isegi nõme.

Aga kui koged esimest korda lennuki maandumist üle oma pea, siis korraks lööb adrenaliini lakke küll. Hmm, ootaks ikka veel ühe lennuki ära :) Siiski näis mulle, et enamus ei oodanud-klõpsinud sealt paari-kolme lennukit, vaid tuli sinna ikka märksa pikemaks ajaks :) Nägin seal koguni inimesi raamatut lugevat ja piknikku pidavat... Ausalt öeldes, veits lärmakas ja ebamugav koht mu meelest, aga maitsed on muidugi erinevad :)
Hääletaja




Tegelikult ma arvan, et see tamm ei ole kauguse mõttes sugugi halvem sellest, kui seisaks Tallinnas Tartu maanteel ja lennuk maandub üle pea. Paraku olen ma seda siin kogenud vaid autos samal ajal alt läbi sõites, ja siis pole emotsioon muidugi päris see. Võib-olla võimendab Korful adrekat ka see, et see kõik juhtub vee kohal. 

Kui teil tekkis nüüd ka vastupandamatu kihk sinna tammile minna, siis on kaks varianti: nr 2 bussiga Kanonile (võrratud vaated, toredad kohvikud, kõmbite alla) või nr 6 bussiga Benitsese liinil, poolel teel astute bussist maha. 

Rahvas läheb sinna muidugi veel ühel põhjusel, või kahel. Üks on "vette istutatud" Vla(c)herna klooster, ühendatud samuti kitsa tammiga. Kahtlemata kena armas klooster ja kaunis pilt teie reisialbumis, aga kuna selliseid on Kreekas teisigi, koguni Korful leidub neid veel, siis päris vau-efekti võib-olla te ei koge. Samas, ega see ole ka kloostrite eesmärk muidugi :)



Teine põhjus on Korfu vaat et sümboliks kujunenud Hiir(t)esaar ehk Pontikonissi. Mis ma oskan kosta? Ajaviiteks istusime paati jah, et sinna kuulsale Hiiresaarele minna, ise hirmus rõõmsad, et ainult 2,50 eest saab nii pika meretripi :) Noh, olgem ausad, meie jaoks oli selleks hetkeks hakanud tunduma, et see Korfu sümbol on üks teine saar, märksa suurem ja kaugem :) Kui meid siis kärutati 100-200 meetrit eemal asuvale pisikesele saarenääpsule, vajusid me lõuad rinnuni. 

 Saarele teed tiiru peale viie minutiga, pildistad sedasamust kaktust või palmi või mistand oligi.


 Ja siis hakkad paati ootama, ajatäiteks pildistad jälle lennukeid.

 Või seda kabelit või kirikut, mis seal üleval on. Selle kõrval on ka üks müügilett, ent erilist tunglemist ma ei täheldanud. Patsiga müüjaonu oli ka tülpinud ja apaatne. Enamus ajast hoidus tagaplaanile, elavnes ja paar kiiremat sammu tegi alles siis, kui kuulis, et vetsus vett peale tõmmati. WC, see oli tema salajane võimukants, mis oli tähistamata ja peidetud kuhugi nurga taha. Esimene õnnelik leidja sai seal käidud, vee tõmmatud, aga kui läks teine, oli onu juba platsis ja uksele koputamas. Lasi siiski asjatoimetused lõpuni õiendada, ent ruttas kärmel sammul suurt võtit otsima. Kui siis patune väljus, keeras triks-traks ukse lukku ja kõndis tagasi kuhugi tukkuma, ühtegi sõna ei lausunud. Vähemasti viisakas, ei keeranud hädalist luku taha :)



Kui hurmav paadimees laekus, lendasime kui viis kopkat tagasi paati, et võluvalt Hiiresaarelt pageda. 
Hiiri ei näinud. Muud põnevat kah mitte. 

01 oktoober 2018

Korfu vol 5, Mati Talvik ja Sissi

Nagu öeldud, hotellist ülespoole algas ilu, ohtralt ilu. Ja kuhjaga vaateid. Millest ma küll esimesel korral vähe mäletan, sest me otsustasime kesk kõige kuumemat lõunat üks päev süüa minna otsima. Prügimägede vaheline haisulabürint ei tulnud kõne alla, seega tuli uskuda hotelliadminni, kes ütles, et mäest üles minnes, Gastouri nimelises külakeses siis, on üks koht. Kui see lahti on muidugi. Tädi letis lubas, et pool kilomeetrit mitte rohkem. Reisi lõpuks me muidugi juba teadsime, et korfulaste 500 m on tegelikult 2 kilomeetrit ja korfulaste 10 minuti pärast on... millal iganes! Olgu, nii hull see asi siiski ei ole :)

Igatahes näljastena, janustena (esialgu küll lõunaveini järele janustena, ent kuumas mäkke rühkides oli meil varsti üleüldse joogijanu) ja mina muutun veel näljasena ka tigedaks kui herilane (muide, herilasi oli Korful meeletult palju, tõsiasi, mis mõnes kohas õues söömise täitsa untsu keeras) me üles sammuma hakkasime. Asfalt sulas, meie sulasime, päike lõõskas, autod kihutasid ja kõnniteedest võis vaid und näha. Poolest kilomeetrist oli asi kaugel!

Aga siis ühel hetkel oli üks mitte esimeses nooruses silt ja sissekäik, kuigi... neid kahtlase väljanägemisega uksi ja reklaame on Kreekas kõikjal ja sa ei saa never ever kindel olla, kas töötab see koht veel või olid selle parimad päevad eelmisel sajandil. Igatahes poolemeetripaksusest uksesügavikust me end sisse trügisime ja kissitasime pimedas urus silmi...

... kui astus meile vastu pesueht Mati Talvik, ajas käed laiali ja uuris, kas oleme näljased. See oli selline tervitusküsimus, et nälg praktiliselt ununes (janu mitte!), kinnitasime, et ei, ei ole näljased, niisama oma lõbuks ronisime mäkke :)
Mati oli täielik Mati. Üks asi on välimus, mis siin pildil ka õrnalt näha, ent see kelmikas silmavaat, altkulmu heidetud ja krutskeid täis sädemeis pilk, mingid liigutused, rääkimata heast jutusoonest. Mati mis Mati.

Koht ise on pigem pisike, retrohõnguline ja mägikülakesse kenasti passiv. Kahekesi šveitslannast naise Carole´iga peavad, menüü on lühike, kuid aus, toit igati maitsev. Kuigi ma kahtlustan, et ennekõike minnakse sinna ikka elamust saama :) Matindus kõnetab muidugi vaid eestlasi, ent kuna Mati ja ta naine suhtlevad pikalt ja põhjalikult kõigi oma kundedega, valdavad mitmeid keeli, on elanud värvikat elu, siis elamuse saavad küll vist kõik. Seinad on täis pilte, kust vaatab vastu läbilõige Mati tormakast ja toimekast elust, näitlemine sealhulgas. Selle imepisikese taverni ühes nurgas on olemas ka miniatuurne lava, võimendus, värvimuusika, nii et ilmselt toimub seal vahel ka õhtuti miskit.
Meie Gastouris viibimise õhtud täitis peamiselt koorilaul ja tihe programm, seega õhtud "To pouli tsi kotas" kõrtsus jäid proovimata, aga sellestki polnud lugu, sest Mati haaras pidevalt kõrtsmikutöö vahepealgi kitarri ja laulis einestajatele, mitte laval, vaid ikka vastavas lauas istudes.

Tööjaotus oli neil ka kuidagi hästi naisega paigas. Kui üks lobises tellimust vastu võttes, siis kadus teine kööki ja kui teine tuli köögist ja kukkus kitarri sõrmitsema ja itaaliakeelseid laulukesi esitama, siis kadus esimene kööki.
Enne laulmist hoiatas Mati, et ta hääl pole täna kõige paremas konditsioonis, et eile sai palju joodud, palju suitsetatud ja palju seksitud. Noh, ma arvan, et ta kasutas seda väidet igapäevaselt oma spektaaklis, seda küll... :)



Mati nimi ei ole muidugi Mati, vaid Mati on tegelikult (üllatus-üllatus!) Spiros.
Spirose nimega on Korful see lugu, et seda kannab iga teine mees, seega tutvumisel kihlvedu sõlmides oleks võidušansid päris suured :) Nagu arvata võib, on nime populaarsus seotud pühakuga, ehk Spiridoniga. Pühakutest ma palju ei tea, aga kui ma eksi, siis Püha Spiridonist võib lugeda Durrellite raamatutest, sest nende õekse Margoga juhtus vist see lugu, et ta õrnas eas neiuna võttis liiga sõna-sõnalt mumifitseeritud pühaku jala suudlemist, mis järel ta kolm nädalat tõvevoodis veetis. Teda ravimas käinud arst ähvardas, et kui ta ka edaspidi kavatseb 1600 aastat vanu jalgu suudelda, siis tema enam Margot ravima ei tule :)

Kui nüüd Mati ehk Spirose juurest veidi edasi liikuda, siis jõuab ühe Korfu olulisema vaatamisväärsuse juurde. Ma usun, et isegi ajalooleige saarekülaline võiks sealt läbi astuda. Linnast saab sinna buss nr 10ga.
Achilleuse palee, ka Sissi paleeks nimetatu on täitsa kena kohake, vaadetest ma parem ei räägi. Austria-Ungari keisrinna ei jõudnud oma suveresidentsis vist küll kuigi palju aega veeta, üle-eelmise sajandi lõpus notiti siniverelisi ikka üpris usinasti. Seejärel jõudis hoones tegutseda haigla ja kasiinogi. Kuulsust ehitisele ei toonud, väidetavalt, ükski eelpool nimetatutest, vaid hoopis mingi järjekordse James Bondi osa filmimine seal.


Mul on tunne, et ma nägin oliivipuul Sissi varju








Korfu linn nagu peopesal :)



Aga noh, selleks, et kogu see palee ilu mul pead pööritama ei paneks, tuli ju veidi teravamaid seiklusi otsida. Näiteks jalgsi palee juurest teisele poole mäge alla vee äärde minna. Mitte asfalteeritud serpentiini mööda, aga õkva võpsikusse! Varbavaheplätudega mõnusalt libe laskumine. Mõtlesin kõigile skorpionitele, kes minusugust suutäit päevade kaupa oodanud, lõgismadudele, kelle jaoks mu valevad pahkluud nii kutsuvalt mõjuvad...


Ah, tegelikult ei juhtunud mitte midagi.