01 oktoober 2018

Korfu vol 5, Mati Talvik ja Sissi

Nagu öeldud, hotellist ülespoole algas ilu, ohtralt ilu. Ja kuhjaga vaateid. Millest ma küll esimesel korral vähe mäletan, sest me otsustasime kesk kõige kuumemat lõunat üks päev süüa minna otsima. Prügimägede vaheline haisulabürint ei tulnud kõne alla, seega tuli uskuda hotelliadminni, kes ütles, et mäest üles minnes, Gastouri nimelises külakeses siis, on üks koht. Kui see lahti on muidugi. Tädi letis lubas, et pool kilomeetrit mitte rohkem. Reisi lõpuks me muidugi juba teadsime, et korfulaste 500 m on tegelikult 2 kilomeetrit ja korfulaste 10 minuti pärast on... millal iganes! Olgu, nii hull see asi siiski ei ole :)

Igatahes näljastena, janustena (esialgu küll lõunaveini järele janustena, ent kuumas mäkke rühkides oli meil varsti üleüldse joogijanu) ja mina muutun veel näljasena ka tigedaks kui herilane (muide, herilasi oli Korful meeletult palju, tõsiasi, mis mõnes kohas õues söömise täitsa untsu keeras) me üles sammuma hakkasime. Asfalt sulas, meie sulasime, päike lõõskas, autod kihutasid ja kõnniteedest võis vaid und näha. Poolest kilomeetrist oli asi kaugel!

Aga siis ühel hetkel oli üks mitte esimeses nooruses silt ja sissekäik, kuigi... neid kahtlase väljanägemisega uksi ja reklaame on Kreekas kõikjal ja sa ei saa never ever kindel olla, kas töötab see koht veel või olid selle parimad päevad eelmisel sajandil. Igatahes poolemeetripaksusest uksesügavikust me end sisse trügisime ja kissitasime pimedas urus silmi...

... kui astus meile vastu pesueht Mati Talvik, ajas käed laiali ja uuris, kas oleme näljased. See oli selline tervitusküsimus, et nälg praktiliselt ununes (janu mitte!), kinnitasime, et ei, ei ole näljased, niisama oma lõbuks ronisime mäkke :)
Mati oli täielik Mati. Üks asi on välimus, mis siin pildil ka õrnalt näha, ent see kelmikas silmavaat, altkulmu heidetud ja krutskeid täis sädemeis pilk, mingid liigutused, rääkimata heast jutusoonest. Mati mis Mati.

Koht ise on pigem pisike, retrohõnguline ja mägikülakesse kenasti passiv. Kahekesi šveitslannast naise Carole´iga peavad, menüü on lühike, kuid aus, toit igati maitsev. Kuigi ma kahtlustan, et ennekõike minnakse sinna ikka elamust saama :) Matindus kõnetab muidugi vaid eestlasi, ent kuna Mati ja ta naine suhtlevad pikalt ja põhjalikult kõigi oma kundedega, valdavad mitmeid keeli, on elanud värvikat elu, siis elamuse saavad küll vist kõik. Seinad on täis pilte, kust vaatab vastu läbilõige Mati tormakast ja toimekast elust, näitlemine sealhulgas. Selle imepisikese taverni ühes nurgas on olemas ka miniatuurne lava, võimendus, värvimuusika, nii et ilmselt toimub seal vahel ka õhtuti miskit.
Meie Gastouris viibimise õhtud täitis peamiselt koorilaul ja tihe programm, seega õhtud "To pouli tsi kotas" kõrtsus jäid proovimata, aga sellestki polnud lugu, sest Mati haaras pidevalt kõrtsmikutöö vahepealgi kitarri ja laulis einestajatele, mitte laval, vaid ikka vastavas lauas istudes.

Tööjaotus oli neil ka kuidagi hästi naisega paigas. Kui üks lobises tellimust vastu võttes, siis kadus teine kööki ja kui teine tuli köögist ja kukkus kitarri sõrmitsema ja itaaliakeelseid laulukesi esitama, siis kadus esimene kööki.
Enne laulmist hoiatas Mati, et ta hääl pole täna kõige paremas konditsioonis, et eile sai palju joodud, palju suitsetatud ja palju seksitud. Noh, ma arvan, et ta kasutas seda väidet igapäevaselt oma spektaaklis, seda küll... :)



Mati nimi ei ole muidugi Mati, vaid Mati on tegelikult (üllatus-üllatus!) Spiros.
Spirose nimega on Korful see lugu, et seda kannab iga teine mees, seega tutvumisel kihlvedu sõlmides oleks võidušansid päris suured :) Nagu arvata võib, on nime populaarsus seotud pühakuga, ehk Spiridoniga. Pühakutest ma palju ei tea, aga kui ma eksi, siis Püha Spiridonist võib lugeda Durrellite raamatutest, sest nende õekse Margoga juhtus vist see lugu, et ta õrnas eas neiuna võttis liiga sõna-sõnalt mumifitseeritud pühaku jala suudlemist, mis järel ta kolm nädalat tõvevoodis veetis. Teda ravimas käinud arst ähvardas, et kui ta ka edaspidi kavatseb 1600 aastat vanu jalgu suudelda, siis tema enam Margot ravima ei tule :)

Kui nüüd Mati ehk Spirose juurest veidi edasi liikuda, siis jõuab ühe Korfu olulisema vaatamisväärsuse juurde. Ma usun, et isegi ajalooleige saarekülaline võiks sealt läbi astuda. Linnast saab sinna buss nr 10ga.
Achilleuse palee, ka Sissi paleeks nimetatu on täitsa kena kohake, vaadetest ma parem ei räägi. Austria-Ungari keisrinna ei jõudnud oma suveresidentsis vist küll kuigi palju aega veeta, üle-eelmise sajandi lõpus notiti siniverelisi ikka üpris usinasti. Seejärel jõudis hoones tegutseda haigla ja kasiinogi. Kuulsust ehitisele ei toonud, väidetavalt, ükski eelpool nimetatutest, vaid hoopis mingi järjekordse James Bondi osa filmimine seal.


Mul on tunne, et ma nägin oliivipuul Sissi varju








Korfu linn nagu peopesal :)



Aga noh, selleks, et kogu see palee ilu mul pead pööritama ei paneks, tuli ju veidi teravamaid seiklusi otsida. Näiteks jalgsi palee juurest teisele poole mäge alla vee äärde minna. Mitte asfalteeritud serpentiini mööda, aga õkva võpsikusse! Varbavaheplätudega mõnusalt libe laskumine. Mõtlesin kõigile skorpionitele, kes minusugust suutäit päevade kaupa oodanud, lõgismadudele, kelle jaoks mu valevad pahkluud nii kutsuvalt mõjuvad...


Ah, tegelikult ei juhtunud mitte midagi.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar