14 oktoober 2018

"Mihkel, muuseas" Elin Toona


Ma saan aru, et kõik on jõudnud juba lugeda vähemalt Elina Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust", mida on igal nurgal kiidetud. Mul paraku veel lugemata, pean häbipuna palgeil tunnistama. Tõsi, "Pagulusse" läheb vist memuaristika all, kõnealune raamat on siiski romaan, kuigi ilmselgete tundemärkidega saanud mõjutusi elust enesestki.

Raamatu rikkuseks, minu jaoks vähemalt, on eelkõige eesti pagulaste elu Londonis ja põgus pilguheit reisimisse 1970ndatel. Rõhutan siinkohal just ajastut! Ja kohta! Me oleme saanud juba mõningal määral lugeda eesti pagulaste elust ilukirjanduslikus mõttes USA-s, Rootsis, Kanadas, Austraalias, kuid Inglismaa - vähemasti minu lugemislaualt - on kuidagi vaikselt kõrvale jäänud. Muidugi ei ole kõnealune romaan nüüd see koht, mida saaks ülemäära põhjalikuks allikaks selles vallas pidada, ent midagi siit ridade vahelt siiski välja nõrgub. Kõik need klassivahed, kivisse raiutud kombestik, olmelised ebamugavused... Veidi utreeritult võiks õhata - nagu keskajal :)

Raamatu peategelane Mihkel on kirjanik ja kohe alguses potsatatakse lugeja tema jubileumile (mis ühtlasi ka ta abikaasa peied on) ning vaimukalt konservatiivne salongielu kogu tuurid üles. Lootsin juba, et kirjanduslik seltsielu jääbki mind neil lehekülgedel saatma, ent kus sa sellega! Sellele lõbule tõmmati peagi kriips peale, sest põhiliselt olid loo keskmes ikka Mihkli eksistentsiaalsed küsimused ja sekka ka olmeprobleemid. No ikka, et kuidas pärast naise surma eluga edasi minna ja kas oli see naine ikka nii hea nagu ta kogu elu uskuda oli tahtnud :) Ja mis teha selle rinnaka ja "moodsa" luulekogu valmis treinud eestlanna Elsaga, keda kõik naised ninakirtsuga seirasid, mehed jällegi... Mihkel oli abieluga siiski tarkust kogunud ja nüüd kaalus ta kaasmaalaste soovitatud pruudikandidaate "läbi omaenda kogemuste sõela":

"Ta riietas neid flanellist öösärkidesse ka siis, kui neil oli seljas siidkleit. Ta vaatas nende soenguid ja kujutas ette neis igasuguseid klambreid ja rulle padja kõrval. Kui nad naeratasid ja nende hambad olid liiga valged, võis neid naeratusi hiljem näha öökapil või veeklaasis."

Väga mõistlik mees, ma pean ütlema :)

Omaette teema on siin raamatus reisimisega. Nimelt läheb Mihkel asjaolude kokkulangemise tõttu oma sõbra noore sugulasega väikesele Euroopa tripile, no näiteks Kreekasse (ka Korfule!), Amsterdami, äkki olid ka Pariisis, ei mäleta enam. Tänu oma noorusele (jee, mul oli ometi põhjust seda öelda!) on mulle loomulikult reisimine Euroopas 70ndatel tume maa, nagu ka pea kõigile eestlastele, sõltumata vanusest tegelikult. Jah, ka Nõukogude Liidus reisiti ja küllap oli paljutki sarnast, ent ikkagi, põnev just see Euroopa ja eestlase mättalt kirjeldamine, olgu need siis argised toimingud või muud teemad. 
Amsterdamis, ootuspäraselt, püüab autor veelgi vinti peale keerata ja toob mängu narkootikumid ja pisukese ekstreemsemad seiklused. See on see koht, kus ta vist pingutab veidi üle, ma mõtlen. Romaanil on läbivalt kumamas mingi... ma ei oskagi öelda, äkki naivistlik joon? Selline kergelt elust distantseerunud hoiak. Või siis eluvõõras olemine. Enamjaolt suutsin sellest õnneks mööda vaadata, aga seal Amsterdami stseenide juures muutus veidi häirivaks. Samas, kirjaniku rõõm, eks ole, ta võib olla nii naiivne kui soovib ja ikka lasta kujutlusvõimel lennata. 

Elutarkust oli siin veel:

"Jah, nii see kõik algas, mõtles Mihkel kõrvalt vaadates. Algas parima portselanist serviisiga! ja lõpes portselanist urniga!"

"Elu on üks igavene kahekõne tsiviliseeritud härrasmehe ja ürgse metslase vahel."

Isutekitajaks võite kuulata Kuku Raadiost järjejuttu:

Ja ka see pole veel kõik (jesver, nagu Teleturg juba, tõepoolest!), Varrakul on nüüd uus koduleht ja sellel või mingil muul puhul on sel kuul sealt tellides raamatud -20% nagu niuhti ja postikappi ei pea ka kinni maksma. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar