05 oktoober 2018

Nimetagem neid siis... poolikuteks



Raamatu "Insula. Elu saar" (Emilia Aimra) parim osa oli esimene lehekülg, selles oli stiili ja julgust ja head jutustamisoskust. Selle esimese lehekülje pärast ma selle koju vedisingi. Ülejäänud läks aga täiega rappa. Häirivat võis olla mitutki, ei oskagi öelda, mis lõppeks määravaks sai. Sest ma tõepoolest püüdsin, lugesin kolmandiku ära, katsetasin nii hommikut kui õhtut kui ka ööd lugemiseks, et äkki mu enda taustsüsteem on vale. Hiljem püüdsin veel raamatu teises pooles midagi enda jaoks siduvat leida - ei leidnud. 
Loomulikult oli ärritav juba teema ise. Selle Soome ja pagulaste ülistamisega mul on juba nagu mul on :) Kindel viis mu vererõhku tõsta :)

/Vahemärkusena: sattusin eile õhtul vaatama üht telemagasiini, mida pole hirmkaua aega ette juhtunud ja viimaks oigasime siin kahekesi teleri ees, et mis toimub!? Tegemist oli vist omamoodi pulmamessi(?) vms kajastamisega, kus põhiliselt siis üks üle lahe töötav/elav paar rääkis oma planeerimisprotsessist, eriti pikalt kajastati alko valimise teemat (kuigi ma mõistan, et siin oli reporteri karvane käsi ilmselt teema suunamisel mängus). Põhisõnum oli, et kui hea ja tore see ikka on, et tänu Soomes töötamisele saab vägevad pulmad maha pidada ja kui uhke mõisa saab ikka rentida ja Lätist alkot tuua ja kleit ilmselt ostetakse kuskilt veebist, sest pulmasalongist on ikka liiga kallis jne, jne. Ma kahtlustan, et paljud Eestis elavad ja töötavad paarid saavad sama ägedaid või uhkemaidki pulmi peetud ja kindlasti on Soomes pesitsevate eestlaste hulgas palju neid, kes nii suurt pidu ei planeeri, et milleks selline kallutatud ja tobe lugu? See minu siinne vigin ei ole vist suunatud niivõrd kõnelenud paari aadressile, kuivõrd teletegijatele, sest mulle tundus, et reporter ise küttis hagu just selle nurga alt. Eriti "tore" et taustal näidati nö illustratiivseks pildimaterjaliks pidu, mis ilmselgelt ei toimunud Eestis :) Aga see oli püütud kuidagi mõisajutu juurde pookida. Haledalt mõjus see kombo kahjuks./

Raamatu juurde tagasi tulles, aga ei, see ei olnud ainult kajastatavates teemades kinni, see minu antipaatia, sest mulle tundub, et ka see stiil ei passinud mulle teps mitte. See oli kuidagi... väga nagu mingites raamides kinni ja mõõdetud ülesehitusega. Elutu, ütleme siis nii. Aga kes head sulge ei eelda raamatut lahti lüües ja keda elulised teemad köidavad, siis nende jaoks on see raamat maiuspala, seda ma luban. 

"Keldritäis sajarublalisi" ei üllatanud mind selles suhtes, et ma olin valmis, et see ei lähe mul käima. Siin on põhjus puhtalt Mikkori üledoosis. See on sama ladus ja lobe nagu oli "Kusti poisidki", ent järjest ei suuda lugeda, pausi on tarvis. Mul tuli sein ette.

Kõrvalpõikena... naljakas, et inimene, kes korduvalt väidab, et kooliaeg oli nõme, midagi sealt ei õppinud ja muu elu on palju ägedam, ei saa sellest ometigi üle ega ümber :) No "Kusti poisid" oli arusaadav - see oligi tolle koolipõlve juhtumiste ja inimeste kajastamine, aga kõnealune raamat eeldanuks eluga edasi minemist, ent tegelikkuses hakkab Mikkor endiselt kooliga pihta... ja teeb seda õige pikalt. Kallis autor, ära karda, sa võid kirjutada veel palju raamatuid ja sa EI pea neid kõiki alustama enda lapsepõlve ja kooliaja meenutustega - sammu julgelt edasi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar