06 oktoober 2018

Peatage, ma tahan maha minna!

J., mu lemmik, kõneles äsja oma blogis vee joomisest. Mul ei ole selles osas, siililegi selge, midagi tarka juurde lisada, sest mul on sellega lood äärmiselt kehvasti. Põhjalikumale kirjatööle, olgu see töist laadi või eralõbuks, asudes peab mul küll vedelik arvuti kõrval olema, ent see peab sisaldama kofeiini või kraade - halvad valikud mõlemad ja nii ma siis peangi endaga enamasti tulist võitlust, kumb võtta ja kumb jätta. Olen püüdnud kohvi teega asendada, kuid peab tunnistama, et ei tööta, kohe sugugi mitte. Teel kohe ei ole seda minekut ja särtsu sees. Ma võin seda ju juua, aga... sinna otsa vajan lõpuks ikkagi õiget kütust. Kuna oktoober on meie majas põhimõtteliselt "oktoobris ei joo"-kuu, siis läheb kohvi hirmus palju ja ööuni on ka otsapidi häiritud.

See selleks, mitte sellest ei tahtnud ma kõneleda. J. jutust jäi mulle "kõrva":

"Ajju on kinnistunud hetk, kus ema koos sõbrannaga köögilaua taga ühist tuttavat klatšides ütles, et "Tead, ta annab oma lapsele tavalist vett juua! Isegi suhkrut ei pane sisse!" Jah, see oli ligi kolmkümmend aastat tagasi ja ilmestas tolleaegset suhtumist. Vee joomine oli midagi alandavat ja oma lapsele andsid vett ainult kohutavad rongaemad. Kui palju küll on maailm selle ajaga muutunud!"

Õhkasin just kaks päeva tagasi niisamuti - kui palju on kolmekümne aastaga muutunud -, kuigi seda seoses lastele kommi pakkumisega. Ei, valetan teile, kommini ja lasteni jõudsin hiljem, ohkamise algpõhjus ulatus laste juurtest hoopis... koerte ja koeraküpsisteni. Olen siiani šokeeritud ja häiritud ja selle teema juurde sada korda tagasi pöördunud ja kodus kõik kaaskondsed surmani ära tüüdanud. Viimati Vesivärava kohvikusse sisse astudes klähvis seal erutatult üks nähvits (jah, koerast räägin, kuigi dialoogi lõpuks oleks võinud ka koeraomanikku nähvitsaks kutsuma hakata) ja üks töötajatest läks siis selle närvihaige koeraga kenasti sõbralikult rääkima. Kes Vesiväravas käinud, see teab, millised ülevoolavalt sõbralikud ja lahked ja armsad tädid seal töötavad. Ka kõige niruma ja hallima päeva sisse suudavad nemad päikesekiire tuua.
Tädi püüdis igati koera rahustada ja tore olla ja pakkus, et kas võib anda koerteküpsist tollele neljajalgsele. Vesiväravas nad vist ise valmistavad neid, igatahes olen neid seal müügil juba ammu näinud (ise pole maitsenud:D). Koeraomanik turtsus midagi oma kõrge salli sisse, mis nagu kõlas ei moodi, aga kuna ta selgelt ei rääkinud ja ka kohvikutüdruk vist ei saanud hästi sellest pominast aru, igatahes kinnitas ta rõõmsalt edasi, et võib ju anda. Nüüd mimm nagu raputas end salli seest veidi rohkem välja ja küsis, et mis asjad need on? Kohvikutöötaja siis seletas, et neil on sellised spetsiaalsed koerteküpsised, et kas võib anda? Mimm oli närvis ja segaduses, mille peale töötaja siis lahkelt seletas, et ise kohapeal teevad ja kas ta võib ühe anda. Mimm vaatas kohvikutädi nagu nurka pudenenud fekaalikuhilat ja küsis siis hapu näoga, et millest see koosneb. 
Talle vastati, seal kõlasid mingid päris loogilised asjad, kahjuks olin ma kogu sellest mimmu vastuseaktsioonist nii hämmingus, et olen tänaseks unustanud küpsiste koostisosad. Mimm muidugi teatas selle peale, nüüd juba valjemalt ja resoluutsemalt, et ei, ei või anda, krabas letilt oma koogid-saiad ja keeras kannapealt ringi, jättes seni koera juures kükakil olnud naise end piinlikult püsti ajama. 

Ja siis ma mõtlesin ka, et kuidas on ajad muutunud! Minu lapsepõlves oli üüratu rõõm, kui keegi kommi või šoksi pakkus. Nojah, ega siis tollal polnudki võimalust maiustusi kamaluga suhu toppida nagu nüüd, mil valik enneolematult suur. Kindlasti ei ole ma ka see inimene, kes propageeriks laste kurguni täis puukimist maiustuste ja magusate mahladega, kindlasti mitte. Aga ennemini vist piiraks siis kodusel toidulaual seda, kui et laseks tõeliselt heasoovlikul pakkujal täbarasse olukorda sattuda (seda ei juhtu ka ju nii sageli ja palju...vist).  Ise teema on tõsised allergiad muidugi. Tõsi, laste puhul oleme tänaseks tõepoolest harjunud, et võõrale lapsele ei tohigi midagi peale porgandi pakkuda. Olgu, ma võin sellega isegi leppida. Aga et nüüd on selles mängus järgmine level ja tekivad toidumängud loomadega... noo ma ei tea. Vist on elu tõesti liiga heaks läinud, nagu ma juba mõnda aega olen tähele pannud. 
See raputus, mida inimkond vajab, ega sellest vist pääsu ei ole   :(

12 kommentaari:

  1. Nii vahva näha, kuidas üks mõte paneb hammasrattad käima ja sellest sünnib järgmine postitus 🤗. Ja tead, ma porgandit ka ei pakuks võõrale lapsele, nii igaks juhuks, jumal teab, kuidas sellesse suhtutakse 😃.
    Nii ma polegi mõelnud, et elu on liiga hea ja sellest kõik uued moodsad probleemid, mida suure hurraaga lahendada. Vanasti oli elu tõesti kuidagi lihtsam.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mis tähendab, et tuleb julgelt kirjutada, et siis mõnel uimasel tüübil ka "pastakas" lippmaa hakkaks 😀

      Kustuta
    2. Telefonis toksimine... lippama ikka😀

      Kustuta
  2. Nõus kõigega. Ja Vesivärava prouad on tõesti fantastilised.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, kas isegi suvepealinlased on Vesivärava enda jaoks avastanud🙂nii tore!

      Kustuta
  3. Koeri ei tuleks lubada söögikohta ega poodi, v.a. juhtkoerad. Pole hügieeniline, mõned inimesed on allergilised, mõned kardavad koeri. Vahet pole, kui suur või väike koer ja kui nunnu ta omanuku meelest on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellest ei hakka loomaarmastajad ilmselt kunagi aru saama 🙂

      Kustuta
    2. Oh Inglismaale ei maksa siis sel kommenteerijal tulla, kuna koerad on lastega vôrdväärsed avalikkes kohtades :)

      Kustuta
  4. Ma nüüd ekstra selle postituse pärast käisin Vesiväravas ja vedasin sõbra (nelja lapsega) ka kaasa!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ära ütle, et sa muidu seal ei käi😲?!
      Lahja, et nelja lapsega, lootsin ikka, et nelja koeraga😂

      Kustuta
  5. See on üks õudne asi küll. Ma mõtlen juba ammu, et peaks tegema endale T-särgi sildiga: 'Patsutada ei tohi, aga komme pakkuda võib'.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tee see ruttu ära, ega kommidega enam pikka pidu ole 😀!

      Kustuta