30 november 2018

Braavo, Kanal 2!

See on tõepoolest väärt mõte, et Kuldvillak eetrist välja lüüakse. Oligi ainus põhjus seni pulti sellele kanalile klõpsida, nüüd saan sellest vaevast priiks ja vaba pooltund nagu maast leitud. Ma ei tea, mis on põhjendus sellele sammule, aga see peab kuradima hea olema, et ma seda ka usuksin. 

Väide, et Kuldvillaku tase on alla käinud, ei ole argument. Kohati on ehk mullegi tundunud, et küsimused on muutunud lihtsamaks, aga kui see ka nii oleks, siis küsimuste raskusastmega oleks ju ometi lihtne mängida. Viimane, natukenegi mõtlemist eeldav saade kavast maha võtta on ikka liiga äärmuslik samm. Mis me siis edasi teeme? Loputame ajusid pastakast imetud uudislugude, kallutatud uuriva ajakirjanduse ja tootereklaamile ning allapoole-vööd naljadele pühendatud saadetega. 

Lubadus, et asemele tulevad uued ja põnevad saated... tjah, selles olen ma muidugi veendunud. Ilmselt lähevad need saated jälle hädiselt lapsikute koomuski- või propagandasaadete kategooriasse. Nende vorpimine näikse kasulik ja kasumlik olevat ja teatavasti on meil praegu aeg, mil piiratud mõtlemisvõimega halli  massi kasvatamine on prioriteet number üks. Ajupesu tehakse juba niigi igas teises saates, Kuldvillak tundus sellest siiski võrdlemisi prii olevat. Järelikult pointless, ma mõistan. 

Astrid Lindgreni rääkimata lugu


Ma arvasin, et olen selle filmi ammuilma lootusetult maha maganud, sest mu meelest figureeris see kinokavades juba mitu kuud tagasi. Üks päev marssisin aga sihitult kinno sisse, et vaadata ükskõik mida. Vedas, ütlen ma nüüd.

Mulle meeldis, ja kohe vägagi. Saan aru küll, et selline lihtsake ja armsake, aga ju siis sobitus kõik kenasti kokku. Midagi uut ja üllatuslikku siit välja ei koorunud, see kõik on juba biograafiates öeldud. Filmi ei ole püütudki kuigi paljut haarata, tegelikult keskendubki see mõne napile aastale Lindgreni naiseks kasvamisest. Ühtlasi siis ka kõige sensatsioonilisemale tõigale tema elust - ikka see väljaspool abielu sündinud laps, kelle ta Taanis sünnitas ja kolmeks aastaks sinna elama jättis. Eelnevast ja järgnevast ei püüagi film aimu anda. Filmilugu lõppeb koguni nii järsult, et vaataja ei saa sedagi teada, et lõpustseenis Lassega Vimmerbysse vanemate juurde minnes, jääbki Lasse mõneks ajaks vanavanemate kasvatada. Filmitegijate valik, las ta siis olla. 

Aga kogu ajastupilt mulle meeldis. Meeldis seegi, et kuigi vaataja sai ju aru Lindgreni traagikast, valust ja kurbusest, ei olnud filmi üldine foon lõputu hädaorg, vaid seal olid olemas ka helgemad noodid. On see ju midagi, mille vastu loojad nii sageli eksivad - soovides kujutada kellegi elu mingit traagilist momenti, välistatakse igasugune rõõm ja ujutatakse vaataja/lugeja üle üüratu koguse musta murega. Samas me teame ju, et iga mure kõrval eksisteerib samaaegselt ka rõõm ja ikka on midagi sellist, mille üle rõõmustada. Siin oli see tasakaal leitud ja paigas. 

29 november 2018

"Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas" Veiko Märka


Oh, Märka, Märka, Märka...Lati alt jooksid läbi seekord. Seda sarja jälgin ma üldiselt teraselt, ent mõned on tõepoolest olnud, mida kohe pärast ilmumist käsi ei tõuse haarama. "Tiigriaasta..." oli üks sellistest. Minu hilise meelemuutuse (raamat ilmus juba paar aastat tagasi) tingis puhtalt Märka raamat sarjas Kirjanikud omavahel, mis mulle mekkis päris kenasti. 

Raamatus latrab Märka peamiselt taustsüsteemist, sekka noppeid ja katkendeid tol aastal ajakirjanduses ilmunust. Jääb kuivaks. Palju lubatud hullumajani jõudis vist alles kusagil raamatu keskpaigas. Värvikamaks ent ei muutunud lood ja elu ka seal. 
Jättis sellise köhh-möhh mulje mulle, õnneks ei olnud samal ajal ka midagi paremat lugemislaual ootamas (üldse on järsku lektüürivalik lahjaks kukkunud).

28 november 2018

Seks tõstukiga, ehk Kuningas Lear / Theatrum


Ma saan aru, et Lear tekitab mõnuga elevust! Mis iseenesest on ju hea, sest oluliselt kehvem variant oleks, kui tehtaks üks lavastus ja siis see sumbub kuhugi meie teatrimaastiku hämarasse uttu. Mis võib väga vabalt juhtuda, sest hallooo, ma just eile lugesin, et meie professionaalsel teatrikülastajal Alissijal tuleb 200 uut (sic!) lavastust selle aastanumbri sees ikkagi ära (mõelge, see lõpp kisub tal eriti lapsemeelseks ju). Ausalt, ma ei kadesta teda, sest 200 on liig mis liig juba nagunii, aga ta pole saanud neid ju oma maitse järgi valida ka veel lisaks kõigele muule. Karm. Võimalik, et koguni tervisele ohtlik. Vaimsele, ma pean silmas.

Mina valmistasin oma vaimu Kuningas Leariks pikalt ja põhjalikult ette. Mediteerisin. Jätsin hüvasti  oma pehme voodiga, sest etendus kestab ühtekokku pool minu magusast uneajast. Neli ja pool tundi, ma oigasin juba ette. Eesti teatripublik on ju lodevaks muutunud, sest viimasel ajal on iga teine etendus ühevaatuseline, ja nüüd äkki kolm vaatust! Teate, ma läksin isegi enda kohta ebaharilikult teksapükstega teatrisse (elus teist korda muide, esimene kord oli mingi lasteetendus, kus oli oht, et on tarvis roomata või muud kahtlast teha), sest ma teadsin, et ei suuda neli ja pool tundi kõhtu kleidi all trimmis hoida (ega teatriskäik pole naljaasi!).

Esmalt kohe lohutuseks kahtlejaile - etendus kulgeb tõusvas tempos ja neljast ja poolest tunnist on põhimõtteliselt alles jäänud neli tundi, no mõni minut peale ka. Esimene vaatus loomulikult neist kõige pikem ja ehk ka keerulisem, no kõik see kujundikeelega harjumine juba võtab aega, eks ole. Sest juba näituseks vaheajadki on tehtud osaks vaatustest. See võte mulle meeldis. Turvamehed, punane vaip, kaelapaelad publikule, publiku saalis viibides on näitlejadki juba/alles laval, osaliselt aktsiooniski.

Danzumees kurtis lavastuses vana ja uue miksimise üle ja nii ma valmistasin end ette millekski päris hulluks :) Mõnikord olen ma neis asjus tõepoolest häirivalt vanamoodne. Ent üllatus küll, see ei seganud mind absoluutselt, kohati pigem elavdas lavapilti. Ühtlasi aitas hoida osa publikust ärkvel. Selle osa, kes veel alles oli, sest read hõrenesid küll korralikult, aga ma saan aru, et seal oligi mingi suurem seltskond koolinoori ja küllap pidid nad järgmisel hommikul esimesse tundi kiirustama :) Muide, lahkujatele tunnen südamest kaasa, sest nagu ma juba mainisin, siis tõesti lõpp läks ägedamaks ja nõrgematel soovitaks ma just nimelt hiljem liituda, vaadata ära imelühike teine ja jõuline kolmas vaatus.
Nii et ütleks, et kokakoola purk ja kiirtoidukoha pappkarbike mind ei häirinud, isegi mitte koormakate ja siis need, noh, mis need suured plastasjandused ongi (ma ei tunne tee-ehitusalaseid termineid kahjuks:)) ja kolmnurksõrestik-kuppel oli arusaadavatel põhjustel mu täielik lemmik, tõsi, Olmaru tõstuki vastu nühkimine oli nõks... terav mu jaoks :) Ma saan aru, et alles hiljuti küttis siin kirgi Kaljulaidi seks robotiga, ent kas tõesti Moskva taustaga lavastaja Baitšer vürtsitas sellega me kodumaist Leari lavastust? 
Ah see tõstuk oli üldse lahe, seda oleks võinud rohkemgi kasutada, lootsin sellest enamat.

Foto: Kris Moor/Theatrum

Mu täielikud lemmikud, algusest lõpuni, olid üllatuslikult narri osas Aarne Soro (võib-olla oli see mu Viljandi vere kutse, aga ei, tõsiselt ka), ta oli nii ehe narr kui veel tahta võiks. Kõik see füüsiline aktiivsus, kord siin, siis seal, miimika... kõik-kõik oli nii hea. Narri tekstis on vaimukusi kamaluga, omaette küsimus on, et kuidas publik need selle tempo juures vastu võtta suudab. Samas, tempot alla tuua ka ei tohi mu meelest. Seda enam vaevab mind nüüd, et kuidas oleks narrina Tarmo Song, kellele - ma kahtlustan - see roll peaks ju ka sobima...

Teine absoluutne lemmik - Edgari osas Kristjan Üksküla. Üks eriliselt hästi vormitav materjal ma ütleks. Ta on see näitleja - piinlik tunnistada! -, kelle nime ja näo ma iga jumala kord ära unustan, ent siis vaatab ta lavalt vastu ja teeb sellise rollisoorituse, et ma hakkan kiiresti guugeldama, et kes on see näitleja... ja lõpuks katkun endal jälle juukseid, et kuidas ta mul ometi meelde juba ei jää. Küllap ta lihtsalt suudab endale igas rollis nii tugeva kesta luua, et ma ei näe seal enam päris inimest sees :) Hetkel oma mälunõtruses suudan meenutada vaid Gorki "Põhjas" ja Gogoli "Surnud hingedes" mängu. Ah jaa, Edgariga seoses tahtsin veel seda mainida, et tema sooritusele hea põhja andis mu meelest teksti õige rütmitunnetus, või mis õige - kust mina tean, mis see  õ i g e on? -, aga igatahes oli see veenev ja hea kuulata, lisaks väga hästi arusaadav. Sest tekstist arusaamisega oli kohati raskusi, ja ma polnud ainus, kes hakkas pead viltu pöörates kuulatama. 

Üllatavad, õnneks meeldivast küljest olid veel Kent (Tiit Alte) ja Gloucester (Sulev Teppart). Lear ise (Lembit Peterson) oli kõige-kõigem, iga toll temast rollis sees, leinastseenis tütre Cordeliaga. Seal uskusin ma iga sekundit.
Hakkasin lobisema, aitab nüüd küll :)

P.S. Õhtule (loe: ööle) pani täiusliku punkti trammijuht, kellesarnast polegi ma veel näinud. Kesköötunnil tegi ta ilmselgelt pika ja väsitava vahetuse lõpuringi, ent ta oli nii särav ja reibas. Küllap oleks ta suheldagi tahtnud, ent napp kohaliku riigikeele oskus oli arendanud ta kehakeele perfektseks. Esmalt tuuseldas ta Hobujaamas harjaga rööbastel. Lõpp-peatuses hüppasime me viimasel hetkel (igavene dilemma, kas väljuda lõpp- või alguspeatuses, sellest need ootamatud spurdid) pingilt ja lipsasime avatud uksest välja, ent tegelikult need juba sulgusid ja ma sain kergelt ukselt riivata. Noh, väike asi. Ent trammijuhi kabiinist möödudes vehkis mu veetlev trammijuht hoogsalt kui Jüütimaa tuugenid ja tema kõnekast kehakeelest võis välja lugeda siira vabanduse, põhjenduse tukkuma jäämise näol (nii armsalt kaks kätt põse alla kokkupandult) ja särtsaka lehvituse hüvastijätuks. Oi, kuis ma heldisin :)

27 november 2018

"Igal hetkel oleme veel elus" Tom Malmquist


Alul mind hirmutas, et siia sarja on pugenud nii noor autor (järgmine saab olema veelgi noorem) ja veel autobiograafilise romaaniga, ent see lugu ise on selline, et kõik eelarvamused unusid kiiresti ja sa elad iga oma ihurakuga selles hetkes. Oeh, ma tahaks nii palju öelda, aga... ma kuidagi ei julge vist. Kardan anda vale pildi. See on karm raamat. Aga mitte selline... kunstlikult karm, vaid eluliselt, päriselt karm. Muserdav, ängistav, rõhuv - ka seda. Liigub meeletul kiirusel halastamatu põhjani... et siis vaikselt, imepisikeste sammudega hakata taas pinnale tõusma. Mingis osas meenutab veidi Kangro "Klaaslast", just oma vahetus ja sirgjoonelises lähenemises. 

Ma vist ei spoili (raamatu tagakaanel on see välja hõigatud), kui ütlen lühidalt ära, et loo keskmes on ühe mehe lein ja isaks kasvamine. See on see hetk, kui sa oled oma elukaaslasega last ootamas, aega on veel mitu-mitu nädalat - ja siis on minek. Üks hing libiseb elust minema ja teine elule ja see kõik juhtub ühekorraga ja tegelikult ju ootamatult ja sa leiad end kõige selle keskel üksinda. Või noh, mitte enam nii väga üksinda, aga ikkagi...
Tekst on mõnusalt lakooniline, ei mingit pikale venivat pisarakiskujalikku hala. Kohati ehk detailidesse kalduv, ent see moodustab võrratu terviku ja annab kõik vajaliku edasi. Väga-väga kriipiv...

26 november 2018

"Minu Šveits" Anu Elmer-Ehin


Raamatu esimeses pooles kurnasin kõiki enda läheduses vaimustuse ja kiidukõnedega, sest see oli täpselt selline nagu üks reisiraamat olema peab. Siin oli nostalgiat mineviku osas, sest raamatu esimene ots paigutus juba ajaloouttu vajuvatesse üheksakümnendatesse. Siin oli kultuurišokki ja tugevaid kontraste - meenutage korraks ise neid siinseid metsiksegaseid üheksakümnendaid ja siis viimse millimeetri ja minutini täpseks timmitud šveitslasi. Kultuuriehmatust võimendas ilmselt ka küla, kuhu Anu sattus... keskaegsed ja kivisse raiutud tõekspidamised, lugesin kui ulmet ja ei suutnud lõpuni uskuda :) Naistesse suhtumisest ja naiste elust ei taha mitte kõneldagi, kuigi vahepeal püüdsin end küll lohutada sellega, et äkki lihtsalt s e e küla ja s e e perekond olid kuidagi erandlikud.

Teises pooles vist väheke väsisin ja näis, et ka kirjutajal lõppes ramm. Hästi palju küsimusi tekkis ja jäi õhku, nii üldises kui ka isiklikumas plaanis. Võib-olla vajab lähiminevik lihtsalt alles settimist.

Ja kuigi raamat oli väga hea, siis sinna reisimise kihule tõmbas see küll kriipsu peale. Pilt, mille lugedes Šveitsist ja šveitslastest sain, on pigem eemalepeletav ja ängistav. Eestlaslikult vaba hingega looduslapsel võib seal päris lohutu elamine olla. Mõni ime, et neil seal katus tahab sõitma minna..
Igatahes on lugemist lõpetades tunne, et vajan veel teist Šveitsi-raamatut, veendumaks, et see asi seal just nii hull on, või siis vastupidi. Lisaks seegi, et tänast pilti ma lugejana vist päris ei saanud.

P.S. Selle raamatu puhul kehtis suurepäraselt Minu-sarja kuldreegel: kui raamatu alguses ämmast mahlakalt ja värvikalt kirjutatakse, siis lahutusega see asi ka lõppeb või on kirjutamise ajaks ka juba lõppenud :) Ei, mitte selles osas, et ämmast kirjutamine oleks lahutuse esile kutsunud, aga no te saate aru küll, mida ma silmas pean.
P.P.S. Lugema asudes varuge head-paremat juustu endale lähedusse.



25 november 2018

T1

Mõnikord lähen ma oma seiklusjanu kustutamiseks Tallinna nurgatagustesse kolama. Kõmbin kusagil Kopli võpsikus või lasen end eksitada Lasnaka ühesugustel majadel või naudin masendust, mida pakuvad vaid Nõmme männid. Aga reede oli liiga pime ja kole, õigustades igati oma musta nime. Nii kusagil kl 15 paiku tundus absoluutselt viimane hetk lubada endale üks 2in1 hommiku-lõunasöök või midagi sellesarnast. Praktilise inimesena kavatsesin meeldiva kasulikuga ühendada ja uue kaubanduskeskuse üle vaadata. Niimoodi kergelt, eks ole, sest see on ju nii tohutult suur ja äge ja võimas, et ega see lihtne ülesanne olla saa. Kiire guugelmuugel näitas, et söögikohti on seal üle mõistuse palju, nii 30 ümber.

Tutkit brat. Ma ei kannata poolikuid asju. Võib-olla ma eksin, aga mu teada oli mitu päeva tagasi juba kõva kisa keskuse avamise kohta. Seal kohapeal küll sellist tunnet ei olnud, et see koht avatud oleks :) Meenus Kõomägi ja tema "Lui Vutoon". Raamat, mille ma küll omal ajal pooleli jätsin ja kus point siiski natuke muus oli, aga ütleme siis nii, et sealse tegevuspaiga illustratsiooniks oleks reede pärastlõunane T1 küll hästi passinud. Minu viga, oleks pidanud uudiseid terasemalt kuulama-vaatama, aga kui üks keskus avatakse, siis ei tule ju kohe selle peale, et üks korrus esialgu avamata jäetakse. Ja ma ei pea vist mainima, et need neljanda korruse ehitustööd andsid endast mõnuga märku ka alumistel korrustel. Mõnna.
Ja ega seal kolmandal korruselgi olukord kiita olnud. Pooled poed avamata ja igasugused masinad huugamas. Söögikohti reklaamitakse miljonivaatega ülemisele korrusele, nii et hetkel võib sellest suu puhtaks pühkida. Ainus aknavaatega söögikoht oli kolmandal korrusel asuv HELK, ent erilisest vaatest kõnelda oleks antud olukorras kohatu :) Kui ma midagi/kedagi selle koha puhul kiita tahan, siis on need teenindajad - nii püüdlikud, et ma ei julgenud söögi kohta midagi öeldagi :)))) Nojah, toidunimedega on nad ka püüdlikult vaeva näinud, kuigi sellega oli kõvasti üle pingutatud. Vabajooksu part - ära tule mulle rääkima :) Täiesti supermarketitest tuttav pardifilee oli, keskpäraselt valmistatud (sinna juurde kuulunud punane kapsas oli seevastu aga aus). Peediga orsotto oli juba üsna maitsev, aga jäi kuidagi... lamedaks lõpuks. Mingi lisand ehk aitaks. Ja lubatud Kalamatsi kitsejuustu polnud eriti tunda. Tugevalt kõikuvad lauad ei teinud söömist ka just kuigi lihtsaks. Samas, tähelepanu noored emad, lasteala on seal suur ja ma kuulsin ise üht (pakun kuskil kuueaastast) poissi, kes emaga korraks üle ukse sinnapoole piilus, südamest hüüatamas: "Õumaigaad, kui ägeee!"

Allpool oli avatud igasuguseid pisemaid kohvikuid ja kiire ampsu haaramise kohti.
Ühes poes elu siiski kees, see oli raamatupood, ent kirjastajate näod esireas viitasid selgelt esoteerilisele kraamile. Ausalt öeldes ei ole ma end selle raamatupoe kontseptsiooniga kurssi viinud, seega pole aimugi, kas lektüür riiulitel on ka kuhugipoole kaldu. Ja kui, siis kuhu :) Igatahes põgus läbi jalutamine ei päädinud ühegi leiuga. Domineerisid raamatud, mille pealkirja kirjafondist ma tahaksin ühel päeval kirjutada, ent ma pean enne veidi uurima, kas see on nüüd mingi moeasi või on lihtsalt tegemist mingi konkreetse kirjastuse ja/või kujundajaga.

Need vähesed poed, mis olid avatud, need näisid ulmeliselt tühjad, selles osas sain ma igatahes elamuse. Kahju, et ei olnud tahtmist poodelda, muidu hea ja avar oleks olnud küll. Veelgi suurema elamuse sain allkorrusel Selveris, sest kui tihti sul ikka on luksust sedasi laiutada suures toidupoes :) Ma saan aru jah, et seda pidu pikalt ei ole, aga minu reede õhtupooliku päästis see igati. Samal ajal parklas Ülemiste Keskuse poole vaadates oli tunne, et seal käis tõsisem märul. Parklas, muide, peab varuma kannatust ja tähelepanelikkust, sest mingid liikumissuunad olid seal äärmiselt ebaloogilised (me polnud ainsad ja küllap nalja seal veel saab). Kitsas oli seal ka, aga no ma kahtlustan, et kui ma kord - nii umbes aasta pärast või sedasi - sinna uuesti lähen, siis ega ma lähengi trammiga, sest trammipeatuse suhtes asub T1 jällegi oluliselt paremal kohal kui Ülemiste. 

Musta Reede hullusest jäin puutumata ja ise olen hirmus rahul :) Kaupmeeste jaoks on muidugi minusugune leige tarbija täielik surm, ma mõistan. 

24 november 2018

"Naised päikesevalguses. Romaan Toscanast" Frances Mayes


Täielik koduperenaiste hitihoiatus, alates roosaroosilisest kaanekujundusest, sisuni välja Ühelt poolt nii etteaimatav, teisalt... ikkagi hea. Pimedate sügisõhtute päästja, seda kindlasti, raputab selle halli koti seest välja, kuhu me nüüd mõneks kuuks oleme suletud. See raamat oli siis ka põhjuseks, miks ma eelmises postituses kirutud filmi vaatama läksin. Ausalt öeldes maalitakse siin sõnadega paremad pildid imelisest Itaaliast, kui see totter film teha suutis. Esiotsa jõudsin muidugi ka vihastada, sest eelloo tegevuspaik teiselpool ookeani tahtis liiga kauaks luubi alla jääda. Pidin juba raevukalt punase pliiatsiga kaanelt alapealkirja maha kriipsutama hakkama - ärge lubage mulle Toscana raamatut, kui te mu tegelikult Ameerikamaa kõlesteriilsusesse matate:) 

Mayes on loomulikult lisaks ohtratele ümbruskonna kirjeldustele ka süžee loonud. See on pigem selline... turvaline kulgemine, ma ütleks. Ikka need moel või teisel õnnetud ja segaduses naised, sedapuhku kolm ameeriklannat, kergelt elusügise poole astumas, igal oma minevikutaak kanda. Ja kuigi see pole antud raamatu teema, siis minusuguse sinisilma jaoks oli hoopis karm ameerikas hoogsalt juurduv komme seesugused inimesed omamoodi kommuunidesse suunata. Nagu moodne eeljaam kalmuaiale minekuks. Kolm naist igatahes seal tutvuvad ja siis - üllatus-üllatus! - lõpuks end Toscanast leiavad. No ja kõik see muu trall sealt edasi, mida mul pole plaaniski siin ära jutustada.

Igaks juhuks peab muidugi hoiatama kaalujälgijaid, et nemad ei tohiks seda raamatut lugeda. Ka tühja kõhuga ei maksa raamatut kätte võtta. No ja kui te võtate selle täiskõhuga ette, siis jääb teil jällegi toidukirjeldustest pool mõnu saamata, seega ma ei teagi, millal on selle lugemiseks õige aeg :) Võib-olla restoranis laua ääres, kui tead, et tellimus on esitatud ja õige pea hõrgutised lauda jõudmas.  Või kui oled torganud ahju tummise Burgundia paja ja tead, et apetiitsed toidukirjeldused lehekülgedelt on vaid meelitav eelmäng hüvale söömaajale. Kõik need rammusad hautised ja äsja korjatud puravikud ja leivatekstuuri kirjeldused ja veriapelsinist värskelt pressitud mahlad ja... Huvitav, kas on ka mõni naine, keda sellised sensuaalsed toidukirjeldused külmaks jätavad?

23 november 2018

"Tere tulemast koju"

Raamatukogudele on selleks aastaks tiir peale tehtud, toimetatud asjad trükikotta teele läinud ja enne kui anduda metsikule lugemisbakhanaalile, otsustasin kinole võimaluse anda. Viimased kodumaised filmid on mul puha vaatamata, aga ausalt öeldes ei taha sealt ükski asi ka kõnetada (saan aru, et valikus on mingi narkari, lotovõitja ja süngetes toonides Põrgu Jaani värgid, viimane neist ilmselt kõige mõistlikum, aga ma hetkel ei suuda ühele kaamosele veel teist kinolinalt otsa vaadata). 

Hetkel käsil olev raamat suunas mõtted kohe hõlpsasti Itaalia poole ja seepärast pikemalt mõtlemata sai valitud "Tere tulemas koju" kasuks. Ma ei vaadanud treilerit ja ei lugenud tutvustust (häbenen). Kuigi kuklas oli teadmine, et Viimsi kino on mu jaoks ebaõnnega seotud, sinna minnes satun ma alati mingit jama vaatama. 
Aga no vaated, need ju peavad ometigi head olema. Tõsi, ma mäletan veel seda filmi, mida ma ka vaadete pärast läksin vaatama, mingi Jolie ja Pittiga, ilmselt Rivieral. Jeerum, see oli õudus kuubis. Vaateid, muidugi, polnud lõpuks ollagi, põhiliselt toimus tegevus hotellitoas vist :)


"Tere tulemast koju" oli... natuke halvem kui Eesti mängufilm oma madalseisu kõige kerhvematel aastatel. Eestlased on suutnud ikka stsenaariumi korralikult kokku keevitada, aga siin oli nii palju loogikalokseid sees, lisaks segaseks või lõpetamata jäetud otsi, et ma ühel hetkel loobusin püüdest neid mõista. Rääkimata neist ebaveenvatest peategelastest (ega seal palju rohkem näitlejaid ei olnudki). Kui ma avakaadrites nägin juba seda pildil olevat kutti, vajusin ma kinotoolis kümme sentimeetrit lühemaks. See tüüp ei ole mu jaoks kunagi ekraanil usutav olnud, ainus roll, kuhu ta ideaalselt sobib, on segaduses ja veidi närviliste liigutuste ning uduse pilguga narkar. Aga kuna siinne tegelaskuju päris selline ei pidanud olema, siis ei suutnud ma teda omaks võtta. 
Teel Viimsisse ma küll mokaotsast uurisin, et hmmm, ega see ju mingi õudukas ole...? Leidsime, et küllap mitte. Filmimuusika kiskus aga kohe alguses kahtlaseks ja kui liiga sageli hakati ka tibina duši all käimist näitama, ikka selle õõvastava taustamuusika saatel, siis oli selge, et varem või hiljem ilmub kuskilt välja kirves, nuga või revolver (kaks viimast ilmusidki välja, esimest mitte, selle asemel oli jalutuskepp). 

Olgu, räägime siis vaadetest. Vaateid oli, need olid väga ilusad, ent põhimõtteliselt oli neid kokku umbes-täpselt neli varianti. 
1) Tüüpiline saapamaa villa, teate küll, selline natuke rustikaalne, paksude seintega, pisikeste aknaavadega, umbes selline:

2) Vaade Todi-nimelisele asulale/linnale, veebist leidsin võrdlemisi täpse vaste sellele vaatele:



3) Vaade naabervillale, kus filmi esipervar (väidetavalt!) elas ja kus ta tegelikult EI elanud:

(vaata pilti punkt nr 1 juures, aga mõtle juurde rinnuni malts, pehkinud aknaluugid ja roostetanud sepised)

4) Todi linnas sees vaated, ent need piirdusid ühs pisikese tänavanurgaga, kus peategelased autost väljusid, autosse sisenesid, avastasid sularaha puumise, leidsid ATMi, kohtusid korduvalt pervarmehega ja sealsamas asuva kangialuse kaudu siseneti/väljuti kohalikust kõrtsust:


Nii, nüüd säästsin ma teid paarikümnest eurost, mis te kinopileti ja plaksumaisi peale kulutanuks, lisaks veel mitmest tunnist teie väärtuslikust elust ja te nägite, ausalt!, kõige parema osa filmist siinsete piltide kaudu ära. Kellele aga väheks jäi, siis taeva päralt, guugeldage "todi+streets" või "todi villa for rent".

P.S. Ah jaa, ma kuulen juba tagaridadest nördinud hüüdeid kauni naispeategelase kohta. Neid paksuhuulelisi näen ma siin kodu-uulitsal õige tihti (ärgem unustagem, et läheduses asub ilukliinikuid), tüdrukud ise on pisi-pisid, aga huuled ja autod on suured. Filmis nägime põhiliselt kaunitari huuli (profiilis) ja trimmis kõhtu (otsevaates).

P.P.S. Film kinnitas minu kahtlustusi aiapäkapikkude osas, ma pole neid kunagi usaldanud :) Põhjusega, nagu ma nüüd tean.

21 november 2018

"Salaelud" Kai Aareleid


Õrn, naiselik, eluline.
Peaaegu sama hõrk kui "Vene veri", lihtsalt miniatuurid ja novellid ei ava ehk kogu sügavust, mida mõnest loost ootaks. Meeldis siiski hullult, sest Aareleidi Naise lahti muukimine passib mulle.
Ja see pealkiri ise, see loob nii palju mõtteid, harutab lahti teid ja radu... naistest ja naiseks olemisest. Väga nagu ei tahagi midagi öelda ja rääkida. 

Mae tuleb taas

Selle aasta viimane vestlusõhtu leiab aset Tallinnas, nii nad räägivad🙂 Juba täna, see on 21.11, kell 18.
Kaasa võtan mõned raamatud ( à 10 EUR) ja pihuga autogramme, hea tuju on minuga nagunii!
Kohtumiseni!

20 november 2018

Kord käisin Kosel, 15.11.18

Kosel käisin ma küll vist päris esimest korda. Ja ometi on see ju see asula, mis kenasti alati Tallinn-Tartu maantele ära paistab, vähemasti kirikutornile viskan küll alati pilgu peale. Aga näed, sisse ei ole kunagi keeranud. 
Ja jälle ma mõtlesin, et küll on tore, et ma ise autoga ei sõida. Autojuhti mul seekord ei olnud (vt eelmist postitust, keegi pidi ju järgmiseks päevaks keramajas mööbeldama) ja seega sain mõnusa bussisõidu kogemuse võrra rikkamaks. No hakkame kasvõi sealt peale, et ma võin kulgeda siin linnaliinibussidega ja kaugliinibussidega, aga kustkohast väljuvad maakonnabussid...? :) Kui ma olin endale kõige sobilikumana tuvastanud mingi Keskturu peatuse ja õnnelikult bussile roninud, siis peagi sain aru, et see on üks tõeline tunne-oma-kodumaakonda-buss :) Mu mäletamist mööda kolistas see läbi kõik Orud ja Tuhalad ja Vaidad ja ma ei tea, mis kõik veel. Aga mitte see ei olnud peamine, vaid hoopis see, et selle tarbeks tiirutas buss muudkui ühele ja teisele poole Tartu maanteed ja mina, kes ma enamasti orienteerun võrdlemisi hästi, olin õige pea juba kaotaud järje, et kummal pool maanteed ma nüüd asun :) Rääkimata kõigist neist peale- ja mahasõitudest ja ringteedest, mis mul kergelt südame läikima panid :) Kui ma olin juba peaaegu tund aega sõitnud, tekkis mul juba mure, et kas ma äkki Koselt juba läbi ei ole, nii ma siis näppisin seal telefoni gepsu ja positsioneerisin ennast. E taeva pärast kelleltki küsima ei peaks - see viimane oli tegelikult nali, sest lähimatelt naabritelt oleksin ma küsinud küll, aga üks paarmu ees rääkis vene keelt ja kõrvalpingil tütarlapsel olid klapid kõrvas, tundus tobe teda ribidesse nügima hakata :)

Pikale läks nüüd see jutt, aga teekond on ju tähtis, eks ole :)
Aga oi, kuis ma armastan raamatukogusid ja raamaukogutüdrukuid! Iga kord ise ka üllatun üha uuesti ja uuesti. Seekord oli tegemist ikka päris suuuuure majaga. Umbes sellisega, millel õige sissepääsu otsimine eeldab vähemalt kolme tiiru ümber hoone ja iga tiir võtab aega pool tundi. Mulle meeldis see mõnus oaas, mis oli selles suures majamonstrumis raamatukogu näol tekitatud. Kuna majas on veel ka kultuurimaja, muusikakool, algkool vist isegi... ilmselt veel midagi, mida ma ei mäleta, siis liigub majas kogu aeg noori ja vanu, suuri ja väikeseid ja loomulikult teevad nad aega parajaks ja astuvad meelsasti sisse raamatukokku. Selline mõnus siblimine ja toimetamine. 

Fotod: Kose Raamatukogu 


Nii mugavas lugemisnurgas olen ma nõus miga iganes lugema :)

Publikust ka kaks sõna. Esiteks, ma hakkan mõistma, et igas Eestimaa nurgas on olemas mõni hiidlane. Ja nad on nii mõnusad, nagu oleks koju sattunud! 
Teiseks, ma hakkan end vaikselt juba Alavainu saadikuna tundma, sest kõikjal, no absoluutselt kõikjal!, on keegi, kes tunneb huvi Ave tervise ja tegemiste kohta, jagab mingeid mälestusi ja saadab tervitusi. Ma lähen loodetavasti õige pea neid ka isiklikult üle andma. 
Kolmandaks, oli seekord publik ka muidu väga hästi ette valmistunud, sest ma saan aru, et alles eelmisel suvel oli Koselt ekskursioonigrupp Hiiumaal käinud. Väga kihvt oli kuulda, kuidas ja mida kohalikud giidid Hiiumaal siis ka räägivad :) 
Ja ka info liikumine on huvitav, mõtled küll, et pisikese Hiiumaa tegemised... Kohtumisel oli kohal proua, kellel käib Hiiu Leht ja oli täpselt teada, et järgmisel päeval on keramajas kontsert ja kes juba kahtles, kas Mae ikka mandrile ja Kosele jõuab. Samas järgmisel hommikul praamil kohtasin prouat, kes oli teele saarele ja ka õhtul kontserdile tulemas ja kes vastupidi jällegi muretses, et kui Mae on eelmisel õhtul mandril raamatukogukohtumisel, kas siis ikka kontserdikorraldusega reede õhtuks valmis jõutakse. Te olete lihtsalt nii armsad!


Aitäh veelkord Kose vahvatele tüdrukutele!

P.S. Eraldi tooksin välja lisaks veel ägedad bussijuhid, need Kose omad, kes olid muhedad naljavennad. Järgmisel varahommikul Hiiumaa poole teele asudes võttis mind vastu märksa tõsisem tegelane.

P.P.S. Koselt tuli eraldi kiitus ka Petrone Printi Minu-sarja raamatutele, mis pidavat kenasti lugejahordidele vastu pidama ja ei lagunevat nii hullusti nagu mõned teised populaarsed pehmekaanelised raamatud.

17 november 2018

Keramaja ajaloo esimene

Ajalugu on tehtud ja seda päris esimest korda me enam tagasi ei saa :) Keramaja ajaloo esimene kodukontsert sündis 16.11.2018 ja seda suuresti ühe hullu inimese veel hullema idee ja natuke ka kahe teise veidi segase inimese kaasabil ja võrratu Puuluubi etteaste ja veel ägedama publiku koostöö tulemusena. Segane lause, aga võtab siiski kõik emotsioonid kenasti kokku :)

Laudakontsert on meil vist juba käpas. Kõlab suurustamisena, aga tegelikult ka. Kodu jääb koduks, kõik toimub kastelliõuel, valgust jagub, ruumi on, suvel on saarel siseturisti piisavalt... Väga fine kõik.
Väljaspool hooaega on kõik teisiti. Kes üldse viitsib pimedal ja porisel sügisõhtul, ränkraske töönädala lõpus end kodust välja ajada? Lisaks ei olnud olukord meeldiv - nimed kirja ja piletitaha ära maksta tuli juba nädal-paar varemgi. Me ise, kusjuures, ei tee seda naljalt kunagi. Aga valikut meil polnud, sest jääda ootama, kas ja kes tuleb ja äkki me ise neljakesi moosekantidega seal istume, seda me ka ei saanud. Või et keegi peab jääma nina vastu akent väljaspool maja muusikat kuulama. Nii asus kõne- ja kirjakeskus tööle, et tuvastada huvilised ja koguda selgema pildi saamiseks piletiraha. Algus oli õige nutune. Aga siis järsku läks meili- ja sõnumisadu lahti.

Ühel hetkel jõudsime muidugi teise äärmusesse - tuli hakata ära ütlema. Ka hirmus halb tunne, seda ei tahaks nagu enam ka kogeda. Kõik need jutud, et kellele mis seos bändiga on. Kes on sugulane, kelle pulmas mänginud, kelle laste lemmikbänd... No kedagi ei jätaks ukse taha ju. Nii me siis mõõtsime ja arvutasime ja lohistasime oma toole, et kui mitu ikka mahub.
Mahub päris palju, see oli selge.
Läbuhetk

Mingi kord hakkab tekkima...

Kontserdikorraldaja glamuurne argipäev... hommikuse praami peal kabanossiga leppinud tütarlaps järab rambivalguses seksikalt,otse noaga ja latist suitsuvorsti

Hiidlased pole ju Sarvel käinud, teeots tuli märgistada...

Kõige ägedamad kontserdile saabujad... taevakarva kutsu matkabussiga. Olen südamepõhjani liigutatud :)


Helimees on kohal, kus on bänd?

Kui publikunumber paigas, oli suurim murekoht... aga kuhu panna üleriided ja jalatsid? Tõsiasi, millega suveüritustel kunagi kokku ei pea puutuma :) Või kuidas rahvas kohale juhatada? Pime on ju. Vedasime välja nii prožektorid kui ka tõrvikud, laternad ja küünlad. Saatsime meilitsi juhiseid. Lisasime silte olemasolevatele. Lubasime kontserdiga hilisemat alustamist, et nimekirjas olijad ikka jõuaksid kohale. Olime valmis, et lähme külalisi Sarve peale otsima :)
Nii hulluks siiski ei läinud. Telefonikõnesid vahetult enne kontserti saimegi vist vaid ühe, kõik teised jõudsid ise kohale ja ühtegi publikuliiget ei pidanud kättpidi kohale vedima. 





Riidestanged pidasid vastu, kokku ei kukkunud ükski neist. Jalatsid mahtusid vaevu ära, kuigi vist mõned viimased vist jätsid ettevaatlikult jalatsid õueterrassile. Loodan, et keegi kopsupõletikku ei saanud... Minu esialgne plaan kohvi-teed pakkuda, taandus kitsaks muutunud ruumi ees. Kes tuli, see pidi kohe oma väliriietest-jalatsitest loobuma, ruttu küpsiku või kommi haarama, ja koha otsima. Kahju muidugi...


Meie 26 kruvivaia pidasid vastu, paljud muud asjad pidasid ka vastu...aga niiskus läks vahepeal küll üüratuks ruumis. Hiiu kandled tahtsid streikida, nõrgemad pealtvaatajad niisamuti. Siiski, kõik jäid püsti. Mahtus nii tantsima kui ka istuma. Lubame, et järgmistel kordadel laseme vähem inimesi tuppa. Siis peaks ka mõnusam olemine olema.






Foto:Sirje Mürk

Tegelikult oli väga vinge kontsert ja sama äge publik. Mida nii ägedale publikule järgmiseks pakkuda - me tõesti ei tea. Me tegeleme sellega, ma luban. Ma saan aru, et on palju inimesi, kes ootavad konkreetset nime ja kuupäeva, aga hetkel me veel tõepoolest ei tea.

P.S.Minu lemmiklooks oli, on ja jääb ikkagi "Puhja tuulik", sest... ma olen selles Viljandi bussis ju olnud, olen näinud, olen tundnud...

15 november 2018

Kas alati kehtib, et heal lapsel on mitu nime...?


Jekaterina kirjutas nimedest ja minu süda hakkas kohe kiiremini põksuma, sest nimedega olen ma alailma kimpus. Nagu temagi, kuigi tal on sama teekonna kohta neid perenimesid kõigest (!) kaks olnud. No olgu peale, üks neist õige tavaline, teine jällegi kentsakaid eksimisvõimalusi pakkuv. Btw minu esimene perenimi oli sellele väga sarnane ja oleks koolipõlves topskitele norimiseks ainest andnud, aga nimi vahetus sobilikul hetkel. Endas pulbitseva suure rõõmu märgiks tähistasin nimemuutust sellega, et vastaval nädalal täitsin õpilaspäeviku lapsevanema allkirjalahtri isiklikult (see oli I või II klassis, ei mäleta nii täpselt, sest mingi segadus oli tollal ka nende 0-klasside ja 8-klassilise põhikooli muutmisega 9-klassiliseks). Suures eufoorias tegin seda hariliku pliiatsi ja trükitähtedega.

Tänasel päeval nimest kõneldes ei tekita minus niivõrd segadust mu esimene ja teine perenimi, ma ei ole kindel, kas kolmaski... Ütleme nii, et kolmanda ja neljanda perenime osas võin eksida vaid siis, kui on mingi sissejuurdunud olukord. Tundub, et enim esineb seda telefonitsi. Kui ma broneerin kuhugi mingit aega või reserveerin raamatukogus teavikut, siis olen toru otsas (hea väljend!) keskendunud muule ja see nimi on selline teisejärguline ja automaatselt tulev. Reaalselt ma pole veel vist eksinud selle viimase, napp aasta jooksul, aga selline sekundiline mõttekoht või segadushetk on küll :)

Nagu te juba aru saite, on mul mu lühikese elu jooksul hetkel neljas perenimi. Kes teeb, see jõuab, ütleb vanasõna. Kõige hullem on lugu minu jaoks hoopis allkirjadega. Allkirja osas on juurdunud kõige enam kolmas perenimi, sest sel ajal töötasin kohas, kus päevas tuli allkirju vorpida sadade kaupa. Seega harjusin selle allkirjaga mõne päevaga ja see muutus juba nagu refleksiks. Tänasel päeval pole aga allkirja viskamiseks enam kuigi palju põhjust - millal te ise füüsiliselt kuhugi alla kirjutasite? Digiallkirjad ja veebipõhised iseteenindused on allkirjastamise olemust kõvasti muutnud.  Tähelepanelik blogilugeja muidugi teab, et neljas perenimi pole mul ka just üleliia kaua aega olnud, sekeldusi oli sellega juba esimestest hetkedest alates :) Nii ongi juhtunud, et reaalselt olen seda allkirja kirjutanud vaid loetud korrad ja hiljuti ühe raamatukogukohtumise lõpetuseks kuluhüvitise avaldusele allkirja küsimise peale ahastasin tõsimeeli, et ma ei oskagi seda allkirja ju kirjutada.

Asja ei tee kergemaks ka see, et need neli perenime pole ju veel ka kõik (juba nagu Teleturus) - juba ligi kümme aastat on minuga veel viieski nimi :)))) Ma opereerin igapäevaselt nii tegeliku kui ka varjunimega (kuigi mingit varjamist pole siin enam ammu, eks ole) ja on juba päris palju inimesi, kes teavad küll mõlemat nime, kuid on mu ellu tulnud just Mae kaudu ja on palunud luba mind ka edaspidi selle nimega kutsuda. Julgen kindlalt väita, et Mae kirjakastis toimub tihedam liiklus kui Reelika omas. On olemas blogi-Mae, Goodreadsi-Mae, instagramis olen siiski kahe-kolmepaikne ja ka aastate jooksul blogist laia ilma seiklema läinud tsitaadid kannavad autorina Mae nime... Ja ma arvan, et Mae nimi on ka üks neist põhjustest (eelpool nimetatutele lisaks), miks neljas allkiri kuidagi käe sisse ei saa - viimase nelja kuu jooksul olen Maena signeerinud oma kaks-kolmsada raamatut küll kindlasti. See allkiri/autogramm tuleks ka unepealt. 

Huvitav oleks selle Selgeltnägijate tuleproovi osaliste ette mind visata, millise nimega nemad mind tajuksid :)

Loomulikult ei eksle Mae ainult virtuaalilmas, näiteks tänagi ilmutab end lihast ja luust kujul Kosel. Nii et kes täna õhtul Kose kandis igavleb, astugu aga ligi - alustame kell 18!






14 november 2018

"Minu võitlus. 4. raamat. Tants pimeduses" Karl Ove Knausgård

Ma hakkan neist muusikaedetabelite hittidest juba aru saama - ja seda kõike kirjanduse näitel, konkreetsemalt Karl Ove näitel. Kui midagi söögi alla ja söögi peale pakutakse, siis viimaks võtad selle omaks. Kuigi jah, Karl Ovega harjumiseks kuluski palju aega... või olen mina lihtsalt pika vinnaga :) Te saate veel näha, et kuuenda raamatu lõpus trambin ma juba jalgu ja löön käsi pea kohal heleda plaksuga kokku, kiljudes, et tahan veel!

Seekord keskendus Knausgaard väga lühikesele ajavahemikule oma... khm-hm... sisetormilisest elust; põhimõtteliselt 16.-18. eluaastad, liikudes ajateljel kahes spetsiifilisemas vahemikus - enda gümnaasiumiaastad ja vahetult pärast selle lõpetamist aasta põhjas õpetajana. Jah, lugesite õigesti :) See tüüp, kes kõikus pidevalt äärmuste vahel, olles kord ülbe maailmaparandaja ja siis jälle äbarik pehmoklutt, kes suutis sülitada valitsevale süsteemile, rikkuda kõiki reegleid, juua end pidevalt pildituks, ilmselgelt oma ema hauaäärele ajada... läks aastaks õpetajaks. Nagu raamatust loeme, siis (vähemalt tollal, see on siis millalgi kaheksakümnendate keskpaigas või nii) oli selline tegevus Norras täiesti levinud ja aktsepteeritav, et saadetigi ilma igasuguse erihariduseta tegelased hariduspõllule. Kusjuures läksid ka need, kel polnudki mingit kavatsust oma tulevikku pedagoogikaga siduda, mindi peaasjalikult raha ja kogemuse pärast.

Põhimõtteliselt lahkaski autor siin kolme olulist ja ausalt öeldes huvitavat teemat. Esmalt tema enda seesmised heitlused, eneseotsing ja kujunemine (no mida muud me temalt ootakski eks ole!), poisipõlve seksuaalsed otsingud muutuvad üha meeleheitlikumaks ja hoogsalt kaela veerevad aastad ei tee olukorda kergemaks. 
Teiseks, koolielu, õpetaja-õpilase suhted. See oli karm, aga reaalne, küllap mõlemalt suunalt. Kaheksateistkümneaastane testosteroonimöllus ja samas veel süütuse kaotamise meeleheites Karl Ove ja teisalt kõik need puberteedineiud, kellel kõik kõikjalt  välja pressib ja pungitab ja kellele nii harva värsket verd sinna jumalast hüljatud maanurka tuuakse. Varem või hiljem magasid seal kõik kõigiga.
Kolmandaks, Norra väikeküla, kaugel põhjas, isoleeritud, ummuksis. Tunnistan pattu, kukkusin ka ise seda asulat guugeldama - pole olemas. Ma muidugi ei imesta ka :) Muidu nii otse ja lapiti lajatav Karl Ove mõtles välja fiktiivse nime, tegelik asula on siis Fjordgård ja te võite lugedes taustaks sealsest eluolust ja loodusest pilte imetella. 

Ja nüüd kujutlege end sinna mere ja mägede vahele pressitud paarisaja elanikuga külasse 18aastase kesta sisse, kus nädala tipphetkeks teiselepoole mäeahelikku viinapoodi või nn kõrtsu minek. Viimast juhtus harva,  enamasti istuti reedel lihtsalt kellegi juurde ümber laua jooma. 
Omamoodi oli ka suhtumine privaatsusesse. Nimelt astusid suvalisel ajahetkel igasugused tüübid sisse, no vahel koputasid muidugi ka. Piisavalt tihti olid tulijateks Karl Ove enda igavlevad õpilased.  Koolimaja- ja koduseinte vahelt välja minna polnud ka nagu kusagile, küla vahel jalutamine oli lisaks joomisele ainus arvestatav meelelahutus (loomulikult jälgisid kõikjal akendest silmad). Vastassugupoolega toimetamine oli loetud tundidega kogu külale teada ja järgmisel koolipäeval klassi ette minnes aasiti õpetajahakatis mõnuga läbi. Väga sürr elu :)

Unistamist Karl Ove siiski ei unustanud:
"Oh, selleks ajaks olen ma debüteerinud! Siis elan ma mõnes suurlinnas, kirjutan, joon ja elan lustilist elu. Siis on mul ilus sale kallim, nõtke kui osi, kel on tumedad silmad ja suured rinnad." 

12 november 2018

"John" / Linnateater

Hobuveski intiimselt väike saal mulle meeldib, kuigi vaheaeg seal on tõeline piinakamber, ent ega kultuuritarbija elu peagi alati lihtne ja mugav olema.

Noore lavastaja (Mehis Pihla) üksilduse lahti muukimine on põnev kõrvalt vaadata. Kas ta suutis sellega kõigi osaliste liinis piisavalt süvitsi minna, jääb iga vaataja enda otsustada. Igatahes kolm liini, igaüks isemoodi. Kolm aastat koos olnud  Elias ja Jenny (Märt Pius ja Liis Lass) on jõudnud paarisuhtes nii sageli ettetuleva üksilduseni ilmselt juba mõnda aga tagasi, selle tulemusel on juhtunud asju, mida nüüd väikesel väljasõidul lappida üritatakse. Selline äärmiselt stereotüüpne juhtum  ja palju tuttavaid pisidetaile, mis seesugustes situatsioonides ikka juhtuvad. Kusjuures siinkohal ma tahaksin kiita - on see teksti autori või lavastaja aadressil, ma ei tea - just selle ebameeldiva vahejuhtumi publikule välja mängimist. Publik oli juba turvaliselt letargilises olekus, esimene vaatus piisavalt kaua kulgenud, mingi muster tundus juba selge ja teada olevat... ja siis, prauhti!, avati veel üks kaart. Väike asi, aga tekitas üllatusmomendi. Aga ka muidu, selline argine paar. Esiotsa oli ehk isegi kergelt pettumus näitlemisvõlu puudumise üle, kuid hiljem näis mulle, et sellele paarile just niimoodi passiski hästi.

Võõrastemaja perenaist kehastanud Anu Lamp üllatas mind seekord positiivselt. Ta on meister ülemängimises, , aga seekordne roll just seda eeldaski ja siia ta sobis kui rusikas silmaauku - suhtlusnäljas üksildane hing. Kusjuures mulle jäi lõpuni selgusetuks, kas tal seal kusagil tagatoas üldse mingit abikaasat oli :) Ilmselt mitte. Tema päevade kõrghetkeks olidki vähesed külastajad ja ekstsentriline pime sõbranna (Helene Vannari). Oli too hull või mitte, sedagi me ei tea, ehk sündisid noodki veidrad mõtted ja hääled ta peas ennekõike üksiolemisest ja pimedusest...?

Seda lavastust julgeks ka harvale teatris käijale soovitada - ei ole üleliia keeruline ja mitmetähenduslik, üsna arusaadavalt serveeritud, ja no kõige levinumale küsimusele - kas nalja ka saab? - võib vastata, et saab ikka. Turvaliselt tuttavat huumorit jagus piisavalt.

P.S. Aga see niinimetatud inglikarussell seal lõpustseenis, vat see jäi mind küll vaevama. Teate küll, selline jõuluaegne lauakaunistus, kuhu süütad neli küünalt ja siis seal leekide kohal hakkab soojusenergia jõul ümmargune inglitega ketas pöörlema ja helisema-tilisema-kulisema (jeerum, milline kirjeldus! Kas keegi teist sai üldse aru, millest jutt?). Seal nad istusid ja just kui ootasid seda tilisema hakkamist, ja see oli päris pikk ja veniv stseen, aga mida ei tulnud, see oli tilin. Mu meelest see makist kõlama pandud muusikapala oli ka just sellise võimsa lõpuosaga, mis oleks pidanud karusselli tilinaga sünkroonis võimsa efekti andma... 
Nii et kui keegi on juba jõudnud seda vaatamas käia või on varsti minemas, siis andke mulle ikka teada, kuidas teie etendusel see lõpp lahendatud oli - kas inglipasunad ikka hüüdsid või jäi küünaldel rammu väheks, et need hüüdma panna :) Muidu läheks kasvõi ise uuesti etendust vaatama, aga sinna ei saa ju pileteid.

07 november 2018

"Sneguri armastus oli õuna nägu" Eduard Tüür

Nii väike, hüüdis Mae kohkunult, kui raamatu näppu sai. Siiski, põhjuseta, nagu hiljem selgus, sest vormilt väike, sisult suur, seda see oli. Viimase aja raamatud tahavad just nimelt vastupidi olla ja nii olen ma pidevalt püstihädas (eriti valusalt lajatab see näkku reisilektüüri puhul - tarin sumadanitäie raamatuid kaasa, ent ikka ei jagu reisi lõpuni). See siin oleks küll igati paslik kohvrisse pista, väike, kaalultki mõnusalt kerge, kuid sisult mahukas. Mul on natuke isegi kahju, et lugesin selle niisama kodus olles läbi :( Tõsi küll, ega autor lubanudki seda basseiniveerel lugeda.

Nojah, alapealkiri - "Jõulujutt küpsele inimesele - vihjab juba ise sellele, et selle lugemiseks peaks küps olema... hea, et mitte küpse :) Kuna mina kõige küpsem tegelane ei ole, siis võttis minul selle lugemine üksjagu aega. Või oli tegemist siiski pigem naudingu pikendamisega? Sest nn tühja teksti siin raamatus praktiliselt ei olegi. Pea iga lause kannab tähendust ja sisu, lisaks ohtrad sõna-, keele- ja mõttemängud, mistõttu liigväsinult või veinipokaali kõrval seda lugeda ei maksa (ses osas oli oktoober jällegi hea valik). Või oleneb muidugi ka sellest, kellel mis mõttesõlmed lahti jooksma paneb.
Lugedes oli pidevalt tunne nagu roniks autoriga sama redeli eri külgedel ülespoole, saatjaks autori pingpongitatud infokillud ja mõttekonstruktsioonid kõikvõimalikel teemadel: ajaloost, maailmapoliitikast, kirjandusest, filmist kuni argiste, ent eluliselt tähtsate tähelepanekuteni. Näiteks:
"Lihaletti troonis hispaanlaste singikäntsakas Jamón Ibérico. Roland neelatas ning juurdles pahuralt, kas vegan, kes ilmselt ignoreerib toomapäeva, ja nii ka rahvakalendrit, täie põlgusega, on... õige eestlane? Laulva revolutsiooni refrään kartulikoorte söömisest võiski olla taimetoitlaste õel provokatsioon!"
Kahekesi samal redelil ronimine on iseenesestmõistagi väga komplitseeritud tegevus, takerdub mõttelõng viivuks ja juba ta ronibki eest ära ja astub sulle sõrmedele. Lugedes ei tohtinud samuti hetkekski valvsust kaotada.

Tegevus toimub toomapäeval ja on seetõttu suuresti kantud jõulumeeleoludest (õuna nägu armastustki kohtab sagedamini just jõulude eel...), õnneks siiski mitte ainult punavalgest ja piparkoogilõhnalisest ninnu-nännust. Teed ja rajad, täpsemalt eskalaatorid ja kesklinna tänavajupid, millel peategelane Roland oma mentaalses deliiriumis toomapäeval kulgeb, on tuttavad mullegi ja pean tunnistama, et seal tõepoolest juhtub mitmesuguseid asju... nii et ma üldse ei imestaks, kui kõik seal ka päriselt nii oli, või siis vähemasti pool kõigest on tõestisündinud :)

Kuigi muidu võrdlemisi mehine raamat meestele, siis tsitaat tagakaanel annab lootust ka naislugejatele:

"Talviti, iseäranis jõuluajal, tuleb lillemüüjalt küsida sireleid. Alati, kui tahad nautida üllatust, mis on sama siiras nagu armastus..."

Siiski-siiski, jään ma seda meelt, et meesterahva kingikotti sobib see kõige paremini. Kas nii mehist jõulujuttu ongi üldse varem kirjutatud... ei meenu hetkel küll.

P.S. Ja jälle, oma kolmat korda, olen lummatud kaanekujundusest. Illustreeritud tegelased on kõik äärmiselt äratuntavad.
P.P.S. Raamatus esineb ka vormimänge, seda lugeja tähelepanelikkust proovile panevat tõika ei avastanud ma - kahjuks! - ise, aga tulevastel lugejatel soovitan küll silmad lahti hoida.
P.P.P.S. Raamatust sain uue, küll venekeelse, sõnalemmiku - snegurod. Ai, kuidas see meeldib mulle.



06 november 2018

Freddie ja kurgiribad

Pühapäeval läks sügismasendus eriti hulluks ja ma läksin päikest otsima. Esmalt Kumusse kohvikusse, mis oli muidugi kummaline valik, sest seal on mul harva õnne olnud. Tavaliselt satun ma sinna oblastisse enne mõnd kontserti ja kitsuke söögisaal on siis pilgeni täis. Seekord kontsertikut ei olnud, aga ikka nagu sõda oleks üle käinud. Võib-olla on neil tööjõunappus. Mingi segadus juhtus ka meie tellimusega.
Räimefilee võinuks olla hea, kui seal kübekegi soola või pipart või mi-da-gi-gi oleks maitseks pandud. Üks märkus veel: ribastatud kurk näeb ülivinge välja, aga seda on neetult keeruline süüa. Päriselt. Umbes nagu spagettegi kahvliga süüa oleks, vaid selle vahega, et spagette kannatab ümber kahvli keerutada, ent jäika kurgiriba mitte. Põhimõtteliselt nägin ma seda kurki süües välja nagu äpardunud mr. Bean, kes esmalt songib kurgiribasid kuidagi ühte asendisse korrastada, et siis neid lühemaks lõikama hakata. Kui ribad on ühtepidi, on vaja kuidagi kahvel neisse haakida, mis on juba paras pähkel. Siis saad kurgiriida lühemaks lõigatud, ent ega see sellepärast veel kahvli peal ega otsas paremini seisa. 

Pilt on illustratiivne
Päike kukkus juba sellise kolinaga, et me lippasime siva autot võtma ja siis mere äärde päikest otsima. Saare peale pole ma samuti ammu saanud, seega kavatsesin ühtlasi ka Hiiumaale aseainet otsida. Tundub, et lähim saar asub ehk Püünsis, nimeks Pandju. Vaese mehe Hiiumaa, ma ütlen.




Kui saarele/laiule minek oli veel kuiva jalaga, siis tagasitulek mitte nii väga. Pikemale piknikule minnes tuleb seega vesiseks tagasiteeks valmis olla.

Edasi ühiskinokülastus. Oma algatusel ma ilmselt "Bohemian Rhapsody" filmi poleks vaatama läinud, aga kui ma juba saalis istusin ja korralikult bassi kuulsin, siis sain aru, kui õige tegu see ikka oli. Ja ma igaks juhuks mainin ära, et pole kunagi olnud mingi Queeni fänn või muud sellesarnast. Loomulikult tean neid lugusid ja eks need aastatega üha enam panevad ka kaasa elama. See on nagu ABBAgagi. Küllap on nende muusika meist juba sedavõrd läbi imbunud, et kuidagi alateadlikult  ümised kaasa laulda või toksid kontsaga rütmi kaasa, kuigi lindistanud neid pole ja postreid seinale samuti mitte kleepinud.

Tunnistan, et peategelane oli mulle alguses absoluutselt ebasümpaatne, aga kuidagi iga minutiga selles filmis mängis end sümpaatsemaks. Ja kuigi siin oli ohtralt klišeelikke episoode - aga äkki need klišeed ongi staaride puhul juba nii tavalised? -, siis ikkagi puges kogu see lugu lõpuks naha vahele. Tempo oli samuti paras ja mõned vaimukad repliigid lendasid ka. Loomulikult ootasin põnevusega, kuidas on lahendatud tema ekstravagantsed, ja ilmselt ka saatuslikuks saanud, suhted, haigus ja surm. Nende kolme najal oleks nii mõnelgi filmitegijal kiusatus odavat populaarsust koguda, sest siin juba intriigi ja pisarakiskujat jaguks. Labaseks pornoks õnneks siiski ei läinud, haigus sai paraja osa oma tähelepanust, ent ei mingit liigset melodramaatilisust ja surm... Lõpplahendus oli ideaalne mu meelest, helge lõppnoot.
Minu jaoks kõige hingekriipivam ja ehk ka üllatavam oli kogu see tema suhe esimese naisega. Tunnistan, et see oli mulle uudne moment, sest ega ma end tema elulooga pole kurssi viinud, kuid lisaks veel ka kõik see... klammerdumine ja... ma ei teagi, naise poolt vaadatuna võis see periooditi tegelikult ikka paras põrgu olla, kuigi filmis liiga süvitsi selle liiniga ei mindud. 

Aga siiski on see film, mida ma igatahes soovitan, kui just Queeni muusika vastu mingit eriti suurt tõrget ei ole. 

05 november 2018

Mõtle ise pealkiri, ehk laupäev

Laupäeval oli Linnateatri Taevalaval "Mineku eel", kus Florian Zeller kostitab meid järjekordselt mõttemängudega lahkumise teemadel. Meenutagem, et sama tegi ta ka "Isas" (Theatrum). Siin võiks ju paralleele tuua, aga ma ei taha, need kaks ei ole siiski võrreldavad mu meelest. Ei, ma ikka ei saa vist :) Kui ma nüüd paar päeva hiljem sellele mõtlema hakkan, siis... "Isa" meeldis mulle tookord vägagi, aga nüüd, pärast "Mineku eel" vaatamist, meeldib veel kordades rohkem :)
"Isa" oli mu jaoks sügavam, ehk ka nukram, sealne kild-killult kogunev lugu terviklikum ja... ütleme siis, et loogilisem, kuigi publiku tajudel mängiti tublisti ja pinget pakkus seegi. Ometi, etenduse lõppedes sain ma aru. Vaatasin hetk tagasi üle, mis "Isast" tookord arvasin... nutunaerune, jah, kindlasti. Naer läbi pisarate sobis sinna.

"Mineku eel" oli segu jandist ja ähmasusest. Ja see jantlikkus pani publiku naerma hoopis teisiti, see naer ei sobinud mulle. Ma ei tea, kas lugu oligi püütud hästi diibilt segaseks teha, aga mina igatahes ei saanud kõigist "mängudest" seal aru. Võib-olla ei pidanudki saama. Tütred ja nende suhe vanematega ei joonistunud teravalt välja. Nad olid kui statistid, kuigi nende kaudu või läbi nende oleks võinud kontrastsemalt ühe perekonna anatoomia välja tuua. Ma ei tea, segadus.
Tõsi, lavastuse kiituseks peab ütlema, et näitlejad, kes mulle seni ei olnud sümpaatsed, näitasid end üllatavast küljest ja vaat et isegi meeldisid. 
Lõpustseen "O mio babbino caro" helide saatel päästis aga paljugi - kõige kandvam osa lavastusest, ma ütlen. 

Florian Zeller

Lavastaja: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Tõlkija: Kadi Herkül
Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Osades: Anne Reemann, Andrus Vaarik, Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Priit Pius



Võib-olla see oligi aga üks segane õhtupoolik? Igatahes kiskus juba enne teatrit söömaminekuga kõik untsu. Ei, ebaõnnestumised algasid siiski varem, juba 01.10 Linnateatrisse novembrikuu piletite ostmine oli paras adrenaliinilaks. Sest tavapärase esimese laine aegu ei saanud me kumbki ühelegi etendusele pihta, mingi segadus saaliplaanil ja nimekirjas piletite valimise järjekorras läks ajas protsessi lühisesse. Teise laine ajal sain ühele soovitud etenduse kaks ja teisele soovitud etendusel ühe pileti. Kolmandale lainele ei ole ma seni pidanud kunagi lootma jääma, ent seekord olin sunnitud. Mistõttu istusimegi seekord teine teises saaliotsas. Mina kobisin vabatahtlikult 13. ritta, herra istus esimeses (pileteid ostes oli meil kindel kavatsus vaheajal väike rotatsioon korraldada), ent ühevaatuselisel etendusel on seda raske korraldada :) 

Nali ei lõppenud aga sellega, vaid selgus, et... herra kõrval jäigi iste tühjaks. Kui see ei ole ebaõnn, mis siis veel, ma küsin :)?! Lisaks ei ole ma siiani julgenud üle kontrollida, et ega juhuslikult ma ise see topakas olnud, kes ikkagi ostis esimesse ritta kaks kõrvutist kohta :) Mis võis täiesti vabalt juhtuda, sest Piletilevis maksmine ja piletite meilile tulek käis tookord ikka väga mitmes osas.

Ah jaa, aga see söömine. Lauba õdakul ei ole vist hea mõte niisama Viru tänavale marssida ja sööklate uksi lahti rebida. Ikka kõik kohad broneeritud. Ja vististi oli ka käimas järjekordne restode nädal, mis on üle mõistuse tobedaks muutunud, just nende naljakate kloonimiste tõttu. Ma pole viitsinudki süveneda, mitu erinevat restode nädalat siis sel sügisel juba toimunud on. Mahakäind teema.
Igatahes pressis teater peale ja me maandusime elu pervomas kohas. Või ei, ega see ju niivõrd pervo ei olnudki, lihtsalt kodunt oli väljutud teistsuguste ootustega, lisaks oli see kui tagasilend 90ndatesse. Interjöör pubilik, klientuuriks venelased ja soomlased, menüü arusaadavatel põhjustel lihale keskendunud. Aga see ei olnud lihtsalt liha pärast, ma ju olen kõva lihasöödik, aga... ilmselt see Austraalia ja Uus-Meremaa päritolu liha oligi kõige-kõigem ja küllap nad seda ka valmistada oskasid, kuid sinna kõrvale tuli lisandid, kastmed-kartulid jms ise kokku orgunnida. Ühelt poolt on see ju hea mõte, sest siis saadki süüa seda, mida päriselt tahad, aga kui ma lähen juba välja sööma, siis ma tahan, et kogu komplekt mu taldrikul kokku mängiks. Ise kõike kokku miksides seda ju ei juhtu? 
Suurest pettumusest võtsin küslased krevetid hoopis, mille ohtra veiniga alla loputasin. Krevette olen ma kaks nädalat juba niigi palju tarbinud (mul on Lasnaka Maximani juba radagi sisse tallatud), nii et jah... Õnneks ei olnud see alla loputamise osa kuigi keeruline, sest krevetikesi oli mu taldrikul ei rohkem ega vähem kui täpselt üheksa tükki. Kaks kümpsi üheksa krevetiku eest - pole pahaaaa! Lisaks mitte ühtegi lisandit - samuti pole pahaaa! 

/Hüpates nüüd tagasi postituse algusesse...ehk tuleks kahvatus teatrielamuses hoopiski üht toiduasutust süüdistada?:)/

04 november 2018

"Vagabund" Colette

Ainest tundus mõnuga olevat, ent pean kurbusega nentima, et siinne stiil ei olnud, vähemasti sedapuhku, minu jaoks. Selline heljutav-äiutav ja nagu ei viinud mind kohale. Saan aru, et äge naine ja elas põnevat ja ennekuulmatut elu, mida keskmisest avameelsemalt lahkas, aga no ei suutnud mind kaasa meelitada.
Seekord pean kinnitama, et see mannetu film oli isegi sutsu haaravam.

03 november 2018

Kontsert kolib keramajja


Esmakordselt keramaja ajaloos pannakse kontsert püsti kupli all. Nii et hiidlastest blogikiikajad, aga miks mitte ka sügisese Hiiumaa järele õhkav mandrirahvas, võivad kalendrisse piiluda, et mis teil seal 16. novembril vastu vaatab. Meie majas igatahes vaatab vastu PUULUUP, loe kuidapidi tahad, asja ssisu see ei muuda.


Puuluup pärjati tänavu oktoobris kolme etnokulbiga. Kas nad etnokulbid ka Hiiumaale kaasa võtavad, ei ole mul teada, aga hiidlastele hiiu kandleid toovad kuulata küll.
Puuluup koosneb kahest muusikust: Ramo Teder (sooloartistina Pastacas) ja Marko Veisson (antropoloog ja õppejõud, kes omal ajal noorele Maelegi Viljandis loengut pidanud). Olgugi, et stuudios plaadi salvestamiseni jõudsid nad alles tänavu, on nad laivkoossseisuna andnud kontserte juba üle 4 aasta. Lisaks arvukatele esinemistele Eestis on nad üles astunud Saksamaal, Soomes, Tšehhis, Ungaris, Poolas, Leedus ja Lätis.

Hiiu kandleid elektroonikaga ristav Puuluup kõigub pärimuse ja kaasaegsete muusikastiilide piiril, flirtides maailmamuusika, undergroundi ja popiga.

Pääse 15 eurot, osalemiseks vajalik eelregistreerimine! 
Eelregistreerimine ja andmed pääsme eest tasumiseks: soonlepakeskus@gmail.com või sõnumiga Soonlepa karjamõisa Facebooki lehel.
Kohtade arv on piiratud ja sissepääs vaid eelnevalt registreerunutele.


02 november 2018

Õige soolane tüdruk

kingitus.ee lehelt endale kingitust valima asudes võtsin kohe nõuks, et ei mingit mugavat ja lollikindlat toidu-, spaa- või iluelamust, mille järele näpud muidugi kõige enam sügelesid. Ei, mugavustsoonist peab välja astuma ja kaalukausile jäid kaks kingitust (kolmas oli ka, "Sita teeninduse õhtusöök", aga kui sind on ette hoiatatud, et saad viletsa teeninduse, siis pole pärast ju üldse huvitav vinguma hakata :). Lisaks oli mul hirm, et peale teeninduse on äkki vilets ka söök ise :)

Niisiis, sõelale jäid kaks asja: rullmassaaž ja floating. Normaalsete inimeste jaoks ei oleks kumbki ilmselt eriline väljakutse, ent... kes on öelnud, et ma normaalne olen? Rullmassaaž vist tegelikult ei ole, aga mina siiski liigitaksin selle spordi alla ja spordi osas on Mae teadupärast väga järjekindel olnud ja püüdnud elada oma elu, eksimata "sport on saatanast" moto vastu. Seni edukalt.

Floatingu omakorda teeb minu puhul väljakutseks suutmatus veepinnal püsida. Ja ma pean siinkohal üle kinnitama, et ma ei ütle seda võltshäbelikkusest ega ka mitte seetõttu, et ma bassurajal Phelpsist paar murdosasekundikest aeglasem oleksin - ma ei oska päriselt-päriselt ujuda ja ei püsi ma ka pinnal, päriselt noh. Ja ärge tulge mulle ütlema, et ma peaksin proovima, sest halloo, ma olen ikka kunagi ka noor olnud ja neid õpetama tikkuvaid enesekindlus-on-mu-teine-nimi-noormehi on leidunud üksjagu. Nad kõik on pidanud saba jalge vahel veest minema löntsima, sest pärast minuga jändamist pole neil endilgi olnud enam tuju uljalt kroolida.

Et siis floating ehk hõljumine 33%-lises soolalahuses, pimedas ja täielikus vaikuses. Kõlab kui tagasiminek emaüska või midagi sellesarnast. Esoteeriline puru ei taha minu silma eriti sattuda, seega ma ei saa väita, et oleksin nüüd kosmoses hõljunud või sisemise Maega silmast silma kohtunud. Samas mõistsin ma äkki üle pika aja, milliseks luksuseks tõepoolest on täielik pimedus ja vaikus muutunud tänapäeval. Olukorra tegi eriti veidraks, et tegelikult asub see hõljumist pakkuv ruum Tallinnas ühes liiklustihedama paiga keskmes - Süda tänaval -, kust Liivalaia ja Pärnu mnt on kiviga visata. 

Foto: kodulehelt
Vabatahtlikult sammusin sellesse pildil nähtavasse valgesse kirstu, enne kosmoselendu kustutasin tuledki vapralt ise ära. Klaustrofoobia mind õnneks ei kimbuta, seega polnud mingit probleemi kinnises kambrikeses üks mõnus tunnike veeta. Kellel suletud kitsa ruumi osas umbusk, siis vajadusel võib vist luugikese ka lahti jätta. Lisaks on sees hämar valgus, mis mõeldud küll ära kustutada, aga kui tõesti on mingi jama, siis võib ju ka põlema jätta. Lüliti, muide, on seespoolt käsitsetav.
Mitu nädalat varem olin juba teenusepakkujale sõnad peale lugenud, et nad kõik oma täispuhutavad kaelapadjad välja otsiksid, sest vastasel korral leiavad nad luuki avades võluvalt koolenud Mae. Ega kaelapadigi mind veel uppumissurmast päästa, selleks olin valmis ja kodus jätsin pikalt ja põhjalikult hüvasti, vannutasin abikaasat pikalt mitte lesepõlve pidama ja kõik muu seesugune tavapärane teabeedastus. 
Kaelapadi kaenlasse ja vupsti sisse!

Olla oli äärmiselt mõnus. Ruum oli nagunii soe, aga kapslis oli temperatuur kuskil +35 või veidi enam, see tähendab nii vesi kui ka õhk. Nii et esimene elamus oli juba see, et ükskõik kui soojas vannis või spaaruumis ma ka ei ole viibinud, siis vee- ja õhutemperatuuri erinevus on ometi olnud piisavalt suur, et keha kogeb mingit ehmatus-efekt. Siinne ühtlane soojus kaotab täielikult su kehal piiri vees sees ja veest väljas oleva osas, mistõttu on kogu üldine tunnetus, kogu aistimine nii ühesugune, et kaob teadmine oma füüsisest. Võib-olla karastunud ja sagedased ujujad suudavad midagi sellist kogeda ka looduslikes veekogudes, ma ei tea ju seda. Lõunamaal on temperatuuriga küll lihtsam, ent hääled, valgus ja kasvõi lainetus teevad oma töö ja nõuavad igal ajahetkel osa su tähelepanust. Või siis see hai, kes sind nurgatagant kelmikalt piilub.

Alguses oli mul küll kindel plaan siiski kaelapadjata proovida, ent sisse astudes avastasin üllatusega, et ega seal kuskilt suurt kinni hoida ole, ainult luugi juures kitsuke rant (ole nüüd, Mae, ega emaüsas kah sangasid ole ju!). Olgu öeldud, et kapsli sisemus on väga sile ja libe, üllatavalt avar on seal ka. Seega pidi sõber padi mu abimeheks jääma. Esiotsa olin selle üle natuke õnnetugi, sest olin lugenud, et täieliselt meelelise kogemuse saavutamiseks ja sisemiste roheliste mehikesteni jõudmiseks on oluline, et kõrvadki vees oleksid. 

Ent asjata, Mae, as-ja-ta! Ma panen edasi nüüd oma mõtted veidi lühemalt ja tekkimise järjekorras kirja, sest see postitus kisub juba jõgiromaaniks kätte:

"Hmmm, kaelapadjaga on päris mõnus hulpida."

"Lõppeks see vali muusika ja gongilöögid juba ära, ma tahan nüüd chillima hakata."

"Ma olen õngekork, ainult et... miks mul on tunne, et pea vajub põhja ja jalad vupsavad üles?! Ma võin vabalt õngekorki mängida, aga paluks teistpidi!" /see oli esimene kergelt ehmatav hetk, sest ülepea uperpallitamise tunne oli äärmiselt tõetruu, kuigi mõistusega võttes sain muidugi aru, et see ei ole 30cm sügavuses vees võimalik/

"Miks ma just täna, marssides raamatuvirnaga Kadrioru rmtk (teist kuud järjest unustan ära, et kuu viimasel päeval on see kinni) kriipisin Valtoniga oma rannet - äkki see oli mingi enne...? Et muidu upuksin siin hõljudes ära, aga see soolane kipitus aitab mul teadvusel püsida....daah!"

"Huvitav, kas Mart Juur kannab aastaringselt seda kollakasoranži kampsikut, mis tal täna Vesiväravas seljas oli, või see on tema mingitmoodi protest sügiskaamose vastu...Et vot panen rsk päikese selga ja katsugu siis see november siin ennast lehvitama hakata."

"Kõhukorinaga saab lainetuse tekitada..."

"Päris hea vaikus, nüüd läheb küll riläksimiseks."

"Oot, mis see langeb pahinal kui Niagara kosk mu kõrvadele???"
/tuletan meelde, et see on esimene kord mu teadlikus täiskasvanuelus, mil mu kõrvad on vees, et nagu päriselt vees/

"Vau! Kõrvad on vees, aga ninast ei purskugi fontään!"

"Mul on süda! Ma kuulen oma südametukseid. Küll lööb ikka ilusasti see mu südameke."

"Aga kuidas saab vesi nüüd äkki mu kõrvadesse ulatuda, kui nii kaua aega ei ulatanud?! Äkki see padi jookseb vaikselt õhust tühjaks. Ega see tüüp, kes mu sisse lasi, oli küll kahtlase näoga... täpselt selline nägu, et andis pooltühja padja ja lisaks pani selle ventiili lõdvalt. Miks ma küll patja võttes üle ei kontrollinud - meelespea tulevikuks, kontrolli alati üle!"

"Ei tunne enam käsi ega jalgu, prooviks neid liigutada - ei viitsi."

Siit edasi tuli pikk ja tühi aeg, mil ma ei teinud midagi, ei mõelnud ka midagi. Kui ma jälle midagi mõtlema hakkasin, tuli mul kange kihk lumeingli asemel soolaveeinglit teha. Sain seda napilt paar korda teha, kui hakkas muusikat kostuma. Mis tähendab, et seanss hakkab lõppema ja kobi oma sisekosmoserännult tagasi reaalsusesse.


Kas ma sain elamuse? Jah, ma sain elamuse. Eelkõige eespool mainitet põhjustel, ent ka niisama mõnusa olemise. Selgemalt sõnastatava meelerännuni ma ei jõudnud ja ma kahtlustan, et esimesel korral ongi see veidi keeruline - uudne olukord, teadmatus ja põnevus hoiavad mingi piirini hõljuja tajud ikkagi teravad. Korduvalt käies lõdvestuks ilmselt märksa kiiremini ja siis tuuseldaks oma teadvuse mõnuga läbi.

P.S. Magusaks tüdrukuks tagasisaamisega läheb jupike aega :) Pese pärast seanssi kuidas tahad, aga seda va soola ilmub ikka veel kõikjalt välja. Koduteel poest läbi astudes imestasin, miks kassapidaja mind õudus silmis vaatas, aga kodupeegel andis loomulikult vastuse :) Lisaks, kibeledes hõljuma, unustasin kõrvarõngad-sõrmused küljest korjata, nende soolakihist vabastamine on peris piinarikas.