30 november 2018

Astrid Lindgreni rääkimata lugu


Ma arvasin, et olen selle filmi ammuilma lootusetult maha maganud, sest mu meelest figureeris see kinokavades juba mitu kuud tagasi. Üks päev marssisin aga sihitult kinno sisse, et vaadata ükskõik mida. Vedas, ütlen ma nüüd.

Mulle meeldis, ja kohe vägagi. Saan aru küll, et selline lihtsake ja armsake, aga ju siis sobitus kõik kenasti kokku. Midagi uut ja üllatuslikku siit välja ei koorunud, see kõik on juba biograafiates öeldud. Filmi ei ole püütudki kuigi paljut haarata, tegelikult keskendubki see mõne napile aastale Lindgreni naiseks kasvamisest. Ühtlasi siis ka kõige sensatsioonilisemale tõigale tema elust - ikka see väljaspool abielu sündinud laps, kelle ta Taanis sünnitas ja kolmeks aastaks sinna elama jättis. Eelnevast ja järgnevast ei püüagi film aimu anda. Filmilugu lõppeb koguni nii järsult, et vaataja ei saa sedagi teada, et lõpustseenis Lassega Vimmerbysse vanemate juurde minnes, jääbki Lasse mõneks ajaks vanavanemate kasvatada. Filmitegijate valik, las ta siis olla. 

Aga kogu ajastupilt mulle meeldis. Meeldis seegi, et kuigi vaataja sai ju aru Lindgreni traagikast, valust ja kurbusest, ei olnud filmi üldine foon lõputu hädaorg, vaid seal olid olemas ka helgemad noodid. On see ju midagi, mille vastu loojad nii sageli eksivad - soovides kujutada kellegi elu mingit traagilist momenti, välistatakse igasugune rõõm ja ujutatakse vaataja/lugeja üle üüratu koguse musta murega. Samas me teame ju, et iga mure kõrval eksisteerib samaaegselt ka rõõm ja ikka on midagi sellist, mille üle rõõmustada. Siin oli see tasakaal leitud ja paigas. 

2 kommentaari:

  1. Ahh kurja, ma ei jõudnudki seda filmi vaatama =( Oli plaan minna küll, sest ma olen väga suur Lindgreni austaja aga siis läks äraminekuga nii kiireks. Aga ehk tuleb kunagi DVD-le. Puhtalt sisukirjelduse (ja sinu arvamuse) järgi on tunne, et see võiks olemas olla küll.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan ka, et sulle võiks meeldida, ehk saad varsti oma võimaluse :)

      Kustuta