05 november 2018

Mõtle ise pealkiri, ehk laupäev

Laupäeval oli Linnateatri Taevalaval "Mineku eel", kus Florian Zeller kostitab meid järjekordselt mõttemängudega lahkumise teemadel. Meenutagem, et sama tegi ta ka "Isas" (Theatrum). Siin võiks ju paralleele tuua, aga ma ei taha, need kaks ei ole siiski võrreldavad mu meelest. Ei, ma ikka ei saa vist :) Kui ma nüüd paar päeva hiljem sellele mõtlema hakkan, siis... "Isa" meeldis mulle tookord vägagi, aga nüüd, pärast "Mineku eel" vaatamist, meeldib veel kordades rohkem :)
"Isa" oli mu jaoks sügavam, ehk ka nukram, sealne kild-killult kogunev lugu terviklikum ja... ütleme siis, et loogilisem, kuigi publiku tajudel mängiti tublisti ja pinget pakkus seegi. Ometi, etenduse lõppedes sain ma aru. Vaatasin hetk tagasi üle, mis "Isast" tookord arvasin... nutunaerune, jah, kindlasti. Naer läbi pisarate sobis sinna.

"Mineku eel" oli segu jandist ja ähmasusest. Ja see jantlikkus pani publiku naerma hoopis teisiti, see naer ei sobinud mulle. Ma ei tea, kas lugu oligi püütud hästi diibilt segaseks teha, aga mina igatahes ei saanud kõigist "mängudest" seal aru. Võib-olla ei pidanudki saama. Tütred ja nende suhe vanematega ei joonistunud teravalt välja. Nad olid kui statistid, kuigi nende kaudu või läbi nende oleks võinud kontrastsemalt ühe perekonna anatoomia välja tuua. Ma ei tea, segadus.
Tõsi, lavastuse kiituseks peab ütlema, et näitlejad, kes mulle seni ei olnud sümpaatsed, näitasid end üllatavast küljest ja vaat et isegi meeldisid. 
Lõpustseen "O mio babbino caro" helide saatel päästis aga paljugi - kõige kandvam osa lavastusest, ma ütlen. 

Florian Zeller

Lavastaja: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Tõlkija: Kadi Herkül
Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Osades: Anne Reemann, Andrus Vaarik, Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Priit Pius



Võib-olla see oligi aga üks segane õhtupoolik? Igatahes kiskus juba enne teatrit söömaminekuga kõik untsu. Ei, ebaõnnestumised algasid siiski varem, juba 01.10 Linnateatrisse novembrikuu piletite ostmine oli paras adrenaliinilaks. Sest tavapärase esimese laine aegu ei saanud me kumbki ühelegi etendusele pihta, mingi segadus saaliplaanil ja nimekirjas piletite valimise järjekorras läks ajas protsessi lühisesse. Teise laine ajal sain ühele soovitud etenduse kaks ja teisele soovitud etendusel ühe pileti. Kolmandale lainele ei ole ma seni pidanud kunagi lootma jääma, ent seekord olin sunnitud. Mistõttu istusimegi seekord teine teises saaliotsas. Mina kobisin vabatahtlikult 13. ritta, herra istus esimeses (pileteid ostes oli meil kindel kavatsus vaheajal väike rotatsioon korraldada), ent ühevaatuselisel etendusel on seda raske korraldada :) 

Nali ei lõppenud aga sellega, vaid selgus, et... herra kõrval jäigi iste tühjaks. Kui see ei ole ebaõnn, mis siis veel, ma küsin :)?! Lisaks ei ole ma siiani julgenud üle kontrollida, et ega juhuslikult ma ise see topakas olnud, kes ikkagi ostis esimesse ritta kaks kõrvutist kohta :) Mis võis täiesti vabalt juhtuda, sest Piletilevis maksmine ja piletite meilile tulek käis tookord ikka väga mitmes osas.

Ah jaa, aga see söömine. Lauba õdakul ei ole vist hea mõte niisama Viru tänavale marssida ja sööklate uksi lahti rebida. Ikka kõik kohad broneeritud. Ja vististi oli ka käimas järjekordne restode nädal, mis on üle mõistuse tobedaks muutunud, just nende naljakate kloonimiste tõttu. Ma pole viitsinudki süveneda, mitu erinevat restode nädalat siis sel sügisel juba toimunud on. Mahakäind teema.
Igatahes pressis teater peale ja me maandusime elu pervomas kohas. Või ei, ega see ju niivõrd pervo ei olnudki, lihtsalt kodunt oli väljutud teistsuguste ootustega, lisaks oli see kui tagasilend 90ndatesse. Interjöör pubilik, klientuuriks venelased ja soomlased, menüü arusaadavatel põhjustel lihale keskendunud. Aga see ei olnud lihtsalt liha pärast, ma ju olen kõva lihasöödik, aga... ilmselt see Austraalia ja Uus-Meremaa päritolu liha oligi kõige-kõigem ja küllap nad seda ka valmistada oskasid, kuid sinna kõrvale tuli lisandid, kastmed-kartulid jms ise kokku orgunnida. Ühelt poolt on see ju hea mõte, sest siis saadki süüa seda, mida päriselt tahad, aga kui ma lähen juba välja sööma, siis ma tahan, et kogu komplekt mu taldrikul kokku mängiks. Ise kõike kokku miksides seda ju ei juhtu? 
Suurest pettumusest võtsin küslased krevetid hoopis, mille ohtra veiniga alla loputasin. Krevette olen ma kaks nädalat juba niigi palju tarbinud (mul on Lasnaka Maximani juba radagi sisse tallatud), nii et jah... Õnneks ei olnud see alla loputamise osa kuigi keeruline, sest krevetikesi oli mu taldrikul ei rohkem ega vähem kui täpselt üheksa tükki. Kaks kümpsi üheksa krevetiku eest - pole pahaaaa! Lisaks mitte ühtegi lisandit - samuti pole pahaaa! 

/Hüpates nüüd tagasi postituse algusesse...ehk tuleks kahvatus teatrielamuses hoopiski üht toiduasutust süüdistada?:)/

2 kommentaari:

  1. Mis asutuse nimi on? Egas ometi EVE Tallinna filiaal??

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :DDDD Ilmselt on tegemist vist siiski natuke... efektiivsema kohaga, sest seal ikka kliente jagus :))))
      Aga tegin nüüd seda, mida Eesti kohtade puhul varem pole teinud - läksin uurisin asja tripadvisorist. Kehva teenindust on ikka päris mitmel korral sealgi mainitud, hinnapoliitika samuti paigast, liha samas ikka kiidetakse.
      Ei, ma mõtlen veel tänagi, et need mornid, sõnaahtrad, kivistunud ilmega hiliskeskeas härrad, kes teenindasid, pagan, need olid ikka vaatamist väärt :) See kõik paneb mind mõtlema, et ega ma kogemata seda "Sita teeninduse õhtusööki" kingitus.ee lehelt ei valinud, millest mõni päev tagasi just kirjutasin :D

      Kustuta