02 november 2018

Õige soolane tüdruk

kingitus.ee lehelt endale kingitust valima asudes võtsin kohe nõuks, et ei mingit mugavat ja lollikindlat toidu-, spaa- või iluelamust, mille järele näpud muidugi kõige enam sügelesid. Ei, mugavustsoonist peab välja astuma ja kaalukausile jäid kaks kingitust (kolmas oli ka, "Sita teeninduse õhtusöök", aga kui sind on ette hoiatatud, et saad viletsa teeninduse, siis pole pärast ju üldse huvitav vinguma hakata :). Lisaks oli mul hirm, et peale teeninduse on äkki vilets ka söök ise :)

Niisiis, sõelale jäid kaks asja: rullmassaaž ja floating. Normaalsete inimeste jaoks ei oleks kumbki ilmselt eriline väljakutse, ent... kes on öelnud, et ma normaalne olen? Rullmassaaž vist tegelikult ei ole, aga mina siiski liigitaksin selle spordi alla ja spordi osas on Mae teadupärast väga järjekindel olnud ja püüdnud elada oma elu, eksimata "sport on saatanast" moto vastu. Seni edukalt.

Floatingu omakorda teeb minu puhul väljakutseks suutmatus veepinnal püsida. Ja ma pean siinkohal üle kinnitama, et ma ei ütle seda võltshäbelikkusest ega ka mitte seetõttu, et ma bassurajal Phelpsist paar murdosasekundikest aeglasem oleksin - ma ei oska päriselt-päriselt ujuda ja ei püsi ma ka pinnal, päriselt noh. Ja ärge tulge mulle ütlema, et ma peaksin proovima, sest halloo, ma olen ikka kunagi ka noor olnud ja neid õpetama tikkuvaid enesekindlus-on-mu-teine-nimi-noormehi on leidunud üksjagu. Nad kõik on pidanud saba jalge vahel veest minema löntsima, sest pärast minuga jändamist pole neil endilgi olnud enam tuju uljalt kroolida.

Et siis floating ehk hõljumine 33%-lises soolalahuses, pimedas ja täielikus vaikuses. Kõlab kui tagasiminek emaüska või midagi sellesarnast. Esoteeriline puru ei taha minu silma eriti sattuda, seega ma ei saa väita, et oleksin nüüd kosmoses hõljunud või sisemise Maega silmast silma kohtunud. Samas mõistsin ma äkki üle pika aja, milliseks luksuseks tõepoolest on täielik pimedus ja vaikus muutunud tänapäeval. Olukorra tegi eriti veidraks, et tegelikult asub see hõljumist pakkuv ruum Tallinnas ühes liiklustihedama paiga keskmes - Süda tänaval -, kust Liivalaia ja Pärnu mnt on kiviga visata. 

Foto: kodulehelt
Vabatahtlikult sammusin sellesse pildil nähtavasse valgesse kirstu, enne kosmoselendu kustutasin tuledki vapralt ise ära. Klaustrofoobia mind õnneks ei kimbuta, seega polnud mingit probleemi kinnises kambrikeses üks mõnus tunnike veeta. Kellel suletud kitsa ruumi osas umbusk, siis vajadusel võib vist luugikese ka lahti jätta. Lisaks on sees hämar valgus, mis mõeldud küll ära kustutada, aga kui tõesti on mingi jama, siis võib ju ka põlema jätta. Lüliti, muide, on seespoolt käsitsetav.
Mitu nädalat varem olin juba teenusepakkujale sõnad peale lugenud, et nad kõik oma täispuhutavad kaelapadjad välja otsiksid, sest vastasel korral leiavad nad luuki avades võluvalt koolenud Mae. Ega kaelapadigi mind veel uppumissurmast päästa, selleks olin valmis ja kodus jätsin pikalt ja põhjalikult hüvasti, vannutasin abikaasat pikalt mitte lesepõlve pidama ja kõik muu seesugune tavapärane teabeedastus. 
Kaelapadi kaenlasse ja vupsti sisse!

Olla oli äärmiselt mõnus. Ruum oli nagunii soe, aga kapslis oli temperatuur kuskil +35 või veidi enam, see tähendab nii vesi kui ka õhk. Nii et esimene elamus oli juba see, et ükskõik kui soojas vannis või spaaruumis ma ka ei ole viibinud, siis vee- ja õhutemperatuuri erinevus on ometi olnud piisavalt suur, et keha kogeb mingit ehmatus-efekt. Siinne ühtlane soojus kaotab täielikult su kehal piiri vees sees ja veest väljas oleva osas, mistõttu on kogu üldine tunnetus, kogu aistimine nii ühesugune, et kaob teadmine oma füüsisest. Võib-olla karastunud ja sagedased ujujad suudavad midagi sellist kogeda ka looduslikes veekogudes, ma ei tea ju seda. Lõunamaal on temperatuuriga küll lihtsam, ent hääled, valgus ja kasvõi lainetus teevad oma töö ja nõuavad igal ajahetkel osa su tähelepanust. Või siis see hai, kes sind nurgatagant kelmikalt piilub.

Alguses oli mul küll kindel plaan siiski kaelapadjata proovida, ent sisse astudes avastasin üllatusega, et ega seal kuskilt suurt kinni hoida ole, ainult luugi juures kitsuke rant (ole nüüd, Mae, ega emaüsas kah sangasid ole ju!). Olgu öeldud, et kapsli sisemus on väga sile ja libe, üllatavalt avar on seal ka. Seega pidi sõber padi mu abimeheks jääma. Esiotsa olin selle üle natuke õnnetugi, sest olin lugenud, et täieliselt meelelise kogemuse saavutamiseks ja sisemiste roheliste mehikesteni jõudmiseks on oluline, et kõrvadki vees oleksid. 

Ent asjata, Mae, as-ja-ta! Ma panen edasi nüüd oma mõtted veidi lühemalt ja tekkimise järjekorras kirja, sest see postitus kisub juba jõgiromaaniks kätte:

"Hmmm, kaelapadjaga on päris mõnus hulpida."

"Lõppeks see vali muusika ja gongilöögid juba ära, ma tahan nüüd chillima hakata."

"Ma olen õngekork, ainult et... miks mul on tunne, et pea vajub põhja ja jalad vupsavad üles?! Ma võin vabalt õngekorki mängida, aga paluks teistpidi!" /see oli esimene kergelt ehmatav hetk, sest ülepea uperpallitamise tunne oli äärmiselt tõetruu, kuigi mõistusega võttes sain muidugi aru, et see ei ole 30cm sügavuses vees võimalik/

"Miks ma just täna, marssides raamatuvirnaga Kadrioru rmtk (teist kuud järjest unustan ära, et kuu viimasel päeval on see kinni) kriipisin Valtoniga oma rannet - äkki see oli mingi enne...? Et muidu upuksin siin hõljudes ära, aga see soolane kipitus aitab mul teadvusel püsida....daah!"

"Huvitav, kas Mart Juur kannab aastaringselt seda kollakasoranži kampsikut, mis tal täna Vesiväravas seljas oli, või see on tema mingitmoodi protest sügiskaamose vastu...Et vot panen rsk päikese selga ja katsugu siis see november siin ennast lehvitama hakata."

"Kõhukorinaga saab lainetuse tekitada..."

"Päris hea vaikus, nüüd läheb küll riläksimiseks."

"Oot, mis see langeb pahinal kui Niagara kosk mu kõrvadele???"
/tuletan meelde, et see on esimene kord mu teadlikus täiskasvanuelus, mil mu kõrvad on vees, et nagu päriselt vees/

"Vau! Kõrvad on vees, aga ninast ei purskugi fontään!"

"Mul on süda! Ma kuulen oma südametukseid. Küll lööb ikka ilusasti see mu südameke."

"Aga kuidas saab vesi nüüd äkki mu kõrvadesse ulatuda, kui nii kaua aega ei ulatanud?! Äkki see padi jookseb vaikselt õhust tühjaks. Ega see tüüp, kes mu sisse lasi, oli küll kahtlase näoga... täpselt selline nägu, et andis pooltühja padja ja lisaks pani selle ventiili lõdvalt. Miks ma küll patja võttes üle ei kontrollinud - meelespea tulevikuks, kontrolli alati üle!"

"Ei tunne enam käsi ega jalgu, prooviks neid liigutada - ei viitsi."

Siit edasi tuli pikk ja tühi aeg, mil ma ei teinud midagi, ei mõelnud ka midagi. Kui ma jälle midagi mõtlema hakkasin, tuli mul kange kihk lumeingli asemel soolaveeinglit teha. Sain seda napilt paar korda teha, kui hakkas muusikat kostuma. Mis tähendab, et seanss hakkab lõppema ja kobi oma sisekosmoserännult tagasi reaalsusesse.


Kas ma sain elamuse? Jah, ma sain elamuse. Eelkõige eespool mainitet põhjustel, ent ka niisama mõnusa olemise. Selgemalt sõnastatava meelerännuni ma ei jõudnud ja ma kahtlustan, et esimesel korral ongi see veidi keeruline - uudne olukord, teadmatus ja põnevus hoiavad mingi piirini hõljuja tajud ikkagi teravad. Korduvalt käies lõdvestuks ilmselt märksa kiiremini ja siis tuuseldaks oma teadvuse mõnuga läbi.

P.S. Magusaks tüdrukuks tagasisaamisega läheb jupike aega :) Pese pärast seanssi kuidas tahad, aga seda va soola ilmub ikka veel kõikjalt välja. Koduteel poest läbi astudes imestasin, miks kassapidaja mind õudus silmis vaatas, aga kodupeegel andis loomulikult vastuse :) Lisaks, kibeledes hõljuma, unustasin kõrvarõngad-sõrmused küljest korjata, nende soolakihist vabastamine on peris piinarikas. 


6 kommentaari:

  1. Sinu värvikas kirjeldus selles kastis hulpimisest tekitas suurt huvi asi järele proovida :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oleks põnev kellegi teise muljeid lugeda küll, et kas õngekork, rohelised mehikesed või teadvuse avanenud salasopid 🙂

      Kustuta
  2. Huvitav kas seda Tartus ka on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üldse ei tea... Mina võtsin kingitus.ee lehe kaudu, aga kas ja kui palju sellise teenuse pakkujaid on, pole halli aimugi.

      Kustuta
  3. Olen käinud rullmassaažis ja see on nii spordikauge tegevus kui üldse olla saab 😁, aga eriti tolku tast polnud, vähemalt mina ei saanud aru. Aga see Sinu soolavann tundub kirjelduse järgi väga äge ja kastist välja kogemus, kuigi kastis 😄.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ähhh, Sa oled ju kõike proovinud, mis Sinust kõnelda😂Minu jaoks oleks küll täielik sport, ja seda minu usk ei luba😀

      Kustuta