07 november 2018

"Sneguri armastus oli õuna nägu" Eduard Tüür

Nii väike, hüüdis Mae kohkunult, kui raamatu näppu sai. Siiski, põhjuseta, nagu hiljem selgus, sest vormilt väike, sisult suur, seda see oli. Viimase aja raamatud tahavad just nimelt vastupidi olla ja nii olen ma pidevalt püstihädas (eriti valusalt lajatab see näkku reisilektüüri puhul - tarin sumadanitäie raamatuid kaasa, ent ikka ei jagu reisi lõpuni). See siin oleks küll igati paslik kohvrisse pista, väike, kaalultki mõnusalt kerge, kuid sisult mahukas. Mul on natuke isegi kahju, et lugesin selle niisama kodus olles läbi :( Tõsi küll, ega autor lubanudki seda basseiniveerel lugeda.

Nojah, alapealkiri - "Jõulujutt küpsele inimesele - vihjab juba ise sellele, et selle lugemiseks peaks küps olema... hea, et mitte küpse :) Kuna mina kõige küpsem tegelane ei ole, siis võttis minul selle lugemine üksjagu aega. Või oli tegemist siiski pigem naudingu pikendamisega? Sest nn tühja teksti siin raamatus praktiliselt ei olegi. Pea iga lause kannab tähendust ja sisu, lisaks ohtrad sõna-, keele- ja mõttemängud, mistõttu liigväsinult või veinipokaali kõrval seda lugeda ei maksa (ses osas oli oktoober jällegi hea valik). Või oleneb muidugi ka sellest, kellel mis mõttesõlmed lahti jooksma paneb.
Lugedes oli pidevalt tunne nagu roniks autoriga sama redeli eri külgedel ülespoole, saatjaks autori pingpongitatud infokillud ja mõttekonstruktsioonid kõikvõimalikel teemadel: ajaloost, maailmapoliitikast, kirjandusest, filmist kuni argiste, ent eluliselt tähtsate tähelepanekuteni. Näiteks:
"Lihaletti troonis hispaanlaste singikäntsakas Jamón Ibérico. Roland neelatas ning juurdles pahuralt, kas vegan, kes ilmselt ignoreerib toomapäeva, ja nii ka rahvakalendrit, täie põlgusega, on... õige eestlane? Laulva revolutsiooni refrään kartulikoorte söömisest võiski olla taimetoitlaste õel provokatsioon!"
Kahekesi samal redelil ronimine on iseenesestmõistagi väga komplitseeritud tegevus, takerdub mõttelõng viivuks ja juba ta ronibki eest ära ja astub sulle sõrmedele. Lugedes ei tohtinud samuti hetkekski valvsust kaotada.

Tegevus toimub toomapäeval ja on seetõttu suuresti kantud jõulumeeleoludest (õuna nägu armastustki kohtab sagedamini just jõulude eel...), õnneks siiski mitte ainult punavalgest ja piparkoogilõhnalisest ninnu-nännust. Teed ja rajad, täpsemalt eskalaatorid ja kesklinna tänavajupid, millel peategelane Roland oma mentaalses deliiriumis toomapäeval kulgeb, on tuttavad mullegi ja pean tunnistama, et seal tõepoolest juhtub mitmesuguseid asju... nii et ma üldse ei imestaks, kui kõik seal ka päriselt nii oli, või siis vähemasti pool kõigest on tõestisündinud :)

Kuigi muidu võrdlemisi mehine raamat meestele, siis tsitaat tagakaanel annab lootust ka naislugejatele:

"Talviti, iseäranis jõuluajal, tuleb lillemüüjalt küsida sireleid. Alati, kui tahad nautida üllatust, mis on sama siiras nagu armastus..."

Siiski-siiski, jään ma seda meelt, et meesterahva kingikotti sobib see kõige paremini. Kas nii mehist jõulujuttu ongi üldse varem kirjutatud... ei meenu hetkel küll.

P.S. Ja jälle, oma kolmat korda, olen lummatud kaanekujundusest. Illustreeritud tegelased on kõik äärmiselt äratuntavad.
P.P.S. Raamatus esineb ka vormimänge, seda lugeja tähelepanelikkust proovile panevat tõika ei avastanud ma - kahjuks! - ise, aga tulevastel lugejatel soovitan küll silmad lahti hoida.
P.P.P.S. Raamatust sain uue, küll venekeelse, sõnalemmiku - snegurod. Ai, kuidas see meeldib mulle.



4 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Lohutav teada :) Kartsin juba, et jään hüüdjaks hääleks kõrbes.

      Kustuta
  2. suur tänu, nii haruldane juhtum, et tähelepanelik lugeja teistega muljeid jagab! Tänan väga, et kaanepilt heakskiitu leidis!

    VastaKustuta