01 november 2018

"Vanad meistrid. Komöödia" Thomas Bernhard

Taas üks raamat, mis jõudnud minuni soovitusena, kuigi antud see soovitus sai veidi kohkunud ilmel... Ja ma mõistan seda ilmet nii hästi, sest olen ise hetkel samas seisus. Raamat sai minult küll goodreadsis maksimumhinde, ent on sedavõrd omanäoline, et kellele seda soovitada söandaks... ma ei teagi. Ühtegi nime ja nägu ei taha esile kerkida. Üks küll ujus vahepeal pinnale, aga see nimi tuli pigem sellepärast, et kui Thomas Bernhard elaks täna ja oleks oluliselt noorem, siis ta oleks ilmselt oma olemuselt just seesama noormees. Aga lugemise mõttes ei julgeks ma talle seda raamatut küll pihku torgata :)

Enne, kui lugeja üldse sisu kallale lasta, peab lugejale sobima selle raamatu stiil, sest siin ei ole mitte ühtegi taandrida, lõiku ega, hoidku jumal selle eest, peatükki. Kõik on ühes jorus, mistõttu jätkamine pärast pausi on ääretult keeruline. Tunnistan, et minul ei olnudki võimalik niiöelda järjepealt jätkata, vaid ma pidin tavaliselt ikka oma lehekülg või paar tagasi minema. Sest mõtted ja arutluskäigud lähevad väga-väga sujuvalt ühest teiseks üle, konkreetsed ja selged üleminekud puuduvad. Ja kuna ta kasutab ka sama mõtte erinevas sõnastuses üle kordamist, siis ajab see veel omakorda kõik keerulisemaks. Nii et pause teha ei ole mõistlik, teisalt on see sisult siiski sedavõrd väsitav, et just nimelt tahaks väikeste ampsude kaupa lugeda :) Võta siis kinni, kuidas targem teha on. 

Igaks juhuks panen ka siia stiilinäite, rõhutan, et see lõik ei ole erand, vaid reegel :):

"Riik sundis mind nagu ka kõiki teisi endasse sisse ja tegi mind enda, riigi jaoks kuulekaks ja tegi minust riigiinimese, reglementeeritud ja registreeritud ja treenitud ja diplomeeritud ja perverteeritud ja deprimeeritud riigiinimese nagu kõik teisedki. Inimesi nähes näeme ainult riigiinimesi, riigiteenreid, nagu täiesti õigesti öeldakse, me ei näe loomulikke inimesi, vaid läbi ja lõhki ebaloomulikuks muutunud riigiinimesi riigiteenritena, kes kogu elu teenivad riiki ja niisiis kogu elu teenivad loomuvastasust. Inimesi nähes näeme ainult riigiinimesi kui ebaloomulikke inimesi, kes on langenud riiginüriduse osaks. Inimesi nähes näeme ainult riigi kätte jäänud ja riiki teenivaid inimesi, kes on riigi ohvriks langenud. Inimesed, keda näeme, on riigiohvrid, ja inimkond, mida näeme, pole muud kui riigisööt, millega toidetakse ikka aplamaks muutuvat riiki. Inimkond on üksnes veel ebainimkond, mis on riik, mõtlen ma. Praegune inimkond on üksnes veel ebainimkond, mis on riik, mõtlen ma. Praegu on inimene veel vaid riigiinimene ja järelikult on ta veel üksnes hävitatud inimene ja riigiinimene kui ainus inimvõimalik inimene, mõtlen ma. Loomulik inimene pole üldse enam võimalik, mõtlen ma. Suurlinnadesse kokku pitsitatud miljoneid riigiinimesi nähes hakkab meil sees pöörama, sest meil läheb süda pahaks ka riiki nähes. Iga päev üles ärgates ajab see meie riik meil südame pahaks, ja tänavale minnes hakkab meil süda pööritama riigiinimestest, kes selles riigis elavad."

Aga muidu. Siit võib välja lugeda korraliku annuse viha ja vihkamist, Austria vastu tervikuna, ent loomulikult võtab ta sealse ühiskonna ja kultuuriruumi väiksemateks osadeks lahti - oma koosa saavad nii kunst kui muusika, poliitikud, kooliõpetajad, muuseumigiidid, avalikud käimlad, kasvõi kohvikud ja restoranid... need meenusid mulle nüüd esimese hooga, küllap oli midagi veel. Ja ometi ei saa ma parata, et kogu selle raevu juures jääb mu jaoks kõlama ikkagi mingisugune huumorielement. Seda kõike lugedes pole ka ime, et Bernhardit antipatriotismis süüdistati ja leidus küllalt inimesi, kes oleksid tahtnud ta Austriast välja kupatada. Ometi, rohkelt tunnustatud ja auhinnatud mees, kelle "Minu auhinnad" üksjagu vahtu üles peksis ja kellele võime tänu võlgneda, et Maarja Kangro nii toreda raamatu võttis vaevaks kirjutada.  

Veel sedagi pean selguse huvides raamatu kohta mainima, et mingit mitmete liinidega ja enneolematut süžeed siit samuti ei leia - lihtsustatult võib öelda, et see on ühe vanamehe, kes juba 30 aastat käib ülepäeviti Kunstiajaloo Muuseumis Tintoretto maali ees istumas ja ühte konkreetset maali vaatamas, ühes jorus heietus või vihakõne, mis oleks kui edasi antud ühe teise vanamehe suu läbi. Õige kergelt on pildis ka muuseumivalvur, aga see on ka praktiliselt kõik.

Mul küll lähedasem suhe Austriaga puudub ja ka Austria kirjanikud ei ole mind seni suutnud võluda, kuid näib, et Bernhard päris niisama ei ole oma kriitikaga lahminud, sest mitmelgi korral meenus mulle paari kuu eest loetud "Minu Viin", kus minu mäletamist mööda oli samuti värvikas kirjeldus Viini kelneritest. Mingi ühine nimetaja oli veel, aga olen selle unustanud. Kusjuures ärgem unustagem, et nende kahe raamatu vahe on umbkaudu 35 aastat - mõni asi on ilmselt muutumatu.

(kui ma praegu seda kõike üle loen, mis siia kokku kirjutasin, siis tundub endale ka imekspandav, et see raamat mulle meeldida sai - süžeed netu, tekst voolab ühes jorus, tegelasi õieti pole, vihakõne, tühjad kordused... ja ometi...:))))

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar