13 detsember 2018

Moodne rahapump

Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika/Draamateater

Andsin Draamateatrile uue võimaluse, teisalt olulise ja ehk pidulikugi, sest ma usun, et see jääb meie tänavust teatriaastat ka lõpetama. Kuigi... vara hõisata, sest ka sellele etendusele sattusime tänu sellele, et jalutasime paar tundi varem lihtsalt majast mööda ja otsustasime naljaviluks uurida, et ega õhtuks mingeid hea istekohaga pileteid pole vabanenud (see oli nimelt see õhtu, mil pidime Alexelasse Michel Legrandi minema kuulama, aga jah, olles spetsiaalselt Hiiumaalt  seks tarbeks mandrile sõitnud, selgus hoopis, et kontsert jäetakse ära). 

Ma leian, et see oli üsnagi... vägev lavastus. Kusagil arvustuses kõlas koguni, et suurvorm - jääb üle vaid nõustuda. Taas (sic!) kolm vaatust ja enneolematu tempo. Sellist hoogu annab ikka läbivalt hoida. Ja lavastuses oli kõike, kuidagi oli suudetud sinna mahutada nalja ja jaburusi, tõsisemaid mõttekohti, head muusikat ja kergelt eriefektegi, suhtlust publikuga jms. 

Foto: Draamateatri kodulehekülg


Algus esiotsa küll veidi hirmutas, oli hirm, et jäädakse odavate naljade meelisklevasse võrku siplema. Sellele aitas omalt poolt kaasa ka arvukas koolinoortest publik, kelle hulgas, nähes laval Nikolai Bentslerit - mainin siinkohal, et see on kõigi telerit vaatavate noorte tütarlaste jumalus Kättemaksukontorist -, tekkis kohemaid mingi sahin ja kahin ja sosin ja siplemine. Oo, kuidas nende õrnad hinged sulasid! Bentsler muidugi oskabki end, hoolimata antud lavastuse ebameeldivast rollist, võrdlemisi sümpaatseks mängida. Ent siis hakkas lugu end lahti kerima ja olukord muutus.

Foto: Draamateatri kodulehekülg

Noortele see lavastus ilmselgelt meeldis. Trupi keskmine vanus on ju samuti üsna noorepoolne. Ohtralt oli ropendamist. Muide, venekeelset, mida noorpublikum kenasti valdas (mu ees istus noori paras punt, hea oli jälgida). Lavabänd oli üllatavalt hea (muusikalist poolt kiidan igatahes!). Väga hästi haakis ka antud ajahetkel see Freddie teema, sest ma kahtlustan, et iga teine külastaja saalis oli hiljuti ka kinos käinud. Jüri Tiiduse kehastatud Freddie oli mu meelest superäge, tegi silmad ette koguni Rami Malekile. Ma loodan, et mõni telekanal oma aastavahetusprogrammis, kus igasugused paroodiad on ju alati aukohal, rakendab Tiiduse Freddiet. 

Olgu öeldud, et Uukkivile jäid seekord püksid jalga (vist, sest keegi küll jooksis püksata üle lava, keda saaliteenindaja taga ajas, ent ma ei jõudnud tuvastada, kes see täpselt oli). Seevastu peaosatäitja Ben (Kristo Viiding) lippas küll pool ajast muskulaari lehvides laval ringi. Ent ärge muretsege, ka meessoost teatrikülastajale pakuti poolpaljast naiseihu. Sõnaga, kõik said oma. 

Aga kahe sõnaga sisust... mulle meeldis, et kujutati nende õunakeste (pagulaste) tegelikku elu. Kui alati näidatakse näpuga sihtkohariigi ja ühiskonna ja kohaliku rahva peale ja õunakesi kujutatakse ilmsüüta lapsukestena, siis siin loos tuli selgelt välja, et kõik on siiski kahepoolne. Juured ja kodu on siiski kõige tähtsamad, oleks aeg sellest aru saada. Ja kui sa ei ole just otseselt sõjapõgenik või suure armastuse järel mineja, siis lihtsalt hõlpelu või naiivsete unistuste järele joostes lähed ühel hetkel ikkagi katki. Ja väga-väga katki. Üks suuremaid valesid on aga pettekujutlus, millele hoogsalt hagu juurde visatakse, et ma natuke veel kogun ja siis lähen tagasi. Ma leian, et ükskõik kui vilets elu oma kodumaal on alati kordades parem kui virelemine võõrsil. Sest kahjuks seal võõrsil siiski sagedamini vireletakse kui hea elu peal ollakse. 

Kuulge, Draamateatri kohta isegi üllatavalt hea lavastus, eks ole :)




12 detsember 2018

"Lõbu laialt" Elfriede Jelinek

Raamat, mida ma vist otseselt kellelegi soovitada küll ei söanda (mitte kaanepildi pärast, oo ei, sisu on veelgi karmim). Igaks juhuks siiski mainin, et kui teist keegi on pervokirjanduse tulihingeline austaja, siis see on igatahes teie maiuspala. Ja mis veelgi parem, te võite seda tuima rahuga avalikult lugeda, sest hallooo, see on 2004. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud ja puha, tulgu vaid keegi selle peale kobisema. Kuigi tjah, teoorias olen ma tugev küll, ent sellega praamil istudes ja nähes tuttavat meie nurgalaua poole astuvat, keerasin raamatu kibekiiresti tagurpidi ja eile, valmistudes politsei koduvisiidiks, peitsin raamatu teiste, siivsamate (Jan Kausi "Kui mina ei ole mina) alla.

Ma ei tea, mis mõtete ja tunnetega eestlased selle 1995. aastal ilmutasid, küllap Nobeli potentsiaal sel hetkel neile veel ei kangastunud (muide, Tallinna Keskraamatukogu kõigi harurmtk-de peale on seda vaid kaks eksemplari, Urram näitab kolme). Pärast Nobeli saamist ilmselt suhtumine muutus, sest autobiograafiline "Klaveriõpetaja" 2005. aastal on juba arvukamalt komplekteeritud. 

Niisiis kõnealune "Lõbu laialt", milleni ma jõudsin vist otsapidi seoses Thomas Bernhardiga, kes suutis samuti oma kodumaa tagajalgedele ajada. Suhteliselt samas seisus on toimetanud ka Jelinek. On see illustratsioon naise positsioonile Austria ühiskonnas ühel ajahetkel? Ju vist. On see tõene või ülepaisutatud? No ei tea. Alles paar kuud tagasi ei oleks ma seda uskunudki, ent olles nüüd hiljuti lugenud "Minu Šveitsi", siis ma olen valmis sealsete küngaste vahel kõigeks, absoluutselt kõigeks. Võrdlemisi suletud, tagurlikud mägikülade kogukonnad, neist võib kõike oodata. Kas selle peab lugejale just taolise väljaheitelaviinina kaela valama, seda ma ei tea. 
Aga raamatu suurim väärtus mu jaoks (jah, mingi väärtus oli siiski olemas) oli erinevate metafooride- ja sünonüümide rikkus. Kuna suguaktid ja genitaalid eksisteerivad praktiliselt igal leheküljel, siis on metafooridele loomulikult vaja tähelepanu pöörata. Praegu mõtlen, et oleks pidanud need vist välja kirjutama, aga jäägu see tekstianalüüs teistele asjapulkadele :) 

"Lood unustatud Tallinnast" Jaak Juske



Ma ei tea kõnelda põlistallinlaste eest, ent minusugusele hiljuti sisserännanule olid siinsed lood ja pildid tõeline kompvek. Põnev ja hariv (hetke)ülevaade ühes tagasivaatega minevikku. Nii mõndagi nende kaante vahel olevast informatsioonist olen ma juba oma koduse kahejalgse entsüklopeedia abil omandanud, eriti mis puudutab Kadrioru ja kesklinna kanti, aga eks mõnikord on temagi minu küsimustele vastamisega jänni jäänud :) 

Ja kuigi lood ja nendega seotud pildid on kõik toredad, siis minu jaoks oli vaat et kõikse olulisem igasuguste kohanimede päritolu. Uustulnukana tekitavad esimesena imestust just ikka nimed... Kompassi asum, Veerenni, Torupilli, Falgi tee, Fahle maja ja samas vaimus aina edasi. Tegelikult on see ju omamoodi uus maailm, mille ma napi nelja aastaga olen pidanud selgeks õppima, lisaks Hiiumaale muidugi :)

Lemmikumad hetked raamatutest. Loomulikult Võllamägi, kus praegu asub Swedbanki peakontor - no kas saab tabavamat asukohta ühel pangakontoril olla, ma küsin (ja selle kõige juures olen ma muide väga lojaalne oma kunagisele tööandjale). Võllad ja pangad passivad hästi kokku mu meelest, isegi omamoodi ajasilla abil. Pank tõmbab võlla laenuorje ja nii mõnigi kord näikse, et samas võllas peaks rippuma mõni pangaisagi. 

Teine lemmik siinsetel lehekülgedel oli varjusurnute kodu perenaine. Nutikas ärivaistuga perenaine vaatas, et ega neid varjusurnuid väga ei tooda sinna majja, aga mis neist voodikohtadest ikka tühjalt seista lasta, hakkas hoopis öömaja pakkuma, hiljem vist koguni lõbutüdrukutelgi lasi seal omi asju toimetada. 




"Lood unustatud Tallinnast. 2. Tallinna tööstus" keskendub suurematele tootmis- ja tööstusettevõtetele. Põnevad lood needki.

P.S. Loodan, et Pegasus aru pähe võtab ja ikka kordustrüki välja annab, hetkel neid raamatuid üsna võimatu kusagilt leida :(




11 detsember 2018

Raamatunädal

Ülepeakaela Hiiumaale kiirustamine ei lasknud õigel hetkel teha tagasivaadet kahele tegusale päevale Rahvusraamatukogus toimunud raamatunädalal.  Mis muide olid tõepoolest tegusad, sest ma ei ole mitte ühtegi pilti teinud neist :) Ainult ohtralt emotsioone mälupangas.

Foto: Tiina Tammeorg
Sain aru, et inimene vajab ikka värve, eriti praegusel aastaajal, sest Petrone Printi raamatulett, kuhu end maha istutasin (või noh, palju seal ikka istuda sai) oli tõsiselt värvikirev ja eks see tõstis meeleolu õige kõvasti. Ja muidugi inimesed ise, sest ilmselgelt olid nad kõik ju raamatusõbrad, muidu poleks nad sinna tulnud. Aga raamatusõbrad, vaat need kohe lõhnavad teistmoodi :) 

Ja kõik need arutelud ühe ja teise raamatu teemal, need õhkamised Minu-sarja raamatute kohal... Niipea kui keegi libistas pikemalt üle ühe või teise raamatukaane, said kohe aru, et tegemist on autori ema-isa, vanaema-vanaisa või naabritädiga. Ma olin kohal vaid kahel päeval, aga nägin ära nii paljude autorite lähedased. Mõne kohta sain juurde veel kuhjaga lisainfot, nii põhjalikku, et annaks vastavale üllitisele teise osa kohe kokku :). Autoreid endidki, kusjuures, oli neil päevil seal palju näha, nagu omaette kommuun kohe.

Kummal on suurem?
Foto: Eero Spriit



Kui sa seisad reisiraamatute ligiduses, siis on selge, et sa saad korraliku ülevaate inimeste käidud ja planeeritavatest trippidest, sest arusaadavalt loetakse esmajärjekorras raamatuid kohtadest, mis otseselt kõnetavad, aga mitte ainult. Kas te teadsite, et on olemas suisa Minu-sarja kollektsionäärid? Nood laekuvad korrektselt trükitud nimekirjadega, kus üles loetletud viimastel kuudel ilmunud või algusaegade läbimüüdud nimetused. Reisisihtkohtadest ma saan aru, on populaarsust kogumas Abhaasia, mitmest suunast kõlas vihjeid selle kohta. No ja muidugi Kuuba. "Minu Kuuba" ju ilmus alles paari kuu eest, lisaks oli Mae suur kõrv igasuguse äsjakäinute muljete osas. Ent mis siin suurest ilmast kõnelda, kui kohal olin ma ikka ennekõike Hiiumaa pärast, seega teise olulise osa juttudest moodustasid Hiiumaa-muljed. Nende juttude tuumik on ikka sama - naised räägivad Tabori Mamma lugudest ja Ilvese kodurestost, mehed huvituvad Hiiumaa militaarobjektidest, sekka mõned loodusteemad. Ilmneb valusteravalt ka hiidlaste endile tehtud karuteene praamiliikluse üle kisamisel, sest paljudki huvilised nendivad kurvalt, et tahaks Hiiumaale tulla, aga praamid teil ju ei käi... 

Minu eriline tänu kuulub aga kõigile vanadele ja uutele, reaal- ja virtuaalmaailmast pärit sõpradele, kes kas planeeritult või juhuslikult sattusid läbi astuma. Nägin neid, keda pole ammu või üldse näinud. Nägin Fb Lugemise väljakutse grupist vähemalt nelja inimest (tuvastada suutsin neli, neid võis enamgi olla). Väljakutse-tüdrukutest mõned olid kavalad kui rebased ja võtsid pühendused nimeta, alles hiljem avalikustasid end :) Seevastu isand Konn, olgu ta kiidetud selle eest, astus läbi ikka avalikult (moosiplekid jäid üle kontrollimata). No ja kummalistest ootamatult tekkinud austajatest ma parem ei kõnele... eriti sellest härrast, kes kirjutas mulle mustandi pühendusest, mille ma tema raamatusse kirjutama pidin...
Ja teate, ma nägin hiidlasigi kõvasti rohkem kui nende kolme Soonlepas veedetud päeva jooksul kokku:)

09 detsember 2018

"Aino Kallas. Maailma südames" Silja Vuorikuru

Aino Kallase olulisust on mul enda jaoks keeruline sõnastada. Piinlik tunnistada, tema loominguga olen halvasti kursis, käsi pole haaranud tema teoseid, mis iganes põhjusel. Ent naisena, loojana, Soome-Eesti sillana on ta alati mu jaoks esirinnas olnud. Tema avaldatud päevikud, algselt mõeldud küll rahahäda leevendamiseks, kuid kiiresti populaarsust kogununud, on ometigi mu lemmikud. 

Siinne elulugu on põhjalik ja minusugusele äärmiselt sobilik. Kallase elulugu on võetud viimse detailini lahti ja mis peamine - seotud tihedalt loominguga. Iga teose - mis teose! koguni novelli - puhul saab nüüd lugeja täpselt teada kõik seosed päris eluga. Ja meist keegi ju ei kahtle, et päris elu mõjutab loomingut iga nurga pealt. Neist Saaremaa ja hiljem Hiiumaagi mõjudest oleme kõik ilmselt mingil määral juba lugenud, kuid märksa üllatuslikum oli minu jaoks paralleelide tõmbamine või otsene mõjutatus mõningate salaarmastustega. Sest jah, Aino Kallas oli moodne naine kui nii võib öelda. Psühholoog Juhan Luiga Tartu-aastaist, rääkimata peamisest, Eino Leinost, ja veel mõned, saavad kõik tihedalt loomingusse valatud. 

Ja kas saab seda Aino Kallasele ette heita? Olles küll suure rutuga Oskar Kallasesse armunud, nõudis argipäev oma: elu võõrsil, liigtihedad rasedused, pereelu kohustused, mis lämmatava laviinina ta õlgadele langesid, lisaks peagi ka saadiku kaasa esindusülesanded, võisid ilmselgelt üle jõu käia. Ega Oskargi vist kerge loomuga olnud, konservatiivne nagu ta oli. Neid hetki, mil see abielu oleks võinud tuhandeks killuks unustusemeres vajuda, oli rohkem kui üks kord. Ent ikka see eelmise sajandi inimeste perekonna hoidmise vajadus... Ja ennäe, elusügisel olid nad jälle vaimliselt samal lainel. Ehk ei olnud see kirg ja enneolematu armastus, ent see oli kõik see muu. Mis on ka oluline, kas pole? Kirg läheb mööda, see muu, mitte iial.

Saatus ei olnud Aino Kallasele kerge. Alates lapsepõlve kaotustest isa uppumissurma näol, millele kohe järgnesid mõlemad vanavanemad, ema raske depressioon, lastega läks samuti nagu läks. Oma eluajal jõudis ta vist viiest neli ise matta. Ja samas vaimus aina edasi. 

Minu jaoks olid põnevad ka kõik loomepiinad. Nende tagantjärele kujutamiste juures jääb sageli kõlama et ah, kus tuli idee ja ah, kuis sai see paberile pandud ja kõik kohe läks kuidagi... ludinal. Aino Kallase puhul, kui õrnalt üldistada, siis enamus asju tulidki raskelt. Mõni asi ei jõudnudki kuhugi välja (Ungru krahvi epohhiloov romaan), mõni asi tuli paar aastakümmet hiljem ümber kirjutamisele, mõni asi sai koguni ladumiselt tagasi "kutsutud", nii mõnigi teos lihtsalt leige vastuvõtu (kusjuures olulist rolli mängisid igati subjektiivsed põhjused või inimlikud nõrkushetked), rääkimata kogu sellest juurtetuse teemast. See kõik on niivõrd aktuaalne, et pöörake sellele tähelepanu, see saab olema meie lähitulevik. Sest tõepoolest, Kallase elust suurem osa kulus juurte määramisele, otsimisele. Eestlasega abielludes kaotas ta Soome kodakondsuse, mistõttu jäi paljudeks aastateks kõrvale ka stipendumidest ja auhindadest (olgu, osalt oli siin põhjuseks ka nn saadiku abikaasaks olemine, nö jaanalinnusulgede-skandaal), ainesekski oli tal ju suuresti eestlaste ajalooline saatus. Ja samas kirjutas ta ikkagi soome keeles. Keeruline olukord.

See lõputu tasakaalu otsimine oma füüsiliste ja loominguliste laste vahel, see jäi vist lõpuni Aino Kallase saatust määrama ja mõjutama. 




08 detsember 2018

Nopped

Mõned nopped lugemistest on kiirete päevade vahel ajaloouttu vajunud.

Natasza Goerke "Seal" võiks ehk väikeste mööndustega liigituda reisikirjanduse alla. Poolatar on Nepaalis elanud juba mitukümmend aastat, seega teab, millest kirjutab. Kuidagi... armas oli tema jutustamisstiil. Ma ise ei ole Nepaali veel suutnud enda südame külge köita, aga lugeda oli mõnus ja hea. Ja no Lindepuu nimi tõlkijana ilmselt annab ise juba kvaliteedigarantii.

Järgmised kaks raamatut... njah. 
Esmalt "Lääne tee" Mohsin Hamid. Vastakaid tundeid tekitanud raamat. Loomulikult ei ole pagulastemaatika minu jaoks ja ei meeldi mulle ka see, et seda uksest ja aknast suruma hakatakse. Tekstina oli see siiski võrdlemisi ladus ja loetav, mõned säravad tekstipärlid puhas nauding (kahju, et üles ei märkinud). Lõpuni lugesingi peamiselt selle pärast, lugu ise mind ei puudutanud. Tegelased jäid kuidagi kaugeks, kuigi püüdlikult moodsate sugemetega. Ja need salapärased uksed... no ei olnud minu jaoks. Usteta oleks üldpilt minusuguse lihtsa inimese jaoks palju parem olnud. 

Minusugune konservatiiv poleks Johannes Anyuru "Nad upuvad oma emade pisaratesse" üldse Põhjamaade romaani sarja torganud. Goodreadsi keskkonna lugejad hindavad igatahes romaani kõrgelt, ohtralt kõlab vaimustushüüdeid. Ma jään siis seekord eriarvamusel. Esiteks, düstoopia. Pole minu jaoks. Ka liigne vägivald ja detailsed terroriakti kirjeldused ei pane mind heldima. Nii et ei jäägi eriti midagi järele, millega mind rõõmustada :) 
Pärast seda raamatut hakkab nii mõnigi sellesse sarja skeptiliselt suhtuma. Karuteene, ma ütlen. Tõsi, võin endasuguseid rõõmustada, et järgmiseks on sarjas Anne B. Ragde "Elunautijad".

04 detsember 2018

Raamatukohting

Iga tõeline raamatufanatt teab isegi, et käimas on traditsiooniline iga-aastane raamatunädal, ikka Rahvusraamatukogus. Kestab see tänasest laupäevani, letid on hea lektüüri all lookas, aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda :)
Tahtsin hoopis pühalikult teada anda, et seal on platsis ka minu lemmikkirjastus Petrone Print, kelle letis kolmapäeval-neljapäeval (see on siis 05.-06.12) võib mindki kohata. Manan ette Mae näo ja puha. Kohal olen ilmselt alates kl 13 ja mõned tunnid kindlasti, aga kui väga meeldima hakkab, siis võib-olla õhtuni välja. 
Nii et kellel on kingikotist või isiklikult öökapilt veel "Minu Hiiumaa" puudu, siis sealt saab selle soetada, küllap ka soodsamalt kui raamatupoest. Mae viskab lahkesti oma pookstavid ka sisse. Kui sul on aga raamat olemas, ent ilma autogrammita, siis heldene aeg, võta kaasa ja ikkagi kirjutame sisse (keegi pole ju öelnud, et oma raamatuga raamatulaadale minna ei tohi). Aga võite minuga ka niisama lobisema tulla, ikka ootan :)

P.S. Kui kellelgi on "Minu Hiiumaaga" seoses mingid erisoovid (kohtumiskellaaja või pühenduse osas), siis võib julgesti FB kaudu kontakteeruda ja vaatame, kes ja kas ja kus. 


03 detsember 2018

"Külaline" (PÖFF)

Kuna mul on siin parajasti Egiptimaa vaheetapp, siis leidsin sobilikult PÖFFi põhivõistlusprogrammist egiptlase Hadi El Bagoury filmi "Külaline". Ma ei tea, mis tundega oleksin puhtalt lehelt seda vaadanud, ent pärast "Minu Egiptuse" toimetamist  oli see kui kirss tordil. Minu-sarja raamatud on ju pisi-pisikesed, ülemäära sügavuti pole võimalik kõigi teemadega minna, kuid loomulikult jõudis/jõuab nende kaante vahele veidi kristlust ja islamit, ekstremiste, niqabi kandmise (mitte)vajalikkust jms. Just see erinevate usugruppide ja tõekspidamiste vastandumine saab selles raamatus huvitav olema. 
Ja eilne film oli kantud täpselt neist samadest teemadest. Ohtralt nalja ja lõpuks ka märulit sinnajuurde. Lugu kooriti kinolinal kiht kihi haaval lahti, seega keeruline midagi täpsemalt siinkohal ära rääkida. Üllatavaid pöördeid oli rohkem kui üks :) Kahtlustan, et kõigi detailide olulisusest ehk ei saanudki ma aru. Lisaväärtuseks minu jaoks oli mu temperamentne tumedamat verd naaber, kes nähtavasti konteksti paremini tundis ja sellele häälekalt kaasa elas :))) Tänu temale mõistsin ka mina, kui ekraanil tegelased mõne järjekordse fiaskoga hakkama said või plahvatusohtliku uudispommi kaaslastele edastasid. 

Ja otse loomulikult oli filmis elutoas taustal näha vitriinkapp serviiside ja kristalliga, millest Sandra ka Egiptuse-raamatus kirjutab. 



02 detsember 2018

DreamWorks / Endla

Taevale tänu, et ma eile koju jõudes kohe arvuti ligi ei tormanud ja ühe kuumaga oma emotsioone siia ei toksinud... sellest oleks saanud väegagi hirmus jutt, ma oleksin kasutanud palju vägisõnu ja teinud oma renomeele korvamatut kahju :)

Täna olen ma juba väga zen ja ütlen vaid: mis p... see oli?!

Teatrisse minek lülitus programmi väga viimasel hetkel ja pigem seltskonnaürituse mõttes, seega eeltööd eriti ei teinud. Pileteid oli kahtlaselt palju saada küll... Plaanid olid suured, küla peale jäämine ja i-le täpiks spaad ja värgid ja muu selline kraam. No et kui Pärnu, siis Pärnu :)
Kes etenduse lõppedes esimesena autonina kodu poole keerasid, need olime meie, kiirust ületades kihutasime koju koti peale. Tegelikult lahkus kolmandik meie seltskonnast juba vaheajal, nii et... Nende lahkumise positiivne külg oli, et saime teise vaatuse vaadata esimeses reas ja keskel istudes. Mistõttu nägime Elizabethi (Jekaterina Novosjolova) ehtsaid pisaraid, mis tegid mu kalgi südame härdaks ja seetõttu jätan mõne krõbedama sõna ehk ütlemata. Ka etendusse poogitud veider tantsunumber oli sealt parem jälgida, kuigi ma ei tea, kas ma nii sügavale naiste kleidisaba alla ikka tahtsin vaadata. 

Ma kahtlustan, et materjal on hea (ikkagi Võrõpajev), kuigi kiskus liiga esoteeriliseks ära (lavastas Vihmar). Tüütas veidi samasisulise jutu mämmutamine, mõnikord töötab see võte kenasti, aga no pagan... seekord küll mitte. Suurem osa trupist suutis mängida nii, et... mul ei olnud teatris olemise tunnet. Sorry. Aga võib-olla lavastaja taotleski, et publikul oleks tunne, et üks kamp sai äkki kokku ja otsustas teatrit teha. Ma usun, et kui ma hakkaks oma sõpradega mingit näidendit tegema, siis umbes nii see meiesugustel kujunekski. Õpime teksti pähe, koguneme kujuteldavale lavale, ja siis lihtsalt jaurame seal. Tegelikult me isegi ei jaura seal, vaid vastavalt tekstile on kellelgi pikem monoloog või omavaheline dialoog pidada ja siis nad kuidagi kannavad oma laused ette, teised tuiutavad niisama pealt vaadata. Ja siis me mõtleksime, et oih, äkki on vaatajatel niimoodi igav vaadata, olgu, teeme siis nii, et see on mingi läbu või joomapidu, sest siis on meil põhjust ju klaase käes hoida ja lavaliikumise elavdamiseks oleks uue dringi valamine või kellegi pehmetel jalgadel taarumine. Õudselt põnev!



Kõik oli nii vastikult kunstlik ja ebausutav, et ma näen praegu tulist vaeva, leidmaks midagi head. Olgu, leidsin. Mulle meeldis Meryl (Carita Vaikjärv), ilmselt seepärast, et ma pole Vaikjärve väga kaua laval näinud, aga tema rollilahendamised on alati kuidagi liigutavalt lähedased. Põhimõtteliselt meeldis mulle ka Ago Anderson, kuigi ta mängis umbes sama tüpaaži nagu ta kõigis komöödiates ja telepurgis näidatavates asjades teeb. Lihtsalt, ta oli veenev eile. Bettyt kehastanud Fatme Helge Leevald oli ka okei. Aga mida tegid teised?! Mul ei ole mõtet nende tegusid üles loetlema hakata, sest seda on teised enne mind juba teinud, väga tabavalt, kusjuures. Hilisõhtul kodu poole sõites oli mul ju aega (ja huvi!) guugeldada ja valjusti ette lugeda arvustusi. Põhimõtteliselt võiksin neile kahele alla kirjutada:
- meie selleaastane kutseline teatrikülastaja Alissija http://eksperiment.kinoteater.ee/34-dreamworks/


Teises vaatuses pidu enam ei pandud, aga ega midagi paremaks ka ei läinud. No kui, siis ehk see, et abikaas mul enam magama ei jäänud (esimeses reas otse näitlejate nina all norskama hakata oleks muidugi ka tase olnud). Uinumise raskendamiseks oli lavastaja kolm abimeest kasutusele võtnud: 

1) mingi väga sürr muusikaline number tuli esitamisele, ma ei liialda! Kolm naist laulsid vaheldumisi, lõpuks veel kolmehäälselt (eelpool mainitud Leevald, lisaks Kleer Maibaum-Vihmar ja Carmen Mikiver). Mul on sellest laulust siiamaani kulmud kolmnurkas püsti.

2) matuseliste tantsunumber - see ei olnud laulunumbrist sugugi vähem sürr :) 

3) jah, see kolmas punkt. Kuidas ma nüüd ütlen või kirjeldan seda... Seks roboti ja tõstukiga on meil siin juba moeasi, nüüd siis seksuaalakt... teispoolsusega? Vaimuga? No igatahes kolme kuu eest surnud abikaasaga, eks ole. Sellega, kellega peaosaline ikka vahepeal jutles ja ilmaelu üle arutles. Ja kuigi nad etenduse jooksul kõik jutud said omavahel ilusasti räägitud, siis kokku nad füüsiliselt ei puutunud kordagi, seega oli seksuaalakti kujutamine väga kihvtilt lahendatud ja kogu lavastuse vaat et kõige kandvam stseen. Tõsi, eks see üle võlli pornograafiliseks lõpuks ka keerati, aga kamoon, seda ei saa neile ette heita, sest kui poleks seda pildikest olnud, siis poleks näitlejad sedagi aplausi saanud. Nüüd, ma olen kindel, said nad märksa entusiastlikuma aplausi ja elenevad kaks ja pool tundi piina olid kui peoga pühitud.

Keegi neis arvustustes mainis, et ta hakkas vahepeal igavusest venekeelseid subtiitreid lugema - mina ka, muide :)! Nii et lõppkokkuvõttes võin nentida, et siin oli oma hariv moment ikka olemas vene keele meelde tuletamise näol. 

P.S. Pärnul oli täitsa kobe jõulupuu, mitte nii põnev kui Kärdlas, aga traditsioonilise maitse kena rakendatus igatahes. 

01 detsember 2018

Ma olen paks!

Jälle ma kutsun teid külla, tundub, et see hakkab juba harjumuseks saama :) Jälle teeme ajalugu, sest sellest saab keramaja ajaloo esimene tubaetendus.
Seekord tuleb külla oma saarenurga tüdruk Piret ja lahkab naiste lemmikteemat.

Autor: Piret Eesmaa
Lavastaja: Auri Jürna
Laval: Piret Eesmaa

Mitu korda oled seda lauset kuulnud? Mitu korda ise öelnud? Mis tunne see tegelikult on?

Keegi ei ütle “Ma olen paks!” lihtsalt niisama. Selle lause taga on alati midagi katkist. Sageli on selleks normaalse, intelligentse inimese ülitundlik sotsiaalne närv, mis tajub liigset survet teistele meeldida ja sel eesmärgil teatud moel välja näha. 

Meid ümbritsevad pidevalt õpetused, kuidas alla võtta. Pildid ühtmoodi kehadest, mis teistsugused kehad valeks kuulutavad. Ja nii me veedamegi oma päevi “õige” keha poole püüeldes — trenn, toit, salatrikid, imenipid. Keerutame peegli ees ja otsime riideid, mis “valed” vormid varjaks. Katsetame poose, et “õigem” välja näha. Sest see peaks meid õnnelikuks tegema. “Õige” kehaga oleksime rõõmsad, edukad ja armastatud. Kuid tegelikkuses, oma keha pidevalt kritiseerides ja “valeks” tunnistades me vaid hävitame iseend tükk-haaval, vabatahtlikult. Me lammutame oma Mina, lõigume selle pisikesteks tükkideks ja lahustame need oma ettekujutuses “õigest”. 

Just sellest räägibki lavastus “Ma olen paks!”. See on isiklik lugu sellest, kui katki võib olla üks terve inimene. Naine või mees, noor või vana, XS või XL.

Pilet: 10 € (ainult eelmüügist! Kontakt: Soonlepa karjamõisa leht Fb-s või meili teel soonlepakeskus@gmail.com)

Etendus algab kell 19.00
Etendus toimub Soonlepa karjamõisa keramajas. Kestab umbes 50 minutit.