02 detsember 2018

DreamWorks / Endla

Taevale tänu, et ma eile koju jõudes kohe arvuti ligi ei tormanud ja ühe kuumaga oma emotsioone siia ei toksinud... sellest oleks saanud väegagi hirmus jutt, ma oleksin kasutanud palju vägisõnu ja teinud oma renomeele korvamatut kahju :)

Täna olen ma juba väga zen ja ütlen vaid: mis p... see oli?!

Teatrisse minek lülitus programmi väga viimasel hetkel ja pigem seltskonnaürituse mõttes, seega eeltööd eriti ei teinud. Pileteid oli kahtlaselt palju saada küll... Plaanid olid suured, küla peale jäämine ja i-le täpiks spaad ja värgid ja muu selline kraam. No et kui Pärnu, siis Pärnu :)
Kes etenduse lõppedes esimesena autonina kodu poole keerasid, need olime meie, kiirust ületades kihutasime koju koti peale. Tegelikult lahkus kolmandik meie seltskonnast juba vaheajal, nii et... Nende lahkumise positiivne külg oli, et saime teise vaatuse vaadata esimeses reas ja keskel istudes. Mistõttu nägime Elizabethi (Jekaterina Novosjolova) ehtsaid pisaraid, mis tegid mu kalgi südame härdaks ja seetõttu jätan mõne krõbedama sõna ehk ütlemata. Ka etendusse poogitud veider tantsunumber oli sealt parem jälgida, kuigi ma ei tea, kas ma nii sügavale naiste kleidisaba alla ikka tahtsin vaadata. 

Ma kahtlustan, et materjal on hea (ikkagi Võrõpajev), kuigi kiskus liiga esoteeriliseks ära (lavastas Vihmar). Tüütas veidi samasisulise jutu mämmutamine, mõnikord töötab see võte kenasti, aga no pagan... seekord küll mitte. Suurem osa trupist suutis mängida nii, et... mul ei olnud teatris olemise tunnet. Sorry. Aga võib-olla lavastaja taotleski, et publikul oleks tunne, et üks kamp sai äkki kokku ja otsustas teatrit teha. Ma usun, et kui ma hakkaks oma sõpradega mingit näidendit tegema, siis umbes nii see meiesugustel kujunekski. Õpime teksti pähe, koguneme kujuteldavale lavale, ja siis lihtsalt jaurame seal. Tegelikult me isegi ei jaura seal, vaid vastavalt tekstile on kellelgi pikem monoloog või omavaheline dialoog pidada ja siis nad kuidagi kannavad oma laused ette, teised tuiutavad niisama pealt vaadata. Ja siis me mõtleksime, et oih, äkki on vaatajatel niimoodi igav vaadata, olgu, teeme siis nii, et see on mingi läbu või joomapidu, sest siis on meil põhjust ju klaase käes hoida ja lavaliikumise elavdamiseks oleks uue dringi valamine või kellegi pehmetel jalgadel taarumine. Õudselt põnev!



Kõik oli nii vastikult kunstlik ja ebausutav, et ma näen praegu tulist vaeva, leidmaks midagi head. Olgu, leidsin. Mulle meeldis Meryl (Carita Vaikjärv), ilmselt seepärast, et ma pole Vaikjärve väga kaua laval näinud, aga tema rollilahendamised on alati kuidagi liigutavalt lähedased. Põhimõtteliselt meeldis mulle ka Ago Anderson, kuigi ta mängis umbes sama tüpaaži nagu ta kõigis komöödiates ja telepurgis näidatavates asjades teeb. Lihtsalt, ta oli veenev eile. Bettyt kehastanud Fatme Helge Leevald oli ka okei. Aga mida tegid teised?! Mul ei ole mõtet nende tegusid üles loetlema hakata, sest seda on teised enne mind juba teinud, väga tabavalt, kusjuures. Hilisõhtul kodu poole sõites oli mul ju aega (ja huvi!) guugeldada ja valjusti ette lugeda arvustusi. Põhimõtteliselt võiksin neile kahele alla kirjutada:
- meie selleaastane kutseline teatrikülastaja Alissija http://eksperiment.kinoteater.ee/34-dreamworks/


Teises vaatuses pidu enam ei pandud, aga ega midagi paremaks ka ei läinud. No kui, siis ehk see, et abikaas mul enam magama ei jäänud (esimeses reas otse näitlejate nina all norskama hakata oleks muidugi ka tase olnud). Uinumise raskendamiseks oli lavastaja kolm abimeest kasutusele võtnud: 

1) mingi väga sürr muusikaline number tuli esitamisele, ma ei liialda! Kolm naist laulsid vaheldumisi, lõpuks veel kolmehäälselt (eelpool mainitud Leevald, lisaks Kleer Maibaum-Vihmar ja Carmen Mikiver). Mul on sellest laulust siiamaani kulmud kolmnurkas püsti.

2) matuseliste tantsunumber - see ei olnud laulunumbrist sugugi vähem sürr :) 

3) jah, see kolmas punkt. Kuidas ma nüüd ütlen või kirjeldan seda... Seks roboti ja tõstukiga on meil siin juba moeasi, nüüd siis seksuaalakt... teispoolsusega? Vaimuga? No igatahes kolme kuu eest surnud abikaasaga, eks ole. Sellega, kellega peaosaline ikka vahepeal jutles ja ilmaelu üle arutles. Ja kuigi nad etenduse jooksul kõik jutud said omavahel ilusasti räägitud, siis kokku nad füüsiliselt ei puutunud kordagi, seega oli seksuaalakti kujutamine väga kihvtilt lahendatud ja kogu lavastuse vaat et kõige kandvam stseen. Tõsi, eks see üle võlli pornograafiliseks lõpuks ka keerati, aga kamoon, seda ei saa neile ette heita, sest kui poleks seda pildikest olnud, siis poleks näitlejad sedagi aplausi saanud. Nüüd, ma olen kindel, said nad märksa entusiastlikuma aplausi ja elenevad kaks ja pool tundi piina olid kui peoga pühitud.

Keegi neis arvustustes mainis, et ta hakkas vahepeal igavusest venekeelseid subtiitreid lugema - mina ka, muide :)! Nii et lõppkokkuvõttes võin nentida, et siin oli oma hariv moment ikka olemas vene keele meelde tuletamise näol. 

P.S. Pärnul oli täitsa kobe jõulupuu, mitte nii põnev kui Kärdlas, aga traditsioonilise maitse kena rakendatus igatahes. 

2 kommentaari:

  1. Õige, tuhat korda õige! Lugesin arvustuse läbi, isegi kaks korda ja ega minu mõtted neist erinegi. Ometi olen endiselt jahmunud, et selline taies üldse lavaküpseks tunnistati. Mina, kes ma lausa jumaldan teatrit ning olen ikka jälle suuteline vaimustuma, ei leidnud peaaegu midagi, mis hinge kosutaks ja puudutaks...
    Tänan minu blogile viitamast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selliste äärmuslikke tundeid tekitanud lavastuste puhul on alati põnev leida teiste arvamusi, sest esimese hooga hakkad ju ikka ennast süüdistama :)

      Kustuta