10 jaanuar 2019

"Elunautijad" Anne B. Ragde


Mida ma siis nüüd ütlema pean? Ei oskagi midagi nagu kosta. Kuna ma sain end mõne päeva eest LV grupis juba välja elada, siis need kõige ropumad ja vängemad sõnad jäävad täna tulemata :) Veelgi keerulisem on, et kuidas seda raamatut Goodreadsis hinnata, sest selle raamatu tuumani ei ole võimalik jõuda, kentsakad lausekonstruktsioonid on kõikjal müürina ees. Äkki Ragde kirjutabki niimoodi? On kogu aeg kirjutanud, lihtsalt tõlkija-toimetaja tandem tegi esimeste osade puhul head tööd? Sest kas meile meenub Lumetilt mõnd halba tõlget? Ei meenu, eks ole. Tjah, see igavene dilemma tõlkeraamatute puhul, et mida me siis hindame lõppude lõpuks, sisu on ju keele ja stiiliga alati nii tihedalt seotud. Võib ju öelda, et üks Neshovi-saaga puha, ikkagi viies raamat juba (on ka või, need on nii pika vahega eesti keeles ilmunud, et esimene ots ei taha enam meeleski püsida).  Teadupärast ei ole mul kombeks raamatute sisu siin blogis ümber jutustada, ent esimest korda tunnen, et oleks pidanud ikka eelmistel kordadel mõned märksõnad kirja panema. Ilmselt olin sedavõrd Lumeti tõlke lummuses ja sisu meeles pidamine ei tundunud enam oluline. Lugedes hakkab siiski eelnev meenuma.

Neljanda osa puhul leian oma blogist juba natuke nurinat, olin selle tänaseks unustanud. Nojah, samad asjad häirivad mind ka viienda osa puhul. Vaat kui oluline on oskus õigel ajal lõpetada (oli ju algselt jutt triloogiast, nüüd on siis hakatud kummi venitama, aga see sindrinahk venib ju niimoodi välja). Muidu tegelased on endiselt värvikad ja võiksid materjali anda küll: ikka need Erlend ja Raasuke Kopenhaagenis oma seebikat meenutava vahmiiliga, Margido ja Torunn matuseäri ajamas (see teema paelus mind esimestes osades kõige enam, aga kas ma olen ainus, kellele tundub, et siin on Ragde nüüd üritanud šokivõtet kasutada? Surmajuhtumid on kõik kuidagi väga... äärmuslikeks muutunud... hällisurm, mitmekümne noahoobiga vennatapp, liiklusõnnetuses eraldunud jäsemetaga laip jne. Saan aru, et elu on selline, ent praegu jääb mulje nagu seal väikeses asulas ühtegi vanadus- või haiguse tagajärjel surma ei olegi :) ), Tormodi vanadekodu argipäev (peagi meiegi tulevik - umbkeelsed sisserännanud hooldajad) jne.  Sooh, nüüd on need märksõnad kirjas, nii et kui sellel triloogial peaks mõne aasta pärast ka kuues osa ilmuma, siis ma tean, mis siin viienas sündis :) Ma tegin enda arvates nalja, aga kui mu isetekkeline norra keele oskus päris puusse ei pannud, siis ta kurivaim alustaski 2017. aastal kuuenda osa kirjutamist. Oh heldus...

Hea küll, kui juba märksõnadeks läks, siis panen kirja ka, mis mind siin keele poolelt häiris:

- permanentselt harjumatu komakasutus (ja seda ütlen mina, kes ma jumaldan pikki lohisevaid lauseid ja komadega mängimist), siin oli päris palju kohti, kus mulle tundus, et oleks tulnud uue lausega alustada, mitte toppida juba 15. komapoissi ja aina jätkata ja jätkata ja jätkata... kahjuks ei ole ma keeleinimene, seega ei oska õigetes terminites kirjeldada;
Toon siia näiteks ÜHE (sic!) lause:

"Aga nüüd tundis ta valu küünarnukis, ta toetas käe kõrval seisvale lauale, lasi käel puhata ajakirjal, mille kaanel ilutses sõjalennuk, seda tüüpi lennukeid pidi Norra ostma terve armaada, juhuks kui venelased peaks tulema ja ilmselt nad tulevadki, ta kõhutunne ütles seda, ta oli lugenud artiklit lennukitest kaks korda, mõtles, kui hea see oli, et Norra neid ostis ja hea, et ameeriklased neid tootsid, talle meeldisid ameeriklased, pärast sõda tulid just nemad välja Marshalli plaaniga, ta oli George Marshallist lugenud, sellest, et venelased ei tahtnud tookord plaanis osaleda, ei tahtnud osaleda Euroopa rahalises abistamises, ilmselt nii see algaski, mõtles ta, kõik see jant Ameerika ja Nõukogude Venemaa või Nõukogude Liidu vahel, see, et nad ei tahtnud Euroopat aidata, oli väga kurb, kuna vene sõjavangid olid kõigi norralaste südameid puudutanud,  sõja ajal suri Norra pinnal rohkem vene sõjavange kui norralasi, ta oli sellele tihti mõelnud, sellele, et Norra sai pea kolm miljardit ameeriklastelt pärast sõda ja ei ühtegi ööri Venemaalt, kuigi norralased tegid ei tea mida kõike veel nende vaeste nälginud vangide heaks."
Ma mõistan, et vahel kasutatakse sellist ühes jorus tulistamist stiilivõttena, ent siin ei paistnud see sedamoodi olevat. Võib-olla ma eksin, vabandust siis.

- ühtset stiili ei olnud paljudes lausetes suudetud hoida, korduvad ebakõlad sellega seoses;

- nii loomingulist küsimärgi kasutamist ei ole ma ammu näinud. Leidus nii ülearust kasutamist kui puudumist seal, kus see oleks pidanud olema;

- nime ja asesõna kasutamine ajas mitmelgi korral mul aju lühisesse. Kui laused on niigi pikad ja/või ebaloogiliselt komadega liigendatud, siis kahe tegelase puhul korduvalt ja korduvalt "ta" kirjutada tekitab ikka mõnuga segadust. Noh, eks siis tuli lõik lihtsalt uuesti üle lugeda;

- see on küll pigem vist maitse asi, ent mind veidi häiris (kui ma ei eksi, esines seda kahel korral) sõna "sitaks" kasutamine. Ilmselt ei sobitunud see sarja eelmiste osade tõlgetega, kuidagi alateadlikult hakkas vastu;

Oeh, neid silumist vajavaid kohti leidus veel mitmesuguseid, ent ma pole neid ära märgistanud ja ega osad neist kontekstita oleks ka arusaadavad. Lihtsalt, vahel lipsas mõni sõna või väljend või kujund sisse, mis ümbritseva suhtes arusaamatuks jäi ja pikemat juurdlemist minult nõudis. 

Sõnaga, karm kogemus...

Täiendatud:
Ühe uue sõna leidsin ka, mis täiesti eksisteerib, aga ma pole tõepoolest kunagi kuulnud ega kasutanud - "jalguotsis", ehk siis tähenduses "jalutsis". 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar