14 aprill 2019

"Cabo de Gata" Eugen Ruge


Ega ma salga, et võtsin selle ette tänu hiljuti loetud raamatule "Kahaneva valguse aegu". Käekiri on sama võrratu, mingi kummaliselt rahustav ja muinasjutuline jutustamisoskus, mida Ruge nii hästi oskab. Suurt lugu siit ei leia, pigem on see omamoodi... jah, mis see siis on õigupoolest? Sisu poolest oleks see just kui sisekaemuslik eelmäng suurele romaanile, mida Ruge Andaluusiasse kirjutama läheb. Tegelikult kirjutas ta "Cabo de Gata" (saksa k 2013?) vist siiski pärast "Kahaneva valguse aegu" (saksa k 2011?) ilmumist ja suurt edu... Meil eesti keeles ilmus aga esimesena just "Cabo de Gata" ja nüüd hiljuti siis see tema suurteos. Jeerum, kui keeruline jutt tuli, aga... no sõnaga, susser-vusser, millest need, kes mõlemat raamatut lugenud saavad aru, teiste ees vabandan südamest :)

Ma mäletan, et "Kahanevat valgust..." lugedes ütlesin kodus (see raamat käis meie mõlema öökapilt läbi (mida meil endiselt ei ole:))), et kuigi kogu raamat oli väga tugev, siis kõige nõrgemaks jäi mulle Alexandri tegelaskuju, ja ometi tundus, et autorile endale oli too just kõige südamelähedasem ja ma avaldasin arvamust, et see veider ja poolik ja segaduses Alexander on ilmselt autor ise. Nii ilmselt ongi, nau ma nüüd aru saan, sest Eugen Ruge "hüppas" tõepoolest ise ka minema, naiste-lastega olid temalgi segased suhted ja vähidiagnoosi sai ta samuti. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar