Istu mu pingile, kiika mu aknasse

Tallinn, miks sa loomi ei armasta?

2012-01-24T19:17:00.003+02:00

Nüüd siis on hirmus uudis pealinna vallutavatest rottidest ületamas mitmendat päeva uudisekünnist. Tegelikult on nad ju päris armsad, ja ikkagi loomad!
End mõnusalt tundvad rotid ei ole muidugi midagi erakordselt uut - on nad ju teisigi linnu hõivanud. New York vist on nendega kimpus olnud, mõni linn kindlasti veel.
Aga mulle meenuvad kohe mullused Nizza rotid, kes võitsid mu südame hoobilt. Sealsed rotid polnud sugugi rumalad - nad valisid elupaigaks parima võimaliku koha linnas. Loomulikult oli selleks kindlusemägi ühes imeilusa vaatega pikale rannapromenaadile ja jahisadamale, õitsvate hiidkaktuste ja pideva meelelahutusprogrammiga. Kui veel mainida öörahu, tingituna suletud väravatest, millest võiks lõputult rääkida, siis mida sa hing veel ihkad!? Rottidel oli sõna otseses mõttes pidu koduõuel, sest piknikupidajaid, kes baguette´ide ja muu hüva kraami jääke prügikasti poetasid, liikus lademetes mäelt läbi.
Muide, need rotid olid lisaks erilisele taiplikkusele ka osavad akrobaadid - mängleva kergusega nautisid nad, jalutuskäik oleks nende võimete ilmne alahindamine, nad suisa vudisid jooksujalu põõsastes. Ja jällegi ma eksin, mitte põõsastikus, vaid põõsasteL, otse okstel. Põõsad liikusid, kahisesid, ragisesid, sõnaga - elasid. Võimsad rotid, ma ütlen.
Tallinlased tundku parem uhkust, et nende elupaiga on heaks kiitnud koguni rotid ise! Toitke ja hoidke neid siis ometi!

Kuskil on alati keegi....

2012-01-20T20:16:00.003+02:00

..., kellel on samad mured.
Ma olen viimase aasta jooksul eriti palju kurtnud ja vingunud. No näiteks mänguasjade üle, sest neid aina koguneb, nad on just kui ühe vitsaga löödud ja mis peamine, nad ei kesta kauem kui esimene tund või paar.
Ja siis ma mõtlen, et mis ma vingun - need on ometigi mänguasjad, asjad, mis meeldivad sellele, kellele need kingiti! Cool!
Ja siis olen mina - see, kes järgmisel päeval korjab kokku tükke, mis on purunenud, mis enam ei tööta, mis enam ei toimi, millel on mingi puudus.
Barbied, kes on lootusetult vigastatud.
Juuksehoidjad, mis ei hoia juukseid kinni või on pudenenud umbes-täpselt 5 tükiks.
Kingad, mis on pooleks.
Vildikad, mis juba esimesel õhtul loobuvad ühtlast ja kindlat värvi joont paberile tekitamast.
Mänguasjad, mis röögivad ebanormaalselt valjusti.
Mingid nukuriided, mis hargnevad ja millest jäävad järele niidiribalad.
Lõpuks on kodus hunnikus värvilist, läikivat plasti, mis on algselt mõeldud millekski, mille ma unustan lähima paari tunni jooksul. Mul on prügi, lademetes prügi, mis näib igas mõttes utoopiline. Mul on kahju endast, sest ma lihtsalt viin kotitäie prügi prügikasti. Mul on kahju neist, kes avasid oma rahakoti ja käisid välja hulga raha, kuid mille eest?
Tjah, juuresolev raamat ei kätkenud endas lugusid katkistest leludest, kuid nende sisutu olemus ja kahtlase väärtusega otstarve olid umbes samast kategooriast nagu need ühekordseks pruukimiseks mõeldud plastasjad.
Ma eelistaks, ausalt öeldes, et asju oleks vähem, palju vähem! Ja samas võiks neil olla mingigi väärtus, eelkõige ajalise kestvuse osas.
Vahel ma mõtlen, kas ja kui palju on mulle näiteks Juku poodi sisse astudes jäänud ette puust mänguasju... Kas on? Vist mitte... Pean tunnistama, et Taanis on neid oluliselt rohkem. Jah, neil on veidi krõbedam hind, aga nad kestavad. Mulle meeldib, et Jakobi õed on korduvalt eelistanud selliste kinkimist - need on tänini terved ja funktsioneerivad, neil on otstarve. Jumalik!
Ma eelistaks iga kell vähem asju, ent pikema kasutusajaga.
See oli see, mis eelkõige mulle Ameerika 3 meelde jäi. Muidugi oli seal palju muudki, aga just see, mänguasjade mõttetus, riivas silma ja kõrva.
Tegin hiljuti sellekohase teemapüstituse ja...tulemus oli hämmastav... probleem oli minu peas, teiste jaoks ei olnud muret. Peaasi, et oli asju, oli kinke, oli nimetuste arv - kestvus, see nagu ei lugenudki.
Ma tajun taas, et olen ufo:) Miks see mind ei üllata?
Tegelikult olid mänguasjad vaid imepisike osa sellest raamatust, seal oli palju enam, aga hetkel aktuaalne oli just see osa. Sest ma olen sellest NII palju rääkinud, kurtidele kõrvadele....

Lugu sellest kuidas presidendiproua mind solvas

2012-01-17T19:08:00.003+02:00

Oli hele ja päikseline päev, selline ilusakene, ja mina elasin kusagil poolel teel Parika raba juurde. Mul olid heledad laudpõrandad, päikest ja rõõmu täis.
Ja siis helises uksekell, aga ega mina teadnud midagi karta - jooksin ikka avama.
Etskae, naabrimeest! Hingeldades ja puhkides teatas, et täna tuleb Efka külla, käib kohe kõik ümberkaudsed majad ühe soojaga läbi. Tont seda teab, milleks seda tarvis pidi olema, aga igatahes selline oli plaan ja ei taibanud nagu vastu ka vaielda.
Jooksuga kööki ja vaaritama. Ei tea miks, aga ilma pikemalt mõtlemata hakkasin midagi ühepajatoidu sarnast tegema. Jumalast südamest tegin ja ise olin eriti happy sealjuures.
Selline kümnesse täistabamuse tunne oli. Et vot täna tuleb hea ja õige asi ja vat kus nüüd ma alles teen:)
Nojah, siis ta tuli, ise oli selline armsake ja kenake ja mulle ikka veel tundus, et kõik sujub maru hästi.
Ja kui siis hakkas pihta!
"Sina ja köögis?!"
"Kas sa ise koorisid kartulid?"
"Mis sa need porgandid puhastasid ka ise või? Päris ise?"
Igat asja uuris ja vaagis ja osatas. Mina ei näinud nagu midagi imelikku, mis talle sobimatu oleks võinud näida.
"Sa ei näe küll selline välja, et sa kaalikaid oskaks puhastada! Raudselt ema tegi."
Midagi vaatas ta ka elamises ringi, aga ikka nokkis iga asja kallal ja usutles üle, mitte kiitvalt!, vaid kahtlustavalt ja õelalt, et kas ma ikka ise olen teinud. Arumaisaand, mis tal just sel päeval viga oli.
Igatahes, oli mul kõik see aeg suu vett täis ja ma ei osanud musta ega valget talle vastata, isegi mitte kuidagi end õigustada ja teda veenda, et ma jumala eest tegin KÕIK ise oma pisikeste valgete käekestega!
Ma olin hommikul ärgates veel südamepõhjani nördinud ja mul oli pärast pool päeva tunne nagu peaksin end kuidagi ikka veel tõestama ja teda veenma, et ma ikka kõik tõepoolest ise olin teinud.

Mulle meenus see paari päeva tagune unenägu täna nähtavasti seoses veebis silmatud uudisnupukesega, kus esileedi väisas konkursi tiitliga pärjatud kodu(sid).Võib-olla mõni neist perenaistest närveldas enne tähtsat külalist sedavõrd, et see jõudis minu unedesse:))))

Ajapuuduse all kannatajatele

2012-01-09T11:39:00.003+02:00

Ükski asi ei ole nii pikk kui jumalateenistused ja halvad teatrietendused. Kui sulle teinekord tundub, et elu lendab liiga kiiresti, mine kirikusse või teatrisse. Siis jääb aeg seisma, siis paistab sulle, et kell käib valesti, siis peavad paika Strindbergi sõnad "Rajuilmas": Elu on lühike, aga see võib olla pikk, kui ta veel kestab.
Ingmar Bergman "Laterna magica"

Alati...

2012-01-07T22:53:00.001+02:00

...on talv seal ilusam, kus meid ei ole:)
Lumi on valgem ja säravam seal, kus meid ole...
Elagu naabervallad ja nende vahvad asukad!

Paha tuju peletamise saade

2012-01-05T20:02:00.006+02:00

Tänane "Õhtusöök viiele" oli midagi nii head, meie telemaastikul nii harvaesinevat, haiget, lõbusat, aga vist ka elulist... Tegemist on ilmselgelt saatega, mille võiks mõnel kehvemal päeval välja otsida ja üle vaadata. Lihtsalt enese kiireks laadimiseks.
Kuigi ma eelistaksin seda rõdu-osa täispikkuses näha:) Karta on, et häid hetki on välja jäetud.
Ja muidugi lõpuks ometi üks "normaalne" inimene - Margret võitis mu südame! Ja te teate küll, millega;) Vihjeks olgu öeldud, et hiidkrevetid on vaid osaliselt õige vastus. Ka peedisupp on lähedale, ent ometi ei ole see veel kõik.
Tubli tüdruk!
foto: Indrek Kraus (TV3)

Pärast neid ei ole miski enam endine

2012-01-05T15:00:00.004+02:00

Meid mõjutavad paljud inimesed ja asjad ning selle pagasiga tuleb siis edasi astuda, tahes või tahtmata. Läinud aasta lisas raamatute näol mõndagi juurde. Kõiki raamatuid ei hakka eraldi välja tooma, näpuga pealt saja neid oli. Mõni neist ammugi unustatud, mõni aga südame sunnil ka korduvalt üle loetud. Kesises saagis on kahtlemata süüdi aasta viimased kuud, mis lugemise praktiliselt ära nullinud.

-Herbjorg Wassmo Dina raamat. [triloogia 1. raamat]
-Herbjorg Wassmo, Õnne poeg. [triloogia 2. raamat]
-Herbjorg Wassmo, Dina pärandus. [triloogia 3. raamat]
-Herbjorg Wassmo Marraskil taevas
-Herbjorg Wassmo, Hääletu ruum
-Herbjorg Wassmo, Pimeda klaasverandaga maja
-Indrek Koff, Eestluse elujõust
-Jaak Jõerüüt, Muutlik
-Karl Bjarnhof, Tähed kahvatuvad
-Anne B. Ragde, Öine soov
-Anne B. Ragde, Rohelised aasad
-Anne B. Ragde, Berliini paplid
-Anne B. Ragde, Erakvähid
-John Fowles, Liblikapüüdja
-Toni Morrison, Armas
-Riikka Pulkkinen, Piir
-Riikka Pulkkinen, Tõde
-Naine Berliinis
-Heljo Mänd, Elu roheline hääl
-Linn Ullmann, Õnnistatud laps
-Stig Claesson, Sina maga, mina pesen nõud
-Jaan Kross, Kallid kaasteelised I-II

Suurim tänu aga neile, kes, otse või kaude, on osanud väärt lugemist soovitada!
Need siin on just need raamatud, mida julgeks ka ise teistele lugemiseks välja pakkuda.

Soojad soovitused

2012-01-05T10:48:00.002+02:00

Kuna on mitmelt poolt kuulda kõiksugu apsakatest seoses rahvaloenduse küsimustikku sattuvate veidrustega, siis kahtlustan ma, et need ankeeditäitjad on end Lotteks joonud. Mis võib täiesti vabalt juhtuda, sest ankeet on tõsiselt pikk, rääkimata kogu süsteemi aeglasest toimimisest.
Ent jamaks lähebki, kui nüüd jõuda suguluse määramiseni. Kui Mael oleks kolme mehega seitse last, näiteks, siis kiiluks ketas raudselt kinni. Õnn, et ma oluliselt lihtsamalt pääsen. Vastasel juhul võinuks tõepoolest lõpuks ilmneda, et "... su ema on su õde, kuid sa ise ei tea..." vms, mis kuuldavasti nii mitmelgi on juhtunud. Kaval värk, valvsust ei tohi hetkekski kaotada!
Üsna haiged küsimused igatahes. Ma usun, et mu suhtumine sellesse loendusse oli enne küsimustega tutvumist tunduvalt positiivsem...

Algused

2012-01-02T17:16:00.003+02:00

Aasta, ikka see va 2012, on üle ootuste hästi alanud. Eriti arvestades, et lapsesuu ei valeta. Oletatavasti...
Kui ühel õhtul saadetakse sind magama, lausudes: "Head ööd, minu ilus ja armas ja mitte-paks(?) emme! Ja noor ja sile ka!"
No mis sa oskad öelda selle peale, suu on vett täis.
Ja järgmisel päeval võlud enese teadmata arsti ukse taga ära meesterahva, nii umbestäpselt kaheaastase, kes esmalt vaatab Pätut: "Tüdluk...". Seejärel rändab pilk ülespoole: "Tädi...Oi, ilus!"
On jah, ilus algus veelgi ilusamale aastale!

Iseasi, kas algus uuele tööaastale ka sama ilus saab olema. Stressipügalad kerkivad jõudsasti.

Mõttetult mõtekas päev

2012-01-01T16:51:00.008+02:00

01. jaanuar on alati selline... kahepaikne päev, pigemini eriliselt sisutu.Seda muidugi juhul, kui olla vinks-vonks terve ja aldis kõigile eelmise päeva ja ööga seotud ahvatlustele.
Tõbisena on see iseenesest päev nagu iga teine, ehk kuidagi väga vaikne ja väljasurnud. Terviserajale liiguvad vaid sundolukorras olevad tüübid, näiteks jalgu risti hoidvate penide omanikud ja titekärude lükkajad.
Mis kokkuvõttes tähendab, et päev on ideaalne omadega rappa minekuks!

See "hallituskord" peaks muide tähistama meie selletalvist lumerekordit...Pole paha!

Väike nostalgialaks kulub ka alati marjaks ära. Et mida seltsimehed soovivad - on pakkuda nii A-76 kui ka A-93.

PS Jäin mõtlema, et kui aasta esimest päeva alustada kohe blogimisega, et kas siis on oodata erakordselt palju sissekandeid alanud aastal või ehk vastupidi...

2011-12-31T20:03:00.003+02:00

Külalised, teid on mitmesuguseid...
On neid, kes jätavad endast selge märgi.
On neid, kes käivad, kuid ei taha avalikult sõna võtta, kes vahel end puudutatuna tundes jätavad pisikese sõnumi postkasti.
On ka neid, kes külastavad, kuid omapoolse kommentaari ütlevad silmast silma kokku saades.
On neid, kes ei ütle kunagi midagi, aga tulevad ometigi üha uuesti ja uuesti, järjepidevalt.
On juhuslikke sisse piilujaid, samavõrd teretulnud teiegi!

Ma soovin teile, kulla läbiastujad, meeleolukat aastavahetust!
Aga ennekõike kõike paremat uueks aastaks!
Et te ei unustaks unistada, mida suuremalt ja võimsamalt, seda parem!
Et te ei kaotaks lootust ja usku nende täitumisse!
Et teil jätkuks kannatust oma soovide elluviimiseks!
Et te ei unustaks kõige selle keskel iseennast!
HEAD UUT AASTAT!

2011.a. resümee

2011-12-30T09:32:00.006+02:00

Kokkuvõtete tegemise aeg on märkamatult kätte jõudnud ning üleüldse võib selle segasevõitu ja omal moel kummalise aasta peagi lukku panna. Ja nagu ma märkan, on seda lukkupanekut oluliselt lihtsam teha, kui libistada pilguga kiirelt üle blogi - tekib õigustatud küsimus, kuidas siis varem sai kokkuvõtteid teha:) Mälu on nähtavasti üsna selektiivne ja heitlik oma tujukuses.
Näiteks ei mäletanud ma enam, et aasta alguses nii usinasti norra kirjandusega olen tutvust teinud - oli see eelaimdus sügisestest sündmustest?
Näiteks olin ka unustanud, et siia eksib igasugust rahvast - ka neid, kes haaravad virtuaalsesse õhku visatud sõna ja selle igaveseks ajaks, piltlikult öeldes, kivisse raiuvad. Et peaks nagu oma sõnu hoolikamalt kaaluma, või mis.
Unustanud olen ma ka oma kriitilise meele... tagasivaade ehmatas ennastki, kuigi-kuigi, ma usun endiselt, et olen leebe kui suvine tuuleiil.
Mõnusaks meenutuseks, taas üllatavaks, olid üksikud lumised pildid. Võib ju kiruda lumekoristust ja külma, ent ilusaid pilte annab see oluliselt enam kui praegune hall kaamos.
Suvised eredad hetked on mul endiselt meeles.
Ja sügisest ärme parem räägi...
Kõige valusam meenutus on muidugi see nn viisaastakuplaan:))) Oleks teadnud, et elu napp paar nädalat hiljem selliseid uperpalle tegema hakkab, ei oleks muidugi veksleid välja käima hakanud. Häbiväärses seisus on see antud hetkel paraku. "Väikeste" mööndustega võiks ju üksikute punktide täitmist arvesse võtta...No majas, kus ei leidu sukavardaid ega heegelnõelu, on suur asi juba ebardliku päkapiku valmistaminegi (kui mu mälu mind ei peta, oli mu listis õnnis lubadus sokki vms kududa, ehk koguni mingi ristpistes padja taoline nutsakas valmis treida). Või siis olin kõva lubaja hüppenööri ostmises-kasutamises. Hetkeseisuga hüppenööri küll ei ole, kuid see-eest on hula-rõngas, mis headel päevadel suisa kasutamist leidnud on:) Asi seegi, kas pole? Ja muidugi oli seal nimekirjas asju, mida ei saakski robinal ja ühekorraga täita, küllap neist nii mõnigi vaikselt ja aegamööda täitub.
Aga nagu ka varasemate lõppenud aastate puhul, ei saa seekordki mööda peamisest - otsakorral olev aasta on toonud mu ellu mitmedki vahvad inimesed ühes veelgi vahvamate õppetundidega. Tarkust, kuigi ikka veel kasinalt, on see 2011 toonud siiski omajagu.

Ent blogi kiiresti läbi kerides tuli üllatusena, et siin ei ole kajastatud neid kõige tähtsamaid emotsioone, ju ikka neid kirjutamisega seonduvaid. Usutavasti on nood eredamad läbielamised jäänud mällu blogitagi. Kusjuures ongi:)

Kuumal rõdul lamamistoolis tehtud parandused.

Esialgne ahastus kaanekujunduse pärast (ajab praegu naermagi!)

Hilisemad, kahtlemata üllatavad, arvamusavaldused. Mida on põhjust lõppkokkuvõttes komplimendina võtta.

Aga ennekõike näriv tühjus vahepealse tubli neljakuulise pausi tõttu. Viimane saab vast pisutki leevendust tänu lõpututele haigustele - pole halba ilma heata.
Jne, jne.

Mõeldes eelnevale, teisalt ka kindlasti tulevale, ununevad vastu akent tantsivad vihmapiisad.

Patrick

2011-12-26T13:55:00.002+02:00

On aasta ilusaim päev, tõsiselt.
Ma magasin rekordilise une, kui veidi, aga ainult veidi liialdada!, siis magasin pea 9-ni. Ma mõtlesin eile palju sellele, et päevad hakkavad aegamööda pikenema ja valgust hakkab enam olema, ja just selline vaatepilt mind täna hommikul ootaski - tavalisest enam valgust. Natuke kardina vahelt ja teine sutsuke trepi juurest...
See, et alla minnes ei olnud kohvilõhna tunda, tundus esmapilgul kõrvaline mure olevat. Kui aga ei olnud ka võimalik seda tegema hakata, oli mure hetkeks, aga vaid üheks eriti lühikeseks hetkeks, suurim mure.
Seejärel saabus vaikus ja rahu. See, mida nii harva ja üsna jaopärast antakse. Ainult küliti olevad männid ja tuuleiilid korstnas - enneolematu iluhetk mu kõrvadele! Lisaks rõõm, et elektriga koos oli kadunud ka wifi - kas saab veel paremat olla?! Olgu, ainus mure oli kohv, aga ma elasin selle üle - lugesin hoopis akna all ja endiselt jõulise tormimüha taustal Jaan Krossi "Kallid kaasteelised".
Ja enim rõõmustan ma muidugi selle üle, et seekordne torm on nimetatud Patrickuks... Jah, ma tean, et mehenimesid on ennegi pandud tormidele, küllap pannakse ka tulevikus, ent ikka tundub, et neid on olnud häbiväärselt napilt. Seepärast tänane, või ka osalt eilne, Patrick rõõmustab mind eriti.
Elagu Patrick!

PS Kes tahab minuga eriti ühel lainel olla, see võib rahumeeli kuulata päev otsa Katie Meluat ja lugeda ja kirjutada ja tunda end üldse ülepea hästi ja mõnusalt.

Mõnusat pühade jätku ja palju õnne meile, kes me homme tööle ei lähe:)!

Aus Valetaja

2011-12-20T16:00:00.002+02:00

Helga Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised" oli üle mitme aja üks elulugu, kuigi püütud serveerida mälestustena. Mis enamasti teeb sama välja, ehk veidi kultuursemalt mõjub vaid. Ent kas see ongi oluline?

Miks autor end aga valetajaks nimetab, jääb selgusetuks. Iseenesest ei saa ükski looming ealeski puhas tõde olla. Tõde võib olla, ent ei pruugi!, numbrites, mis raamatupidaja ritta laob, mõnikord teaduslikes tekstides... Isegi autobiograafias on lõpuks ikkagi vaid autori nägemus endast, sekka aja poolt toime pandud hävitustööd ning mälu vimkasid. Antud juhul, mõistan ma, ajab autor taga ka oma ilukirjanduslikku loomingusse sisse lipsanud ebatäpsusi. Kusjuures see on muidugi põnev lugeda, kuid ei kahanda ega tõsta varasema loomingu väärtust. Sest Adelsö metsa taolisi juhtumeid on nähtavasti meil kõigil, me ei pruugi neid tahtlikult tekitada või tõde varjata, ennemini me lihtsalt enamus juhtudel ei taba enam hilisemas elus seda tõde ära. Inimlik, kas pole?

Mis mulle eriti aga lugedes silma hakkas ja sümpaatselt mõjus, oli tema nö tabuteemade käsitlus, nõtke avameelsususega ja samas labaseks minemata. Sama põlvkonna, ent Nõukogude okupatsiooni all olnud kodumaal elavate kirjanike autobiograafiates ei leia seda pea kunagi. See periood oleks kui kääridega lõigatult välja jäetud. Ehk just seetõttu on ka nende noorsooraamatud jäänud veidike mannetuks? Helga Nõu on aga varateismelisest täiskasvanuks küpsemise lahti kirjutanud nii omaenese elus kui ka noortele mõeldud raamatutes.

Ja Ennust, no Ennust ärme üldse räägi:) Loomulikult eeldan ma siin ilukirjanduslikke liialdusi ning teisalt ehk mõningaid rääkimata jätmisi, kuid laias laastus leiab siiski rohkesti tragikoomilisi ülestähendusi. Tõsi, mõnes kohas ajas mul vererõhu kõrgeks küll, sest no kuulge, kui mees hakkab otsustama, ja seda veel korduvalt!, mis kuupäevadel oleks vaja ära sünnitada, sest kord on kellegi pulmad, teinekord jällegi sünnipäev, ja siis on ju veel olemas leinapäev või hoopis EV sünnipäev (et võtab hilisemas elus lapse sünnipäevalt tähelepanu ära, või oli see vastupidi)....Brrrrrrr! Ma oleksin autori asemel selle riitsinusõli, muide ilma süümepiinadeta!, kallanud Ennule endale sisse või vähemasti toidu sisse sokutanud:) Raudsed närvid sel naisel, ma ütlen!

Ja kui nüüd liiga kiitvaks jutt läks (sest mulle tegelikult ju ka meeldis see raamat!), siis häiriva asjaoluna võiks välja tuua kuskil raamatu lõpuosas selle äravajumise. Ent ma ei ole kindel, kas see ka tegelikult nii läks või segas mind raamatu muutunud toon. Natuke ehk liialt fakti- ja nimeloeteluks läks kätte, või ma ka ei tea. Mingil hetkel tekkisid pikad nimede loetlemised või, mille vajalikkuses ma kahtlen,materiaalsetele asjadele trükimusta kulutamine. Millisel väliseestlasel ja kus ja milline kinnisvara või suvila on, on kuidagi nii...Kroonikalik. Või et kes jõudnud kodumaale naastes juba lahutada ja uue kaasa võtta. Selle oleks ehk välja pookinud, aga maitseasi eks ole.
Ja samas jällegi, tänu neile nimedele meenus mulle näiteks, et meile lastekirjandust lugev K. Lillepuu oli juba tollal väga soosiv Helga Nõu suhtes. Või et autor iseloomustas kirjastaja K. Kaljolat üsna samamoodi nagu minagi seda teinud olen. Või et ka mul on põhjust Hando Runnelit sarnases kontekstis meenutada. Või see, et tuli koguni välja minu (üli)kauge sugulus autoriga, sest Ott Raukas (teate küll laulu, "Igal majakal oma tuli...") peaks mingeid kaugeid ja kahtlaseid teid pidi ka mulle sugulane olema.

Ühesõnaga, kõigi nende massiliselt ilmuvate elulooraamatute sekka igati vahva lugemine.

Nädala tarkus, vol 2

2011-12-18T15:47:00.005+02:00

Õigupoolest ei ole ma planeerinud igal pühapäeval möödunud nädala jooksul kogutud tarkusi kokku võtta, aga ühel hetkel seniilseks muutudes võib neist omajagu ehk tolkugi olla ju, või mis? Ootuspäraselt kogunesid paljud eluliselt tähtsad tõemomendid just nädala teise poolde...
Aga seekord läks siis nii:

- ma sain teada, et oma vastupandamatu sarmi ja särtsu juures olen ma siiski endast kolm aastat nooremate jaoks lootusetult vana (kuigi-kuigi, juurdlevad nad nüüd selle üle, et kuidas saab nii vana ja ometigi nii nendemoodi (eba)normaalne olla...las nad siis nuputavad);

- kui vanade meeste ümber tiirutavad noored naised, siis samamoodi on see ka vanade naiste ja noorte meestega (selle tarkusetera leidsin seltskonnast, seega pole enda nahal kogetud - õnneks!!!);

- linna lõbustusasutustes ei muutu never midagi - endiselt käivad seal alaealised, kes jooksevad sul tantsu ajal jalge vahelt läbi, kuigi peaksid pärast Vikerraadio unejuttu olema uinunud oma printsessi ja haldja piltidega voodipesu vahel;

- ja näod, kes figureerisid seal 10 aastat tagasi, ei ole vahepeal edasi liikunud - nad on endiselt seal, lihtsalt veidi hõrenenud juuste ja väsinud naha ning näkku kirjutatud nukrusega - tuntud ja turvaline;

- kui ennevanasti mindi pärast pidu Statoili kabanossukest närima, siis nüüd on see asendunud rullkebabiga, aga mõte jääb ju samaks, eks;

- neljast plaaditäiest piparkookidest kõrbeb vähemalt üks, see on nagu aamen kirikus, kuigi sa enne mõtled, et seekord nii ei juhtu. Põhjus, muide, on iga jumala aasta üks ja seesama - sa hakkad esimestele juba glasuuri panema ja...loomulikult kaotad valvsuse igipõlise vaenlase, ahju, suhtes... Ja glasuurist sööd sa poole ära, kuigi leiad, et see ei olegi eriti maitsev ju...;

- ja jõulukinkide ostmine jääb ikka viimasele minutile as always, lihtsalt tänavu vabandad sa end tööga välja;

- ja sa tajud äkitselt, et sinus on tarkust (annaks jumal, et see juhtuks igal nädalal!) - sest sa ei mõista, miks see Kersna küll neid raamatuid nii kuradima vähe korraga trükib??? Sina, kõike teadaolevat arvesse võttes, oleks loomulikult teinud suurema tiraaži. Nüüd ei jää muud aga üle, kui närida küüsi, et kas vajalikku kingikotti see raamat ikka jõuab või mitte. Hakka või ise kirjastama, eks ole:D!

- ja alles raamatust lugedes saad sa teada, et Helga Nõu on sulle kuskilt otsast sugulane. Nagu vist muidugi kõik eestlased omavahel, aga ikkagi.

- ja pean muutma oma suhtumist reklaamide osas. Kui ma seni arvasin, et ainult kõige lollimad ja nõmedamad inimesed ronivad reklaamidesse a la Dormeo, Activia ja (võid vabalt ise jätkata!), siis just äsja nägin ühes reklaamis Jaanika Juhansoni...Kurb. Ma oleksin tegelikult vist eelistanud teda mitte näha sellises kontekstis:( Sest muidu on ta igati tore ja vahva ja armas inimene ja mulle ka midagi õpetanud muide!

Kindlasti oli midagi veel, aga see miski oli raudselt seotud tööga ja seega äärmiselt tehniline ja ebahuvitav, seetõttu ei ole mõtet seda ka siinkohal välja tuua:)
Uute tarkusteni!

Nädala tarkus

2011-12-11T15:10:00.002+02:00

Nüüd, pärast pikki vintsutusi, ma tean:

- naabervalda sünnipäevale minnes on liiga palju loodetud, et sünnipäev ka seal lõppeb;

- et kõrtsi minek ei ole kunagi hea mõte;

- et kõrtsist jalgsi kojuminek on äärmiselt üllatusterohke ettevõtmine;

- et kui meeskoori poisid ei suuda esimese viie minutiga lubatud laulu üles võtta, siis ei ole kuigi arukas seda ka kauemaks ootama jääda;

- et mitte ainult maal ei astu väsinud teelised naabruskonna taludest läbi, vaid sama skeem toimib suurepäraselt ka linnas;

- et sa pead olema valmis lugejatega kohtumiseks ka hommikul kell 4.

Aga üldjoontes oli siiski hariv nädalalõpp. Tervitame liba-juubilari ja Sakala meeskoori!

Mina rõõmustan, Lang kurvastab:)

2011-12-10T14:39:00.004+02:00

Tallinna Keskraamatukogu senine (aasta algusest kuni 07.nov-ni) laenutuste kokkuvõte kodumaise ilukirjanduse osas näeb välja üsna kena.

Eesti ilukirjandus
1 Hommik-Mrabte, Kätlin Minu Maroko, ehk, Maailma teistpidi vaatamise õpik
2 Klettenberg, Reet Minu Ungari : välismaalasest pärismaalaseks
3 Lumiste, Kati Minu Ibiza : vaba armastuse saar
4 Penu, Anna-Maria Minu Hispaania : läbi maailma iseendani
5 Raud, Mihkel Sinine on sinu taevas
6 Raudam, Dagmar Minu Gruusia : elu nagu mägitee
7 Strider, Roy Minu Mongoolia : raamat armastusest
8 Lender, Mae Minu Taani : tuuline teekond keelatud maal
9 Samarüütel, Anu Minu London : loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu
10 Hunt, Kaia-Kaire Minu Nepaal : muinasjutte Himaalaja jalamilt
11 Timmusk, Ene Minu Kanada : eestlase eluratas vahtralehemaal
12 Saksakulm Tampere, Kaja Minu Soome : üksinda omade seas
13 Ilisson-Cruz, Airi Minu Austraalia : kuidas ma vahetasin raha aja vastu
14 Kull, Avo Haigla
15 Kupinskaja, Maria Minu Alaska : kasvatamas kelgukoeri ja iseennast
16 Sikk, Rein Minu ugrimugri : uskumatud seiklused soome-ugri ilmas
17 Väljaots, Urmas Minu Pariis : kuidas moepealinnas ellu jääda
18 Nõmm, Tarvo Minu Island : tule ja jää sümfoonia
19 Remsu, Olev Minu Neenetsimaa : pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata
20 Praakli, Kristiina Minu Itaalia : kõige kirglikum ja kaootilisem
21 Anvelt, Andres Direktor : ühe turu erastamise lugu
22 Suu-Peica, Sigrid Minu Horvaatia : varjupaik kotkasaarel
23 Luik, Viivi Varjuteater
24 Kender, Kaur Comeback
25 Ungro, Ave Minu Kolumbia : lend papagoi nokal
IINQTJFP

Jätkame vanade teemadega

2011-12-09T19:28:00.003+02:00

Te olete ju koolis käinud? Kõik?
Okei, siis te mäletate ka neid ülesandeid, kus tuli mingist rodust kujunditest või nimedest leida see miski-keski, mis ei sobi nimekirja. Siit tuleb nimekiri tänastest "asjadest".
Leia, mis ei sobi siia:
reede õhtu
punane vein
lumi
Kim Larsen
käsitöö
üksi olemine

Eks ta vähe (leebelt öeldes!) väärakas ole, aga mis parata. Rasked ajad ja muu selline sobilik vabandus. Lisaks on mul kuri kahtlus, et see vaene päka võib pärast esimest tormilist mängulusti jääda üsna, kui mitte päris!, kiilaks.

Ja mina liigituks siin millisesse kategooriasse?

2011-12-07T16:07:00.007+02:00

Oops! Ma vist mõtlesin välja:D

Detsembril on värvi

2011-12-02T09:58:00.006+02:00

Nüüd ma tean, kuhu kadusid viimase paari kuu pooltoonid ja tunded. Ühtlane hall ja pime kookon tundus mind ümbritsevat. Nähtavasti see tööl käies nii ongi:) Seepärast on isegi hea vahelduseks laatsaretti mängida.
Päevadel on värvid ja meeleolud. Erinevad võnked, mis haaravad kaasa. Järsku on pimedus koguni hea, lisaväärtus. Võib massiliselt küünlaid põletada ja head muusikat nautida. Veelgi enam, unustada end raamatute seltskonda, mis pea iial alt ei vea.
Peeter Helme "Varastatud aja lõpus"...Imelise kaanekujundusega, väike suur raamat.

Ma pean tunnistama, et lugesin seda väga, isegi väga aeglaselt, mõne lehekülje kaupa. Ütleme nii, et autor kirjutas nagu naine. Mõnes mõttes. Paljud mõtted ja tunded olid pigem naiselikud. Hilissügisesse kuidagi eriti paslik lugemine.

Samal lainel ma ka jätkasin (kuigi võin siinkohal eksida!). "Varastatud aja lõpus" ei ole veel kulka nominentide hulka arvatud, ent ma ei imestaks sugugi, kui just nii see lõpuks läheb...et siis selles mõttes samal lainel jätkan. Nimelt võtsin viimaks kätte, mingil põhjusel seni minust kaugele jäänud, Jan Kausi "Hetke", ehk siis 2009.a. nominendi.
Esmapilgul lihtne jutustus, edasi uurides aga sootuks komplitseeritum. Just selline, mis mulle sobib, ajastust, mis mulle antud eluperioodil samuti hingelähedane, väikestest asjadest, mis määravad elu suured valikud...Sõnaga, elust enesest.
Raamat, mida ei peaks kartma inimene tänavalt. Sest just nii sageli kulka nominentidesse suhtutakse.
Ma muidugi unustasin mainida, et raamatus sees ilutseb Lugemisaasta 2010 kleeps ühe nimega, kes on siis nähtavasti raamatu meie raamatukogule kinkinud. Seega, aitäh, Daisi Kirs, tänu kellele on näiteks minul nüüd võimalik seda raamatut laenutada ja lugeda!Oli vahva ettevõtmine.

Suisa kurb, et sellised hämarusetunnid varsti läbi saavad. Nojah, need ei saagi läbi, lihtsalt saavad tagasi vana sisu. Selle mittemidagiütleva ja tühja tõmblemise.

tõde

2011-11-28T17:21:00.002+02:00

Kes tahab teada, kuidas ma antud ajahetkel välja näen, siis selle tarbeks on terve google pilte täis.
Just selline see hetkeseis ongi...

Täna ei mahu viha mu sisse ära. Ei tea, kas raevu annab ka kuidagi zippida?

Peiar

2011-11-26T13:14:00.002+02:00

Ui-ui, milline nostalgia - televusserist tuleb "Peiar", millest mul ei olnud aimugi, ent niipea, kui see algas, tuli kõik mühinal meelde. Jummel, mul on tunne, et ma olengi selle filmi saatel üles kasvanud.
Huvitav, kas võib olla, et seda filmi ketras ETV omal ajal nädalas vähemalt korra või enamgi?!
Igatahes need lood on nii minu, kui enam üldse olla saab. Kaera-Jaan muidugi tuletab meelde tädi Maire ja akordioni ja sunduse seda (kellega?) tantsida. No teate küll, see oli ajal, mil ma jalaga hanesid kahte lehte laiali peksin. Ma ei tea, miks ma neile omal ajal sedavõrd meeldisin, et nad mind igal võimalikul ja võimatul juhul kimbutama kippusid:)
Väike Pätu muidugi kuulab ja leiab, et see on "natuke imelik muusika"...tjah, järgmine põlvkond, mis parata....

Tõotab tore tulla

2011-11-22T06:27:00.002+02:00

Ravimifirmad võiksid mõelda ka nende õnnetute peale, kelle jaks kirbukirja lugemisel kiiremini raugema kipub. Kui etiketil ilutsevad ravimtaimede pildid ja iga teine lause rõhutab samuti, kuidas tegemist on 10 erineva ravimtaime eeterlike õlidega, siis minu peakeses elavad väikesed mehikesed hõõruvad rõõmust käsi kokku ning utsitavad mind hommikul kell 6 just seesuguse imerohu abil end töökorda seadma ja laatsaretist lahkuma.
Paraku tuleb nentida, et pool tundi hiljem on kahtlaselt lõbus olla ja... no töökorras ja täis tööindu olen ma nüüdseks ka otse loomulikult!
Miks nad siis, pagan võtaks, oma karbikestele ja potsikutele suurt ja punast hoiatust ei pane, et tilkadest lõviosa moodustab etanool?!
Ei noh, head tilgad, mis ma ikka muud oskan kosta:D

Ei midagi huvitavat siitpoolt

2011-11-17T19:44:00.004+02:00

Monika viskas palli, mina, tubli tüdruk, püüan kinni:) Minu eas võib juba meenutada küll... kui on muidugi, m i d a meenutada.

- Brezhnevi surma ajal 10. novembril 1982
Mkm, ei tule, kuidas ka tahaks:) Ja kui ma passi vaatan, siis on see ka mõistetav. Mähkmetest ma olin arvatavasti vaba, lüpsisooja lehmapiima veel ei lürpinud. Ju ma midagi muud sama mõttetut tegin:D

- Aprilli lõpus 1986, mil Tšernobõl õhku lendas
No siis ma raudselt jõin piima:D Kündsin nukule nimega Pille-Riin põsele oma esihammastega võimsad vaod. Üldiselt tegelesin sama sisutute asjadega nagu eelmise punkti puhulgi:) Aga vaadake mu passi, ja te mõistate mind.

- Berliini müüri langemise ajal novembris 1989
Ma hakkan end kordama, aga...ütleme nii, et ma olin natuke arenenud edasi. Nukkude nägusid ei lõhkunud, patse enam kisselli sisse ei kastnud, aga mida ma siis tegin?

- 1991, kui Eesti sai vabaks,
meenuvad mulle ennekõike tööd, mis olid tarvis õhtuks ära teha. Üldiselt ei olnud mahti süvenemiseks, ju see raadio oli, kust mingeid teateid tuli, aga...ma rõhutan, et maal oli (ehk on siiani?) elu teistsugune. Meediaga oli nagunii nagu oli, kuid ka raadiot, seda peamist ühenduslüli maailmaga operatiivsete sündmuste korral, ei olnud võimalik järjepidevalt kuulata. Õues oli mustmiljon toimetust ootamas. Mäletan jutte tankidest, mis nähtavasti selles vanuses enim erutasidki, ja mõtteid, et kust kaudu need peaksid liikuma ja kui kaugelt/lähedalt mööduma. Põhimõtteliselt kulges kõik nii kiiresti, et üks argises maaelu rütmis elav inimene ei jõudnud möhhgi öelda, kui oligi vsjoo.

- Kaksiktornid langesid,
seda mäletan täpselt. Üllatuslikult, kuigi sel ajal oli internet juba tavapärane, kuulsin uudist just autoraadiost, ühe teise väegagi kõrge hoone (meie linna "pilvelõhkujaid" arvestades!) juurest sõites. Üldiselt olid isiklikud uudised sel hetkel ilmselgelt üle maailma omadest. Hiljem meenub küll teleri ees passimist ja enamjaolt üsna ühe ja sama videoklipi korduvat vaatamist. Tegelikult sai esimestel päevadel seda vist söögi alla ja peale vaadatud-nähtud. Nii palju, et tänasel päeval enam emotsioone ei tekikski.

- aprillirahutused
jäid kuidagi kaugeks, kuigi mäletan loomulikult:) Kodus ma olin ja telepurk oli lahti ka, aga... Mulle tuli praegu üllatusena, et see oli tõesti 2007 - kuulge, no siis oli mul muidugi parematki mõelda ja teha, kui see möll:) Siis ma veeresin rõõsa ja roosana ringi ja mis mul neist jamadest:))))

Nimekiri sellega piirduski. Minule meenus koheselt, ja nagu näha, siis ka veel mõnele teisele blogijale, - Estonia. Selle uudise vastuvõtu olen ma suuteline mahutama ühele konkreetsele teelõigule, paarsada meetrit ehk, kirikust pargini. Sest just niipidi läksin ma tol hommikul kooli. Keegi pidi rääkima, ja selle kellegi jutt oli täpselt niisugune, et jäi mulje laevast, mis praktiliselt sadama juures sutsuke kreenis on, no ei midagi hullu. Koolis esimeses tunnis, mis minu suureks rõõmuks oli matemaatika, jõudis tegelikkus usaldusväärsest allikast mulle kohale. Ülejäänud päevast ei mäleta suurt midagi, kuid hiljem telerist on mällu sööbinud kiirabiauto(d), eriti see üks...

Nii, ja tulemus.
Ma olen siganoor inimene (hoolimata sellest, et äsja Ringvaates üks jorss leidis, et vanaks võib pidada kõiki üle 26-aastaseid isendeid).
Et ma olen üks tundetu ja tuim tükk, sest paljud sündmused on minust sujuva kaarega mööda läinud. Ma ei ole neid ehk endast sel moel läbi lasknud... Samas ei ole ma kunagi eitanud, et mind huvitabki eelkõige rohujuuretasand, igas asjas. On, nagu on...

Tublid läänlased!

2011-11-17T19:11:00.004+02:00

Kas ei ole läänlased mitte tublid kodumaise ilukirjanduse lugejad?
Argirutiinile vahelduseks hea teada, et keegi loeb. Ja muidugi, näpud hakkavad sügelema. Kolm kuud pausi annab ägedalt tunda - mitmes kord mul nüüd haigeks jääda ongi?

Lääne maakonna keskraamatukogu laenutuste edetabel
14. oktoober — 14. november 2011

1. Justin Petrone „Minu Eesti. 2. osa”
2. Mae Lender „Eleanor”
3. Justin Petrone „Minu Eesti. 1. osa”
4. Manona Paris „Minu Moskva”
5. Erik Tohvri „Naabrid”
6. Ira Lember „Sügiscapriccio”
7. Helju Pets „Õnneõiteta sirelid”
8. Aino Pervik „Kunksmoor ja kapten Trumm”
9. Ketlin Priilinn „Evelini lood”
10. Heinz Valk „Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua”

Kui juba tantsida, siis...

2011-11-12T11:10:00.003+02:00

Ennevanasti kaotas see tibi, mis tand nimi nüüd oligi...., keskööks kingakese, uuemal ajal lähevad keskööks kontsad alt.
Ah, mõte jääb ikka samaks, vahet pole:)

Sügavam sisu

2011-11-10T18:02:00.002+02:00

Täna töölt tulles oli igati sobilik hetk Kuu tütrel tööl käimise sügavama sisu üle mõtiskleda. Vareseparved tegid, ei, mitte kusagil kõrgel taevas, vaid üsna madalal puulatvade kohal, oma perfomance´it ja... Ja siis oli veel midagi taevas, ja mitte vähe ei olnud teda:)
Et siis tööl käimise mõte. Ma põhimõtteliselt jõudsin pika ja keerulise mõttetöö tulemusena kolm olulist, ent iseenesest ka ainsat! punkti välja mõelda.
1. KUU
Muidu ma nagu end vabatahtlikult õhtul kottpimedas küll toast välja ei ajaks, aga tänu tööle sain täna tõeliselt suurt, kollast ja sel hetkel ka veel madalal olevat täiskuud imetleda. Lollid varesed, kes taolisest ilust mõhkugi ei taipa!
2.RAHA
Mitte et seda piisavalt tuleks ja mitte et see ka ülearu oluline oleks. Ma väidan endiselt, et töötava inimese elu on kordades kulukam ja lõpuks tekibki seesama ring, mis ühe kaasvõitleja blogis on kenasti ja lühidalt kokku võetud. Ma hetkel ainult ei kavatsegi seda pühamast pühamat tõde üles otsima hakata.
3. PIDU
Võib-olla võiks siinkohal ka mitmust kasutada, aga seda näitab aeg:P Peo nimel tasub juba nädalaid edasi veeretada ju, või mis.

Ma pakun välja, ja selleks ei pea tõesti geenius olema, et kõige sagedamini näen ma sellest kasinast nimekirjast kuud. Mis on ju tore.
Ja kui nüüd on käes tähelepanuväärne hetk, mil kõik need kolm, boonusena veel sedavõrd pirakas kuu, satuvad praktiliselt et ühele päevale, siis mu kallid kaaskannatajad, ma küsin, mida ülejäänud kuuga peale hakata???

/küsimus on puhtalt vormiline võte, sest nagu ma aru olen saanud, on vähemalt kahel inimesel siia kommentaaride jätmisega probleeme olnud ja seega ma nagunii ei oskagi enam neid oodata:)ausalt ma ei tea, milles asi on./

Raamatukogus näeme, rsk!

2011-11-07T18:02:00.004+02:00

Sellises seisus on meil veel paljud raamatukogud, väheke nagu uinuvad kaunitarid, ainult et alati mitte kaunitari seisuses.
Mõnikord ongi tarvis äratust. Eriti on sedalaadi raputust vajanud raamatukogurahvas, andku nad mulle andeks mu seisukoht:)Ja selles osas on sõber kultuuriminister, mida iganes ma ka temast mõtlen või mitte, saanud hakkama tähelepanuväärse asjaga - lõpuks ometi! Mööngem, et viimastel päevadel kõnelevad kirjanduse kättesaadavusest, moel või teisel, väga paljud. Nii need, keda see kuidagi puudutab, kui ka need, kel esmapilgul otsest põhjust kis tõstmiseks ei olegi. Tjah, maksumaksjana on see õigus muidugi iseenesest juba igaühel olemas.
Esimese hooga ei meenugi, millal viimati ja millega seoses raamatukogud nii suurt kõlapinda leidsid... Ja kui erialainimesed ei ole saanud seesuguse sensatsiooniga hakkama, siis mööngem, et tuligi Langil endal see samm astuda.
Kusjuures, jäin mõtlema, et selle palli on Lang juba kord visanud õhku. Et oma vanas peas mitte liialt kahelda, otsisin koguni välja - Postimehes aprillikuus on korra juba teemat põgusalt lahatud. Ei mäleta, kuid näib, et tol korral väga laialdasi arutelusid ei tekkinud. Siililegi selge, et ta pidi nüüd uue katse tegema, sutsuke teravama ja mõjusama:)
No korda läks ju. Vähemasti räägitakse. Küll edasine paistab, kas torm veeklaasis või on tulemust ka. Igatahes on hetkel põhjust nina lehtedesse pista ja kaasa mõelda.
Ah, et kuhu jääb minu arvamus asjast?
Kuhu ta ikka jääb - nii palju tarka on juba teiste poolt ära öeldud, et ma ei hakka enam kordama. Lisaks sõltub kõik ka sellest, et kustpoolt vaadata, ja vaat neid vaatenurki on mul pagana palju seekord:D

2011-11-07T13:12:00.003+02:00

Ma võin olla küll üks suuremaid vingatseid, aga täna pean ma aru andma ühest üdini positiivsest kogemusest teeninduses. Palunid ja aitähid lendasid vastastikku nagu pingpongipall hiinlaste vastavas mängus. Aah, ma nautisin täiega! Seda juhtub ju nii harva, tavaliselt jään ma sel alal üksiküritajaks, ebaõnnestunuks kusjuures.
Ütleme nii, et tänane apteegikogemus meenutas viimasest "Kaks kanget Venemaal" seda lõiku, kus meie kaks kanget restoranvagunit külastades sulasid kui või päikese käes. Sest puhveti-maadam külvas neid üle venekeelsete hellitusnimedega, ja poisid minetasid oma põhjamaise karguse ja vastasid samaga. Ilus, ma ütlen.
Ja kui sama saate lainele jääda, siis oli seal olemas kenasti ka lõiguke ühest trolli või trammi (loomulikult ei pea ma endiselt neil vahet tegema ju!) konduktorist, kelle peal poisid katsetasid kõike kauneid sõnu, mida vene keeles üldse olla saab... Ütleme nii, et tolle tädikese nägu oli neil hetkedel vaatamisväärsus omaette - jumala pärast, et mitte naeratada ja ühtegi üleliigset sõna huultelt puistata, aga ta pidi selleks kõvasti pingutama ja aeva nägema. No meil siin on ka olemas mõningad kauplused, kus samasugust pilti võib kohata.
Aga jah, apteegitädi oli superluks!
Oot, aga kas ma seda ikka mainisin, et vestluse lõpetuseks palus ta mul lahkesti nurka seatud lauakese ja ühtlasi järgmise tädikese juurest läbi astuda....Yomi, kui ma eksi, teeb mingit aktiivset müügitööd - huvitav, kui paljudes apteekides ja kui pikalt...või on see apteekidel uus lähenemisviis klientide jaoks, ja neid erinevate toodete promomisi hakkabki järjepidevalt olema. Õnneks oli seal "ohver" juba olemas ja ma võisin põgeneda, jippijeee!!!!!
Näh, jälle kiskus pigi-vigiks ära.
Olgu, täna ma võin veel kiita...kedagi. See keegi koostab vist horoskoope ja horoskoope tahaksin ma isegi koostada, sest ausalt öeldes on mul puht isiklik arvamus, kuidas neid koostatakse ja see meeldiks mullegi:D Tähendab, ma leidsin kuskilt horoskoobi, kus oli mind Kuu tütreks nimetatud. Ja sellest enam täpsemini ei saagi, paraku.
Nii et, ees ootab täiskuu. Järelikult parajalt kreisi nädal, mis on algust arvestades ka täiesti ootuspärane.
Mis järgmiseks, ma küsin, mis?

Silmailu telepurgist

2011-11-02T14:47:00.008+02:00

Igasugustele tühikargajatele vahelduseks pakub telepurk mõnikord, kui sa pärast pikka vihahoogu selle taasavad, ka silmailu. Millegipärast just kulinaaria vallast. Mingi õhtu oli saade Itaaliast, kus muhe svensk onkel käis kuskil maal mammide juures ja nood talle pasta tegemist õpetasid. Ühe mammi naer kajab siiani kõrvus ja oleks minu teha, oleks see juba telefonihelinakski pandud. Või siis äratuseks. Jumala pärast, kui selline Oksmaa ja Kihnu Virve häälekooslus mind hommikuti ärataks, siis oleksin maast lahti nagu viis kopkat, mitte et mul sellega ülepea mingeid probleeme oleks, aga no ikkagi...

Pühapäeval lõi rahvusringhääling mu lapiti televusseri ette maha. Ma küsin, miks head ja väärt saated nii vähe reklaamiaega saavad? Miks mulle tundub, et näiteks Tähelaeva või Aunaste saadet või Pealtnägijat (mis on absoluutselt alla käinud, aga see selleks) promotakse söögi alla ja söögi peale, ometigi on need juba jupp aega kindlal päeval ja kellaajal kavas olnud ja ei tohiks nii palju üle korrutamist vajada... Ja siis pühapäeva hommikul leian ma täiesti juhuslikult, et ekraanil on ilmselgelt Hvide Sande, ühes täiusliku rookatusega maja ja lahkelt lehviva Dannebrogiga, lisaks veel kokapoiss, kes usinasti grilliaparaati majast ja tulelembesest katusest eemale sikutab.

Lihtsalt jumalik, ja ei märkigi selle kohta, et lõpuks ka üks asjalik sari ekraanile jõudnud. Pooled osad minul "kenasti" maha magatud ja eluisu otsas...Norra Lofootid ja imeilus Lapimaa ja mis kõik veel... Ajab vanduma.

Igatahes on skandinaavlaste kööki, kultuuri ja inimesi (kuigi hirmus põgusalt ja kergelt) tutvustav saatesari "Parim päev maitseelamusteks" täie hooga eetris ja kes midagi veel näha tahab, siis tasub pühapäeva hilishommikul end tuttavasse diivanilohku istuma sättida. Saade igati aus ja hää!

Lõpumärkusena olgu mainitud, et täna on ametlikult trükikojast välja veerenud ka "Minu kokaraamat"! Rootsist ja Norrast ilmselt retsepte ei ole, aga mõnest teisest naaberriigist ehk ometigi. Ja mitte et ma kuidagi vaenu tahaks õhutada või verd ihkaks, aga et siis 1:0 Taani kasuks, silmas pidades rootslaste ja taanlaste "sooje" suhteid:)

Igatsuse värv

2011-10-31T18:22:00.002+02:00

Sel sügisel on põhjust taevasse vaadata, kes seda veel teinud ei ole, sest taevas on täpipealt seda karva, milline on igatsus. Üleminek roosalt violetsele, valguselt pimedusele, on kuidagi eriti terav ja...igatsust täis. Ja nii juba mitmendat õhtut järjest.
Teistmoodi sügis, kuidagi taltunum ja paiksemaks jäänud.
Aga mööda läheb ometigi, kaugelt ja kaarega.

S. Peltola "Väike raha"

2011-10-24T18:38:00.003+03:00

"Väike raha" on, nagu igasugune kirjandus ja dramaturgia ikka olema kipub, elust enesest, sellisest, mis meie ümber olemas on. Ja mida me mitte alati ei märka või ei taha märgata. Teate ju küll neid noori, kes ühes oma murede sasipuntraga hulguvad parkides ja tänavatel, või siis uuemal ajal kabanduskeskustes. Või neid vanainimesi üksikutes maakohtades, kes arvavad aega busside ja poekäikude järgi.
Ent elu on kõikjal ja saab su viimaks ikka kätte. Ole sa kes tahes ja kus tahes ja arva endast mida tahes... Mulle on alati pakkunud huvi juurelda, miks üks või teine asi juhtub, mis on seal taga, päris taga. Seal, kuhu ei näe ja kus on ometi jõud, võimas ja liikumapanev. Selles suhtes oli kogu lavastuse kandvaks hetkeks, minu jaoks kandvaks, just stseen pargist, kus Jason enne bussile minekut kaasa võetud pruukosti võttis ja Vanessa oma kutiga ringi jõlkus. Kui pisikestest asjadest kõik hargnema hakkab ja k u i d a s lugu end edasi kerib, kuidas alati ei olegi mingit erilist plaani või kavatsust. Ja kuidas ometi juhtub, lihtsalt. Ühel hetkel on kellelegi pudeliga pähe virutatud ning üks erinevate sündmuste jada koondub pealtnäha ühte lausesse. Keegi on süüdi ja keegi saab karistada. Aga kuidas kõik algas? Iga loo taga on oma lugu, ja nii lihtne või keeruline see ongi.
Ja ma pöördun taas kord tagasi vana teema juurde, nagu rikkis plaat, aga seis on endine - kas rahvas saalis ei mõtle üldse kaasa? Naerda on hea ja naer on terviseks, kuid põhjuseid naeruks on paslikumaid kui nõrgamõistusliku keskealise meesterahva üle naermine. Me kõik teame nende kalduvust teiste juttu üle korrata, vastata pähe õpitud lausetega, kasutada roppuseid või kohati sobimatut slängi - reaalses elus me teame, et see ei ole koht naermiseks, kuid teatrisaalis on kõik äkki pea peale pööratud. Või on see siiski karjainstinkt, mis kükitab inimestes nii tugevalt sees?
Iseenesest ei ole see komöödia, ent nagu näha - kes tahab, see leiab ka sellest lavastusest nalja ja naeru.
Ma tahaksin kangesti kõnealust lavatükki noortele soovitada, kuigi nende jaoks võib tempokust kasinalt olla... Äkki paneb kellelgi midagi ajukurdude vahel liikuma.

Minu kokaraamat

2011-10-20T20:17:00.003+03:00

Ja siin see on.
Raamat, kuhu paari retsepti kirjutamine muutis mu suhtumist retseptide kirjutamisesse üleüldiselt:) See ON raske ja keeruline ja...no ma ei tea...nii lihtne oleks kirjutada, et viska potti see ja teine jms, aga...
Igatahes on see kohe-kohe valmis.

Nädala tarkuseterad

2011-10-15T09:31:00.004+03:00

... vähe neid ju on, aga see-eest väga vajalikud:)))
1. Inimesed on inimesed igalpool.
Ei midagi uut õigupoolest, tunne on, et kõiki neid inimesi oled juba kohanud, nendega koos olnud ja...Teate küll, kui kusagil psühho loengus loeti omal ajal erinevaid inimtüüpe ja käitumismustreid, siis noore ja ägedana oleks tahtnud õppejõule õlale koputada ja vastu vaielda. Et nii lihtsalt see lahterdamine ikka küll ei käi, elu ei ole nii must-valge ja iga inimene on tohutult unikaalne:) No on ju ka ühest küljest, teisalt aga võiks edukalt vedada mõned lahtrid ja inimesed sinna kenasti ära paigutada ja nii ongi. Oli eile, on täna ja homme samamoodi.

2. Ma tean, et ma midagi ei tea.
Targad mehed on nii öelnud ja ega nad ju valetanud. Õudhea tunne on loll olla! Ja ma usun, et kulub vähemalt 5 aastat, kui ma olen võimeline meestega vaidlema vastavatel teemadel.

3. Mõttejõud on kõige suurem.
Kirjapanduna veel eriti suur. To do listi lisatud punktid hakkavad ise saatma mulle väljakutseid, ja mitte vähe! Rootsi keelega juba läks nii nagu läks. Uute sõnade õppimisega läheb vist aga nii, et selle normi saan ma paari esimese nädalaga täis. Tõsi, selle punkti juures pidasin ma silmas veidi....hm... teistsuguseid sõnu, aga samas vahet ei ole - tarkus on tarkus. Ja ju ma siis tulevikus raamatuid kirjutades kirjeldan teatud objekte eriti detailselt:D Elame-näeme!

4. Maailm on väike
See on ju ilmselge tõestus, kui sa juba teisel päeval kohtad inimest, kelle jaoks on iga Hojeri, Tonderi, Aabenraa ja Logumklosteri (ei viitsi õigeid tähti otsima hakata) nurgatagune tuttav koht:) Nagu oleks kohtunud oma kodutänava inimesega:)))

5. Blondiinidel on pikad juhtmed
Juhtmed peavad ju pikad olema või keegi nende peal tallama, kui sa alles neljandal päeval koju astudes jääd poole sammu pealt seisma ja oled silmitsi selgushetkega - 6R, no ofkoooors!!!!!!!!!!! Sa räägid ja kirjutad ja trükid ja teed mida iganes ja R-id vilguvad silme ees nagu tähed selges öötaevas, mõtlemata nende tegelikule tähendusele. Ja siis tuled koju ja taipad, et 6R ongi SEE! Ime on sündinud...

6. Reeded
Ainus segane punkt siin loetelus... Reeded pidanuks omandama uue varjundi, neist pidanuks saama reeded suure algustähega. Aga mis juhtus tegelikult? Mitte halligi, ma ütlen. Kell 21 kukud sa kolinaga lapiti maha. Veini pole nädal aega näinud ja kui teleriekraanil mingi onkel valabki täidlast punaveini pokaalidesse, siis läheb küll peakese kohal punane tuluke põlema, ent sellele ei järgne vähimatki reaktsiooni keha poolt. See uimane ja tuim keha ei suuda end diivanilt püsti ajada ja kapini lohistada, et endale ka valada. Sa vahid veel viivu kalapilguga ekraani ja siis ujuvad su mõtted suvalises suunas edasi:)

Kuidas blondiini kõvaketas kinni jooksutada?

2011-10-13T17:46:00.002+03:00

Üks võimalus on panna ta kolme keele vahet pendeldama - norra, rootsi, taani. Tõsi, optimist ütleks, et polegi hull, islandi keel on ju mängust välja jäetud.
Ei lohuta, no ei lohuta, ausalt. Sest kui ikka ei oska ühtegi, siis ei oska.

Sügislugemine

2011-10-07T17:41:00.008+03:00

Nii, ja nüüd siis viimane lugemiselamuste üles märkimine. Järgmine tuleb tont teab millal. Kui üldse.
Ma olen üldse vähe lugenud viimasel ajal, ometi tundus to-do-listis see lugemise punkt see kõige-kõige mu jaoks. Et selle täidan niuhti! 3 kuuga.

Lisaks mitmele minu-sarjale raamatule...ei, ma pean ühest neist ka siinkohal pikemalt kõnelema.

Minu Kreeka.
Kreekat kirjutada ei olnud kindlasti lihtne, sest on teada asi, et mida enam inimesi, kes on käinud kõnealuses riigis, seda enam vastakaid arvamusi. Ja mitte alati autoriga ühel meelel olevaid. Sest olgem ausad, ka minul on oma Kreeka ja ma kartsin alguses vägagi, et no mida veel lugeda, pidades silmas, et eks ole ka loetud teisi väljamaalaste Kreekasse mineku lugusid.
Ja ometi oli PÕNEV! Ikka ja alati on ka midagi uut ja huvitavat. Üle ega ümber ei saa muidugi ka giiditööga seonduvast, ehk oligi see s e e lisaväärtus antud loos...? Igatahes kõigile Kreeka-armastajatele kohustuslik lektüür:)

Ja siis Linn Ullmann "Enne kui sa uinud"...

Natuke omapärane, aga kindlasti kaasahaarav lugu...natuke Oslot ja natuke kunagisi USA-sse väljarändajad, ent mitte see ei ole kõige tähtsam. Vaid inimestevahelised suhted. Kogu oma ilus ja valus. KIndel on igatahes see, et selle autori juurde pöördun ma veel tagasi, iseasi et millal ...

Ainulaadsetest elamustest rääkides tuleb meenutada ka raamatut Torgny Lindgrenilt - "Kumalasemesi". Mulle meenub ähmaselt, et samalt autorilt on ka "Mao tee kalju peal", vist. Igatahes Kumalasemesi on väga eriline, väga tõelise ja sürreaalse piirimail ekslev, kindlasti tugeva filosoofilise alltekstiga. Lugu kahest vennast, kes elavad naabertaludes, kuid kellel on jonni ja kangust. Kangust võidelda kumbi oma haigusega, et jumala pärast elaks teisest vennast kauem ja samas meeletu vajadus teada, kuidas teisel ometi läheb... Ilus-kole-valus lühike romaanike.

Sügisesse eriti sobilik on kindlasti Stig Claessoni "Sina maga, mina pesen nõud"

Ma kohe ei tahagi sellest rääkida:) Seal on küll vanadusest ja surmast, aga ka elust ja armastusest üldiselt, sellise põhjamaise vaoshoituse ja kassi-hiire mänguga koos. Ilus lugu, palju mõtteid.

Oh, ja hetkel viimane Kintz Kinzenberg "Ma olen kole".

See on üks haige raamat:) Aga samas selline haige, mis on vajalik kõigile haigetele naistele. Ja oh kui palju neid on:) Raamat on tugevalt utreeritud, aga ega teisiti kõiki neid naisi mõistusele ei too kah. Oli muidugi ka küsitavusi, ent ma ei saanudki lõpuni aru, olid need taotluslikud või ...? Nagu tugevalt vastandlik jutt oli kohati. Igal juhul tegemist on õige ja õilsa asjaga:))))) Tõsi, sama asi oleks vaja ka meesisendi seisukohalt kirjutada, aga nood ju ise küll endast niimoodi ei kirjutaks, võehhh! Ja kui naine kirjutab, siis ei ole see ju ikkagi see. Nii et ma ei teagi, mis oleks lahendus:)
Seega haige, aga hea. Ja kes ütleb, et see on saast, see elab raudselt ise analoogset elu, kuid ei saa lihtsalt aru, et ta selles rattas on.

Uhh, kui erinevad asjad said kokku, aga nii see oli:)

Söögijuttu

2011-10-06T16:03:00.009+03:00

Oh, ma hakkasin kohe hooga vastama eelmise postituse kommentaariumisse, sest mulle tundus, et pikka juttu siit tulla ei saa, aga siis asi venis ja venis ja tuleb vist sootuks uus teema teha.

Et pessimist minus ütleks, et ära sa (huvitav, kas ma tunnen sind?) jumala pärast siia sööma tule! Mine kuhu tahes mujale:) Aga siis ma ikka mõtlesin, et nii hull see asi ju ei ole, et midagi ikka leiab. Aga et mida siis...

Uuematest asjadest meenuvad:

Aiakohvik Basiilik on selline nii ja naa koht. Suvel on plussiks terrass ja aed, aga muul ajal on selline nutune keldrikakandi tunne. Avamisaegadega tasub ka ettevaatlik olla ja näiteks kas või fb-st üle kontrollida, muidu võib ebameeldiv üllatus olla ukse taha jõudes. Söögid on nii ja naa, tase hästi kõikuv. Samas asi võib üks päev olla super, järgmisel nädalal aga kuku pikali. Meenub see permanentselt menüüs olev barbeque sealiha mustsõstra-tüümiani kastmega, mis ise on küll alati super, kuid sinna kõrvale pakutavad kartulid... no ma ei tea...ükskord meenutasid neid nn kauboikartuleid, tead küll, need, mis Selveri letis õnnetult möödujaid piidlevad. Need olid ühe väga väsinud ja vana ja õnnetu kauboi saabastest välja võetud. Samas järgmine kord oli nii tegu kui nägu neil, võta siis kinni - äkki on erinev kokk köögis? Supid ja salatid on seni küll ausad olnud, kuklid sinna kõrvale samuti, teenindus viisakas. Ma ütlen, nii ja naa koht, never know mis ees ootab. Ah jaa, tohutut valikut ka ei maksa loota, olgu ära mainitud:)

Rohelise Maja kodukohvik

fb-s nad hõikavad ka oma menüüd välja, ei teagi, kas neil kodulehte kui sellist on. Varem, kui neil see kohvikuosa seal sisehoovist läks, oli super koht! Nüüd on jäänud mulje, et süüa saab siinsamas ees poeosas, et selles suhtes väheke niru, pikalt istumiseks ei sobi. Ja ega menüü muidugi überpikk ka ei ole. Selline napp ja kodune värk.

Aida kohvik on selline kirik-keset-küla variant, kõik olemas ja meite asula kohta väga okei ka. Asukoht ju igati jalale mugav, sisekujundus silmale kena ja tagumikule sobilik, toit ja teenindus ei vea alt, muu samuti. Ja muidugi vaade, VAA-DE! See koht on külastamist väärt juba suurepärase vaate pärast. Seal on valgust ja õhku ja ruumi.

Pubid võid heaga ära unustada, sest... ah, no ei ole mõtet sellest rääkida. Kiiresti võid saada, aga erilist elamust kohe kindlasti mitte, pigem võid saada ülesoolatud kartulid ja elusügist nautiva nn rohelise salati. Ja no ega siis selle jama kohta hind normaalne ole. Nii et, väldi!

Uuuu, ja meil on ju need nn restod ka:) Eks see üks naerukoht on. Grandist ei tea viimastel aegadel midagi, õhtuti sealt möödudes on sageli koht pimedusega löödud ja nukker. Ju päeval ikka supiköök tegutseb, üldiselt hetkeseisu ei tea.

Centrumi ilusat juttu aga ära kindlasti usu (kui nüüd tõesti viimastel kuudel on seal midagi kardinaalselt muudetud, siis võtan oma sõnad tagasi!)! See reklaamib end restona, aga kamooon, resto ja söökla vahel on ikka mingisugune silmnähtav vahe ja see on ka antud juhul olemas. See OLI veel natuke aega tagasi pesueht söökla ja kui ta sellena end ka nimetaks, siis nagu ei näekski põhjust kurta:) Toolid-lauad oleks nagu paarkümmend aastat tagasi humanitaarabi korras põhjanaabrite juurest siis toodud, pooli elementaarseid asju neil pakkuda ei ole (jah, hirnuge nüüd, ma räägin joogikaardist), ja toit, noh toit on ehe vanaema tehtud klassika. Pooled vanaemad teevad kindlasti ka paremat kraami, aga võtame siis ühe harju keskmise vanaema, kõlbab konkureerima küll. Aga restoranist ärme räägi, eks:) Eriti meeldib mulle see viimaste aegade leiutis plinkiva reklaami näol:)

Ah jaa, Aasa kohviku ma unustasin...see tekitab ka selliseid kahetisi tundeid nagu Basiiliku kohvik. Interjöör mulle meeldib, meenutab sutsuke sellist kodust ja veidi lohakat Vahemeremaade taverni, palju kohalikku eluolu kajastavaid pisiasju, palju uurimist. Telerid.... nujah, maitseasi:) Tänasel päeval vist vajalik aksessuaar söögikohas:) Toidud kõiguvad seinast seina, võib õnne olla, võib mitte olla. Interjööri pärast olen ikka ja jälle tagasi läinud.

Mis tuletab meelde, et ka City lokaal on meil linnas olemas, kui see nüüd on õige nimi, võin eksida. Lollikindel koht kiireks lõunasutsakaks või pikaks latte taga lösutamiseks. Käepärane koht ju ka. Neil on üksikuid pärle isegi leida, vihjeks võin öelda, et need asuvad enamasti klaasvitriini all ja kassast vasakut kätt;)

Et vist siis kui keegi nüüd küsiks, et mis oli mu jutu mõte, siis vastuseks oleks Aida kohvik:) No näed sa, olekski saanud lühidalt hakkama.

poeem elust enesest

2011-10-04T15:45:00.003+03:00

Ma ei tea, kas nutta või naerda.
Või siis hoopis maa alla vajuda.
Mis oleks ju ka variant, veidi ekstreemne,
ent siiski...
Ehk olen minagi nüüd nende blondiinide ridades,
kuigi juuksevärv endiselt heledast kaugel,
kellega "juhtub".
Juhtub asju, mida juhtuma ei peaks.
Kellegi malemängus,
kusagil kõrgel ja kaugel,
kes liigutab mõtlikult malenuppe,
olen sattunud etturiks.
Ent sel sügisel on kirglisel mänguril
plaanis visata nii mõnigi vimka,
lüüa ninanipsu
ja tekitada veeklaasis tormi.
Iga päev toob midagi uut, ent
kindlasti ristivastupidist eelmisele.
Et oleks põnevam,
et oleks ekstreemsem,
et võiks järjekordselt nentida,
et minuga ikka juhtub....

Tervitused kollatõvekoldest

2011-09-28T10:46:00.003+03:00

Pärast hommikust Terevisiooni-juttu maavanemaga kummitab mind seletamatul põhjusel Mahavoki laul...Las ma värvin sind kollaseks...Huvitav, mida küll laulukirjutaja kunagi sellega silmas pidas, ehk oli meil seal kusagil 80-ndate alguses ka mõni kollatõvepuhang...

Kollatõbi tuli meile,
saabus juulis või siis eile.
Tuli vaikselt, hiilis tasa,
alul märki ei jään´d maha.

Kui siis haigus hüppas maksa,
pani valutama vatsa.
Siis mulgid heitsid siruli
ja festivale kirusid.

Nizza

2011-09-27T09:46:00.004+03:00

Täna siis on põhjust kiigata Eesti Naise värskesse numbrisse ja tunda kerget suvetuult nägu paitamas:)

Leia pildilt!

2011-09-22T20:48:00.009+03:00

Leia pildilt:

rähn

viks tüdruk

ulakas tüdruk

peidus tüdruk

mitte nii peidus tüdruk

endine suusahüppemägi

sügis

Et siis...

2011-09-22T16:02:00.003+03:00

...töövestlusele minek. Kui ellu jään, siis on teil ka edaspidi siit blogist midagi lugeda. Kui siin aga kahtlaselt vaikseks jääb, siis järelikult lahkusin maisest ilmast ebainimliku peedistamise tagajärjel.

Ja pidage siis meeles, et maailma lõpus on kohvik, kus kohtume...

Kui vanalt?

2011-09-22T08:19:00.003+03:00

Eile, kõndides pika teekonna haistmismeeli torkivas lõhnabuketis, jäin mõtlema, et huvitav, kas ajad on tõepoolest teised... Igas mõttes. Iga järgnev põlvkond ruttab ja kiirustab eelmisest hullemini.

Mu ees kõndis poiss. Jah, poiss, isegi mitte noormees. Ja kuidas ta lõhnas! Ma ei imestaks, kui ta oli endale kolmandiku pudelist peale valanud. Kusjuures ta oli teel koolist koju (või kuhugi mujale, aga igatahes koolist). Kas ta lahkus juba hommikul kodunt nii või oli end vahepeal...hm...värskendanud?

Ja siis ma mõtlesin kõigile õpetajatele. Seisavad seal klassi ees, klassis on ma-ei-kui-palju õpilasi, mingil x ajahetkel avastavad kõik need ma-ei-kui-mitu õpilast, et enese lõhnastamine on eluks hädavajalik. Mis õhk seal klassis lõppude lõpuks siis on? Eriti, näiteks, esimeses tunnis.

Jäin kohe mõtlema, et kas õpetajatel käib peas igal sügisel ka mingi kõll!, et nüüd sellesse klassi minnes seisab ta aroomipilveprobleemi ees, järgmisesse astudes tuleb rinda pista möllavate hormoonidega, kolmandas veel mingi kolmas probleem...või ei anna see nii väga tunda:)

Väheke teisest ooperist lahterdamisest, aga...Ma mäletan, et kunagi üks kunstiõpetaja esitas väga värvikalt oma teooria sama aastakäigu lastest/noortest. Ahvid, Koerad, Tiigrid, Sead jne, käituvad üsna ettearvatavalt. Ühed vajavad liidrit, teised mitte, ühed on hirmus aktiivsed ja aina tee nendega midagi, nad tulevad kõigega kaasa, teine aastakäik on jälle omaette nokitsejad ning ära parem torgi neid oma ideedega.

elamustest

2011-09-19T11:33:00.004+03:00

Lugemine ei ole kuhugi kadunud, aga ma ei jaksa sellest kirjutada:) Lisaks suurtele jamadele, mida on ette tulnud, on ka häid asju leidunud.
Näiteks "Jumala käega kõverdatud read" (suurepärane pealkiri kusjuures!)

Ja ärge laske end eksitada esikaanest - kindlasti ei ole tegemist mingi naistekaga. Oluliselt sügavam ja ka põnevam lugemine hullumaja seest. Materjali kogumine on olnud väärtus omaette. Lisaks natuke ootamatu lõpplahendus, aga miks ka mitte. Üsnagi nauditav, ma ütleks.

Kunagi enne seda sai loetud ka "Minu isa Gunnar Aarma".

Kes on enne vaadanud mõnda dokut ja lugenud teisi Aarma asju, selle jaoks muidugi on vähe uut. Aga iseenesest siiski põnev ja asjalik lugemismaterjal. Elu, teate isegi, kogu oma mitmekesisuses, kerib end lahti selles raamatus. Igaühele antakse nii palju kanda, kui ta jaksab, nähtavasti.

Praegu ma loen ühte naistekat, tüüpilist. Ma ei oleks seda lugenud, kindel see. Liiga palju reklaami ja peale surumist (pöördvõrdelises seoses asja sisu endaga, muide!), kuid kuna tegemist Stockholmi ja rootslastega, siis ma muidugi ei suutnud end tagasi hoida:) Tegelikult tavaline naistekas, igas mõttes tavaline, natuke ka lonkav ja lööbakas, mitmeid elementaarseid vigu ja läbinähtavusi sisaldav... No ma ei tea...päris aja raiskamine vast ei ole, aga kuidagi tühi tunne jääb küll.
Et ikkagi reklaam loeb.
Kurb.
Aga las ta siis olla.

Lahkumine planeedilt nimega Maa

2011-09-18T15:56:00.002+03:00

Täna kasvuhoonet tomatitaimedest puhastades jõudsin tänulike mõteteni. Et küll on hea, et ämblikutel nii lühikesed koivad on. Need pikakoivalised, teate ju küll neid lahjasid tüüpe,liiguvad ikka üle mõistuse kiiresti. No et näed neid ühes kohas ja korraks vilksatab su silme ees üks tumehall täpike teises kohas ja siis juba on ta kolmandas kohas. Müstika.
Aga kui neil oleks VEELGI pikemad koivad, näiteks meetrised, nurgelised. Ja kui ta siis spurdiks ühest kasvuhoone otsast, siis oleks ta hetkega teises otsas. Minu juures. Järelikult ma ei saakski seal enam käia.
Või kuskil mujal. Metsas näiteks. Või näiteks tänaval liikudes. Kõnniks ja vilistaks omaette mõnd viisijuppi, kui järsku kihutaks minust mööda mõni "sõber". Õõvastav ju!
Kui meil eksisteeriks mingid hiigelämblikud, siis peaks emb-kumb sellelt planeedilt lahkuma. Tõenäoliselt mina.
Aga kuhu ma siis läheks? Põhimõtteliselt pean ma lahkumiseks valmis olema, kuid ehk ei tule seda lõplikku sammu veel astuda.

tõde

2011-09-16T20:36:00.002+03:00

Need to-do-listid ei ole loomulikult mingid mõnusad asjad. Tegelikult on need isegi üleliia vastikud ja muidugi oleks parem, kui ei oleks seda nuhtlust kaelale võtnud.
Aga kui saa teisiti, siis....Mõjub jube positiivselt ja innustavalt, kui keegi parajalt hull ja parajalt normaalne inimene saadab sulle personaalse meili, lahates erinevad punktid üksipulgi läbi. Muidugi oleks ma seda isegi teinud, et miks mõni asi nii ja teine naa:) Seletamist oleks ikka üksjagu, eks ole. Aga ikkagi väga motiveeriv, et keegi võttis vaevaks:)
Ja et on keegi, kes imestab, et ma ei ole ikka veel Hiiumaal käinud või südamest päikesetõusu vaadanud... Ja et ma tahan ikka veel ühte mütsi (mina, eks ole:)))Ja et ma luban kooli- või klassikokkutulekule minna, mis nagunii on alles 4 aasta pärast:))))
Päikesetõusu üle jagus ka imestust, aga... no Johanna Marial oli see päikesetõus KOOS loojanguga samal päeval...no ofkoors ideaalne kooslus, aga minu puhul võimatu missioon. Ja kuna ma ei ole ei loojangut ega tõusu korralikult viimastel aastatel näinud, siis leidsin, et üks päikesetõus nimekirja panna, oleks niigi suur asi...kaks ilusat asja korraga samal päeval, oleks juba liig, mis liig...
Ja palju asju veel, kuid ma ei pea õigeks KOGU seda meeleolukat kirja siia ümber kopeerida:)))) Too personal:)
Igatahes oli see ülimalt motiveeriv ja mõjus, mis sunnib mind homme pingutama:) Näiteks välisukse vahetamisega;)
See nimekiri, see on igatahes pain in my ass....

Surm tuleb tipa-tapa

2011-09-12T13:55:00.003+03:00

Hommikuti on vanainimestel kindlam linnas käia, siis ei näe nii palju noori ja ei saa shoki osaliseks, pärastlõunad on juba kahtlasemad.
Mõnisada meetrit ühist kõnniteed jagada koolinoortega, no ikka kohe nende päris noortega, ja ma tunnen kui palju uut ma teada saan. Näiteks seda, et uuema aja lapsed on väga janused, neil peab ilmtingimata käes olema koka- või fantapudel, äärmisel juhul mingi kõrrejook. Nad kannataksid just kui stabiilselt janu käes. Surmalaks! Nälja all ka, sest krõpsupakk peab ka käes olema.
Ja siis mõtled kõigile neile, kel omal ajal oli koolitee kilomeetreid pikk, pudeleid käepärast aga mitte. Ellu nad kuidagi jäid (aga mis elu see on, eks ole:D) Sellega seoses näib järgmine oluline vidin olevat mobiil. Mõtleks vaid, kui peab koolist pool kilomeetrit koju minema ja ei olegi midagi kõrva ääres hoida. Või millel toksida. Või niisama näppida. Enamasti siiski räägitakse.
Aga millest? Ma kohe ausalt tahaksin teada, mida on nii palju tarvis rääkida:)
Ja ärge tulge mulle ütlema, et vaja on lapsevanematele igast sammust ette kanda. Nii pikad need sammud nüüd ka ei ole.
Vahel ma imestan, et me üldse ellu jäime koolis käies. Ei olnud tee peal nagu suurt midagi juua või närida. Noh, sügis oli muidugi hea aeg, õunu ikka pudenes:) Huvi pärast tahaks teada, kas mingi statistika ka olemas on 7-aastaste mobiili omamise kohta? Ma loodan, et enne kooliminekut veel ei osteta telefone lastele...või tont seda teab...
Ehk on varsti kaisukarude asemel telefonid padja all:D Uus aeg, uued kombed.

Näeme!

2011-09-09T17:42:00.010+03:00

Maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik!
Kuskilt netiavarustest jäi see kunagi silma, avada ei ole julgenud. Liiga ilus ja hea ja õige, äkki sisu ei vasta kõigile neile ootustele...
Aga mõte kui selline, üllas ja hea. Õige ka.
Maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik...
Täna pidi olema see õhtu, kus me D-ga koos oleks olnud. Maailmamured ja -rõõmud oleks saanud lahatud, raudpoltkindel:) Mõni üle mõistuse tark mõte oleks ilmavalgust näinud, kõik segased mõtted oleksid leidnud verbaalse väljundi. Ilmaelu oleks paika loksunud, sinna, oma õigele kohale.
Läks teisiti, nagu ikka vahel juhtub:)
Ja siis tunduski lohutavana mõte, et maailma lõpus on kohvik, kus kohtume kõik. Selles kohvikus oleksid lebosohvad ja madalad lauad, õhus hõljuks viirukit ja läbi astuksid kõik, kes peaksid. Mõned, keda ei ole kaua näinud. Mõned, kes on su elust läbi vilksatanud ja siis jäädavalt kadunud. Ja siis need, kelle läbi sa oled edasi kasvanud, arenenud, kuhugi jõudnud, kes on sind kasvatanud. See tundub uskumatu, aga nad ise tihtipeale ei tea seda. Kas mitte seal kohvikus ei oleks õige koht seda viimaks öelda, välja näidata?
Lobiseks ja vaidleks. Paneks maailma sõnadesse ja võtaks uuesti lahti. Naeraks oma lolluste ja tunneks uhkust oma heade tegude üle. Pühendaks kaastundliku hetke neile, kes unustasid elada, kes püüdsid püüdmatut.
Või olid lihtsalt arad, kartsid astuda sammu, seda ühte ja olulist. Nad ei saa iial teada, millest ilma jäid, aga meie teaks ja võtaks selleks tarbeks leinaminuti.
Vahel püütakse olla hirmus õiglane ja hea, otsitakse kellegi paid, mida ei pruugigi tulla, ennast unustatakse sootuks.
Lubame endale, seal kohvikus, ühe naerupahvaku nende üle, mitte parastavalt, aga... õrnalt ja hellalt, öeldes, teil jäi elamata:)
Sealt kohvikust astuksid läbi ka need, kes ei peaks. Teate küll neid, neid, kes ei vääri meie seltskonda, meie nalja ja naeru, meie sõnu. Ent sel ühel hetkel me võtaksime nad vastu, vaataksime neile silma, ja ütleksime. Mida mõtleme. Kui mõtleme.
Midagi ei muutuks üldises plaanis, aga meil endil oleks hea ja soe. Seal maailma lõpus, kus on valgus.
Ja kui tulevad jutupaunikud, teate neid, kes ei mõtle, vaid räägivad, siis neid kostitaksime vaikusega, punuksime nad omaeneste mõtete võrku, kuni nad iseenda seltskonda nautima hakkaksid. Vaikus määrab tihtipeale kõik, kas pole?
Kindlasti pühendaksime hetke ka neile, kes elasid. Kõige täiega ja kogu aeg. Keda me varem ei mõistnud, sest nad olid meie arvates liiga julged, liiga üle laipade minejad... Aga nad elasid, ja seda ei saa neile ette heita. Me tunnustaksime neid ja nende tegusid.
Seal, seal maailma lõpus, kus on see kohvik.
Ja mäed ja päike ja vein.
Seal me võiksime kohtuda ja rääkida.
Me näeme veel!

To do list ehk tänapäevane viisaastakuplaan

2011-09-08T19:37:00.031+03:00

Häid asju tuleb ikka jagada, eks! Johannalt saadud idee koostada (meeldivam osa) 101 asja/tegevust, mis teatud perioodi jooksul korda saata (ebameeldivam osa, vähemasti osaliselt!) tegi mu pähe kohe pesakese.
Pean tunnistama, et osad punktid on nii head, et ma olen sunnitud need ka siia listi võtma. Osad on mu vaimsele tasakaalule ohtlikud (sportimine, akutrell jms kohe kindlasti).
Tähtaja seadmisega on ka keeruline - liiga pikale ajaskaalale minek paneb ürituse venima, ma kahtlustan... Ent jäägu siis 1001 päeva:)
Aeg läks käima - nüüd!

1. lahendan vähemalt ühe KumaKange otsast otsani ära
2. loen iga kuu vähemalt ühe raamatu (33)
3. kirjutan antud perioodi jooksul kolm käsikirja
4. õpin 50 uut eestikeelset sõna
5. valmistan toidu kasutades tshillipipart
6. valmistan ise tigupostiga saadetavad kaardid
7. ahvatlen punkti nr 6 täitma oma lapse
8. kasvatan vähemalt ühe paprika (ärasöömise kohustuseta!)
9. teen üle pika aja ühe ringi ümber järve
10. olen nädal aega kohvita
11. käin vähemalt 10 mõisas
12. saladus
13. lõpetan suhtlemise inimestega, kellest ma ei pea
14. olen nädal aega fb-ta
15. käin ära Hiiumaal
16. kõnnin tagurpidi Säästumarketini, enda valitud ajal
17. sõidan jalgrattaga 20 km
18. panen purki seeneseljanka (kuidas iganes see ka välja peaks nägema)
19. käin Jaanikal külas ära
20. lähen Lätti turisti mängima
21. spaas käies proovin mõne veidra protseduuri ära
22. vaatan otsast lõpuni vene sõjafilmi, vene keeles
23. muundun tagasi blondiks ja püsin sellisena
24. olen kuu aega alkoholita ja jään ellu
25. tuletan endisel tasemel rootsi keele meelde
26. vaatan 10 erineva maa filmi
27. lasen kontrollida oma sünnimärgid
28. loen nädalas vähemalt viiel õhtul unejuttu
29. koostan nimekirja 101 lemmikraamatust
30. proovin 10 uut puu- ja/või juurvilja
31. panen kokku min 1500 tükist koosneva puzzle
32. kuulan terve nädala jooksul iga päev vähemalt ühe tunni muusikat
33. söön nädala jooksul 5 erinevat sorti putru
34. lahkun toast alati, kui keegi vaatab Reporterit, ka külas olles:)
35. korrastan pildialbumid
36. vaatan päikesetõusu
37. koostan nimekirja kõigist oma õpetajatest (101?)
38. käin 5 erinevas mereäärses paigas
39. lähen täiskuuööl lähima künka otsa
40. hangin endale hüppenööri
41. hüppan sellega nädala jooksul iga päev 15 minutit
42. küpsetan ühe karaski
43. leian metsast sirmiku
44. lähen kalale, päriselt!
45. söön nädal aega hommikuti jogurtit
46. otsustan lõpuks mõne kodustatud eluka kasuks
47. kui selleks on koer, siis vabastan end kõigi teiste punktide täitmisest
48. panen kalale minnes vähemalt ühe ussi ise konksu otsa
49. kirjutan sünnipäevaluuletuse ja läkitan adressaadile
50. koostan vabalt valitud teemal ristsõna
51. loen võõrsõnade leksikonist läbi kõik tähe "L" all leiduva ning märgin üles 10 kõige naljakamat või huvitavamat sõna
52. teen ise algusest lõpuni piparkoogitaina
53. teen whatever kõhulihaharjutusi nädala jooksul arvestatava hulga
54. olen vähemalt nädal aega tore ja kena inimene
55. teen kõigist kodus leiduvatest karvastest mänguasjadest virtuaalse fotoalbumi
56. jätan inetud asjad enda teada
57. püüan oma blogilugejaid mitte alt vedada
58. lähen fotograafi juurde
59. ostan kortsudevastase kreemi
60. ostan vähemalt 7-harulise küünlajala
61. ostan 3 uut potitaime
62. kannan üle -10 kraadise külmaga mütsi
63. tellin veel J-lt lisaks ühe mütsi
64. kallistan vähemalt 5 erinevat puud
65. lähen ja teen ühe ilusa pöögimetsa pildi
66. käin ära Kopenhaagenis (rohkem kui lennujaam-raudteejaam)
67. viin Pätu Junibackenisse või Skansenisse vms kohta
68. lähen sushit sööma
69. ütlen võhivõõrale inimesele "Sa oled ilus!"
70. lähen kooli- või klassikokkutulekule
71. koon salli või soki (ühe) ja kannan seda min 30 minutit
72. teen ristpistes padja ja panen oma diivanile (ei täpsusta, millisele)
73. koostan oman edetabeli 101 lemmiklaulust
74. koostan edetabeli 101 kõige armsamast kohast maailmas
75. valin 10 lemmikpoliitikut
76. ei häbene neid, isegi kui nad saavad mõne sigadusega hakkama
77. ütlen oma nabale 10 korda, et ta on ilus (sest ta on seda!)
78. loen läbi 3 raamatut, mida ma kindlasti muidu ei loeks
79. ütlen ühele koledale inimesele, et ta on ilus
80. hakkan seda ise ka uskuma
81. hoian 2 h last, keda ma tavaliselt ei hoia
82. lasen lapsel otsast lõpuni teha pannkoogid
83. korraldan ühe korteri ühe välisukse paneku
84. leian üleüldse ühe sobiliku korteri ostmiseks meie provintsilinnas85. pildistan välku
86. leian ühe punase kärbseseene
87. laenutan raamatukogust ühe kõige nõmedama raamatu (enda arvates)
88. kõnnin linna nimetissõrme ninal hoides
89. koostan nimekirja 101 kõige lollimast tegevusest maailmas
90. kõnnin avatud vihmavarjuga Säästumarketini kõige päikselisema ilmaga
91. vastan nädal aega oma telefonile "Surnukuur kuuleb!"
92. nädal aega ei naera ühegi nalja peale
93. loen karu-aabitsa läbi
94. riietun kadrisandiks (jooksma ei pea minema!)
95. maksan poearve punastes sentides
96. loen läbi ühe rootsikeelse raamatu
97. vaatan tõtt oma kurja minaga
98. panen kirja õnne valemi
99. leian 10 põhjust just siin ja just praegu elamiseks
100. leian ühe inimese, kes on inspireeritud samasugusest listist
101. kõigi 100 punkti täitmise korral koostan uue nimekirja....

2011-09-07T14:59:00.002+03:00

Iluprotseduuride ohtlikkus on tõestatud meie kohalikus ja igati usaldusväärses laboris! Teate küll, need, mis muidu asuvad Shveitsis, aga mõni on siinpool mägesid ka:)
Mu kosmeetikul jäi täna oma viiendik juustest epilaatorisse kinni, kohe päriselt. Mis omakorda tõestab, millise põhjalikkuse ja süvenemisega ta oma tööd teeb. Eks sinna ole varemgi jäänud...asju, kõikvõimalikke.
Ma praegu mõtlen, et hea, et tal nii pikad juuksed ei ole...

Igatahes tubli pool tundi tööd ja me saime juuksed kätte. Epilaatorist. Loomulikult ei olnud need sel hetkel enam teist otsapidi pea küljes kinni, sest sel juhul oleks ta võinud õhtul magama minna epilaator peas rippumas (roosa ja ilus, aga ikkagi võõrkeha...).
Aga kas ma seda juba ütlesin, et kosmeetik on nelja-aastane? Andestatav, ma leian.

PS Ilu-ja tibiteemasid hakkab lähikuudel ohtralt tulema, ma kahtlustan. Põhjust võite ise aimata:P

Päevad

2011-09-06T08:52:00.006+03:00

Iga päev kerib end lahti isemoodi. Sa ärkad hommikul ja kõik uus ja põnev on ees. Nii mõtleks optimist. Pessimist leiaks muidugi, et jälle algab kõik otsast peale, ei midagi uut siin päikese all (ja hea, kui on päike:).
Eile hommikul minul ei tundunud küll midagi põnevat ees olevat. Ja nagu sellest veel vähe oleks, pidin võitlema nohuga, mis viimasegi mõistuse ja normaalse mõtlemise oli röövinud, kurguvalust ma ei parem ei räägigi.
Igatahes ei olnud hea päeva algus, kohe kindlasti mitte.
Aga elu on see, mis juhtub sinuga siis, kui teed teisi plaane. See ilmetu 5.sept lõi mulle ülbelt ninanipsu ja maksis kätte, otsustades, et see peab olema SEE päev. Päev, mis meelde jääb ja oma jälge kannab.
Igatahes on "Eleanor" nii valmis, kui olla annab ja trükisoojana oma teekonda alustanud - head teed talle!

Raamatu teekond on mind paelunud alati. Väiksemana lugesin ma kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades, mäletama olen jäänud neid kohti, aga mitte otsest seost raamatu endaga. Viimastel aastatel on just vastupidi - kõik, mis loetud koduseintest väljaspool jääb meelde eelkõige otseses seoses loo endaga.
Siis aastaid hiljem läksin ja õppisin ma seda osa kirjasõna teekonnast, mis kulgeb raamatukogudes ja arhiivides ning mis esmapilgul tundub lühike ja lihtne, kuid tegelikkuses on märksa pikem ja mitmeetapilisem ja mis peamine, pikaajaline. Ka see teekond ammendas end ühel hetkel, sest mida enam tegeled sa tehnilise ja organisatoorse küljega, seda vähem jõuad ju nende sisse ise piiluda. Mis rõõmu saab olla päevas sadadest sõrmede vahelt läbi käivatest raamatutest, kui nende sisuni jõudmiseks mahti ei ole.
Inimene kohe tahab õppida ja avastada uut ja tundmatut. Hetkel tundub, et ma uurin-puurin seda osa raamatute teekonnast, mis on puhas müstika:) Et kus ja kuidas nad sünnivad või tekivad või kuidas iganes seda nimetada. Tõenäoliselt vastust ma ei leiagi, aga no proovima peab, eks. Iseasi, kas ma ka kunagi selle järgmise reisiga raamatumaailmas kokku puutun, näiteks nende materialiseerumisega - kes teab, äkki pean ikka ühel päeval trükkaliametit ka proovima, mul trükikoda ju maru lähedal olemas:)
Müstiliseks, omal moel, võib nimetada ka seda osa, mis puudutab lugejat, igaüht eraldivõetuna. Sest ikka loeb lugeja sealt välja ka midagi muud, mida kirjutaja sinna sisse ehk enda arvates ei olegi pannud. Sageli suisa vastandlikke asju - mulle meenub, et Taani raamatut on peetud, soojaks ja armsaks, vanainimeste mõnitamiseks, pinnapealseks ja teisalt jälle kohati liiga detailseks, liiga vähe isiklikku ja samas ikka nagu just kole palju isiklikku:), ja kindlasti veel palju muidki omadussõnu, mis hästi kokku ei passi. Ja ma tuletan meelde, et see oli nö reisiraamat, mis siis veel puhtalt ilukirjanduslikust välja võib lugeda:))) Või just ehk vähem...?
Igatahes on seegi osa põnev, autori jaoks siis järelmõtiskluseks sobilik:)

Lugemisteni!

Nalja peab ka saama:)

2011-09-05T08:33:00.004+03:00

Kui esmaspäeva hommik tõsiseks kätte kisub, siis on Postimees leidnud põhjust naerutamiseks. Kogutud vaimuvälgatused on siis ajendatud teemast kuidas raamatukogudest laenutatud teosed ei taha sinna kuidagi tagasi jõuda ja kuidas võlglased tekkinud olukorda selgitavad...

«Tere päevast,
Issant! Absoluutselt unustasin nendest raamatutest. :( Maili, aga pole vaadanud. Raamatud on läbi loetud ja rõõmuga tagastaksin neid raamatukogusse, kuid minul on sellega mure. Olen praegu (koos raamatudega) Tallinnas ja tulen tagasi Tartusse ainult sügisel. Kas ma saan neid Teile postiga saada vms.? Pikendada? Kui suur võlg mul on?
Väga soovin asjad korda teha, kuna LUTS on minu lemmikraamatukogu.»

«Tere. sooviksin pikendada oma raamatut Ürgne kutse. mul on 4.oktoober vastamine ja ma tooksin selle heameelega umbes 5-6 oktoobril. See ei ole probleem - ma võin selle raha maksta küll. Loodan , et saate must aru :)»

«Küll saate oma raamatud... rahu, ainult rahu»

«Tere lugupeetavad kannatlikud, olen peaaegu lõpetanud uurimustöö kirjutamise, pelun hetkel raamatuid veel pikendada. Tänan meeldetuletuse eest. Toon raamatud ära nii kui Tartusse tulen. Viivis on nagunii väiksem kui raamatutest saadud kasu.»

«Tere, Palun pidendada veel üheks perioodiks. Hädavajalik»

«Kuidas saaks raamatut pikendada? Mul koolis lükati raamatu aeg edasi ja ma peaks selle raamatu kaasa kooli võtma. Ja ma ei ela seal kandis!»

«Tere, vabandan hilise vastuse pärast. Ma tahaksin raamatu laenutähtaega pikendada kuna paiknen praegu teisel pool merd ja saan raamatu tagastada alles varsti.»

«vabandan viivituse pärast - kevadised toimetused on haaranud mind oma keerisesse ja seega kipun unustama.»

«paluksin pikendada 2 raamatut, mille tähtaeg oli 13ndal, raamatud on nii huvitavad, et ei ole veel lõpuni jõudnud,»

IINQTJFP

Tahaks kohe ja kole tark olla

2011-09-05T05:06:00.003+03:00

Laste puhul me imestame, kuidas nad samm-sammult kõige elementaarsemaidki pisiasju õppima peavad. Aga me ise ka ju. Õpetamisega on veel see naljakas asi, et mida vanemast peast õpid, seda paremini jääb meelde, KES õpetas. Kuna sellisel tunnil tee joomine ei kuulu mu igapäevaste (-öiste?) harrastuste juurde, on paras hetk meenutamiseks...

... kes õpetas mulle, et õige mesi peab lusikalt ühtlaselt "jooksma", tegemist siis vististi viskoossusega;
... kes õpetas mulle, kuidas on õige tükisuhkru pakendit avada ja kui kergelt see tegelikult käis(jaa, mis seal pattu salata, mulle meeldib ikka see valge surm kohutavalt!) ning selle avamise juurde käis veel lugu ka ja puha;
... kes õpetas mulle, kuidas teekotike ümber lusika keerutada ja nii kuivaks saada;
... kes juhatas mind ülepea imelise ingveri juurde, mille kiirele toimele ma siin nüüd tasahilju loodangi:)

Õigupoolest saab kõigi nende teadmisteta ju teed ikka juua, aga see ei oleks poolt nii huvitav.

Oleks meie teel ikka palju neid õpetajaid...

Jaanikale, kes on üks hirmus norija:P

2011-09-04T17:58:00.010+03:00

Ma oleks viimase tunni jooksul kui uuesti reisil käinud. Nii vähe on tarvis:)
Ja kes tahab veel midagi lugeda ja vaadata, see läheb järgmisel kuul kenasti postkasti juurde või ajalehekioskisse (kui need veel eksisteerivad muidugi) ja tal on see võimalus.
Ma nüüd unelen edasi siis...

No viimaks...

2011-09-01T18:40:00.002+03:00

... ometi mahun ka mina, ainulaadne ja kordumatu, kuhugi statistika-tädide pingeridadesse:) Seni ma kahtlustasin, et statistika on pime ja rahvas on pime, ja no... nagu ikka.
Igatahes on minu rõõm piiritu, et rahvas loeb ja kinos ei käi. Siinkohal võiks ma muidugi pikalt jahvatada oma arvamust kinodest, mis need olid minu ajal ja mis neist tänaseks saanud on. Või, ma liialdan, kui ütlen tänaseks, sest ma käisin viimati kinos...ütleme, mingi 6 aastat tagasi. Juba siis oli kinokultuur sõna otseses mõttes sealsamuses. Enam ma end sellesse keskkonda panna ei suuda.
Ja 3D või 4D või 5D kino jätab mind, kuumaverelist, sootuks külmaks. See on lauslollus ja hävitab inimese viimasegi mõtlemisvõime. Kinos käivad enamjaolt üsna fantaasiavaesed ja tuimad inimesed. Mõne erandiga, ent siiski. Ja need erandid, ma loodan, vaatavad ikka asjalikemaid filme, kuigi neile viimastele löögile saamine muutub üha raskemaks.
Nii et, raamat teeb filmile pika puuga ära!

Kariloomade Sisseajamise Päev

2011-09-01T14:31:00.007+03:00

Kuna kodus ei oleks paslik valjul häälel om muret seoses tänase päevaga kurta, siis tuleb seda sosinal siin teha.
Nimelt ei tekita tänane päev minus eriti positiivseid emotsioone. Ja ma ei suuda mõista kõike seda ohkimist ja õhkamist, mis siit ja sealt ikka kostub.
Koolis on hea olla karjainimestel, nende jaoks on see ideaalne paik. Teate küll neid lapsi, kes koolivaheaegadel õnnetud on, sest neil on igav. Kes ei oska halligi oma päevaga ette võtta. Kes vajavad päevakava ja rutiini. Koolist lahkuvad nad üsna samasugustena, tööle lisaks leiutavad nad endale hunnikus trenne ja ringe, kus saaks käia. Et aeg kiiremini läheks. Kuna nädalalõppudel on sellega veidi kitsas, siis elavad nad aktiivselt seltsielu. Nende jaoks on orgunnimata reedene või laupäevane õhtu midagi maailmalõpueelset või veelgi hullemat. Sest no MIDAGI peab ju toimuma, mida iganes! Need inimesed kardavad üldjuhul ka vaikust ja iseenda seltskonnas olemist, see oleks kui karistus neile.

Kooliaasta algust see osa inimkonnast kahtlemata ootaks.
Mina ei ole karjainimene. Mina tundsin end 1. septembril alati umbes nagu Potsataja, kes on valesse kohta sattunud.

Et vaataks koolimaja pärast pikka suve üle? Aga seda koolimaja sai nagunii suvelgi nähtud. Minu ajal oli veel olemas aiatöö-nimeline töökorraldus, teate küll:)
Võib arvata, et mul on juhtunud hirmus kolepahad klassikaaslased ja õpetajad ja ma äkki seepärast ei tahtnud kooliminekut. Aga nemad ei puutunud üldse asjasse, lisaks keda tahtsid, nägid nagunii ka vahepealsel ajal, selleks ei olnud koolis käimist vaja. Ainuke erutus seoses koolialgusega oli ehk õpikute ja töövihikute koju toomine. Kuidagi hirmus põnev oli neid läbi lapata ja suvalistest kohtadest lugeda, ennastunustavalt kusjuures! Hiljem, kui hakati kõike seda ühes jorus kogu klassile peale suruma, kadus kogu põnevus muidugi ära. Mulle lihtsalt ei meeldinud see karjas ulgumine, sundus.

Minu arvates aeti koolis paljusid asju pähe vale põhimõttega. Oligi just nimelt pähe ajamine, loogilise mõtlemisega oli sel harva pistmist. Ja vastamiste pinge - seda ei sooviks ma oma vaenlasele ka mitte! See oiviku mängimine, et peatükk see ja see pähe õppida ja siis sa nagu käolinnuke kukkusid klassi ees õpetaja küsimustele vastata. Kui see sul õnnestus, siis oli väga hea hinne kirjas. Aga mis siis, kui oleks vaielda tahtnud? Vähe oli neid pedagooge, kes taolist luksust võimaldasid (teate küll, see raiskas tundi, rikkus nende rangelt paika pandud tunnikava, lisaks valmistas ebamugavust).
Muide, mõnes kohas tuupimine end siiski ka õigustab, ei vaidle vastu. Meenutan senini heldimusega neid nn vetsupaberirulle:)))) Vot just sellistel rullidel andis gümnaajal meie ingl.k. õpetaja meile koju sõnad pähe õppida. Ma valetaksin, kui ütleksin, et rull oli väike... Mina ei tea, kust ta selle paberi välja võlus või palju aega ta trükkimisele kulutas (tuletan meelde, sõbrakesed, et arvutid meie koolides sel ajal alles hakkasid pisitasa tulema, provintsilinnades vähemasti).Ja see oli üks väheseid kohti, kus mulle vastamine meeldis - sõna/paus/nimi/vaste. Töö oli kiire ja korralik, ma ütleks. Kuna kiirus ja vastamise juhuslikkus olid arvestatavalt ebamugavad, siis mu mäletamist mööda võis "5" teenida juba kolme õige vastusega. Ma rohkem ei mäletagi, et keegi keeletundides oleks sõnade vastamist suuliselt teinud. Ju-ma-lik! Ja kui palju on veel tänaselgi päeval ingl.k sõnu, mida ma just neilt rullidelt mäletan:))))))

Ja ikkagi on õppimine mõnusam väheke vabamas vormis ja kitsamas ringis. Üldiselt oli kool ikka väga traumeeriv asutus, andestust! Stress, puhas stress! Inimesed peaksid enne veidi elama ja siis alles kooli minema:))) Inimestel tuleks lasta mõelda ja mõtiskleda, elu ja iseend veidi analüüsida, ennast leida...

Ah, mis ma siin ikka kurdan: MINU SIIRAS KAASTUNNE JA HEAD UUT KOOLIAASTAT!!!

PS Ma muidugi eeldan, et aeg ja elu on edasi läinud ja nüüd on hoopis lapsesõbralikumad koolid ja õpetajad, palju huvitavaid ja oma ainet kirega õpetavaid isiksusi ja et üldse on kõik viimase peal hästi:)

Nüüd siis kotadest

2011-08-31T17:02:00.003+03:00

Tänud Kaderile ja Tiinale, kes eelmisele postitusele näoraamatus kiirelt reageerisid ja häid mõtteid jagasid:)
Igatahes on kotad raudpoltkindlalt kordades shefimad ja ma võtaks neid kohe hulgim. Deisile läheks ma külla nendega, iseasi, kas ta minuga pärast päälinna pääle tuiama tuleks:) Jakobile ja Mummile läheksin külla ja viiksin kamaluga kaasagi Ruffuseid. Kodus kiige peal kõlgutaks koibi Marydega.
Ja no kui ma tahaks äge olla ja kohalike mamslite kõõrdpilke püüda, siis võtaks Sofiad ette.
Puudu on veel vaid mustad rukkilillede või moonidega käimad, siis oleks absoluutselt täiuslik ja ma võiksin krokudele kandu näidata:)!

Täna räägime Crocsidest...

2011-08-31T12:39:00.008+03:00

Crocsid on ühed koledamad jalavarjud, mida mu silmad viimase x aastakümne jooksul nägema on pidanud. Midagi nii inetut ei ole jalatsimaailmas varem kunagi disainitud ja kulub veel üksjagu aega, kui keegi samaväärselt vastata suudab. Ma tean jah, et välimus ei saa olla jalatsite juures esmatähtis, aga kui me ka jätaks välimuse kõrvale, siis... Siis plastmass jääb ikkagi ju. Sama hästi võiks oma jala ämbrisse torgata ja happy näoga ringi patseerida. Kusjuures ärge tulge nüüd ütlema, et krokud on hulga stiilsemad või elegantsemad kui ämber, või et need on kuidagi eriliselt jala järgi kujundatud, sest need on ju enamasti väga... robaka moega. Ja ma ei räägi praegu ainult nendest nn kalossidest, vaid ka kummaritest, saabastest (kas tõesti plastmass-saapad?!), kontsakingadest (uuuuu!) jms. Need kõik näevad marunaljakad välja ja ´naljakad´ei ole siinkohal mõeldud kõige positiivsemas mõttes:)
Mõni väidab, et neid on jube kerge hooldada ja puhastada. Vat ei ole õnne olnud selles veenduda. Siin majapidamises on ette tulnud ühed pisikesed liba-krokud ja ühed pisikesed õiged krokud, libakad muide, püsisid märksa puhtamatena. Õigete krokude korrashoid oli paras peavalu.

Mugavusest ma rääkida ei tea, mulle näib, et ilusale rühile nad just kasuks ei tule. Lastele need igatahes meeldivad, aga teadupärast ei meeldi neile kunagi asjad, mis on tervislikud, kasulikud või muul moel vajalikud (teate küll, kommid, limps ja multikad). Nii et ma kahtlustan, et nende krokuarmastus on seotud puhtalt välimusega, aga lastele üldse meeldivad õige eriskummalised asjad (näiteks plikadel neoonroosa värv, litrid-kulinad ja printsessi pilt on ässad iga kell).

Mis saab põlvkonnast, kes kasvab üles krokudega lööberdades? No midagi sellist nagu allpool olevalt pildilt näha, tagasi teadagi kuhu...

Head aega, kroku-hooaeg! Talvel neid nii palju enam ei näe.

PS Eelmise talve (titest raugani)moeröögatuse, suure, karvase ja kõrvakestega mütsi juurde sobinuks OIVALISELT krokusaabaste mudel Nadia women...

PSS Kui te kunagi näete mind krokudega ringi kõndimas, siis luban lahkesti käesolevat postitust mulle meelde tuletada:))

Armastus sai otsa...

2011-08-30T08:37:00.006+03:00

Ma jumaldan neid lugusid, mis rulluvad mu ees mõnesajameetrisel teel lahti. Iga jumala päev ja iga jumala ilmaga.
Eile jalutas mu ees nii ilus ja õnnelik paarike, käsikäes ja õrnu pilke teineteise poole heites, et... no põhimõtteliselt oli vaid puudu taustaks sobilik päikeseloojang. Muus osas oli kõik perfect!
Õigupoolest olid mõlemad tuttavad näod mulle. Mulle, kes ma viimastel aegadel olen ümberkaudseid tänavaid ja radu nii mitmedki korrad läbi kamminud. Mees on see, kes läheb linna poole hommikul, üsna sirgelt ja reipalt (kuigi mitte alati) ja tuleb, olenevalt olukorrast, lõuna paiku või õhtul ja väga vaevaliselt. Mõnikord kolm sammu edasi ja kaks tagasi, teinekord tee peal sik-sakitades. Päeva teises pooles on linnast naasev seltskond ka rohkearvulisem. Hiljuti on testosteroonist pulbitsevasse sõpruskonda siginenud ka õrnema sugupoole esindaja. Hoolimata tarbitud alkokogusest ja -kangusest, püüab ta hästi sirgelt ja kenasti kõndida. Ja hoolimata sellest, mis elu temaga või tema eluga teinud on, on ta alati ülepingutatult naiselik, tõeline daam.
Igatahes need turteltuikesed olid eile ülejäänud kambast irdunud ja jalutasid (no peaaegu nagu) päikeseloojangusse.
Kõige kurjajuur, ma kahtlustan oma pisukese elukogemuse põhjal, oli daamikese teise käe otsas rippuv kilekott, või õigemini küll selle sisu. Saak oli kesine, kuid noorte rõõmu see ei kahandanud... Elutähtsasse kuudikusse sisenes igatahes daam, härrasmees jäi kenasti ukse taha ootama ja ma ei imestaks, kui ta juba lõi mõttes eurosid kokku.
Selles kohas meie tee mõneks hetkeks katkes, aga kui ma kahekümne minuti pärast sama teed vastupidises suunas kõndisin, oli kõik LÄBI! Daami nägu kaunistas küll endiselt talle omane nukkerunelev naeratus, kuid tee neil enam ühine ei olnud. Vihane ja arvatavasti kotisisust ilma jäänud meesisend podises teises suunas astudes vapralt edasi. Lisaks matkis ägedalt daamikese kõnnakut järgi, pilkavalt osatades (teate küll seda puusad ette-õlad taha värki), ta muidugi ilmselgelt utreeris ja seepärast nägi temapoolne etteaste küll välja kui ettevalmistus limbotantsuks, puudu oli vaid latt, mille alt mängleva kergusega läbi tantsida.
Igatahes lahku nende tee läks, päikest ka ei olnud, rääkimata loojumisest... Nii et ma hoiatan - olge ettevaatlikud igasuguste taaraautomaatidega, see on üks äraütlemata müstiline paik.

Show must go on

2011-08-27T23:14:00.003+03:00

Olgem ausad, noor-Tarand on lobeda jutuga ja parajalt teravmeelne-keelne kõnemees. Nii mõnigi vastus vääriks üles tähendamist ning hilisemat tsiteerimist. No ma muidugi ei hakka refereerima debatti, aga hea kuulata on ometi.
Ilves on minu vana lemmik, kuigi täna õhtul ei ole ta kõige teravam pliiats meie pinalis, seda peab tunnistama. Hetkel on küsimus, kas ta ongi selline või ta on veidi unine ja väsinud. Et ikkagi hiline tund ja kole stuudio jne.
Üldiselt võivad nad ju rääkida küll, vahelduseks hea kuulata.

PS Need nö vaatajate küsimused on eriti haiged muidugi, puha eetriaja raiskamine.

Kahesuunaline liiklus

2011-08-26T15:07:00.006+03:00

Aasta-aastalt ilmneb üha enam tõsiasi, et toiduained ei liigu mitte üksnes Eestist Taani (võime rääkida suitsuvorstilattidest ja kamajahust ja tangudest ja murakamoosist ja igasugustest naljakatest asjadest, mis ringi rändavad), vaid ka vastupidi.

Sest parimad küpsised tulevad ikka ühest kindlast kohast, pasteedid samuti... ja kas keegi on mind kunagi kuulnud ütlemas mõne magusa junni kohta ´täiuslik kompvek´? Ei ole! Sest kommid võiksid mu poolest üldse olemata olla (ma tean siinkohal kedagi, kes häälekalt mulle vastu vaidleks, aga õnneks mu imiklaps magab:D)
Aga siin ta on - täiuslik maiuspala minusugusele vingatsile!

Ja nähtavasti on minu tallele pandud teemajake juba küpsiseonude huviorbiiti sattunud. Ega sest muidugi suurt ole, sest minu kirjutamata raamatu, hetkel veel elule puhumata tegelane võiks kas või homme päev ikkagi sinna sisse kolida ja omi tegemisi toimetama hakata ju, või mis:)

Dilemma

2011-08-25T08:52:00.002+03:00

Jah, ma olen siin pikalt kahevahel olnud, aga hetkeseis on selline, et korduvatele küsijatele võib juba üsna julgelt vastata:

jah, ma teen!
jah, ma saan valmis!
ei, ma ei saada!

Küll hiljem paistab, kas ka kahetsen:) Minulik oleks siiski pigem mitte kahetseda.

Elagu Eesti!!!

2011-08-20T21:37:00.004+03:00

Elagu ja kestku!
Nii eriline päev kogus tähtsust tasapisi ise juba juurde. Lennujaam ja sini-valged raudlinnud, kadunud Eestimaa tütarde kojutulek.
Ehe ja maitsev ja mis peamine, kodumaine köök Põhjaka põliste puude all. Olen minagi nüüd Põhjaka austajate ridadesse kinni jäänud ja sätiks igal võimalusel kõik oma käigud ja rajad ikka nende õuelt läbi:)

PS Üle mitme-setme aja ka üks kodulehekülg, mis võlub oma lihtsuses ja südamlikkuses!

Häm-mas-tav!

2011-08-19T16:09:00.004+03:00

Olen vaikne ja rahumeelne inimene, üldse ei kisakski, aga kobruleht on tore, ausalt! Ma näen vaeva, et connectida maakleritega, leppida kokku mõni kuupäev ja soovitavalt ka kellaaeg... Üldiselt on tunne, et jookseks nagu vastu betoonseina, teate küll, sinna mitu korda joosta ei tahaks. Mul on tunne, et olen paha ja kole mustlaseit, kes lunib ja nuiab, et talle mingit konkreetset korterit näidataks, lausa piinlik on üle kirjutada.... Et jälle see kuupäev ja jälle see objekt, aga ikka tahaks üle vaadata, kas või korrakski.
Vahel mõtlen, et august on mingi tõsine puhkusekuu, et äkki seetõttu keegi ei viitsi minuga tegeleda:) Ma ei tea, ei tea....
Igatahes, kallid maaklerid ja korteriomanikud, äkki vaataks ka enda sisse?! Kui on konkreetne huviline ja konkreetne soov, kas siis tõesti ei ole võimalik end liigutada natukenegi ja leida see 2 minutit vastamiseks ja teine 2 minutit, et korteriomanikuga aeg kokku leppida ja kolmas 2 minutit, et mulle teada anda, et sel päeval ja kellaajal saab vaatama minna... Kohati ongi tunne, et ei taheta müüa, ent tekib õigustatud küsimus, et miks siis kuulutust ülesval hoida? Kõige usinam ja tublim vastaja maaklerite hulgast sama tõsiasja kinnitaski - korter oli üleval, kuid kui tekkis soov, siis selgus, et ikka ei müü.
Üldiselt iseloomustaks ikkagi - UIMANE!

Kiri

2011-08-16T13:46:00.003+03:00

Hei, Sina nõtke noormees!

Olen täna heas tujus, ehk isegi liiga. Kuna poolelioleva käsikirja lõpulõikude kirjutamine visalt edeneb, eelistan selle asemel hoopis Sulle kirjutada. Nii tulevikku silmas pidades või nii...

Annaks Sulle eluteele kaasa mõne sooja soovituse. Erialaselt ei ole mul Sulle suurt midagi lisada, eks oled juba isegi õppinud ja kogemusi omandanud, saad nagunii kenasti hakkama. Argise poole pealt vajad aga väheke suunamist endiselt.

Kui Sa otsid uut eluaset, siis ei ole kuigivõrd soovitav riputada interneedusesse igasuguseid fotosid, no kohe päris igasuguseid. Kui Sul on (vähemalt!) iga teise pildi peal käes õllepurk või ees viinapits, siis tuleb arvestada kurva tõsiasjaga, et ma ei vasta Sulle. Või kui vastan, siis mitte positiivselt. Tõsiselt meeldiv on teada Su eelistusi alkoholimarkide osas, kuid mitte NII detailselt, palun! Lisaks olen ma saanud veenduda Su tihedas peo- ja seltsielus, ja ma rõõmustan ühes Sinuga. Kahjuks ei saa väita, et mulle meeldiks, et Sa samas vaimus jätkaksid ka uuel pinnal.
Ja kuigi, arvestades Su õpitavat eriala, visuaalselt on Sul gasellilikult nõtke ja liikuv keha, lisaks kasvatatud korralik muskulaarsüsteem, siis ei ole ma tõepoolest huvitatud, et Sa oma (paljast!) tagumikku liig sageli välgutad ning avalikult näppida lased. Ma ei arvusta siinkohal sugugi Su tagumikku kui sellist, aga lihtsalt sellest tulenevaid teatavaid põhimõtteid, eks ole.

Istmikuga on Sul nähtavasti üldse soe suhe...Aga meil kõigil on olemas omad sõbrad ju. Ma ei vaimustu just ülemäära (minu viga, tunnistan!) palja tagumiku eksponeerimisest tanksaabaste ja musta nahktagi koosluses, saatjaks teised sama nahksed ja tumedad tegelased, kes teinud läbi ilmselge taandarengu ja nüüd neljakäpakil maailma avastavad.

Tõsi, oleks saanud veel rämedamaid fotosid üles riputada. Ma oleksin saanud veel pikema kirja Sulle kirjutada. Aga jääb siis seekord nii.

Tasub meeles pidada, et ka vanainimesed kasutavad tänapäeval näoraamatut ning lubavad enesele väikest taustauuringut. Ja muide, see ei pruugi Sulle takistuseks saada mitteüksi elamispinna leidmisel, vaid ka töökoha hankimisel. Just in case You have time enough to find one!

Edu edaspidiseks!

2011-08-16T12:36:00.002+03:00

Ei tea, kas mõni arst usuks ka mind, kui ma läheksin kõikuva ja tuikuva Pätuga ning väidaksin avalisilmi, et ta lõi oma pea ära aevastades ja vastu suurt savikaussi...
Elus juhtub kummalisemaidki asju ju. Vist.

Maaelu rõõmud vol 1

2011-08-15T18:26:00.010+03:00

Maal elades on, lisaks liblikatele ja mesimummudele muidugi, palju muid rõõme veel.
- Kui sa tahad osta roosat kiivrit, et Liinaga (kes kohe-kohe saab elutähtsamad load) päikeseloojangusse kihutada, siis ei pruugi sa seda kohalikust kaubandusvõrgust leida!

Kas see...

... või siis see...

... või see...

- Kui sa otsustad, et pärast oma suurt juubelit ja peatselt saabuvat roosat kiivrit tahad juuksed maha lõigata (okei, mul läks selle otsuse vastu võtmiseks tubli kuu aega, aga see on mulle ju lubatud - ma olen ju NAINE!), siis ei pruugi esmaspäevasel päeval sa oma juuksurit tabada. Või hakkasid sa liiga hilja alles helistama...Või on see hoopis märk valest plaanist?

- Kui sa otsustad, et on aeg tagasi pöörduda ühe oma vana kire juurde, siis saad teada, et sellel alal jätkukursust ei ole võimalik kokku saada! Mis omakorda tuletab meelde, et selle keele asemel võiks ju valida veel ühe teise, mille järele on siinmail isegi veidi vajadust ja mille ühte lillapäist õpetajat sa alles üks päev linna vahel jalutamas nägid (ei saa jätta lisamast avastust, et jummel, kui vanaks ta on jäänud - mina ju ometi ei vanane, ega ju?!)Aga no see keel ei vea ju sind magnetiga enda külge:)))

P.S. aga kui Liinaga kihutama minna, siis pärast tuleks grill ka kurjaks ajada, või mis...

Lugemisest otse

2011-08-15T13:43:00.009+03:00

Võib jääda (üdini ekslik, muide!) mulje, et ma ainult kirjutan:) Kuigi viimastel aegadel on kirjutamine tõesti aktuaalne. Aga loomulikult ma loen, vähem kui kunagi varem, ent siiski:)
Katrina Kalda "Eesti romaan"

Esmalt mõtlesin, et ma ei loe seda, kindlasti mingi kole sügav ja kummaliselt taotluslik ma-ei-mis, no aga uudishimu tappis kassi, eks ole. Lugesin. Enim nautisin autori jutustamisoskust, see oli enam kui super! Ideel ei olnud ka suurt viga.
Aga kuskilt maalt hakkas lugu kiiva kiskuma...olid need mõned faktid, millega vägivaldselt ümber käidi. Või üleüldse faktide rohkus, teate küll, võtan ühe korraliku kamalutäie üks ühele mõistetavaid infokilde ja pikin need kohusetruult loosse sisse. Et siis on mu missioon täidetud. Niivõrd kuivõrd. Lisaks peab faktide ohtral kasutamisel alati arvestama võimalusega, et on inimesi, kes samu fakte, või midagi ligilähedast, mäletavad või teavad, ja nood hullud hakkavad sulle sedamaid agressiivselt vastu vaidlema. Ja siis kerkib taas kord päevakorda küsimus, et kas tegemist on pelgalt ilukirjanduse ja fiktsiooniga või, arvestades, et oled puistanud korralikult konkreetselt numbreid ja fakte, peaks kõik absoluutselt tõele vastama.
Ja mis siis on tõde?
Kaanekujunduse osas on targemad mu seisukohtadega juba kursis, seega ma seda juttu enam kordama ei hakka.

Siis võtsin ette jällegi Anna Gavalda. Lähtusin natuke Meretuulest ja natuke kõigutas mu meelekindlust Monika. "Koos, see on kõik" oli mu esimene tutvus. Ega järgmised (kronoloogiliselt võttes ka eelnevad) ei olnud halvemad ega paremad. Üsna ühesuguse käekirjaga on kõik need raamatud. Põhiliseks pettumuseks muidugi võrreldes esmatutvusega on raamatumaht:)))) Ma oma blondimõistusega eeldasin, et Gavalda tulistabki vaid nii kopsakate raamatutega, ent võta näpust! Kõik teised on õhukesed liistakud.

See on stiililt üsna sama ning igatpidi vastuvõetav, teate küll, selline lihtne ja kerge, aga nauditavalt ladus lugemine. Eluline, kas ei ole mitte see sageli määrava tähtsusega?!
"Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" ei ole jutustuslaadilt minu maitse. Samas siiski mitte piisavalt halb, et ma pooleli jätaks, nii et ju ma ikka lõpuni loen. No ei ole ma päris jutustuste inimene, samuti on seal seda kummalist stiili kasutatud, mis ei ole minu jaoks, aga tont temaga!

Nii, ja kuna suhted naabervallaga on piisavalt head, jõudis minuni viimaks ka kauaoodatud Bramaniste perekonna lugu Jaapanist.

Jälle oli mu esimene mõte seda mitte lugeda:) Olles mitte kuigi suur käsipalli ja samavõrd ka Jaapani austaja, tundus üsna lootusetu ettevõtmisena:) Aga kui raamat sulle ekstra suisa koju saadetakse, siis kirjasõna armastaja nagu ma olen, ikka lugesin. Ja ei kahetse! Lugu oli vinks-vonks tasakaalus, maad ja kultuuri vaheldumisi spordiga (sport on saatanast, te ikka teate seda, eks ole?!), lisaks oli kõik parajalt humoorikas ja armsas kastmes. Kohe näha, et inimesed armastasid maad, millest nad kirjutasid, ja see on peamine!
Minu jaoks ei ole eriti pisarakiskujaid raamatuid olemas (ärge nüüd ekslikult arvake, et filmidki seda suudavad, ma ei ole filmiinimene!), aga selle raamatu lõpuosas, eriti viimaste lõikude juures, oli küll tunne, et nüüd vesistaks väheke. Kujutasin kohe ette, kuidas ma samamoodi ja samadel põhjustel peaksin Taani-raamatu lõpu kirjutama...no kisuks ka vesiseks kätte vist:)
Igatahes oli uskumatu raamat ja pani mind mõtlema, kas on olemas eesti naist, kes oleks abielus jaapani mehega ja nad elaksid just nimelt seal, Jaapanis? Neid naisi, kes "kodustanud" jaapani mehe ja siia või kuhugi lähedusse toonud, neid ma tean küll, aga just neid teisi...kas üldse on selliseid?
Samas pani kõnealune raamat mind sootuks teise pilguga mõtlema kogu Jaapani ühiskonna peale...meenus üks raamat (mille pealkiri ega autor mulle ei meenu, minu vanuses on see mõistetav, eks ole?), aga millest ehk olen isegi siin kunagi muljetanud...kõik asetus sootuks uude valgusesse...See jaapanlaste (ma püüan kirjutada küll "jaapanlaste", aga me kõik teame, et ma räägin ju ainult ja ainult meestest, naised paraku...) tööelu rotatsioon, tööpäevade pikkus ja pinge, need noored tüdrukud, kelle jaoks see on omakorda võimalus saada oma HelloKitty jms vidinaid...Ah, ma ei hakka sõna võtma:)
Igatahes on mul häämeel, et Bramanised selle kirjutamise ette võtsid, lõpule viisid, ja see meieni jõudis. Nii head nn reisiraamatut ei olegi ma seni lugenud!
P.S. Eriti meeldis mulle raamatust jääv kuvand, kuidas mees kõigele vastu põtkis ja naine kõike proovida/katsetada tahtis:) Niiiii eestlaslik!

kantareller

2011-08-13T18:45:00.003+03:00

Kui kõik mu nädalalõpud kukekate tähe all mööduvad, võib suve kordaläinuks lugeda. Paraku annab seenetaat mulle neid üsna jaopärast - ma tahaks ikka kohe ämbritäitega, eks ole, või on seda palju tahetud.

Tohvri metsad imekombel seni mind puukidega üle külvanud ei ole, erinevalt Løgumklosteri omadest:P Ainult et ma ei tea, kas Taani puugid on sama kurjad kui kodumaised. Kiired on nad Taanimaal igatahes küll, sest ma mäletan, et Kollundi jätsiretkel jõudis üks sõpsiks hakata.

Üldiselt läheks meelsasti muidugi ühele kukekatiirule hoopis Rømøle.
Ah, ma võiksin neid vist igalpool ja tundide kaupa korjata:)

lapsed kirjutama

2011-08-12T10:59:00.006+03:00

Väike Pätu toksib ennastunustavalt midagi läpakas, väidetavalt uut lasteraamatut. Ideel on sisu ja see on põgusalt mullegi ümber jutustatud.
Ainult ma ei söanda nüüd talle öelda, et hiljem ei pruugi keegi tahta seda raamatu vormi panna:) Las talle jääda tema rõõm!
Tõsi, enne kui käsikirjast asja saab, peaks keegi selle koodi lahti dešifreerima vist.

Tegelikult ei ole ma absoluutselt kibestunud, kui keegi eelnevatest lausetest seda juhtumisi välja luges. Sest äsja saabusid fotod, millega ma vägagi rahul olen (kõigi eelnevate pildisaagade taustal ei usu ma ise ka, et see võimalik on:D)

Varahommikus on asju ehk leia paariline

2011-08-07T19:09:00.004+03:00

Varahommikus, eriti laupäeva omas, on igasuguseid asju. Mõned neist panevad fantaasia eriti tempokalt kappama ja kujutama kõikvõimalikke erinevaid seiku ette.

Õnneks on jalavarjude omanik stiililiselt ühtset joont hoidnud ja, ehk küll mõningase viivutuse ja kõhklusega, ka teisest loobunud.

Et siis selline päev täna...

2011-08-05T08:32:00.002+03:00

Selline puiduselt puine lugu.
Vikitarkus mulle meeldib, 100 aastat kestnud abielu puhul ilutsevad mitmete riikide juures tühjad lahtrid - elementaarne:) Sakslastel on vasteks aga TAEVAS - et mis mõttes? 100 aastat abielus kükitanud inimeseloom on 1) suure tõenäosusega vanadusest dementne ja ei jaga enam ööd ega mütsi, 2) kui ta siiski on veel hetkes kohal, siis pärast sadat aastat on asi taevast kaugel, no see tähendab, mis puutub abielusse, muus osas võib küll taevas kiviviske kaugusel juba olla.
Tõsi, ma võin taevapulmale ka mõned reaalsemad seletused genereerida, aga tühja sellest nüüd.

Folk ei ole nõrkadele

2011-08-01T14:49:00.006+03:00

Tõeline käima tõmbaja...

Ja kui liiga kuumaks läks, siis paar kraadi vähemaks võtsid loomulikult Zetod

Ja üldiselt olen ma seda meelt, et neli päeva EI OLE võimalik vastu pidada:)Või siis... nojah.

Ja kes soovib samuti midagi positiivset Viljandi politsenike kohta lugeda, siis soovitan siitsamast kõrvalt põigata korraks Aidi tuppa ning lugeda tema vahvatest seiklustest, aga ennekõike ülivõrdes kogemustest vastavate tüüpidega.
Minu kulminatsiooniks neil päevil jäi paraku Hariduse tänaval (on see seal ikka selline tänav või...) aset leidnud kahe meessoost isendi übersõbralik vastasseis, milles üks osaline oli riides ja kandis lisaks ka veel punast keepi ja teine palja meheauga ning rind kummis midagi tarka seletas. Üldiselt see nii väga päevasel ajal muidugi ei olnudki ja liiklust takistas ka korralikult. Vot sinna oleks mõni patrull ära kulunud. Ütleme nii, et oli tore öö!
P.S. pilti ei teinud, ausalt!

Kohe-kohe

2011-07-27T14:59:00.005+03:00

See kummaline ootus ja ärevus on õhus, tee või tina. Kesknädal, aga kahtlane vaikus ja roidumus, ma saan aru, et kuumus teeb oma, varjus ikkagi juba +31, aga midagi on veel... See on üks kummaline aeg, iga jumala aasta. Nagu ikka enne suuri pidusid - kes valinud mineku, on juba läinud, ja kes otsustanud tulla, ei ole veel kohal...
Ja siis tundubki linn tühi ja ootav ja veidike pelglikult küüru tõmbunud. Sagivad telkide ja lavade ülesseadjad, klopivad patju ja siluvad linu öömaja pakkujad. Teised on lihtsalt ootel...
Homme langeb taevas maale ja läheb lahti, siis ei ole aru ega otsa, siis on kohal viimne kui üks, kes tunneb, et peab kohal olema. Linn pulseerib ainulaadses rütmis. Ka need, kes ei taha osa saada, saavad, moel või teisel.
Ning alati tundub, et pärast seda on suvi läbi. Kui nihutaks folgi augusti lõpunädalale, tunduks suvi kohe hea mitu nädalat pikem, kindel see. Sest kuni on folk või valmisolek selleks, kestab suvi, pärast seda on üks pikk ja nukker finito, sama hästi kui sügis käes.
Homme on pidu.
Esmaspäeval on samasugune tühjus nagu täna, ainult et kordades hullem. Kõik leiab oma paratamatu otsa.

Kust algavad lood...

2011-07-27T08:18:00.002+03:00

Wassmo "Sada aastat" Põhjamaade romaanisarjas on hea näide, kust ja kuidas lood sünnivad, edasi liiguvad ja viimaks oma näo saavad. Dina- ja Tora- triloogiate tegelaste ja nende läbielamiste tagamaad avanevad kaude just selles raamatus. Seepärast peaks ehk hoidma lugemisel vahet...
Liiga palju valu ühekorraga ei ole heea.

Täiesti töökorras nina

2011-07-24T18:40:00.003+03:00

Hoolimata sellest, et ma olen kodumasinate jumalad millegagi lootusetult välja vihastanud ja nad on demonstratiivselt mulle selja pööranud, on kukeseente oma mu vastu armuline. Väheke küll kiuslik teine on, aga parem ikka kui üldse põlu all olla:)Kiusas kuis jaksas mind, lasi lootusel vahepeal kaduda, pani korduvalt mulle pähe kojuminekumõtteid... Ja sel kõige viimasemal ja otsustavamal momendil mõni oranž täpike ikka sambla alt piilus mu poole.
Nii et mu nina on jälle töökorras:) Tõsi, kasutasin kukekate leidmiseks ka mõningaid ebaausaid võtteid. Pärast mitmeid tühikäike, ämber ja nuga truult kaasas kõlkumas, pöördusin ka vana sõbra Murphy poole. Ei teagi, kas sõber Murphyl on kukekatega palju kogemusi või tegin ma uue seaduse hoopistükkis ise käigupealt, igatahes see töötas! Ja lõpuks oligi iga viimne kui kord, mil ilma noa ja ämbrita metsa sisse minna, siis keegi seal ootas, justament!
Seda, mis kodumasinate jumalatega saab, seda näitab vist küll vaid aeg ise...Hetkel võib vaid küsida, et mis järgmiseks? Palju variante ei ole...

"Tõde", Riikka Pulkkinen

2011-07-22T13:13:00.003+03:00

Pulkkinen mulle istub, sinna ei ole midagi enam teha. Inimlikud asjad, lihtsas inimkeeles, lisaks veel piisavalt hästi kokku seotud karakterid, väikesed suured detailid.
Ühest küljest elu kordumatus, teisalt igavene kordumine. Kõik see, millele olen isegi mõelnud ja püüdnud kirja panna. Mitte küll nii hästi, aga siiski. Koguni ühe tegelase nimigi peaaegu sama:) Naised, põlvkonnad, valikud ja ... ja palju muudki.
Raamatut võib lugeda kui lihtsat ja tavalist, natuke nagu isegi tüüpilist naistekat.
Aga saab ka teisiti, saab näha inimest inimese taga, võimalusi võimaluste taga, valikuid, mida iganes.
Mitu kihti, seda kindlasti. Ühesõnaga - elu ise, nagu see on.

P.S. Raamatukaas - miks? Ei meeldi mulle, samuti nagu ka Oksaneni "Puhastuse" oma:) Need kaaned on, olgem ausad, sellised, et raamatut haarama ei kutsu, aga ehk ei peagi. Iga kell võiks sisu olulisem olla, ent siiski...

RetroScandal

2011-07-17T11:57:00.003+03:00

Eilne uinumine oli eriline, elu näitelaval rullusid lahti erinevad etendused, millest siis paratamatult pidin osa saama.
Esmalt kõõrutas Sandra mulle kõrva igikestvast armastusest ja sellest kuidas Johnny tahab elada. Mul hakkas sel hetkel natuke kurb, mõtlesin kõigile neile vananevatele artistidele, nende minevikule ja olevikule. Vananemine võib olla nii rõõmus kui ka kurb, aga taoliste artistide puhul on see masendavalt depressiivne mu meelest. Aastakümned lähevad ja sinult oodatakse ikka neid ühtesid ja samu laule, ja sa pead neid ikka ja jälle laulma nagu esimesel korral. Nagu sellest veel vähe, ega lihtsurelike arvates ei tohiks sa justkui vananedagi, eks see tingibki selle, et nad viimse piirini hoiavad kinni noorusest ja ilust, mis lõpuks pöördub nende endi vastu. Muudab nad võltsiks ja naeruväärseks...
Vaatasin esimese õhtu pilte, see Fancy-onu näiteks, nii ära tuunitud, et anna olla:) Kohalikud popstaarid muidugi nii drastilisi samme ette ei võta. Kuigi-kuigi, märkasin ühe pildi peal meie 90ndate suurt tähte, kes naiste romantilisi unelmaid küttis lauludega kingitusest ja neiust mustas kleidis. Tuunimisega ta, õnneks!, küll tegelenud ei ole, aga väike kõhuke, mis aastatega lisandunud, ei oleks nii koomiliselt mõjunud, kui ta ei oleks end lumivalgesse ja üsna liibuvasse esinemiskostüümi riietanud. Nii et jah, raske on see staarielu, ma ütlen.
Sandra mahe hääl igatahes mu viimaks uinutas, see ei olnud raske ka, sest rahvas ei olnud veel osaline massipsühhoosis, lärmi suurt ei kostunudki.
Siis aga, veerandtunnike hiljem, tungis mu kuulmismeeltesse sootuks isemoodi naishääl. Milline kopsumaht, milline suutlikkus! Ja hoolimata sellest, et iga kolmas lause rõhutas, et ta enam ei jaksa ja enam ei jõua, oli temas ometi peidus võimas ürgnaine. Lisaks võisin veenduda tema piiramatus vandesõnade arsenalis. Ma ei räägi hetkel ühestki RetroFesti esinejast, eks ole:) Ühesõnaga, sain mina, nagu ka mitusada ülejäänud kohalikku, osaliseks ühe perekonna suhtedraamast. Nähtavasti mees midagi vastu ikka ütles (kuigi mitte esimese poole tunni jooksul), aga seda häält minuni ei jõudnud, võisin vaid naise "Vait!" käratamiste põhjal oletada, et vastaspool sõna üritas võtta....
Nii jäigi mul kuulmata, kes pärast Sandrat mu akna taga laulis.
Aga iga jõud saab kord otsa, naise salv sai tühjaks tulistatud umbes keskööks, kui mu akna taga laulis serenaadi pool Modern Talkingust. Kas jäigi see naine viimaks vait, sai kõik hädavajaliku mehele näkku röögitud, läks tal ehk hääl ära, või mis tõenäolisem, Thomas Andersi "Brother Louie" üürgas nii valjusti, et naise tähtis kõne kaotas oma efekti selle taustal. Mul on tunne, et selle etteaste ajal langes lava ees naisi nagu loogu, vähemasti publiku poolt tekitatud hääled olid hirmuäratavad:)
Ütleme nii et, oli tore pidu, ka oma voodist kuulates:)

Tuhat tunnet Tuhalaanes

2011-07-15T09:25:00.009+03:00

Eile õhtul väärikas ümbruskonnas tegi Jää-äär minu, ja loodetavasti ka teiste, hingele pika ja sooja pai. Kõrvadel ja hingel oli hea olla. Õhtutaevas kihutanud tinahallid pilved sobitusid kenasti Jumalaema Uinumise kiriku juurde mäele, kõrgete kohisevate puude varju.
Jää-ääre poiste ja tüdrukute kiituseks peab ütlema, et kontsertide toimumiskohtade valikuga on kümnesse tabatud. Käsmu, Muhu, Vormsi, Saaremaa, Haanja - no mida sa veel hing soovid:) Ja meie pisike Tuhalaane sellises vahvas seltskonnas. On inimesi, kes on oma kohaolekuga andnud paigale juurde uut sisu, nähtavasti.
Ja kui ma nüüd suudaks tuvastada ka eilse õhtu kauneima laulu, mille sõnade autoriks Andres Noormets, siis võiks lugeda õhtu kordaläinuks.
Paar tundi ja seegi mure lahendatud:) See on nüüd ehe näide sellest, kuidas mõnikord laulule antud nimi ei lähe lauluga kokku:) Sest loomulikult viskles mu silme ees see laul korduvalt, aga ma võtsin enesele õiguse pidada seda millekski muuks.... Eile koos Tuuliga kõlas ka veidi paremini, aga pole viga...

"Toscana argipäev" Frances Mayes

2011-07-13T08:21:00.004+03:00

Nähtavasti muutuvad eestlased üha avatumaks, mis on igati tervitatav nähtus. Mayesi viimane Toscana-raamat annab aimu, et autor on oma Cortona pesakese lähiümbruses puutunud kokku eestlase või ehk koguni mitmega, ning meie oma kodumaine mesi on isegi temani jõudnud. Iseenesest ju üliarmas, et keegi kaasmaalane on vaevunud haarama purgi hüva kraamiga kaasa ning kuulsaks kirjutatud radadel rännates selle ekstra või pooljuhuslikult ka õigele isikule pihku pistnud:)

Lisaks raamatus peituvatele rõõmusõnumitele on Mayes aga juhtinud tähelepanu ka ühele murettekitavale asjaolule. Tema kurdab küll Ameerikamaa üle (meie, eestlased,armastame ju ka selles suunas nina kirtsutada, kohati ehk isegi põhjendatult), ent käib teravalt ka Eesti toidukohtade pihta.
Naabrite ja sõprade juures õhtusöökidel käies tulime mõttele, et peaksime pakkuma ka Williele võimalust toitu itaallaste kombel nautida. Kui palju kordi olen näinud lapsi palumas veel üht portsjonit veisemaksa, rohelisi köögivilju, seamagu või lambaneeru? Meie elektriku Antonello spontaansel paljude külalistega õhtusöögil nägime viit poissi, kes läksid pliidi juurde teise kausitäie tigude järele.
...
Ühendriikides tagasi, näeme sünget "lastemenüüd": paneeritud kanafilee, hamburgerid, pitsa, grilljuust, hot dog, grillviiner ja loomulikult friikartulid.
...
Ma ei usu, et olen Toscanas kunagi näinud lastemenüüd. Ehk on see tähendusrikas vihje erinevale kultuuritaustale? Lapsed söövad samasugust toitu nagu nende vanemad ja nende vanemad söövad maailma kõige maitsvamat toitu.

See probleem on siinmail sama terav kui üle suure lombigi. Senikaua on võimalik asjad normaalselt lahendada, kui suudad ettekandja pisikese einestaja poole sirutatud lastemenüü kärme liigutusega tagasi lükata, veel parem, kui poolelt sõnalt ettekandjat katkestada. Kui ei ole mingit spets menüüd, siis ei teki lapsel ka küsimust, et kas friikaid ka on. Vastasel juhul on lootusetult hilja ja vaata ise, kuidas välja vingerdad end:)
Mina eelistan jätkuvalt, et oleks võimalik tavamenüüst kas või mõningaidki nimetusi tellida poole portsjoni kaupa, vastavalt siis ka ehk veidi soodsama hinnaga.

Lisaks kiidab Mayes Toscana piirkonnast rääkides, et lapsed tellivad kohvikutes vett ja erinevaid mahlu, mis on armsates pisikestes pudelites. Sama asi torkas silma ka Lõuna-Prantsusmaal, ja see on tõeline hitt!

Aga olgu, ma loen nüüd edasi:)

Olen kergesti mõjutatav:)

2011-07-08T12:32:00.006+03:00

Jah, nii tõesti. Avan valge veini (kahjuks ei ole mägijõe kargetes voogudes jahutatud, lihtlabane Whirlpool pidi oma ülesandega hakkama saama) ja lähen rõdule põrgukuumusesse.
Tõenäoliselt avan "Toscana argipäeva" ja tunnen end peaaegu sama hästi kui reisil olles. Puudu on vaid grillitud roti või lapin...aga elame üle:) Kraadid on, temperatuur on, andekas koomik on, pühade meeleolu on - saan ma ju paari päevast siiski 25, JÄLLE!
Ja kõiges on süüdi Mäemamma oma juustukerade ja veinide ja raamatuvirnade ja feelinguga:)Võimsa laenguga pildid olid...

Minu koht on olemas

2011-07-06T11:16:00.005+03:00

Esimest korda võin ma hüüda, et "minu" koht on olemas! Kõik teised Vahemere kaldad jäävad endiselt armsaks ja uued avastamise järjekorda, kuid viimase kohta võib tõdeda - oli, on ja jääb. Raudne JAH tagasiminekule, käidud kohtade taasnautimisele ja uute lemmikute leidmisele.

Lisaks on aeg sealmaal, et öelda raudne EI pakettreisidele ja reisibüroodele:) Heade sõprade kutsed on aga alati oodatud. Asjaajamine kohalikega võib olla mõnikord konarlik, ent seda põnevam, lisaks boonusena palju armsaid inimesi ja emotsioone.
Olen nõus sel laupäeval uuesti lennukile astuma:)

Boonuseid võib veelgi rohkem olla, kuid igakord ei märka neid isegi meie terane silm. Mõned asjad on vaja puust ja punaseks teha (loe: vikerkaarevärviliseks), õnn, et valgustustöö leidis aset esimestel õhtutel, muidu oleksime võinud nn kodubaari valikuga totaalselt puusse panna;)

Reaalsus Monacos

2011-07-03T14:45:00.009+03:00

Televiisoripurgis on kõik alati ilus, reaalsuses kuidas kunagi. Kuna mulle kutset ei laekunud (seekord, ausõna, ei süüdista ühtegi postifirmat:)), siis ma läksin hoopis igaks juhuks ise kohale.
Loomulikult oli ainus vaatemäng, mida vürsti palee ees pakuti, hullud rahvamassid ja heli- ning muude toimekate meeste närvesöövad pingutused, oli kõik, mida vaadata. Koledad kaadervärgid ja kaamerate katsetused suurtel ekraanidel.
Mida kaugemale paleest, seda ilusamaks muidugi läks:)

Viljandi XX Hansapäevad ehk Annan alla

2011-06-13T09:31:00.016+03:00

... on kulgenud sellises tempos, et toibumiseks kulub veel hea mitu päeva - meeletu kuumus, rahvamassid ja vein on oma töö teinud. Kui seni tundus veider mõelda puhkusele sõitmisest, siis täna on see mõte juba igati paslik.

Reede õhtul rongkäik Raekoja eest alla järve äärde meeleolukas ja üllatavalt rahvarohke. Hämarduv ja tuledes linn oli järvelt vaadates vaat ehk efektsemgi kui viikingilaevad ja tõrvikud, ühesõnaga oli linn ise kogu etenduses peaosaline. Svjata Vatra võiks järvel igal õhtul esineda, ma oleks iga kell kohal:)

Foto: Roger Ote

Ööbikulaulu saatel keskööl kodu poole astumine oli puhtalt boonuseks (hansaprogramm seda välja ei reklaaminud:))

Laupäeval põrgukuumust trotsivad laadalised on kõik väärt kiidusõnu. Kitsad tänavad olid tihedalt täis kauplejaid ja veelgi enam ostlejaid-uudistajaid. Kõike oli, ainult õhku mitte.
Leitsakust enam kurnavaks osutus siiski ainult LHV eriti agressivne müügipoiss (ei tea, kust ta küll kinni püütud oli või mida sisse söödetud???) Igatahes kadus mul viimanegi huvi pensioni peale mõelda. Tähendab antireklaamina töötas selline suhtlemine suurepäraselt, iseasi kas see just konkreetse ettevõtte eesmärk on:) Seevastu kiidusõnad Nordea heledatele kaunitaridele Annelale ja Maritale;)

Õhtune vastuvõtt Villu keldris oli päeva naelaks:)

Tulemuusika ajaks andis väsimus juba endast tugevalt märku. Rõdule, tõsi küll, ei kostnud ka kõige paremini:( Samas võis põhjuseid olla mitmeid, nii et täiesti mõistetav:) Meeldiv tõdeda, et rahvast oli tõsiselt palju, õigupoolest kehtib see kõigi kolme päeva kohta ja kõigi ürituste kohta.

Juba laupäevaõhtul tunti huvi, et kas ma siis mõne rüütli omaks ka sain. Vastan - ei saanud! Ise näen siin põhimõtteliselt kahte varianti, kas tõesti keegi ei tahtnud, või olid need "asjandused" liiga kõvasti kinni õmmeldud, sest eks neid ikka tiriti küll päris mitu korda:)

NB! Kui nüüd keegi küsib, et miks mul piltidega sedavõrd kehvad lood on, siis... jäin paraku hiljaks kostüümiga kokku passiva fotokoti otsimisega, no ei olnud võimalik kaasa võtta pildimasinat. Ja samas jääb õhku ka võimalus, et keskajal ei olnudki fotoka jaoks kotikesi:)

Ja siin allpool siis minu aeroobikatibukesed:)Samas on neil nii reipad näod ja hea põlvetõste nagu ei olekski ränka lapsehoidmisööd olnud. Kuna see aeroobikamaraton oli kahetsusväärselt lühike, siis ma ei hakanud ketse kuumaks ajamagi. Mina lõpetasin oma maratoni sõpruskohtumisel Saarepeediga. Kaotajaks jäid selg ja nina.

Siit pildilt võib juba hea tahtmise korral esimesi väsimusemärke välja lugeda. Ikkagi tublid olite!

Statement nr ma-ei-tea-mitu

2011-06-08T09:48:00.002+03:00

Palun Eestimaale minu puhkuse ajaks:

- +10 kraadi, soovitavalt koguni miinuskraade
- ohtralt vihma
- taevast võiks sadada kas või pussnuge (ainult mitte mu tomatite peale)
- tormi-iile
- üle silmapiiri kihutavaid halle pilvi
- et mu rõdumaasikad ei valmiks veel
- kõike muud koledat (v.a. Islandi tuhapilved)

Kuna kõik paha, mis soovid, tuleb endale mitmekordselt tagasi, siis selle viimase võtan ma maha:) Aga üldiselt... nojah, mõte jääb samaks:)

Millest räägid, eestlane?

2011-06-07T08:50:00.008+03:00

Eestlane ei ole üldjuhul eriti originaalne ja kõneleb ette ja taha ilmast. Enamasti on see liiga külm või liiga kuum. Kehtib ennekõike paari viimase aasta kohta muidugist. Enne seda oli mitu aastat lihtsalt mõttetu - ei üks ega teine ja ajas kergemini ärrituvad isendid ekstra marru. Mõnikord on veel ka liiga kuiv või märg, ja ongi kõik. Kui on mõni tormipojuke, siis on jälle juttu kauemaks.
Suvel räägib eestlane lisaks ilmale ka uutest grilltoodetest ja õlledest. Kui on põhjust, siis ka laulupeost, meiekandi inimene pigem folgist. No enamasti me kas tuleme selleks ajaks linna või lähme linnast ära. Et siis põhimõtteliselt kaks varianti. Enne folki arutatakse ööbimiskohtade üle, kellel ja kuhu on pakkuda, pärast jagatakse muljeid, et kas ja kuidas vallatud ööbijad kohalike rahu rikkusid. Need, kes end pittu kohale vedasid, saavad hiljem vahetada mahlakaid detaile nähtud tegelastest. Värvikamad näitavad end (mitte et nad ise sellest hooliksid või enesele teadvustaksid), ilmetumad siis omakorda uurivad neid esimesi, kadedusest või erutusest rohelised. Lisaks tehakse statistikat leitud kanepikoguste üle ja nõnda edasi.
Sel aastal aga vaimuvaestel eestlastel veab - neil on sääsed, ja mitte vähe! Uus teema, mida igal sammul lahata, tööl ja bussipeatuses, öösel takso-onuga sõites, turul või poes kassasabas seistes. Üldiselt on kõigil sõna sekka öelda. Mulle tundub, et ühelgi viimasel kevadel ei ole nii vähe kõneldud superstaaridest või Anu Saagimist või suvetuuridest või teleripurki topitud reality-showdest kui tänavu.
Google suisa kubiseb sääseteemadest, ja tõrjevahendite efektiivsuse võrdlemine on sealjuures kõige vähem huvipakkuvam osa:) Minule kohe eriliselt sümpatiseerivad guugeldatud pealkirjad nagu näiteks Sääsed söövad silmad peast või Kas sääsed võivad levitada HIV-d või Sääsed kimbutavad Salmel mängivaid jalgpallipoisse, ja no nimekiri on lõputu, mis neist ikka siia ümber laduda, lugege ise!
Aasta Tegija võiks raudselt olla sääsk, pole kahtlustki.
Aasta Reklaami Auhinna võiks anda aga näiteks Sääse Autoremondile vms ettevõttele, kes saab üüratu reklaami osaliseks:) Ja põhimõtteliselt ei ole selleks palju vaja tehagi (no natuke tööd ikka ka, eks), sääsed ise teevad internetiavarustes põhiosa ise ära.

Kes keda?

2011-06-02T17:08:00.003+03:00

Kindlasti oli minu mõnes hiljutises lugemisvaras samuti sellest juttu - et kes keda või mida kirjutab? Kas meie kirjutame elu või elu kirjutab meid. Usutavasti võiks see vaidlus jäädagi kestma, lõputult.
Varem see mind ausalt öeldes eriti ei vaevanud, ei tulnud pähegi, no tühja sellest eks. Aga mälu teeb oma vingerpusse, nende vastu ei saa. Ja kas tahakski, selles on küsimus:)Mul saab õige pea kolm aastat täis päevast, mil ma vedasin paverile, ikka sellele va virtuaalsele, oma esimesed read, lihtsalt niisama, nalja viluks ja parema enesetunde nimel. Ütleme nii, et asjast sai asja, aga teisel kujul, loogiline muidugi ka. Seda algset teksti nägid vähesed, asjaosaline ise ja kirjastuse poolt valitud rahvas. Kummaline sümbioos inimestest, mis oleks tõesti sürreaalne olnud ja seetõttu läks lõpuks käiku muudetud kujul.
Kolm aastat varsti. Võiks unustada ja minna lasta, kusjuures osaliselt olengi lasknud minna, tollele konkreetsel lool. Tegelikult ju päriseltki lasin minna. Kui paljud seda nägid, konkreetselt paar inimest ja nende kaudu omakorda ehk paar. Lihtsalt, täna meenus, et sellel päris esimesel ja päris algsel lool oli kummaline algus, väljamõeldud ja absoluutselt mitte elust enesest. Ent tänaseks saanud suuremaks kui elu. Et siis wordi failist tõeks saanud, mitte küll 100%, aga siiski. Tol hetkel, neid ridu kirja pannes, ei olnud need reaalselt olemas, minu elus, päriselt, aga tänaseks on lugu end elama raiunud.
Ja siit jõudsin mina selle igavikulise, ja ammu enne mind teisi painanud küsimuseni -et kas meie kirjutame ümber elu või kirjutab elu meid? Kas kirjutame seda, mida läbi elame ja kogeme või kirjutame seda, mida alles tulevikus läbi teeme? Antud hetkel kehtib minu puhul see teine variant.
Hirmutav.
Paneb tõsiselt mõtlema, et mida järgmiseks?
Ja nüüd võite öelda, et olen ebausklik:)

Muide, täna kell 3.20 ööbikute meeleheitlikku laksutamist kuulates jõudsin samuti mõttele, et kas mitte kõik ei ole juba olnud.... Paned kirja kui esmakordse ja ainulaadse mõtte ja siis avastad, et see on juba olnud, korduvalt, eri variatsioonides. Õigem oleks üldse vaiki olla, aga kui ei saa...

Lastekaitsepäev Viljandi moodi

2011-06-01T13:50:00.008+03:00

"Sakala" väidab, et täna all järve ääres avatud mänguväljak on üks Eesti uhkemaid - saame kaeda, ütlen ma:) Sest täna oli igatahes raske löögile pääseda, ei hakanud üritamagi. No enne ametlikku avamist oli vaatepilt selline nagu juuresolevalt pildilt näha.
Jõudsin mõelda ka avamisele eelnenud halale viletsa kellaaja osas, sest rahvahulk tõestas vastupidist - oli lapsi, oli lapsevanemaid, oli asjaosalisi, sõnaga, kel tarvis, sai kohale tuldud. Ent mulle siiski meeldib see eestlastele tüüpiline ving, tegelikult on see ikka äraütlemata armas ju:)
Meie lasteaiarühmast oli ka rohkem lapsi järve ääres kui rühmas vist.

Raamatukogutüdrukud näitasid järjekordselt enda asjalikumat poolt ja tulid rongkäigus kesklinnast alla kohale, maskid ees ja puha. Tähendab, tüdrukutel nagu ei olnud maske, aga lastel, ikka lastel siis, saate aru küll ju. Vahva värk, ma ütlen!
Aga kuum oli, põrgulikult kuum.

Linnaisad said +30kraadises leitsakus ka veidi kostüümides praadida ja kui ühel päeval nende teeneid ehk üleval mäe otsas enam ei vajata, võivad luua Mäeotsa näiteseltsi ja Siilionu ja Kukeonuna edasi tegutseda.

Igatahes mis ma oskan öelda - pikka iga sellele mänguväljakule! Kusjuures ma ei ole absoluutselt irooniline, vaid mõtlengi nii.

P.S. Mulle meeldis kommikorvile pealevajuv lastemass:)

Võõrutusravil

2011-05-31T14:53:00.008+03:00

Imelik päev on, mida edasi, seda enam selliseid on. Mul on tõsised võõrutusnähud tekkinud, sedavõrd lühikese aja jooksul.
Läksin eile lugemisest puhkusele. Puhkuseks seda muidugi nimetada ei saa vist, sest puhkus oleks see juhul, kui ma oleksin väsinud ja tüdinenud sellest. Aga ma olen lihtsalt kapitaalselt üle piiri läinud. Lugemine segab juba elu:) Ja siis koristasin urramis ära kõik linnukesed raamatute eest, mille järjekorras ma olin.
Halastamatult. Kuigi süda tilkus verd... Ma tegin hiljuti sama lükke, aga kuna kodus olevaid raamatuid viima minnes sattusin hoobilt oma ahvatluste keskele, siis loomulikult olin kadunud tüdruk. Tulin jälle pihutäiega koju (sülega ju enam ei anta, rasked ajad ikkagi...). Eile olin targem, ei läinud enam ise raamatukokku. Kuna raamatukogud vist kaarti ei bloki, - või peab selleks mõne koletuma kuriteo korda saatma, siis ehk jah-, olin sunnitud kaardi lihtsalt laskma kodus ära peita.
Nii et sellega on siis sedasi lood. Algas piinarikas võõrutusperiood. Istusin õhtul diivanil rätsepistes ja kõigutasin end vaid endale teadaolevas rütmis, aga kergem ei hakanud. Täiesti mõttetu olemine! Õhtune mööbeldaja ma ei ole, seega pidin rahumeelsema asendustegevuse leidma. Avastasin üllatusega, et ma ei olegi enam suuteline telerit vaatama. Nähtavasti olen harjunud uudiseidki, mida ma muidu ikka ühe silmaga jälgin, vaatama raamat käes.
Mäemamma viimane postitus pani mu seetõttu üle kere judisema ning hoidsin sõrmi tagasi, et mitte kommentaariumisse kuhjaga dislike´e laduda:) No nii valel hetkel (minu jaoks siis) ridamisi häid mõtteid suveks. Lohutan küll, et ehk ei ole neist paljud maakeeli ilmunud.
Kui mul juba päris villand (mulle meenub siinkohal lapsepõlv ja multikate algusesse/lõppu? kuulunud tõlkija Valeria Villandi vm selline nimi) sai, laamendasin riiulitel väheke, aga midagi lugemata JA lugemisväärset ei olnud võtta. Olin sunnitud, kuigi lõpuks siiski ülima rõõmuga, lugema ei tea mitmendat korda Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Üle mõistuse hää ja usutavasti loen ma seda vähemalt järgmised 10 aastat samasuguse vaimustusega. See on raamat, mis teeb pika pai. Lihtsatest asjadest keeruliselt ja keerulistest lihtsalt rääkides. Kerides palju kokku üheks ja vastupidi. Autori rõõm ja kurbus, varjatud iroonia või heatahtlik tögamine, iga loo lõpp, on nii muhedad ja ehedad, et ma võin peaaeu et kuulda teda siit või sealt mõnda fraasi habemesse pomisemas. Just niimoodi muhedalt-mõtlikult nagu ta tavaliselt mõjuski.

Aga korduvad lugemised arvestamata jättes, läksin ma võõrutusravile heade raamatutega. Head raamatud, jälle üks mõttetu hinnang muidugi... Riikka Pulkkineni "Piir" nagu elu ise, eks ole. Jään kohe-kohe maakeeli ilmuvat "Tõde" ootama, või on see juba olemas? Meenub nagu maikuuks välja käidud veksel. Minu viga, tõsi küll, et pilk enne lugema asumist ka tõlkijale sattus, võinuks alles pärast märgata. Mul läks pidevalt mõte seetõttu teist rada pidi kõndima. Tähendab, lugemiseajal tekkisid kõrvalised mõtted:)

Toni Morrisoni "Armas" oli siis see päris viimane enne kohustuslikku lugemispausi. Mina ei tea, miks see mul seniajani lugemata oli. Vaat, selle kohta ütleks sallivuseõpik ja tuleks olulisemalt varasemas eas tutvust teha. Seda seedin ma arvatavasti veel jupike aega.

P.S. ma pean siia panema tagakaanelt lõigukese, lihtsalt pean, eks.

Hea, kui saaks elada oma elu otseselt tegelikkusega kokku puutumata, see oleks sume elu. Võib käia ujulas ja ujuda veinimere lainetes. Kui lapsed sünnivad vanemas eas, siis oskad neid ehk kasvatada ja arendadagi. Kui noorelt, nagu vanasti, siis on jälle võimalik nende täiskasvanuks saades nendega sõbraks saada.

Sport on saatanast...

2011-05-25T14:39:00.002+03:00

... olen öelnud seda varemgi ja ütlen ka edaspidi. Ainsal päeval aastas, mil ma olen otsustanud massiga kaasa minna ja end natukene liigutada, on keegi kusagil mu vastu pööranud. Kui ma just katust ei pea kinni hoidma sel ajal, tuleb siiski minna.
NB! Kui midagi kahtlast järve kohal peaks ringi lendama, siis see olen mina.

Olen valgustatud

2011-05-23T10:56:00.003+03:00

Üldiselt on inimene loll ja selleks ka jääb. Muugi kust otsast tahad, ikka jääb midagi leidmata. Ma muidugi jätkan, aga lihtsalt...
Mul on ükskord varem veel olnud tunne nagu oleks puuga lapiti pähe virutatud. Põhimõtteliselt nüüd siis uuesti.
Järeldus möödunud valgustuslikust nädalalõpust: inimene seab enamasti ise endale piirid:)

Vana tõde

2011-05-19T09:31:00.003+03:00

Kehtima jääb vana tõde: enam-vähemgi terved inimesed ei tohiks Reporterit vaadata:) Kui ei suudeta asjast asja teha, võiks kas või naljakas olla, aga ei olnud ühte ega teist. Masendav! Sügav kaastunne eelkõige muidugi inimestele, kes viimases hädas (?) nn ajakirjaniku kohale kutsusid.

Ma tean, mida sa tunned ehk Holland - Taani

2011-05-19T09:16:00.009+03:00

Täna öösel käisin ma Hollandis nagu naksti ära. Mõnikord juhtub, et raamatud keerutavad end sulle nii pähe, et trügivad viimaks koguni unenägudesse. Mitte et see halb oleks.
"Minu Amsterdami" lugemine oli, ma ei teagi, iga Minu...-raamat on isemoodi ja põnev ja info- ning emotsioonideküllane, aga Amsterdam... No see pani mind korduvalt ahhetama-ohhetama, ei, suisa oiates diivanil väänlema, sest seal oli tohututes annustes äratundmist. Tavaliselt räägivad äratundmisest inimesed, kes samas paigas elanud-käinud. Mina EI ole Hollandit mitte nuusutanud ka, aga igal teisel leheküljel leidsin paralleele taanlaste ja Taaniga. Ehk oleks Kopenhaageni ja Amsterdami võrdluses neid analooge veelgi enam, aga Kop ei ole paraku nii läbi uuritud ju:)

Aga need nukumajad ja korras aiad. Haa, ja muidugi kardinateta aknad, mis panevad mind hulluma, nendest ei saanud Margot samuti oma raamatus üle ega ümber:) Et kui sa tuled Eestist, tead ju küll, sa rebid elu eest igal õhtul neid pakse ja tolmuseid öökardinaid nagu segane akende ette, edumeelsematel on selleks puhuks rulood, aga põhimõte sellest ei muutu. Sa ärritud, kui avastad, et keegi väljas su akendesse jõllitab, sa tabad end korduvalt välja vaatamas, avastamaks mõnda pervot sind piidlemas jne. Ja siis sa jalutad kusagil, kus iga tänavale avanev aken oleks nagu erinev foto, erinevalt fotost ei ole tegemist muidugi staatiliste piltidega - ka pererahva kodus olles ja ringi liikudes on aknad "alasti".

Sellega seoses meenub mulle ikka ja jälle kuidas ühes järjekordses pisikeses linnakeses, veelgi pisemate nukumajadega tänaval tabas mu pilk eriti põneva akna, no taanlaste aknad on alati omaette vaatamisväärsus, esteetiline ja ajalooline väärtus on hindamatud, ja kuidas ma siis seal uurisin eriti huvipakkuvat küünlajalga vms ja järsku paarikümne cm kaugusel liigutas üks suur ja sokis varvas end mõnusasti:) Vanahärra oli mugavas tugitoolis silma looja lastes jalad kõrgemale tõstnud.

Vaatamiseks valla akendega meenub kohe järgmine detail - õhtusöögiaeg. Ma ei ole suuteline nimetama Eestis kindlat kellaaega, mil pere laua ümber koguneb. Ma ei tea, kas takistavad seda teadmist taas need paksud kardinad või ei olegi olemas ühte kindlat aega. Pigem kaldun viimase variandi poole. Mulle ei meenu küll ühtegi korda, mil keegi oleks õhtusöögile kutsudes uurinud, et mitu kartulit ma söön (tõenäoliselt oskaks ma esimesel korral selle peale ainult möhh! öelda:))) või kas mul on suur või väike nälg, aga taas tuleb tuttav ette mõte kui selline. Oleme samuti tihtipeale imestanud kui täpselt õhtusöögile kutsuja on kogused arvestanud. Näib kehtivat põhimõte, et pigemini vähem kui rohkem. Samas ega keegi muidugi päris ilma ei ole kunagi millestki jäänud, aga ei mingit mõttetut üle pingutamist või ülejääkide tekitamist. Harukordne oskus, milleni ma suure tõenäosusega ei küündi eluilmaski. Ju see on üks neist oskustest, mis emapiimaga kaasa antud ja mida niisama ära ei õpi. Mille õppimine samuti kipub eestlasele ülejõu käima, on õudus kuubis olukord, kui õhtusöögiajal keegi juhtub läbi astuma. Naljalt seda loomulikult ette ei tule, aga vahel siiski. Eestlane jookseks kohe ühte kohta juurde katma ning pottides kolistama-kraapima (arvestades meie põhimõtet, et süüa peab olema pigem rohkem kui vähem, siis midagi leiab ju ikka), mina küll ei tea eriti ühtegi, kes jätaks ootamatu külalise vesise suuga pealt vaatama. Taanlane ei pilguta silmagi sealjuures - kui tulid sellisel ajal läbi, siis tulid, kui tahad natuke rääkida, siis istu maha ja räägi, aga enamasti jääb kutsumata tegelasele ainult silmailu kenast söömaajast. Keegi ei mõtle sealjuures, et see on ebaviisakas või imelik.

Ja muidugi puukotad. Amsterdamis kindlasti haruldasem vaatepilt, aga maapiirkondades usutavasti endiselt popp jalanõu. Mugavuse, mitte populaarsuse pärast loomulikult:)
Enesekindlamad ja söakamad lapsed, võrdõiguslikkuse järgmine level võrreldes Eestiga ja samas vaimus võiks jätkatagi. Meenub endalegi kordi, mil marsid mõnest välisuksest enesestmõistetavalt sisse ja avastad, et teele ette jäänud meeseksemplar ei mõtlegi kõrvale astuda, vähe puudub, et tekiks tõsine olelusvõitlus. Mantlit ei aita nagunii keegi selga. Ah jaa, sellega seoses hakkas hirmsasti huvitama, et kuidas Hollandis näiteks klaaside täitmine kangema kraamiga toimub? Kõike loetut arvestades eeldaks, et igaüks vaadaku ise kuidas saab:)

Mul on hea meel, et Margot kirjutas sellest hollandlastele iseloomulikust näokujust, või veelgi täpsem olles, hästiarenenud lõualuudest:) Mulle on alati tundunud, et keegi ei pööra sellele tõigale tähelepanu. Ega vist ei peakski ju, sel polegi tähtsust kui nii võtta, ent see on lihtsalt nii huvitav ühisjoon, et kuidas seda ei märgata:) See ei ole kõigil meestel ühesugune, aga pagan küll, ma ei oska Eestis peale kadunud Lennart Meri mitte ühtegi samasuguse lõuajoonega meest nimetada. Taanis võiks lähemast tuttavateringist neid pikalt ette vuristada, ja ma kahtlustan, et midagi sellist leidis Amsterdami autor ka Hollandist. Vahva tähelepanek:)!

Kindlasti oli veel suuremaid ja väiksemaid asju, mis mind äratundmisrõõmust siplema panid, aga ega minu pea kõike kinni suuda pidada:) Igatahes tabasin ma end mõttelt, et peaks ikka kunagi Hollandisse minema, et see on samasugune sihtkoht nagu Taani, mis ühe keskmise eestlase unelmatereiside rubriiki ei kvalifitseeru, aga kus ometi on... midagi.

Püüdke ajavaras kinni!

2011-05-11T17:34:00.006+03:00

Aeg kaob nii, et loetud raamatud tuleb juba kolmekaupa üles märkida, ja siiski jääb mõni vahele. Nähtavasti on selle asja nimi sõltuvus, nagu pahedega ikka, siis ei tahagi vabaneda:)
Hetkel siis endiselt Meretuule loetelu, vahepeal sekka ka muid pudinaid sattunud.

Gavalda, keda ma seni peljanud olin, põhjuseid ärge küsige, lihtsalt tundus selline... Lugedes tundus selline korralik harju keskmine, kiiresti läks, ladus, ikkagi prantslased ühes oma veidrustega, ennekõike aga huvitavad karakterid. Viimased olidki kõige suuremaks boonuseks. Et kõik oli nagu OK, va happy end muidugi:) Need moosised viimased leheküljed oleks küll prügikasti poole teele saatnud, etteaimatav veel pealekauba.
Lõppu jõudes koguni pidasin plaani mõni teinegi tema raamat kätte võtta...

Siis aga ootas järge Fowles, ja see oli mitu pügalat parem kui Gavalda.

Võiks öelda, et üsna haige raamat ühes veelgi haigema peategelasega. Aga lõppude lõpuks, ega ma ise ju targem ole:)) Ja samas, mis üldse on norm ja mis kõrvalekalle? Lisaks veel ehe näide kuidas kõik on mingis omavahelises seoses ja järgnevuses. Kuidas üks asi viib teiseni. Kuidas mõtted sünnivad jumal teab kuidas ja veelgi salapärasem on nende materialiseerumine.
Ma ei ole tüüpiliste krimkade lugeja, no teate küll neid lugusid, mis mingi ühesuguse skeemi järgi on üles ehitatud ja mida võib riiulite kaupa raamatukogust leida. Nüüd ma siis tabasin end juurdlemas, et miks ma neid ei loe ja mille poolest Liblikapüüdja sellistest erineb. Erineb küll, ja veel kuidas!
Tavalises krimkas on mingi kiretu kirjeldus, üle mõistuse nutikas, või siis lihtsalt õnneseen, detektiiv vms tegelinski lahendab igasuguseid jamasid. Mõrvade motiivid on pinnapealsed ja, võin muidugi eksida, seotud raha või keeruliste suhetega.
Igav, ma ütlen.
Liblikapüüdjas ei ole detektiive ega inspektoreid, nende targutusi ja tobedaid oletusi, kõik on pealtnäha lihtne ja teisalt nii neetult sügav. Ongi üks tegelikult tavaline inimene, sest olgem ausad, sellised tüüpe on meie hulgas ja ümber lausa murdu. Nad hõõguvad ehk küll madalamal temperatuuril, mõni tehakse õigeaegselt kahjutuks, mõni on liiga tahtejõuetu, mõnel jääb vahenditest puudu, aga põhimõtteliselt on neid palju. Aeg on selline, et eks neid sigineb jõudsalt juurdegi.
Minu arvates tuli antud loos kenasti välja kuidas üks seesugune isend mõtleb ja leiab ajendeid oma tegudeks.
Isiklikult pidasin nõrgemaks ja igavamaks nn ohvripoolset jutustust, päevikuvormis siis. Liblikapüüdjast minajutustaja oli ehedam. Teisalt võis olla põhjus selles, et uudsus oli kadunud, need episoodid olid juba toimunud, kirjeldatud, nende tulemgi teada, vaid see pisuke vahe, et ohvril oli võimalik nüüd oma tausta rohkem avada. Maamajas toimuvatele sündmustele päevikusissekannetest suurt lisa ei tulnud.
Sõnaga, hea lugemine.

Ja siis tuli kompvek!

See ei ole veel läbi, küllap täna õhtul lõpetan, seetõttu ei tea öelda, kas mingi vapustav puänt ka tuleb või mitte.
Aga keel, milline keel! Vähemalt iga kolmas lause tahab tagasi kerimist ja seedimist. Võrratud kujundid, tabavad kirjeldused. Taas see haruldane ja raskesti teostatav tulemus - vähem on rohkem. Banville on seda suutnud.
Sellistel puhkudel ei suuda ma päris lõpuni aduda tõlkija rolli (tõlge Karin Suursalu). Pagan, ma ei oskaks isegi sellist teksti luua, ja ärge tulge mulle ütlema, et tõlkimine on lihtsam - ei ole! Tõlkimine on veelgi komplitseeritum mu meelest.
Ma ei tea, peaks seda teist korda veel lugema, aga no kus mul see aeg:)

No shit ehk korraks hakkas kergem

2011-05-09T10:13:00.005+03:00

Kahju, et ma ei viitsi oma aega raisata nõmedate inimeste peale. Ja kahju, et mul ei ole kätt ega silma fotograafia peale (kuigi antud juhul oleks seegi oma aja ja energia raiskamine nõmedike peale).Sest kui mul kõigest sellest kahju ei oleks, siis ma ikkagi teeksin selle koduka ära. No puhtalt kiusu pärast, eks, sest ma olen ikkagi eestlane.
Seni tahtsin ma sellele lehele panna kõik nõmedikud, kes ei korja oma koerte järelt julki kokku. Aga selleks oleks vaja korralikku fotokat ja tõsist huvi passimiseks. Ma teeksin korralikud lähivõtted neist inimestest koos oma lemmikuga, kõrval ilutsemas p...läsu, talvel tõuseks ehk aurugi veel. See oleks nii ilus. Nad ju tegelikult jumaldavad oma lemmiklooma, nad armastavad neid kenasti poseeritud fotosid, mida nad rõõmsalt interneedusesse üles riputavad. Miks na ei peaks siis samavõrd jumaldama pilte koos lemmiklooma ja tema väljaheitega?
Eriti kenad oleksid ülesvõtted, kus on näha, kuidas kena mimmu rõhutatult on pea kõrvale keeranud /"Jumal, minu koer see küll ei ole, mina ju ometi ei näe, mis tal sealt tagant välja tuleb" jne, jne/. Ma usun, et professionaalsed modellidki ei suudaks nii tõetruult välja mängida.
Või siis need käsikäes jalutavad paarikesed, ja kõrval roojav koerake. Oi, kui nummi pildi saaks.
Kodukal võiks olla siis jaotus a) piirkondade kaupa, b) koeraomanike nimede kaupa, c) koeratõu järgi. Õigupoolest oleks veel võimalusi, aga tont sellega! Koeratõu kaupa liigitamisel tegelikult suuremat iva ei oleks, kui ehk õppematerjal tulevastele koeraomanikele, et kui palju ja... Mõttetu ühesõnaga. Lisaks tekib küsimus, et milles see vaene loomake süüdi on? Et tema omanik laisk ja loll ja räpakas on ei ole ju tema mure või mis.
Piirkonna kaupa jaotamine võiks informatiivset väärtust omada kinnisvara soetajatele. Et kui oled lastega pere, siis saad tutvuda potentsiaalse kodu ümbruskonnaga, et kuidas seal ka puhtusega lood on.
Koeraomanike nimed ja näod oleksid aga ehk kõige kasulikumad. Kui ma näen, et üks pealtnäha viks ja viisakas tüüp enda ( ehk siis oma koera järelt, aga see teeb sama välja) ei suvatse koristada, siis ma tööandjana ei võtaks teda tööle, vallalisena ei looks ma suhet sellise räpakolliga, tulevikus tutvudes ja külla kutsudes manitseks juba välisuksel: "Et kuule, vaata, et sa mul kuhugi nurka ei lase, ole pai, mine ikka wc-sse!" jms. Lisaks võiksid kõik, kes on nende nõmedike peale tigedad, vahelduse mõttes oma prügikotti tühjendada nõmedike ukse või akna alla. Väiksemates kohtades oleks ju nägude ja nimede kokkuviimine imelihtne.

Vahemärkusena ei saa ma jätta mainimata, et mul on ammust ajast juba patoloogiline huvi, et kui need koertejalutajad ise looduses ringi kakerdavad, no ikka neis põhilistes kohtades, et kas nad ise vahel ei astu nagu mõne hunniku sisse? Või nad vaatavad nii pingsalt jalgade ette kogu aeg?

Nii aga mitte sellest ei tahtnud ma üldsegi kõnelda:) Täna hommikul otsustasin, et sellel lehel, mis oleks ajendatud siis koeras...st, oleks veel mõned alajaotused, näiteks prügikollide kohta. Ei, ma ei pea siin silmas klassikalises mõttes prügikolle, vaid neid, pealtnäha, oi, kui armastusväärseid ja viisakaid ja koguni soliidseid tüüpe, kes süüdimatult kõik tarbetu maha loobivad.

Näide. Aeg-ajalt sõidab meie juurde siia, praktiliselt tänava lõppu ja looduse "algusesse" üks auto, väike hõbedane Ford, ärgem siis täit reg.nr-t siia pane, aga ütleme, et tähed on BBY. Auto sõidab siia sügisel ja talvel, suvel ja sügisel, mitte liiga tihti, ent siiski korduvalt ja korduvalt. Meesterahvas ja naisterahvas hüppavad autost välja ja kukuvad kohe tossutama. Naine üritab riides olla nagu daam. Aga just nimelt nagu, ikka on üll mõni kostüüm või kontorisse sobilik kleidike, lehvitab oma porgandpunaseid laines juukseid ning tunneb end nähtavasti mugavalt. Mees on selline suvaline jorss, teksad ja tuulejopi moodi asjandus ning nõme päikeseprill ees. Aga nad püüavad olla lahedad, tulid loodusesse ja puha ja tõmbavad mõne mahvi... No ja siis nad tossutavad ja vestlevad ja kõik tundub hirmus kena olevat. Seejärel aga viskavad nad oma fucking konid sinnasamasse maha, nühivad natuke kinganinaga ja istuvad autosse.
No ajab isegi kõige rahumeelsemal inimesel vererõhu lakke.
Eriti, kuna prügikast on vaevalt 2-3 meetri kaugusel. Ei saa nii üle mõistuse pime või mugav või ma ei tea mis asi olla!

Sellistel puhkudel tekib mul alati soov minna ja osta Hellevadist need maasse torgatavad tokid, millel otsas koerakujutis ning suur kiri "NO SHIT". Ainult et mul kuluks neid kole palju siia:( Ja siis ma peaks veel hankima ühe autokujutisega ka ning sinna võiks siis kirjutada konkreetse auto reg.nr, niimoodi suurelt ja punaselt.
Samas, kui nad ei märka prügikasti, ei saa kindel olla, et nad ka seda silti märkavad...

Kaks Luike ja üks Mänd

2011-05-05T15:56:00.015+03:00

Põhimõtteliselt, nii laias laastus võiks öelda, et loen hetkel Hans Luige "Minu imeline elu 3". Aga samal ajal jätkan ka Heljo Männi "Nõgeste ja nartsissidega", mis vahepeal pooleli jäi (jäi, sest eelnevat lugemata oli veidi keeruline). Mingil põhjusel võtsin aga uuesti kätte ka Viivi Luige "Varjuteatri". Esimesel lugemisel läksin liig sageli ise rändama, leidsin kohti ja lõhnu ja emotsioone.
Seekord oli märksõnaks põlgus, teatav ülalt alla vaatamine - inimeste ja riikide peale. Usun, et kolmas kord toob veel midagi sootuks uut.
Hans Luige tekst on ladus ja paatoslik nagu ikka. Ent viimaks muutub see juba väsitavaks...oi, kus me tegime, oi, küll me käisime, kui head me ikka olime:)Ideaalis võinuks ju olla, et ma loen raamatu läbi ja siis lugejana lõpuks õhkan, ah, küll olid ikka ajad ja inimesed! Praegu läheb kole palju auru iseenese upitamise peale ära ja mul on kuri kahtlus, et raamatu lõpulehekülgedel minust sellist õhkajat ei ole.
Midagi on vist juhtunud ka toimetamisega, või on hr Luik koguni pidanud targemaks ainult enda oskustele tugineda? Näiteks Visnapuu on siin raamatus muutunud Eduardiks...Et mis lugu selle nimega siis on? Katustega ja katusteta tähed on omavahel lootusetult segamini läinud. Seesuguse tempo juures ei ole muidugi apsakad ka imekspandavad:)
Või hakkab vanahärral ka mälu alt vedama. Loen neid tema mälestusi suure huviga, ent vahel hirmutabki, et kuidas ta kõike seda mäletab (jaa, ma mõistan, et paljud faktid kui sellised on ülekontrollitavad, ent ikkagi) ja kas ei või olla üha enam ka ilukirjanduslikke ilustusi ja tuletisi.
Aga muidu on ikkagi põnev ja kindlasti väga hariv lugemine. Loomulikult boonuseks muhe naljasoon, ja eks elu jooksul ole ka juhtunud asju, mis muigama ajavad. No see hr Lennart Meri abikaasale silma heitmine oli üks sellistest, mis pani suunurgad kerkima:))) Ei ole võimalik, no ei ole!
Kohe tekkis ka sellega seoses teine küsimus: lisaks sümpaatsele Regina Merile oli ka Valjaga mu mäletamist mööda mingi üllatusmoment, et noor daam oli abielus või nii...Ent kas siis sõrmuseid ei kantud? Kohe hakkas huvitama, et kuidas oli võimalik kaks korda samasse ämbrisse astuda. Või ei olnud sõrmus absoluutselt määrav ja proovida võis ikka:)
Kui ma lõppu hakkasin jõudma selle kolmanda raamatuga, tikkus vägisi autori iseloomustamiseks pähe mõte: alul ei saanud vedama ja pärast pidama! See vist oli mõeldud naiste ja laste sasipundarde kohta:)
Igatahes kõik, kes õpikutest kuiva ajalugu tuupida ei viitsi, võiksid vahelduse mõttes lähiajaloo tundma õppimiseks need kolm raamatut läbi lugeda!

Ja siis "Nõgesed ja nartsissid", hämmastav oskus jätta end tagaplaanile ning jutustada, lühidalt ja täpselt. See vist on oskus, mis käibki luuletajatega kaasas.

Mänd jutustab siit ja sealt mõne lookese, tutvustab kirjandusrahvast, mõtiskleb... Ja need mõned laused ühe ja teise kohta ütlevad, kui mitte kõik, siis vähemasti põhilisema. Imeteldav!

Kõik need nimed lapsepõlveraamatute kaantelt saavad järsku näo ja teo. Mõnikord valusteravalt ausa, aga ega inimesed olegi kõik ilusad ja head.

Suurema fondiga nö vahetekstid, ma ei tea, ma võtaks päris mitmed ja paneks raami sisse seinale. Sõnailuks, silmailuks, mõtteiluks...Ma ei tahagi ühtegi konkreetselt siia kirja panna, ei taha valida, üht teisele eelistada.
Ma kahtlustan, et see on üks raamat, mida tahaks üha uuesti ja uuesti kätte võtta. Üks äraütlemata ilus raamat, nii seest kui väljast.

Rõdurahvas ehk jätke mind ometi rahule

2011-05-05T11:03:00.006+03:00

Ümberringi lösutavad majad on hea koht minusse peitunud statistiku välja tulemiseks. Näiteks rõdud võiksid olla väga kõnekas ja põnev uurimismaterjal. Samas mil moel? Pesurestide või -nöördie kasutus, pesupesemise segadus, või mis?
Igav, ütleksin ma. Eestlaste pesu on igav ja tume, nagu lagi meie toalgi, eks ole. Ükskord oli ühel rõdul üks padukole sinine voodipesu ligemale nädal aega. Vaheldus mustade-hallidele-pruunidele toonidele. See on üldse kõige usinam pesupesija siin kvartalis.
Rõdudel võiks ju vaadata ka inimesi. Kui neid oleks. Ühe maja rõdud on õhtupäikese ja teise omad hommikupäikesega - jumal, terveks päevaks materjali! Aga siiski mitte. Kummaski kümmekond suitsetajat ja sama palju pesunaisi, aga ei enamat. Hommikupäikesega majas siiski on kaks eristuvat tegelast. Üks on vana mammi, kes rõdult elab kogu oma meeldivama osa elust - kantseldab teismelist lapselast ning vahetab naabrinaisega muljeid õhtusöökide teemal. Poisil ei ole lihtne oma eakaaslaste kuuldes ja kajaga võimendatult saada juhtnööre piinlikel teemadel.
Ühel teisel rõdul, täpsemalt viienda korruse omal, on keskealine naisterahvas, kes kassile õhuvanne pakub. Mis aga vaat et tähtsaimgi, ta joob ka hommikukohvi rõdul. Ja see juba on midagi - puhas eksootika meie maal!
Muus osas haigutab aga tühjus ja igavus.
Miks? Rõdud on ja inimesed on, aga miks siis elu mitte. Need samad rõdud annavad ka mõnusat lisa kinnisvarahindadele, ja nüüd äkki siis sedasi.
Ma olen muidugi vale näpuga näitaja, kõik vead on minulgi man. Ehk ma küll kasutan keskmisest eestlasest sagedamini rõdusid, ei leia need ometi täit kasutust. Ühe olen sootuks unarusse jätnud, teised kaks näevad mind sagedamini. Koduosaks nad ikkagi ei ole, oma pesa tuleb iga jumala kord uuesti luua ning üldsegi, kuidagi ebamugav on.
Mina tean, mis on minu põhjuseks, ja ma kahtlustan, et teistel võib sama olla.
Privaatsus. Usaldamatus.
Üks õige eestlane (kui selline on olemas üldse) on harjunud elama naabrist kilomeetrite kaugusel, nokitsema ja nohisema omaette, kui vaja, siis röhitseb, peksab naist/meest ja lapsi, kui vaja, siis penigi. Väljapoole peab kõik uhkem ja kobedam paistma, oma kodus võib aga kõike välja kannatada.
Nüüd aga järsku rõdud, või nimetage neid lodžadeks, kui soovite, rõdu rõdu kõrval, all ja ülal, kõik peopesa peal. Mind häirib küll, kui kaks suitsetajat vannuvad ja ropendavad teineteise võidu, kui pean olema osaline sõimus ja sajatustes võhivõõra perekonna piires, kui Vikerraadio röögib mulle kõrva, või üleüldse tahtmatult teiste eludes osalemine. Ma ei tunne end hästi.
Ja siis mõtled kõigile neile maadele, kus majadele on isegi veel pisemad rõdukesed, igaüks isemoodi ilme ja näoga, nagu nukumaja küljest lõigatud, pintsli õrn ning värvide mahlane puudutus paistmas igast üksikust nurgast. Väärika moega daamid ning sirgeseljalised vanahärrad tõstavad veinipokaale või naudivad pärastlõunast kohvipausi. Kõigil on hea olla, keegi ei tunne end halvasti, et oleks just kui väljanäitusele sattunud.
Kas minevik pressib end endiselt säärase jõuga peale? Et igaüks asjatagu oma nurgas ja omaette.

Ajapildid ehk miks ma armastan Taanit

2011-05-04T11:43:00.015+03:00

Kuna see suvi tuleb eestimaine, siis on ainsaks lohutuseks pildilised meenutused. Ja teades õige mitut blogilugejat, kes näoraamatus ei liigu, siis olgu need põgusad hetked siiagi paigutatud.

Killuke Tønderit

Killuke Fyni külaelu

Teemaja Fynil, mis ootab oma aega kirjasõnas

Ribe

Møgeltønder

"Postmodernsed leibkonnad"

2011-05-01T09:01:00.007+03:00

Mõnikord on hea, kui lähed teatrisse siis, kui sul ON võimalik minna, mitte siis, kui sa oled kava risti ja põiki läbi lugenud ja püüdnud mingite x faktorite põhjal sobiva lavastuse leida.
Et sedasorti pimesikumäng päädis juhuslikult Martin Alguse kirjatööga, mis ka 2009.a. näidendivõistlusel esikoha pälvinud, oli lihtsalt boonuseks. Mitte võistluse ja esikoha tõttu, vaid ikka Alguse enda tõttu. Alguse tööd lihtsalt on (minu arvamuse kohaselt) sellised, ütleme, elulised, ja kahtlemata nooruslikud.
Postmodernsed leibkonnad oli lugu elust enesest, veidi keeratud üle vindi, muudetud sürrealistlikumaks, aga ikkagi elu ise. Õigupoolest mitu elu, mitu perekonda, ise me vaevalt kõiki neid läbi proovime reaalses elus, aga killuke siit ja teine sealt võib täiesti vabalt ette juhtuda.
Ja teinekord võib olla, et me ise ei tunnistagi seda, ei oska, ei julge, ei taha... mis iganes, aga kuskilt otsast on see ka meie endi lugu.
Pisarad ja naer, armastus ja vihkamine, kõik käsikäes. Kaks liini, mis naerma ei ajanud olid muidugi Petteri (T. Vridolin) ning Lissi (K. Lepp) ja Max(M. Mill). Seda huvitavam oli jälgida publikut - publik naeris ikka, hoolimata kõigest. Vahel tundubki, et inimesel on kergem mõista seda, mis esimesena silma torkab, labasusi ja roppusi, kui loo tuuma. Tegelikult oli tegemist ju traagikaga, sellisega, mis märkamatult võib end iga perekonna kohale lahti kerida. Inimesed sellest hoolimata itsitasid, no lihtsalt iga teine sõna oli p...e ja v...u. Mis seal`s ikka.
Seevastu Ngabe (T. Ingi) ja Paul (J. Vadi) olid ikka nii üle võlli, et seal ei olnud võimalik tõsiseks jääda, kuigi teema taas tõsiste killast. Natuke ka muidugi ettearvatav, viimase aja "mood" nõuab ühte lavastusse mustanahalist ja homo, antud hetkel siis 2 in 1. Kui Ingi peaks mulle mõni päev tänaval vastu jalutama, siis ma ei saa vastutada oma käitumise eest, absoluutselt mitte:) Ja no Janek Vadi, mina ei saa aru, kuidas ta nii ehedalt kõik rollid välja mängib. Ma ...no okei, ma ei leia sõnu, ei ürita ka:))) Igatahes super! Sama kehtib ka Andres Tabuni kohta. Naised veidi pakkusid üle, aga see ei seganud.
Uus aeg ja palju animatsioone, see on asi, millega ma keeldun harjumast:) On lavastusi, kus nad end õigustavad, siinkohal aga võinuks olemata olla. Tõenäoliselt on tegemist sama asjaga, mis meediaski - kardetakse, et vaatajal hakkab igav. Hakkab igav, kui ta peab pelgalt sõnaga leppima, isegi kui selle sõnaga paralleelselt on laval tegevuski olemas. Ikka oleks nagu midagi veel vaja, okei, paneme siis ekraanile veel midagi virvendama, siis ei jää ehk publik magama. Või et äkki on juhtumisi publik loll ning ei saa aru, et kui üks lõi teisele noa rindu, siis selle tulemuseks on veri? Olgu, rõhutame siis verd ikka animatsioonis ka.
Ning samas oli kohti, mis tõesti JÄID ebaselgeks ja mis oleksid vajanud täpsemat lähenemist. Aga ehk oli see minu viga:)
Muide, lavameistritele lisakiitus:)

Väga vaevaliselt tuleb...

2011-04-29T18:30:00.012+03:00

...see kevad. See pilt on "taanlaste" maa peale toomiseks, et nad saaksid lõpuks aru, et meie kevad, erinevalt teie omast, on alles mägede taga.

Mõni hädine ülane ikka üritab ennast tõestada.

Ja see on siis mis? Vanuritele mõeldud ergutav viimane jõupingutus või traumeerivate kekatundide jäänuk?

Ja selle võiks muidugi üldse lisamata jätta, aga las siis olla, ikkagi mingil määral ajalugu ju...