20 juuni 2018

"Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" Mia Kankimäki


Ma arvan, et see raamat passib hästi just naistele, no nagu "Söö. Palveta. Armasta", aga oluliselt intelligentsem, harivam, sisukam. Ja autori enda armastusest õnneks üleliia juttu pole :) Esimene kolmandik vaimustas mind õige tugevalt, kujutasin juba elavalt ette, et lugemisaastat kokku võtma hakates paigutan selle oma TOP10-sse raudselt. Hiljem läks kuidagi... koost lahti see lugu. Kuigi reisikirjanduse sõprade jaoks võib-olla just põnevamaks.

Kolme sõnaga sisust. Elukirjandus. Reisikirjandus. Uurimus. 
Ütles ju kõik ära :)? 
Olgu, teeme siis pikemalt. Autor, noor (khm-hm) naisterahvas, vaimustub X sajandil elanud Jaapani õuedaamist Sei Shonagonist, kes on ühtlasi raamatu kirjutanud. Kankimäki ei oska jaapani keelt, mõningane Jaapani-huvi näikse teda siiski olevat mõnda aega vaevanud, ent ta otsustab pea ees tundmatus kohas vette hüpata ja oma korraliku kontorirotitöö aastaks kõrvale jätta, taotleda stipendiume, et minna siis õuedaami jälgi ajama Kyotosse. Pole ta ju mingi teadlane ega ajaloolane ega kedagist, seega lihtsalt hull ja julge. 

Raamat koosnebki Sei Shonagoni kirjutatud "Padjaraamatu" lühikatkenditest (mis on vastu ootusi põnevad, muide!) ja autori enda sekeldustest, nii uurimise kui ka olme osas. Mina, võrdlemisi leige Jaapani osas, leidsin need kirjeldused üpris nauditavad olevat. Mõnes mõttes tekkis huvitav paralleel X sajandi jaapanlanna ja XXI sajandi soomlanna osas. Mõtteainet kuhjaga. 
Stiililt äärmiselt vaheldusrikas. Kohati õrn ja luuleline, siis jälle jõuliselt robustne ja tänapäevane (ikkagi pesueht soomlanna ju:))). 

P.S. Kuigi mulle kaanekujundus meeldib, pean tunnistama, et see oli äärmiselt eksitav. Ma olen seda kaanepilti juba mõnda aega tegelikult näinud, ent just nimelt tänu sellele ootasin midagi muud sisust ja ei julgenud seni kätte võtta. Kui aus olla, siis võtsin viimati linnas käies hoopis nagu hädavariandina raamatu riiulist (marssisin Kalamajas riiuli vahele, sattus K-täht olema, kogemata juhtusid kõik ka just Soome autorid olema). 

18 juuni 2018

"Põrgu katlakütja. Simson von Seakylli elu ja võitlused" Andres Pulver


Minu viimatine mandril ja raamatukogus käik päädis õige veidra lektüürivalikuga nagu näha :) Tõele au  andes kõnealune raamat oli tegelikult siiski plaanipärase lugemise hulgas, sest... Põhjuseks ikka vanamehed, kitsed, natsid ja Hiiumaa. Kuigi selles osas muidugi uut infot ei pudenenud, õigupoolest on isik, kellest Simson kõneleb päriselus kordades värvikam tüüp. Aga noh, need jutud vist ei kannata trükimusta kah :) Vahva oli lugeda ka Maria Orsici kuju valmimisest, mille lõpptulemust olen saanud ka ise käes hoida.

Ütlen ausalt, miks mulle raamat meeldis - Simsoni taolisi tegelasi on kahetsusväärselt vähe, ent elule värvi annavad just sellised veidrikud. Mina aga vajan värvi. Raamatu põhjal tundub ta olevat selline lapsemeelne ja väga siiras, lihtsalt tugevate Afganistani armidega. Pahed pahedeks, see käib kunsti juurde. Kõige enam meeldis tema mõte, et kunsti on mõtet siis teha, kui sellega ka ära elab. Teha ja sealjuures vinguda kui raske on ja raha ei ole... siis parem mitte teha. 

Ütlen ausalt ka seda, miks raamat mulle ei meeldinud - elulooraamatuna see mingi šedööver mu jaoks ei olnud. Võib ju väita, et peategelasel lasti rääkida, kuis torust tuli, et just nii sünnibki tõde. Võimalik. Mulle oleks passinud kunstiliselt säetum variant vist rohkem. Mõni teema oligi lahendatud peaasjalikult kasutatud ajaleheartiklite varal. Raamatu lehekülgedel lasti kõlada ka blogija Manjana "häälel". 
Ütleme siis nii, et rohkem sügavuti minekut oleksin oodanud, natuke pinnapealseks jäi. Samas muidugi ülevaatlik, hõlmates natuke kõike.

P.S. Kui mitte enne, siis hiljemalt oma 50. sünnipäevaks loodan ka mõne Simsoni tilli oma kaminasimsile saada.

17 juuni 2018

Sõru Jazz

Ma usun endiselt, et see on parim asi üldse, mis Hiiumaal ever juhtuda saab. Sõru Jazz, see on meeletult hea muusika. Piirideta muusika. On näha ja kuulda ja tunda, et muusikud ise on sillas sellest, mida nad teevad, ja sama on ka publik.



Ja sadam on elu täis. Paate täis. Ja kõik need õnnelikud lapsed, kes kõikvõimalike vahenditega vee all ja vee peal olemist nautisid!  See melu ja sagin - samas ometigi mitte liialt suur, massiline, häiriv. Selline... paras. Täiesti väärt kokku neljatunnist edasi-tagasi kulgemist Heltermaalt Sõrule ja tagasi. Ilm soosis ootamatut ettevõtmist niisamuti.
Tänane oli eriline ka sellepoolest, et sain suurema osa ajast ise kihutada. Ja isegi ei ajanud paati ei karile ega liiva :) Ise ka ära ei uppunud.

P.S. Ainus ootamatu üllatus oli viimase kontserdi toimumispaik kirikus - sinna ju paadiga ei saa :D




13 juuni 2018

"Minu Muhumaa" Katrin Pauts

Sattusin  just täpselt Maakri tänaval lugema seda lõiku, kus autor ülistas linna, kõrghooneid, kiiskavat klaasi ja terast - tema auks olgu siis raamatki vastavas kohas jäädvustatud
Mul oli lugedes nii palju mõtteid, nüüd on pooled muidugi läinud. Kõige suurem dilemma mu jaoks: kumma mätta otsast sellest raamatust kõnelda? Eks pea siis mõlemat mätast oma kanniga proovima (lugesin just äsja üht kanniteemalist postitust, mis oli vist nakkav, nii et pardoooon mu sõnakasutus).

Esmalt, mina kui lihtsalt suvaline lugeja. See on mu esimene kokkupuude Pautsiga. Sulg tal lippab ja ajakirjanik temas on kogu aeg valvel :) Mis on hea, sest seega ta teab hästi, mis huvitab lugejat, millised küsimused tekivad ja mida peaks juurde uurima ja kirjutama. 
Päris palju puudutas ta oma lapsepõlve ja selleaegseid üle- ja läbielamisi, kuna me üsna samaealised, siis andis see mulle lugemisel lisavärvi. Äratundmist. Masendust. Vaatan seda siinset pilti praegu ja mõtlen, et halli ja vihmase taeva taustal tehtud pilt kirjeldabki raamatusiseseid meeleolusid kõikse paremini. 
Aga raskem kui kogu see äng kokku oli vist siiski piiritu kibestumine ja enesekordused. Või äkki peaks selle just esile tõstma ja nimetama ümber aususeks? Sest see on tema siiras tunne - olles edukas (aja)kirjanik, troonides müügiedetabelite tippudes, võideldes kõigi isikliku elu ebaõnnedega, mis peaks justkui naabrites kaastunnet tekitama... on ta muhulaste hulgas ikka kui paaria, alati võõras ja väljatõugatu. Võib-olla oleks taoline seisund aga paremini välja joonistunud, kui see oleks joonistatud paari pintslitõmbega. Praegu aga, mil seda lugejale korrati igal leheküljel, pöördus see  hoopis omamoodi autor enda vastu mu meelest. 
Ei tea, palju segaseid tundeid, ma ütlen.

Nüüd see teine mätas... mina, kui see tüüp sealt teiseltpoolt merd, kelle sillaotsa paistab Orissaare mast, kes elab samasuguses kogukonnas. See "mina" mõistab ja noogutab kaasa, saab kõigest aru. Kõik need nähtamatud niidid, mis seovad esmapilgul suvalisi inimesi. Kõik need kaartidele joonistamata, kuid raudpoltkindlalt kehtivad piirid. Kõik need rikutud kaevud (meie külas (õnneks mitte meil, ptüi-ptüi-ptüi) koeralaip, Pautsi emal virts). Kõik need asjad, mis on kohalikele lubatud, sulle aga mitte. Sa võid hüpata kolm korda kõrgemale, kaugemale, kiiremini, aga sa oled "vale" inimene, sinust vaadatakse läbi ja mööda. Sind lihtsalt pole olemas (samas teatakse sinust kõike, ja rohkemgi veel, ka seda, mida sa ise ei tea). Hetkel on mul loomulikult hea meel, et ma sellele poolele Hiiumaa-raamatut üles ei ehitanud, Muhu-Katrin tegi selle musta töö mu eest ära :) Päris mööda muidugi ei saa ka mina neist teemadest, aga ma hoidsin end sajaga tagasi :)
 Tõsi, mina ei võta - ei saagi võtta! - seda nii tõsiselt, sest ma olen kohe päriselt pötku (ehk muhukeeli massakas) ja mul pole haavuda millegi üle. Pautsi puhul on lugu muidugi valusam, sest tema on sündinud Muhus, see on tema kodu, kuidas sa siis oled oma kodus võõras...?
Nii et jah, kõvasti hingesugulust autoriga. Ka mina ei löö "näkineiusabaga soolases vees lupsu, hambavahed räimi täis" (ma ei oska ujudagi, nagu õige hiidlane muiste), kala söön üldiselt siis, kui mõni mandri-külaline Haapsalust kaasa on toonud, kõigile mandril esitatud küsimustele selle ja tolle (hoopis teises saare otsas elava tüübi nime) kohta olen sunnitud ebamäärase mõminaga eitavalt vastama.
Ja saan aru, et Pautsi kodus on äsja ilmunud raamatuga seoses suht samad naljad nagu meilgi :)
Teate, ma võiksin lõputult sel teemal siin arutleda, aga see ei anna teile midagi. Lugege ise ja vaadake, mis tegelased need muhulased.

12 juuni 2018

"Hästijätt" Siiri Sisask


Väga siiras ja armas lugemine. Väga siirilik (kes on lugenud eelmist, "Südame häält", siis sealt tuttav joon jätkub ka siin raamatus). Kaks paralleelselt kulgevat lugu, autori enda ja tema vanaema lugu. Ikka need keerulised ajad ja saatused, mis ent seda paremini vormivad inimainest, kas pole.

Autor nimetab end hundikutsikaks, see on tõepoolest tabav kirjeldus, seletab nii mõndagi. Kõigest üks sõna, mis kui võti tema isiku lahti muugib. Kummalisel kombel sattus nüüd järgminegi raamat pihku selline, mille autori seljataha jäänud teed tahaks Sisaski omaga võrrelda. Vaid selle vahega, et Sisask on osanud kibestumise maha raputada...
Kõige enam kõnetas mind ilmselgelt aga tema suhtumine vaikusesse... Kirjutan kahel käel alla neile mõtetele.
Raamat on kahjuks praegu minust eemal saare peal ja tsiteerida ei saa, kuid kui te lugedes leiate selle talvise üle õue saunast tuppa mineku kirjakoha, siis mõelge minu peale :) I´ve been there :)
Igatahes võrratu pärl üle mitme aja selles sarjas!

11 juuni 2018

Soonlepa nädalavahetus


Toimub nädala kokkuvõte. Äärmiselt ebahuvitav, seega te ei pruugi lugeda. Kõigepealt me koristasime lauta sellest jamast, mis sinna talve ja kevade jooksul oli siginenud. Seda tehes mõtlesin ma iga jumala tunni jooksul vähemalt seitse korda, et küll saab alles õige raamatu alapealkiri ("Ähk läheb tarvis"), sest kogu seda vähem ja rohkem olulist jampsi on veetud ühest hoonest, nurgast (ja koguni mandrilt!) edasi-tagasi juba õige mitu korda :) No ähk lähebki tarvis, ma tean, ainult rämepalju tööd selle ümber paigutamisega :)
Siis natu-natuke küpsetamist ja sätitamist.

Et reedel võiksid ühepäevakohvikute kohvikupidajad koguneda.



Teadupärast on meil eriline kirg meritsi saabujate osas. Seekord läks õnneks, naaberpoolsaare kohvikupidajad just nii laekusidki.

Täna söötsime pidujääke kaladele. Kasvavad mis mühiseb, sarvekatel on, mida püüda :)




Laupäeva hommikul, pärast üliväsitavat reedet, avasin silmad mingi kummalise müra peale. Enamasti tähendab see mingit übersuurt herilast või mesilast või mõnd minu jaoks tundmatut lennuelukat. Visuaalne seire toas ei tuvastanud ühtegi, isegi aknad olid kinni. Jõudsin veel mõelda, et kõlab umbes nagu seal Lotte multikas, kus üks tüüp plärinal Leiutajatekülas akende taga lendas ja külarahvast äratas.
Umbes nii oligi. Kohe näha, et moodsad ajad, kui külas enam keegi kukke ei pea (tõepoolest, ma kuulsin kuke kiremist viimati Mauritiusel), siis äratavad sellised agreaadid:






Ma saan aru, et nädalavahetusel toimusidki mingid suuremad "tiiburite" võistlused, mis hõlmasid Hiiumaad koos laidudega. Sellega seoses lõi taas kord välja hiidlastele nii omane hoiak ja suhtumine. Kui keegi ei tule ja ei korralda saarel miskit, on häda, aga kui tullakse ja tehakse, siis on loomulikult ikka häda :) Nii et ikka siis peab paika see rahapakkide alla viskamise jutt (ideaalne turist lendab üle Hiiumaa, viskab rahapakid alla, aga ise jumala eest jalga saarele ei tõsta).

Muidu on elu lill. Tegin endale isegi ühe puhkepäeva. Kohe mitte midagi ei teinud. Läksin isegi nii laisaks, et taimi ka ei kastnud. Lugesin päev otsa kiigel hoopis. Kahjuks juhtus see, mida ma terve elu kui tuld kartnud olen - raamatud said otsa. Ja oli pühapäev, nii et raamatukogud puha kinni. Ainus võimalus oleks olnud Kärdla Selverisse sõita, seal on natuke raamatuid müügil. Aga mu sohver oli töölainel (ehitas päevaga terve voodi valmis!). 
No ma läksin siis paadisillale. Kalu lugema. Ilusad hõbeseljad olid küll. 

09 juuni 2018

Mõttetute ostude TOP

Seda postitust ma ei plaaninud. Ausalt. Lihtsalt ma komistasin täna ühe virna otsa ja jäin siis edasi mõtlema oma lollakate ostude edetabeli üle. Lisaks pole ma ammu ühtegi (pool)tibipostitust teinud :) Lootsin, et saan TOP 10 kokku, ent nähtavasti olen liialt praktilise meelega naesterahvas ja kümmet tobeostu siiski ei leidnud.

5. Põll - pool elu olen ma põllest unistanud (unistan endiselt), mõni on olnud ka, mitte vist piisavalt isikupärane, kui mõelda, aga põllekandjat minust pole. Põllega jändamine on umbes sama nagu kaane kasutamine potil või pannil - ma lihtsalt ei tee seda, äärmise häda sunnil vaid.

4. Palsam - õnneks ei osta ma neid sageli, aga kui ostan, siis ei kasuta kunagi lõpuni. Natuke aitavad need juustesse jäetavad palsamid/õlid, neid ma veel suudan kasutada, aga selle muu jura peas hoidmiseks puudub mul aeg ja kannatus.

3. Koorijad - niikui ma neid nuusutan ja potsikuid näen, siis ma olen kohe 110 prossa veendunud, et pean kõiki oma kehaosasid just nüüd ja kohe koorima. Reaalsuses koorin ma neid kaks korda aastas. Ja olen veel elus. Rahul kah.

2. Komposter - viimati linnas käies jäi ühes saastapoes ette, jube odav, jube vajalik, sest meil polnud veel süsteemset kohta sellise läbu jaoks. Ja komposti oleks ka nagu hädasti vaja, eks ole. Kast on kokku pandud ja põõsa all olemas, aga... Aga kui ma siis korra lolli peaga guugeldama hakkasin, selgus, et see on täielik keemia tegelikult. Et mida alla ja mida vahele ja mida peale ja kuidas tuulutada ja õhutada ja kuivatada ja segada ja juurde tõsta ja ära tõsta ja...Pagan, lihtsam on minna ja poest see kraam osta. 

1. Spordiriided - no need, mis ma siin mõned kuud tagasi soetasin, ei viitsi otsida, millal täpselt... endiselt hinnasildistatud, jäävad kogu aeg jalgu ausalt öeldes.