17 oktoober 2018

Kirja vahe märgid



Kõnealune lause on pärit FB Kalamaja-grupist*. Jah, kui kogu postitus ja allolevad kommentaarid läbi lugeda, siis saab lause  "Termostest kahju ei olnud just odavad" mõttest aru küll, olen nõus. Ent kui mitte lugeda ja leppida vaid teemaalgataja lausungiga, siis on tõlgendamisvõimalusi rohkem, rääkimata nende vasturääkivusest.
Termostest kahju ei olnud, just odavad / Termostest kahju, ei olnud just odavad.

Tegelikult ma ei saa, ma pean siia ikka selle algse postituse enda ka panema, sest... no lugege ise:
"Nagu päriselt?!?!? Tulin koju, panin toidukoti ukse juurde et viia lapse ratas maja taha kuuri koos lapsega. Naastes oli kott koos frikadellide, hapukoore, leiva ja kahjuks kahe hea termosega läinud. Nagu päriselt?!?!?"


Mõni seal üritas ka sel lapse kuuri viimise teemal ka õrnalt nalja teha, aga ühel või teisel põhjusel ei haakunud need naljad teemaalgatajaga. Isegi mitte kõigi kommentaariumis osalejatega, sest mõni soovitas konkreetsele isikule, kes juhtis tähelepanu komade tähtsusele, kohemaid blokk peale panna. Ma viskan selle kõige peale küll pöidla püsti, teate :)

Ma päriselt-päriselt saan aru viitsimatusest õppida ja tuupida, ent ma tean vähemalt ühte inimest, kes julgeb ka valjuhäälselt kuulutada, et kirjavahemärgid ongi suht pointless teema. Tema põhiline argument on, et saab ju aru küll, mida ta öelda tahab. See inimgrupp vist tõemeeli usub, et komad on mõeldud välja kellegi kiusamiseks või mingite igavuse käes vaevlejate hädine meelelahutus. Loomulikult saab lõpuks mõttest aru. Kui mitu korda üle lugeda. Kui tutvuda mingi pikema eellooga. Kui esitada täpsustavaid küsimusi. Kahjuks pole need asjad alati võimalikud, või mis. 


*Ma ei ole kunagi elanud Kalamajas, ei ela ka hetkel ja ega ole lähitulevikuski plaanis sinna kolida (kaugema  tuleviku osas ei julge suud vett täis võtta). Keegi mu sinna gruppi lisas ja... siis ma äkitselt avastasin, et õelamate kommentaaridega FB gruppi ma polegi kohanud. Loomulikult hakkas see mulle hoobilt meeldima - ma saan oma liiga positiivsetesse päevadesse kohe laksuga negatiivsust, nii mõnus :) Kusjuures need inimesed, keda ma nagu päriselt tean ja kes seal elavad, nende puhul pole ma absoluutselt sellist sapisust täheldanud.  

Ei, ma pean sellest Kalamajast ikka veel rääkima - see on nii äge grupp. Ükskord, näiteks, oli kellelgi mingil väljamaa autol mingisugune jublakas lännu, ja siis ta nagu... no vist hoiatas teisi sama piirkonna elanikke. Muidugi sai ta ka asjalikke kommentaare, prooviti lahendusi leida (a la autopesulas pidavat see jubin vahel küljest tulema jms), tunti kaasa, no nagu ikka, eks ole. Aga siis järsku hakkas ta ka sõimu saama, mitte lihtsalt sõimu, vaid ma julgeksin väita, et asjasse puutumatut sõimu suisa. Et mingid tropid sõidavadki seda marki autoga. Et see polegi mingi normaalne auto. Mis ostis siis sellise (kalli) auto. Kusjuures see ei olnudki mingi eriti kallis auto, veidi vähelevinud aga küll. Tule taevas appi, ütleks üks teine mees selle loo peale. 

Üks teine kord jällegi otsiti sealkandis mingitele filmivõtetele (mingi tähtsusetu asi oli, ent ma tõepoolest ei mäleta, kas film, reklaam või mõni kummaline videoprojekt) statiste vms. No igatahes ei mingit teksti õppimist, erilist liikumist või üldse ettevalmistusi, lihtsalt see koht ja see päev vaja kohal olla ja asi ants. Tore kogemus ja kõhutäis pealekauba, nagu sellistel puhkudel nii sageli. Ja siis otsustas keegi hakata räuskama tasustamise teemadel. Et nagu umbes kukkus postitajat sõimama, et igavene kapitalist ja vereimeja, raha ei maksa, tahab tasuta tööjõudu ja samas vaimus aina edasi see dialoog seal läks. Postitaja ehmus koledasti ära ja püüdis seal ka seletada, et tema edastab vaid tegijate soovi, et temast see maksmine ei sõltu. Aga ega see polegi oluline - kui postituses on tingimused välja toodud ja need sulle ei sobi, siis tegelikult võidki ju rahumeeli näoraamatus edasi kerida või asja unustada, peab ikka eriline raev hinges olema, et sa kukud teise teemas laamendama. Lõpuks need, kes ehk olekski tahtnud selles projektis osaleda, ei julgenud ka iitsatada, igatahes mitte avalikult seal.
Vot siis, kuhu ma oma komajutuga nüüd välja jõudsin. Lausa Kalamajani. 

16 oktoober 2018

Korfule joon alla

Näib, et ma ei viitsi Korfust enam midagi kirjutada ja kuna teie hulgas on alati neid, kes ei viitsi Mae pikki heietusi lugeda, tahaks kohe ja lühidalt kogu info kätte saada, siis teema lühidalt ja asjalikult kokku ja lukku.
Pildil Mae blogi lugeja, kes mõtleb näpp suus, et mida ta nii pikalt jaurab kogu aeg.

- Korfule mine omal käel ja unusta igasugused paketikad. Kui ei leia lendamiseks häid pakkumisi, siis kaalu ka võimalust lennata kuhugi mandril (olenevalt reisu pikkusest võibki niimoodi mõistlikum olla).

- Majutu julgesti kuhugi korterisse. Tärnihotelle on mõõdukalt, ent sinna pole tarvidust minna, kui teil just mingi eriline sündmus tähistamist ei vaja.

Kui te tahate ka Korfu reisil selles palees ööbida, siis võin teile ettemaksuarve teha (tegemist ülisalajase ja ennenägematult hea pakkumisega, sest seda paleed te juba booking.comist ei leia, ma luban!)
- Kodumaiselt reisibüroolt ära ekskursioone võta, kui aga tõepoolest kardad omapäi seigelda või on mingi muu põhjus, siis loomulikult müüakse ka kohapeal neid päevatrippe igal sammul. Üldiselt on saar mõnus avastada ka liinibuss-rendiauto-kombo abil.

- Mine kindlasti merele, mis iganes viisil see sulle paremini passib!

- Paadirent - tead, loe ikka see minu pikem kirjutis selle kohta läbi, ja otsusta siis.

- Korfu reisi ajaks unusta karskus ja dieet! Souvlaki ja mixed grill pole küll vaeva väärt, aga kõike muud kühvelda kuis jaksad. Ma näen siiani pea igal ööl moussakat unes. Kui kellelgi on infot, kustkohast võiks Tallinnas moussakat saada, siis ma olen üksainus suur kõrv.

Kaalujälgijate grupi hoiatuspilt, milline näeb välja kümnendal päeval tütarlaps, kes püüdis korfulastega samas tempos saia manustada.
- Korfu on rassistide paradiis! Pagulasi ja neegreid napib (üks jalatsipoodi pidav svensson, kes juba 30 aastat Korful elanud, kõneles sellest pikemalt, tema just seepärast sinna pidama jäigi ja rääkis õõvastavaid lugusid Stockholmi linnajaost, kus ta ema tänini elab, lisaks harutas ta võrdlemisi põhjalikult lahti poliitilised tagamaad pagulaste sissevõtmisest - tema jutt oli sedavõrd kaine ja asjalik, et ma ostsin temalt lausa kaks paari ühesuguseid jalavarje:)). Kelle unistuseks on reisil neegrit paitada ja oma vere ja higiga teenitud lepalehed mõne sellise kukrusse toppida (saades vastu pihuga mõttetuid kulinaid), see mingu kuhugi mujale puhkama. Ilmselt selle eelneva tõttu ei ole ka randades, vanalinnas, transpordisõlmedes agressiivseid kauplejaid. Äärmiselt rahulik puhkus.

- Tunne end tõelise Eevana! Kuigi salarannad ei ole p ä r i s salarannad, siis katseta neist mõnda siiski, naudi alastust, uju ja päevita ahistavate hilpudeta. 
(Kui sa ei ole merel ise oma teekonna peremees, aga rõivad tahad sellegipoolest seljast heita, siis Mirtiotissa rannas võid seda teiste omasugustega teha).
Tunnista, et sa just klõpsasid pildil, et oma silmaga veenduda... milles? Täiesti haige tüüp, ma ütlen.

- Korful ei pea jootrahaga sekeldama, nad ei ootagi seda. Vahetusrahaga ei mingit susserdamist.

- Joo end jääkohvidest oimetuks, nende valik on üüratu ja kvaliteet, tõsi küll, seinast seina. Ja ei maksa mõelda, et ah, küll ma hiljem Eestis joon - ma mõtlesin ka eile Virus, et meenutan vanu häid Korfu aegu ja tellisin jääkohvi... Aga oi kurja, kui külm see oli ja kui kaua kulus selle konsumeerimiseks! Mõttetu ressursi raiskamine. Lõunamaades läheb frappé ikka õigesse auku ja annab olemisele efekti.


- Korfu lennujaam on õudus kuubis - mine sinna nii viimasel minutil kui võimalik. Mul endal küll mälupilt puudub, aga tundub, et see võib olla midagi sinnakanti nagu Sharmis 2000ndate päris alguses (huvitaval kombel ei meenu mulle see lennujaam parima tahtmisegi korral...). Mahult väike, ent kogu aeg tihkelt täis topitud inimesi, äärmiselt umbne, istekohti jagub umbes igale viiendale reisijale ja samas vaimus edasi. Imikud ja väikelapsed röögivad õhupuudusest. Söö enne sisenemist kõht täis, sest seal oli küll üks kohvik, aga see on nii punnis täis, et sa ilmselt ei pääse löögile. Kusjuures see ei olnud sugugi mingi tavatu päev (ei mingit streiki, lennud olid täitsa kenasti graafikus, kõrghooaeg läbi, suvaline hilisõhtune kellaaeg). Ja kui sa nüüd loed seda lõiku siin, maandud Korful, haarad pagasilindilt oma sumadani ja mõtled, et hmmm... Mae ajas vist kägu, kõik on ju täiesti tipp-topp, siis jah, saabudes oli meil ka ruumi piisavalt, õhku piisavalt (olgu, me maandusime hommikul pool kaheksa ja kuudikukatust polnud päike veel sulatama hakanud), rahvast paari lennukitäie jagu ja mitte miski ei andnud aimu, milliseks saarelt lahkumine kujuneb. 

Head reisi!






Bergman: Üks aasta, üks elu

Bergman. Bergman. Bergman. 
Tuhka tema filmidest, ta ise on märksa huvitavam, eriti ta naised-lapsed. Keda selles dokus oli muidugi vähe. Mu lemmikuks jääb vist siiski doku Liv Ullmannist, kuigi eks toogi film kõneles rohkem Begmanist kui Livist. 
Või siis tema naiste-laste kirjutatud raamatud, eesotsas Linniga.

Ma mõtlen, et kui ma oleksin kass, siis ma täitsa tahaks olla mõni neist võtteplatsi-kassidest. 
Marie küpsiste isu tuli ka. Maried on mu jaoks aastatetagune mälestus. 

15 oktoober 2018

"Reis öö lõppu" Louis-Ferdinand Céline


Ma armastan komasid! Kogu raha eest! Kui ma peaksin ühel päeval üksikule saarele sattuma, siis andke mulle pihutäis komasid ja ma olen õnnetipul.

Siin raamatus komadega juba koonedamist ei ole, laused on pikad ja fantastilised, tulevad täiesti orgaaniliselt ja peamiselt komade abil antakse kõik vajalikud hingetõmbepausid - mida sa hing veel oskad tahta? Täielik nauding. Oma igapäevaelus olen ma komadega priiskav, ent niipea kui asun kirjutama, hakkan end ohjeldama ja kammitsema. Seda teravamalt märkasin ka äsja Eesti Pimedate Raamatukogule "Minu Hiiumaa" salvestamist lõpetades, et olen paljud füsioloogiliselt hädavajalikud komad jätnud ära või asendanud teisiti, ja oi-oi, kuis see andis valjusti lugedes tunda. 

Céline aga nii loll ei olnud ja tema teksti oli nauding lugeda, see muudkui keerles ja väänles keelel. 
Kuna see on juba "vana" asi ja klassika pealegi, siis ilmselt pole mõtet sisu ümber jutustama hakata. Lühidalt on see ühe mehe (alates I maailmasõjast) masendav, heidutav, patumust road-trip elu äärealadel, asugu need siis parajasti Pariisis, Aafrikas või USAs, vahet pole. Ent peamine on stiil (ja komad muidugi!). Verbaalset kulda pritsis neil lehekülgedel kõige täiega.

Ah jaa, ja ärgem unustagem, olles tänasel päeval harjunud asjade õige nimega nimetamisega, et Céline kirjutas selle teksti pea sada aastat tagasi, ilmus vist 1932.a., kui ma ei eksi nüüd. Võis ikka hirmutav olla küll osale lugejaist.


"Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu."

"…saatus on ületamatu müür, ja igal õhtul kukud sa tagasi selle jalamile, hirmust homse päeva ees, mis tundub iga kord aina ebakindlam, masendavam."

"Me võime rääkida ja teeselda mida tahes, aga elu jätab meid maha ammu enne seda, kui meie ise tegelikult elust lahkume."

"Kiire rikastumise viisid tunduvad alati salapärased... Pärast väikse Musyne´i ja proua Érotte´i tähelendu ma juba teadsin, et perse on vaese inimese kullaauk. Need naiste kiired metamorfoosid lummasid mind, ma oleks andnud oma viimase dollari Lola kojanaisele, et see ainult natuke laterdaks...
Aga tema majas ei olnud kojanaist. Üldse terves linnas ei olnud kojanaisi! Aga ilma kojanaiseta pole linnal oma lugu ega ajalugu, sel pole maitset, see on maotu nagu supp ilma pipra ja soolata, lihtsalt vormitu keedus. Oo! Mahlakad jäätmed! Solk, pühkmed, mis immitsevad magamistubadest, köökidest, mansardkorteritest alla, voolavad pahinal kojanaise juurde, ja sealt otse ellu, milline pikantne põrgu! Mõned prantsuse kojanaised, need ei peagi vastu, nad nõtkuvad selle taaga all, nad käivad ringi, sõnaahtrad, köhivad, hõrgud, hämmeldusest oimetud, nad on Tõest juhmiks löödud, see kurnab ja söövitab neid, märtreid."



14 oktoober 2018

"Mihkel, muuseas" Elin Toona


Ma saan aru, et kõik on jõudnud juba lugeda vähemalt Elina Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust", mida on igal nurgal kiidetud. Mul paraku veel lugemata, pean häbipuna palgeil tunnistama. Tõsi, "Pagulusse" läheb vist memuaristika all, kõnealune raamat on siiski romaan, kuigi ilmselgete tundemärkidega saanud mõjutusi elust enesestki.

Raamatu rikkuseks, minu jaoks vähemalt, on eelkõige eesti pagulaste elu Londonis ja põgus pilguheit reisimisse 1970ndatel. Rõhutan siinkohal just ajastut! Ja kohta! Me oleme saanud juba mõningal määral lugeda eesti pagulaste elust ilukirjanduslikus mõttes USA-s, Rootsis, Kanadas, Austraalias, kuid Inglismaa - vähemasti minu lugemislaualt - on kuidagi vaikselt kõrvale jäänud. Muidugi ei ole kõnealune romaan nüüd see koht, mida saaks ülemäära põhjalikuks allikaks selles vallas pidada, ent midagi siit ridade vahelt siiski välja nõrgub. Kõik need klassivahed, kivisse raiutud kombestik, olmelised ebamugavused... Veidi utreeritult võiks õhata - nagu keskajal :)

Raamatu peategelane Mihkel on kirjanik ja kohe alguses potsatatakse lugeja tema jubileumile (mis ühtlasi ka ta abikaasa peied on) ning vaimukalt konservatiivne salongielu kogu tuurid üles. Lootsin juba, et kirjanduslik seltsielu jääbki mind neil lehekülgedel saatma, ent kus sa sellega! Sellele lõbule tõmmati peagi kriips peale, sest põhiliselt olid loo keskmes ikka Mihkli eksistentsiaalsed küsimused ja sekka ka olmeprobleemid. No ikka, et kuidas pärast naise surma eluga edasi minna ja kas oli see naine ikka nii hea nagu ta kogu elu uskuda oli tahtnud :) Ja mis teha selle rinnaka ja "moodsa" luulekogu valmis treinud eestlanna Elsaga, keda kõik naised ninakirtsuga seirasid, mehed jällegi... Mihkel oli abieluga siiski tarkust kogunud ja nüüd kaalus ta kaasmaalaste soovitatud pruudikandidaate "läbi omaenda kogemuste sõela":

"Ta riietas neid flanellist öösärkidesse ka siis, kui neil oli seljas siidkleit. Ta vaatas nende soenguid ja kujutas ette neis igasuguseid klambreid ja rulle padja kõrval. Kui nad naeratasid ja nende hambad olid liiga valged, võis neid naeratusi hiljem näha öökapil või veeklaasis."

Väga mõistlik mees, ma pean ütlema :)

Omaette teema on siin raamatus reisimisega. Nimelt läheb Mihkel asjaolude kokkulangemise tõttu oma sõbra noore sugulasega väikesele Euroopa tripile, no näiteks Kreekasse (ka Korfule!), Amsterdami, äkki olid ka Pariisis, ei mäleta enam. Tänu oma noorusele (jee, mul oli ometi põhjust seda öelda!) on mulle loomulikult reisimine Euroopas 70ndatel tume maa, nagu ka pea kõigile eestlastele, sõltumata vanusest tegelikult. Jah, ka Nõukogude Liidus reisiti ja küllap oli paljutki sarnast, ent ikkagi, põnev just see Euroopa ja eestlase mättalt kirjeldamine, olgu need siis argised toimingud või muud teemad. 
Amsterdamis, ootuspäraselt, püüab autor veelgi vinti peale keerata ja toob mängu narkootikumid ja pisukese ekstreemsemad seiklused. See on see koht, kus ta vist pingutab veidi üle, ma mõtlen. Romaanil on läbivalt kumamas mingi... ma ei oskagi öelda, äkki naivistlik joon? Selline kergelt elust distantseerunud hoiak. Või siis eluvõõras olemine. Enamjaolt suutsin sellest õnneks mööda vaadata, aga seal Amsterdami stseenide juures muutus veidi häirivaks. Samas, kirjaniku rõõm, eks ole, ta võib olla nii naiivne kui soovib ja ikka lasta kujutlusvõimel lennata. 

Elutarkust oli siin veel:

"Jah, nii see kõik algas, mõtles Mihkel kõrvalt vaadates. Algas parima portselanist serviisiga! ja lõpes portselanist urniga!"

"Elu on üks igavene kahekõne tsiviliseeritud härrasmehe ja ürgse metslase vahel."

Isutekitajaks võite kuulata Kuku Raadiost järjejuttu:

Ja ka see pole veel kõik (jesver, nagu Teleturg juba, tõepoolest!), Varrakul on nüüd uus koduleht ja sellel või mingil muul puhul on sel kuul sealt tellides raamatud -20% nagu niuhti ja postikappi ei pea ka kinni maksma. 

13 oktoober 2018

Colette



"Tavatu maatüdruk Sidonie-Gabrielle Colette (Keira Knightley) on abielus endast 14 aastat vanema karismaatilise enesearmastajast õpetlasega, keda teatakse vaid nime all Willy (Dominic West). Mees tutvustab Colette’ile Pariisi hedonistlikku ja viljakat kunstimaailma, mis innustab naist oma loovust proovile panema. Naise annet kärmelt ära kasutav Willy annab Colette’ile loa ise romaane kirjutada, kuid avaldada vaid mehe nime all. 

“Claudine’i” raamatusarja ennenägematu edu teeb Willyst kuulsa kirjaniku ning Colette’ist ja Willlyst esimese tänapäevase kuulsustepaari. Kuid vaatamata kõigi imetlusele hakkab tunnustamata töö Colette’i hinge närima. Willy truudusetus ja Colette’i kasvav huvi naiste vastu, eriti tema suhe soorolle eirava Missyga, viivad abielu lagunemiseni. Emotsionaalses ja kunstilises plaanis ei suuda naine aga Willyst vabaneda. Võlgade katteks ja abikaasa saboteerimiseks võtab hätta sattunud Willy kasutusele äärmuslikud meetmed, kuid Colette’il endalgi on nii mõndagi varuks.

"Colette" on lugu naisest, kelle üleolev mees on keelanud loomingulisust väljendada, kuid kes teeb kõik olukorra muutmiseks. Tegu on sugudevahelise lahinguga ajal, mil meeste ja naiste rollid olid eepiliselt muutumas. Colette on veel palju aastaid pärast esimese romaani avaldamist Prantsusmaa enim müüdud autoreid."


Tähendab, ma langesin haledalt lõksu, ei tahaks kohe filmist rääkidagi :) Lohaka eeltöö tõttu läksin seda vaatama kui prantslaste tehtut, esimestest kaadritest peale oli selge, et prantslastest pole haisugi, ikka ameeriklased. Need oskavad kõik head asjad ära käkkida. Nad kohe suudavad kõik stsenaariumid nii etteaimatavaks muuta (jaa, ma tean, et Colette´i elulugu ju muuta ei saa, aga no... saate aru küll). Lõppeks oli sest tehtud tavapärane USA jamps, vaid selle vahega, et vaated olid siiski ilusad, eelmise (või peab nüüd ütlema juba üle-eelmise) sajandi vahetuse Pariis seda enam. Salongielu, boheemlased, uuendusmeelsed naised. No kena lugu, nagu teada. Lihtsalt vales kastmes.

Samas saan aru, et Colette on tõeline romantikaihalejate Meka. Ma vist polegi nii laupäeva õhtul kinno sattunud. Sa Juudas, kus saal oli täis! Ma olen kogu aeg kuidagi sattunud tühjadesse saalidesse kinupilti vaatama. Teine šokk oli, kuis kõigil olid joogid näpuotsas, no ma ei pea siin silmas neid lastejooke. Saalis oli selline veinivine üleval, et mul hakkas juba pähe (13. päev ikkagi, eks ole). Kuskilt lähedusest imbus minuni aga veel eelmise päeva jootusid, millele lisandus mingi pervo krõpsu (pakun, et sibulliga)hais - täiuslik kombo, ma leian. 

No aga filmi, mina ei tea, võite vist vaatama minna, kui ajastu ja naise loomepalang teid kõnetavad, ent sügavuti minekut ärge oodake, olge valmis kiireks ja pinnaliseks kapakuks Colette´i eluloos.

11 oktoober 2018

Rahuldus

Ladusin üks päev puid. No küll natuke kõigest. Tatine, väsitav, ämblikuline töö.
Aga pärast oli vastikult hea olla. (Hea on tänaseks küll üle läinud, valusad reielihased vaid jäänud)

Ja siis ma mõtlesin, et kui maatöid ei oleks, mis oleksid need rahuldust pakkuvad tööd siis? Või kui inimene elab kontoritöö-korterikuubiku trajektooril, et mis siis heaolutunnet annab?
Ah tegelikult ma muidugi tean, et siis on ka need rõõmustavad asjad olemas, need lihtsalt ununevad kohati. Mõni inimene juubeldab iga aruannet või kasvõi uut saatelehte ära saates. Mõni väriseb erutusest, kui on terve laupäeva elamist koristanud (palun tule mulle külla, ühes vahenditega!) Omaa rõõmu leiab üldiselt igaüks üles, ma tean. 
Lihtsalt ma jäin mõtlema, et millised olid need "rõõmud" minu lapsepõlves (kõblatud kartulimaa, korjatud punasõstrapõõsad, kolhoosi peedipõllul vagu...) ja kas ja millised on need tänastel lastel... Elu on ju niivõrd eemaldunud... elust.