12 detsember 2018

"Lõbu laialt" Elfriede Jelinek

Raamat, mida ma vist otseselt kellelegi soovitada küll ei söanda (mitte kaanepildi pärast, oo ei, sisu on veelgi karmim). Igaks juhuks siiski mainin, et kui teist keegi on pervokirjanduse tulihingeline austaja, siis see on igatahes teie maiuspala. Ja mis veelgi parem, te võite seda tuima rahuga avalikult lugeda, sest hallooo, see on 2004. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud ja puha, tulgu vaid keegi selle peale kobisema. Kuigi tjah, teoorias olen ma tugev küll, ent sellega praamil istudes ja nähes tuttavat meie nurgalaua poole astuvat, keerasin raamatu kibekiiresti tagurpidi ja eile, valmistudes politsei koduvisiidiks, peitsin raamatu teiste, siivsamate (Jan Kausi "Kui mina ei ole mina) alla.

Ma ei tea, mis mõtete ja tunnetega eestlased selle 1995. aastal ilmutasid, küllap Nobeli potentsiaal sel hetkel neile veel ei kangastunud (muide, Tallinna Keskraamatukogu kõigi harurmtk-de peale on seda vaid kaks eksemplari, Urram näitab kolme). Pärast Nobeli saamist ilmselt suhtumine muutus, sest autobiograafiline "Klaveriõpetaja" 2005. aastal on juba arvukamalt komplekteeritud. 

Niisiis kõnealune "Lõbu laialt", milleni ma jõudsin vist otsapidi seoses Thomas Bernhardiga, kes suutis samuti oma kodumaa tagajalgedele ajada. Suhteliselt samas seisus on toimetanud ka Jelinek. On see illustratsioon naise positsioonile Austria ühiskonnas ühel ajahetkel? Ju vist. On see tõene või ülepaisutatud? No ei tea. Alles paar kuud tagasi ei oleks ma seda uskunudki, ent olles nüüd hiljuti lugenud "Minu Šveitsi", siis ma olen valmis sealsete küngaste vahel kõigeks, absoluutselt kõigeks. Võrdlemisi suletud, tagurlikud mägikülade kogukonnad, neist võib kõike oodata. Kas selle peab lugejale just taolise väljaheitelaviinina kaela valama, seda ma ei tea. 
Aga raamatu suurim väärtus mu jaoks (jah, mingi väärtus oli siiski olemas) oli erinevate metafooride- ja sünonüümide rikkus. Kuna suguaktid ja genitaalid eksisteerivad praktiliselt igal leheküljel, siis on metafooridele loomulikult vaja tähelepanu pöörata. Praegu mõtlen, et oleks pidanud need vist välja kirjutama, aga jäägu see tekstianalüüs teistele asjapulkadele :) 

"Lood unustatud Tallinnast" Jaak Juske



Ma ei tea kõnelda põlistallinlaste eest, ent minusugusele hiljuti sisserännanule olid siinsed lood ja pildid tõeline kompvek. Põnev ja hariv (hetke)ülevaade ühes tagasivaatega minevikku. Nii mõndagi nende kaante vahel olevast informatsioonist olen ma juba oma koduse kahejalgse entsüklopeedia abil omandanud, eriti mis puudutab Kadrioru ja kesklinna kanti, aga eks mõnikord on temagi minu küsimustele vastamisega jänni jäänud :) 

Ja kuigi lood ja nendega seotud pildid on kõik toredad, siis minu jaoks oli vaat et kõikse olulisem igasuguste kohanimede päritolu. Uustulnukana tekitavad esimesena imestust just ikka nimed... Kompassi asum, Veerenni, Torupilli, Falgi tee, Fahle maja ja samas vaimus aina edasi. Tegelikult on see ju omamoodi uus maailm, mille ma napi nelja aastaga olen pidanud selgeks õppima, lisaks Hiiumaale muidugi :)

Lemmikumad hetked raamatutest. Loomulikult Võllamägi, kus praegu asub Swedbanki peakontor - no kas saab tabavamat asukohta ühel pangakontoril olla, ma küsin (ja selle kõige juures olen ma muide väga lojaalne oma kunagisele tööandjale). Võllad ja pangad passivad hästi kokku mu meelest, isegi omamoodi ajasilla abil. Pank tõmbab võlla laenuorje ja nii mõnigi kord näikse, et samas võllas peaks rippuma mõni pangaisagi. 

Teine lemmik siinsetel lehekülgedel oli varjusurnute kodu perenaine. Nutikas ärivaistuga perenaine vaatas, et ega neid varjusurnuid väga ei tooda sinna majja, aga mis neist voodikohtadest ikka tühjalt seista lasta, hakkas hoopis öömaja pakkuma, hiljem vist koguni lõbutüdrukutelgi lasi seal omi asju toimetada. 




"Lood unustatud Tallinnast. 2. Tallinna tööstus" keskendub suurematele tootmis- ja tööstusettevõtetele. Põnevad lood needki.

P.S. Loodan, et Pegasus aru pähe võtab ja ikka kordustrüki välja annab, hetkel neid raamatuid üsna võimatu kusagilt leida :(




11 detsember 2018

Raamatunädal

Ülepeakaela Hiiumaale kiirustamine ei lasknud õigel hetkel teha tagasivaadet kahele tegusale päevale Rahvusraamatukogus toimunud raamatunädalal.  Mis muide olid tõepoolest tegusad, sest ma ei ole mitte ühtegi pilti teinud neist :) Ainult ohtralt emotsioone mälupangas.

Foto: Tiina Tammeorg
Sain aru, et inimene vajab ikka värve, eriti praegusel aastaajal, sest Petrone Printi raamatulett, kuhu end maha istutasin (või noh, palju seal ikka istuda sai) oli tõsiselt värvikirev ja eks see tõstis meeleolu õige kõvasti. Ja muidugi inimesed ise, sest ilmselgelt olid nad kõik ju raamatusõbrad, muidu poleks nad sinna tulnud. Aga raamatusõbrad, vaat need kohe lõhnavad teistmoodi :) 

Ja kõik need arutelud ühe ja teise raamatu teemal, need õhkamised Minu-sarja raamatute kohal... Niipea kui keegi libistas pikemalt üle ühe või teise raamatukaane, said kohe aru, et tegemist on autori ema-isa, vanaema-vanaisa või naabritädiga. Ma olin kohal vaid kahel päeval, aga nägin ära nii paljude autorite lähedased. Mõne kohta sain juurde veel kuhjaga lisainfot, nii põhjalikku, et annaks vastavale üllitisele teise osa kohe kokku :). Autoreid endidki, kusjuures, oli neil päevil seal palju näha, nagu omaette kommuun kohe.

Kummal on suurem?
Foto: Eero Spriit



Kui sa seisad reisiraamatute ligiduses, siis on selge, et sa saad korraliku ülevaate inimeste käidud ja planeeritavatest trippidest, sest arusaadavalt loetakse esmajärjekorras raamatuid kohtadest, mis otseselt kõnetavad, aga mitte ainult. Kas te teadsite, et on olemas suisa Minu-sarja kollektsionäärid? Nood laekuvad korrektselt trükitud nimekirjadega, kus üles loetletud viimastel kuudel ilmunud või algusaegade läbimüüdud nimetused. Reisisihtkohtadest ma saan aru, on populaarsust kogumas Abhaasia, mitmest suunast kõlas vihjeid selle kohta. No ja muidugi Kuuba. "Minu Kuuba" ju ilmus alles paari kuu eest, lisaks oli Mae suur kõrv igasuguse äsjakäinute muljete osas. Ent mis siin suurest ilmast kõnelda, kui kohal olin ma ikka ennekõike Hiiumaa pärast, seega teise olulise osa juttudest moodustasid Hiiumaa-muljed. Nende juttude tuumik on ikka sama - naised räägivad Tabori Mamma lugudest ja Ilvese kodurestost, mehed huvituvad Hiiumaa militaarobjektidest, sekka mõned loodusteemad. Ilmneb valusteravalt ka hiidlaste endile tehtud karuteene praamiliikluse üle kisamisel, sest paljudki huvilised nendivad kurvalt, et tahaks Hiiumaale tulla, aga praamid teil ju ei käi... 

Minu eriline tänu kuulub aga kõigile vanadele ja uutele, reaal- ja virtuaalmaailmast pärit sõpradele, kes kas planeeritult või juhuslikult sattusid läbi astuma. Nägin neid, keda pole ammu või üldse näinud. Nägin Fb Lugemise väljakutse grupist vähemalt nelja inimest (tuvastada suutsin neli, neid võis enamgi olla). Väljakutse-tüdrukutest mõned olid kavalad kui rebased ja võtsid pühendused nimeta, alles hiljem avalikustasid end :) Seevastu isand Konn, olgu ta kiidetud selle eest, astus läbi ikka avalikult (moosiplekid jäid üle kontrollimata). No ja kummalistest ootamatult tekkinud austajatest ma parem ei kõnele... eriti sellest härrast, kes kirjutas mulle mustandi pühendusest, mille ma tema raamatusse kirjutama pidin...
Ja teate, ma nägin hiidlasigi kõvasti rohkem kui nende kolme Soonlepas veedetud päeva jooksul kokku:)

09 detsember 2018

"Aino Kallas. Maailma südames" Silja Vuorikuru

Aino Kallase olulisust on mul enda jaoks keeruline sõnastada. Piinlik tunnistada, tema loominguga olen halvasti kursis, käsi pole haaranud tema teoseid, mis iganes põhjusel. Ent naisena, loojana, Soome-Eesti sillana on ta alati mu jaoks esirinnas olnud. Tema avaldatud päevikud, algselt mõeldud küll rahahäda leevendamiseks, kuid kiiresti populaarsust kogununud, on ometigi mu lemmikud. 

Siinne elulugu on põhjalik ja minusugusele äärmiselt sobilik. Kallase elulugu on võetud viimse detailini lahti ja mis peamine - seotud tihedalt loominguga. Iga teose - mis teose! koguni novelli - puhul saab nüüd lugeja täpselt teada kõik seosed päris eluga. Ja meist keegi ju ei kahtle, et päris elu mõjutab loomingut iga nurga pealt. Neist Saaremaa ja hiljem Hiiumaagi mõjudest oleme kõik ilmselt mingil määral juba lugenud, kuid märksa üllatuslikum oli minu jaoks paralleelide tõmbamine või otsene mõjutatus mõningate salaarmastustega. Sest jah, Aino Kallas oli moodne naine kui nii võib öelda. Psühholoog Juhan Luiga Tartu-aastaist, rääkimata peamisest, Eino Leinost, ja veel mõned, saavad kõik tihedalt loomingusse valatud. 

Ja kas saab seda Aino Kallasele ette heita? Olles küll suure rutuga Oskar Kallasesse armunud, nõudis argipäev oma: elu võõrsil, liigtihedad rasedused, pereelu kohustused, mis lämmatava laviinina ta õlgadele langesid, lisaks peagi ka saadiku kaasa esindusülesanded, võisid ilmselgelt üle jõu käia. Ega Oskargi vist kerge loomuga olnud, konservatiivne nagu ta oli. Neid hetki, mil see abielu oleks võinud tuhandeks killuks unustusemeres vajuda, oli rohkem kui üks kord. Ent ikka see eelmise sajandi inimeste perekonna hoidmise vajadus... Ja ennäe, elusügisel olid nad jälle vaimliselt samal lainel. Ehk ei olnud see kirg ja enneolematu armastus, ent see oli kõik see muu. Mis on ka oluline, kas pole? Kirg läheb mööda, see muu, mitte iial.

Saatus ei olnud Aino Kallasele kerge. Alates lapsepõlve kaotustest isa uppumissurma näol, millele kohe järgnesid mõlemad vanavanemad, ema raske depressioon, lastega läks samuti nagu läks. Oma eluajal jõudis ta vist viiest neli ise matta. Ja samas vaimus aina edasi. 

Minu jaoks olid põnevad ka kõik loomepiinad. Nende tagantjärele kujutamiste juures jääb sageli kõlama et ah, kus tuli idee ja ah, kuis sai see paberile pandud ja kõik kohe läks kuidagi... ludinal. Aino Kallase puhul, kui õrnalt üldistada, siis enamus asju tulidki raskelt. Mõni asi ei jõudnudki kuhugi välja (Ungru krahvi epohhiloov romaan), mõni asi tuli paar aastakümmet hiljem ümber kirjutamisele, mõni asi sai koguni ladumiselt tagasi "kutsutud", nii mõnigi teos lihtsalt leige vastuvõtu (kusjuures olulist rolli mängisid igati subjektiivsed põhjused või inimlikud nõrkushetked), rääkimata kogu sellest juurtetuse teemast. See kõik on niivõrd aktuaalne, et pöörake sellele tähelepanu, see saab olema meie lähitulevik. Sest tõepoolest, Kallase elust suurem osa kulus juurte määramisele, otsimisele. Eestlasega abielludes kaotas ta Soome kodakondsuse, mistõttu jäi paljudeks aastateks kõrvale ka stipendumidest ja auhindadest (olgu, osalt oli siin põhjuseks ka nn saadiku abikaasaks olemine, nö jaanalinnusulgede-skandaal), ainesekski oli tal ju suuresti eestlaste ajalooline saatus. Ja samas kirjutas ta ikkagi soome keeles. Keeruline olukord.

See lõputu tasakaalu otsimine oma füüsiliste ja loominguliste laste vahel, see jäi vist lõpuni Aino Kallase saatust määrama ja mõjutama. 




08 detsember 2018

Nopped

Mõned nopped lugemistest on kiirete päevade vahel ajaloouttu vajunud.

Natasza Goerke "Seal" võiks ehk väikeste mööndustega liigituda reisikirjanduse alla. Poolatar on Nepaalis elanud juba mitukümmend aastat, seega teab, millest kirjutab. Kuidagi... armas oli tema jutustamisstiil. Ma ise ei ole Nepaali veel suutnud enda südame külge köita, aga lugeda oli mõnus ja hea. Ja no Lindepuu nimi tõlkijana ilmselt annab ise juba kvaliteedigarantii.

Järgmised kaks raamatut... njah. 
Esmalt "Lääne tee" Mohsin Hamid. Vastakaid tundeid tekitanud raamat. Loomulikult ei ole pagulastemaatika minu jaoks ja ei meeldi mulle ka see, et seda uksest ja aknast suruma hakatakse. Tekstina oli see siiski võrdlemisi ladus ja loetav, mõned säravad tekstipärlid puhas nauding (kahju, et üles ei märkinud). Lõpuni lugesingi peamiselt selle pärast, lugu ise mind ei puudutanud. Tegelased jäid kuidagi kaugeks, kuigi püüdlikult moodsate sugemetega. Ja need salapärased uksed... no ei olnud minu jaoks. Usteta oleks üldpilt minusuguse lihtsa inimese jaoks palju parem olnud. 

Minusugune konservatiiv poleks Johannes Anyuru "Nad upuvad oma emade pisaratesse" üldse Põhjamaade romaani sarja torganud. Goodreadsi keskkonna lugejad hindavad igatahes romaani kõrgelt, ohtralt kõlab vaimustushüüdeid. Ma jään siis seekord eriarvamusel. Esiteks, düstoopia. Pole minu jaoks. Ka liigne vägivald ja detailsed terroriakti kirjeldused ei pane mind heldima. Nii et ei jäägi eriti midagi järele, millega mind rõõmustada :) 
Pärast seda raamatut hakkab nii mõnigi sellesse sarja skeptiliselt suhtuma. Karuteene, ma ütlen. Tõsi, võin endasuguseid rõõmustada, et järgmiseks on sarjas Anne B. Ragde "Elunautijad".

04 detsember 2018

Raamatukohting

Iga tõeline raamatufanatt teab isegi, et käimas on traditsiooniline iga-aastane raamatunädal, ikka Rahvusraamatukogus. Kestab see tänasest laupäevani, letid on hea lektüüri all lookas, aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda :)
Tahtsin hoopis pühalikult teada anda, et seal on platsis ka minu lemmikkirjastus Petrone Print, kelle letis kolmapäeval-neljapäeval (see on siis 05.-06.12) võib mindki kohata. Manan ette Mae näo ja puha. Kohal olen ilmselt alates kl 13 ja mõned tunnid kindlasti, aga kui väga meeldima hakkab, siis võib-olla õhtuni välja. 
Nii et kellel on kingikotist või isiklikult öökapilt veel "Minu Hiiumaa" puudu, siis sealt saab selle soetada, küllap ka soodsamalt kui raamatupoest. Mae viskab lahkesti oma pookstavid ka sisse. Kui sul on aga raamat olemas, ent ilma autogrammita, siis heldene aeg, võta kaasa ja ikkagi kirjutame sisse (keegi pole ju öelnud, et oma raamatuga raamatulaadale minna ei tohi). Aga võite minuga ka niisama lobisema tulla, ikka ootan :)

P.S. Kui kellelgi on "Minu Hiiumaaga" seoses mingid erisoovid (kohtumiskellaaja või pühenduse osas), siis võib julgesti FB kaudu kontakteeruda ja vaatame, kes ja kas ja kus. 


03 detsember 2018

"Külaline" (PÖFF)

Kuna mul on siin parajasti Egiptimaa vaheetapp, siis leidsin sobilikult PÖFFi põhivõistlusprogrammist egiptlase Hadi El Bagoury filmi "Külaline". Ma ei tea, mis tundega oleksin puhtalt lehelt seda vaadanud, ent pärast "Minu Egiptuse" toimetamist  oli see kui kirss tordil. Minu-sarja raamatud on ju pisi-pisikesed, ülemäära sügavuti pole võimalik kõigi teemadega minna, kuid loomulikult jõudis/jõuab nende kaante vahele veidi kristlust ja islamit, ekstremiste, niqabi kandmise (mitte)vajalikkust jms. Just see erinevate usugruppide ja tõekspidamiste vastandumine saab selles raamatus huvitav olema. 
Ja eilne film oli kantud täpselt neist samadest teemadest. Ohtralt nalja ja lõpuks ka märulit sinnajuurde. Lugu kooriti kinolinal kiht kihi haaval lahti, seega keeruline midagi täpsemalt siinkohal ära rääkida. Üllatavaid pöördeid oli rohkem kui üks :) Kahtlustan, et kõigi detailide olulisusest ehk ei saanudki ma aru. Lisaväärtuseks minu jaoks oli mu temperamentne tumedamat verd naaber, kes nähtavasti konteksti paremini tundis ja sellele häälekalt kaasa elas :))) Tänu temale mõistsin ka mina, kui ekraanil tegelased mõne järjekordse fiaskoga hakkama said või plahvatusohtliku uudispommi kaaslastele edastasid. 

Ja otse loomulikult oli filmis elutoas taustal näha vitriinkapp serviiside ja kristalliga, millest Sandra ka Egiptuse-raamatus kirjutab.