20 november 2017

"Hirm kaduviku ees" Erica Jong


Kes on Jongi lugenud, need teavad, mida oodata. Käekiri ei muutu, kõik on sama vana tuttav. Isiklikult mulle sobib - ladus, kerge, kohati vaimukas, avameelne, õrnalt šokeerida püüdev. Kes roppusi ei talu, siis mõni "rumal" sõna on sees muidugi (vastasel juhul see ei oleks Jong, eks ole). 

Eelmistest Jongi raamatutest on aega möödas ja ma ei ole hetkel enam kindel, kas ta toona kirjutaski endast ja mina-vormis või oli ka siis püütud mingi ilukirjanduslik kest loole leiutada. Seekord kõneles ta igatahes mina-vormis ja äärmiselt veenvalt, kuid kergeks suitsukatteks oli siiski tegelasnimi võetud teine. No kui ta nii soovis, las siis olla. 

Seksuaalsusest pulbitsev oli see naine igatahes endiselt, keskealisusele omane tormakus siiski juba taandumas. Ilu ja nooruse poole püüdlemine kammitses kuuekümnendates aastates naist endiselt, kuid põhiline, mis ta nüüd maa peale tagasi tõi, oli loomulikult aimatav: vanemate haigused ja dementsus, abikaasa haigestumine, koera haigused ja surm (tõeline Ameerika, eks ole). Seega kaks paralleelset maailma - toimetulek enda vananemisega ja siis lähedaste kaotamine.

Natuke ehk rabe ja ebaühtlane seekord. Varasemast mäletan terviklikumat lähenemist valitud teemale. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar