23 jaanuar 2018

Pudel pähe


Schönbrunni lossi orkester tuli  uusaasta kontserdist tuttava kavaga Eestisse. Konkreetne orkester siin maal esimest korda. Kõik tore, ei ütle ühtegi paha sõna. Lood olid kõik tuntud ja kuulsad, kogu etenduses kõvasti show-elemente. Selline kerge, tore, humoorikas. Esmaspäevaõhtus ei oleks teil raudselt midagi targemat teha olnud. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma sain esimest korda elus aru, et kultuur võib olla ka tappev, või vigastav. Istusime 1. rõdul. Olgu öeldud, see on päris kõrgel võrreldes parteriga. Rõdu esimeses reas oli üks pisike seltskond (mitte mingid verinoored ja matsirahvas), kes istusid paika ja siis pani keegi joogiga klaaspudeli veerekese peale. Selline avatud ja lahtine rõdupiire. Jube ebameeldiv vaadata. 

Ja ei läinudki kaua aega, kui tuli keegi veel vanem daame, kes libistas toetamiseks kätt mööda käetuge ja kelle ahter ehk oli ka tubli keskmise jagu ja kelle möödumise tulemusel see eelpool nimetet pudel pudenes. Rõdult alla. Päris alla. Lihtsalt kukkus. Vaikus. Siis purunemise klirin. 

Vist läks õnneks ja seekord ei olnud veel rahvas jõudnud koguneda saali ja konkreetselt seal ei istunud kedagi. Aga pudel kukkus mitu meetrit. Ma ei oleks tahtnud, et sel hetkel oleks mu pea seal parteris olnud. Mu suhtumine parteris istumisse muutus kardainaalselt.

4 kommentaari:

  1. Ma saan aru, et see (vist) oli päriselt, aga ikka on lugedes kogu aeg tunne, et kohe ilmub Hercule Poirot.

    VastaKustuta
  2. Kuule jah, siit saaks hea loo küll, kui oleks krimisoolikat (mul ju ep ole):)

    VastaKustuta
  3. Meenus see: https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?267714

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haa-haa, kõlab reipalt! Ma vist magasin oma eluvõimaluse nüüd maha :))))

      Kustuta