28 jaanuar 2018

Swedi visiidilt kauneid hetki

Läksin panka nime muutma ja pangakaarte vahetama, aimasin muidugi, et seal võib jamaks minna - midagi on neil ju peaaegu alati vaja maha müüa. Mis iganes süütut asja ma sinna letti ajama lähen, eelneva pooltunnikese teen tavaliselt endaga tõsist tööd. Mediteerin. Sisendan. Visualiseerin. Ja tont teab, mida veel teen. Kõik ikka selleks, et nad mulle jumala pärast ühtegi üleliigset teenust ega toodet pähe ei määriks. Enamasti olen ma osav ja letist tõustes võin rõõmsalt victory-märgi püsti visata.





Seekord kiskus kõik algusest peale kiiva. Esiteks sattusin ma noormehe juurde. Need on ju alati hullud müügimehed, naistega on palju lihtsam. Aga mu ebaõnn siis alles algas. Tüüp hakkas mulle elukindlustust ärima (millesse mul pole absoluutselt kunagi usku olnud!). Siinkohal oleks võinud kõik hästi lõppeda, kuid siis tuli midagi, mis keeras mul sees midagi pahupidi. Ta rääkis kuidas ta viis aastat maksis seda pisikest igakuist summat ja siis kuuendal aastal see juhtus: põlvemenisk ja ninaluumurd. Poiss oli noor ja rõõsa, selline keskmisest kenam, aga pärast seda avaldust suutsin ma vaid puurida oma pilgu ta ninale, et leida sealt mingeid jälgi kohutavast ninaluumurrust. No teate küll, sageli jääb kuhugi mingi õnarus või lohuke või siis on nospel elegantselt itta või läände kõver. Esmapilgul ei tuvastanud ma mingit anomaaliat, aga muidugi ei saanud ma enam rahu ja jõllitasin nii sündsalt kui võimalik edasi. 

Millegipärast ajas ka kangesti naerma. Kui ta siis edasi pajatas, kui lihtne selle elukindlustuse (või traumakindlustus või mis iganes selle nimi nüüd juba oli) korral on asjaajamine, et põhimõtteliselt teed moblaga pildi ja saadad arstile. Ja muidugi teab iga koolitatud müügimees, et asja peab isikustama ja ta jälle jutustas, kuidas ta tegi oma murtud ninast nutitelefoniga pildi ja... kuidas ma ka oma alahuult ei närinud, ikkagi ma pupsusin juba kontrollimatult naerda. Õudselt traagiline lugu, ma tean, aga no mis ma teha saan. Kõik need verised ja kõverad kujutluspildid silme ees... No oli naljakas. Lisaks mõtles mu alateadvus kogu aja, et huvitav, kas ta teeb omaloomingut või õpetati neile seda viimasel müügikoolitusel peamajas. Ja et kui õpetati, kas siis tõmmati ka kuidagi loosi, et sina, Jelena, räägid kliendile, kuidas väänasid jala välja, sina, Jüri, räägid, kuidas mäesuuskadega kuristikku kukkusid, Laura, räägib kohtumisest haiga sukeldumisreisil ja sina, mister X, räägid ninaluumurrust. Sest ega siis kõik tellerid ei saa ju ühest samast keissist rääkida. Oleks ju veidi kahtlane, kui ma satuks järgmisel korral hoopis Järve kontorisse ja sealne teller hakkaks mulle samuti oma ninast rääkima :)  Edasi ma mõtlesin, aga äkki ta on selline atsakas ja ettevõtlik noormees, kes ikka ise tuli selle kõige peale ja on ajaga oma jutu nii osavaks lihvinud. No ei tea....

Tüüp ilmselt sai selle aja peale aru, et ma ei suuda ta juttu piisavalt kõrgelt hinnata ja millegipärast ei suuda ta ka mulle hirmu nahka ajada ja ta otsustas hoopis kõnelda oma sõbrast, kellel oli ka mingi jama, aga vot sellel sõbral ei olnud seda head kindlustust tehtud ja... No aga ma ei suutnud teda endiselt jälgida, kuigi ta rääkis hästi. Siis ta vist sai ise ka aru, et vahetult pärast abiellumist ei ole mõtet naesterahvale selliseid veriseid muinasjutte rääkida ja ma pääsesin tulema. 

Siit teile soovitus - järgmine naerge kohtlaselt müügmehe jutu peale ja see muudab ta võimetuks teie suhtes :)

1 kommentaar:

  1. Oi, kui hea! Ma kohe elavalt kujutasin seda kõike ette! Ja siis meenusid mulle kõik telefonikõned, kus reklaamiagent püüab elu eest midagi pähe määrida või siis vähemalt surnuks rääkida... See on umbes samast ooperist.

    VastaKustuta