18 veebruar 2018

Mängime turisti

Otsustasime ühe päeva siiski veel turisti mängida, ikka nende värviliste liivade/muldade lootuses, mis meil esimesel korral leidmata jäid. Kodu oli meil selleks hetkeks Blue Bays, kust siis läbi Mahebourgi oma teekonda alustasime. Sedapuhku olin targem ja võtsin abimeheks ka telefonis leiduva offline google mapsi.... ja õige pea hakkas selguma tõde meie senise "truu abimehe" paberkaardi kohta. Selle peale olid kõik vaatamisväärsused kantud nii loominguliselt, et süda läks pahaks. Lisaks oli poolte oluliste asulate peale visatud läraki! mõne kaubanduskeskuse vms koha reklaamlogo. Mul hakkasid tekkima omad kahtlused...

Igatahes leidsime kaardilt loodusliku laavakivist silla. Asus see kusagil pärapõrgus, kuhu tuli sõita läbi suhkruroopõldude labürindi. Autoaknast avanes kogu aeg selline vaatepilt:

Üldiselt ei tundnud selle silla vastu huvi eriti keegi peale pilusilmade, neid laekus sinna suurte ja väikeste bussidega, rendiautodega ja lihtsalt taksodega. Tundsime end üsna veidralt. 



 Pigem mulle meeldis sealne metsaalune. Selline madal taimestik ja kihvti kujuga puud. Palju kiva, nagu ikka siin.

Edasi kulgesime läbi asulate, mille suurim võlu oli uskude mitmekesisus. Samal tänaval on nii hindude templid, mošeed kui ka mingid kirikud. Ja kõik need on siin sootuks isemoodi. 



Selle kiriku juures käis terve nädalavahetuse selline pidu ja orgia, et silme eest võttis kirjuks.
 Ja siis tulid rannad, üks üksikum kui teine. Kadus igasugune isu Grand Baie, Blue Bay, Pereybere vms järele, kus lihakehad üksteise kõrval reas. Ilusad liivarannad, pikad, tühjad, kaunid. nVesi on soe nagu supp (midagi minu jaoks, julgesin isegi naba märjaks kasta). 






Avalikud rannad kusjuures on puhtad ja korras. Rohi on niidetud, ülimadalaks, prügi koristatud, prügikastid olemas, pidevalt askeldavad ringi oranžides vormides koristajad, seljal kiri Maxiclean või midagi sarnast. Kord on majas.

Ja siis - uus katse  seitsme värvi maale. Või on see muld või liiv või midagi sarnast. Lähenesime küll sootuks teisest suunast, ent õige pea oli selge pilt, et see Chamarel, mida me juba üks päev olime otsinud, ei asu üldse seal, kust meie seda üritasime leida. See oli hoopis teise tee ääres ja siis ka veel täitsa teises suunas. Aga me leidsime selle, paarsada meetrit eemal meie eelmise päeva otsingute lõpp-punktist. 

Sisse pääseb ühes autoga, pääse oli mingi 225 murcat. Esmalt satume (jälle) mingi kose juurde. No on jah ilus ja võimas, kuigi Brasiilia omadele ei pääse ligilähedalegi. 

Kohalik graffiti...

 Kose juurest läks teekond edasi. Oli võimalik külastada eebenipuumetsa. Aga selleks tuli oodata kella kukkumist, džiibi saabumist ja veel giidi laekumist. Loobusime, sest päev oli juba rohkem kui õhtus.

Ja siis tuli see Mauritiuse kõige kuulsam vaatamisväärsus - seitsme värvi maa. 




See on see Mauritiuse lüpsilehm. Neid pilte oleme kõik näinud ja neid pilte tuleme siia kõik vaatama. Mingi nurga alt pole seda imet ollagi, teise nurga ja õige päikese korral on ta kurjam ilus jah. Aga vähe on teda, seda ma ütlen. Ja rahvast on palju. Liiga palju. Samas, eks ikka peab üle vaatama. 

Tagasi sõites on suhkruroopõldudel näha püramiidid. Tavaline laavakivi, ilmselt põllult korjatud, lihtsalt ilu pärast sedasi laotud. Mõjub igatahes hästi.


1 kommentaar:

  1. Need rannad on tõesti hingematvalt ilusad! Ja kui vesi ka veel suppsoe, siis pistaks minusugunegi (kana) end nabani (või koos nabaga) vette:)

    VastaKustuta