01 märts 2018

"NO31 Teekond" / "Klassikokkutulek 2"

Lugu on nüüd selline, et endal ka imelik välja öelda, aga... mulle meeldivad mõlemad. Õigel õhtul vaadatud EV 100 kontsert-lavastus mõjus pigem sümpaatse ja ägedana. Tunnistan ausalt, tahaks siiski üle vaadata, rahulikult ja süvenenult, sest eks piduõhtul oli segavaid tegureid liiga palju. Ma ei ole seda teist korda vaatamise soovi mitte kunagi varem tundnud. Sest tavaliselt ei ole seal midagi rohkem vaadata. No on toredad esinejad ja mõni tore laul või tantsunumber, aga neid ei hakka korduvalt kuulama-vaatama ju. Aga seekord mulle meeldiski, et seal oli nii palju erinevaid kihte ja tähendusi, nii palju otseseid või peidetud vihjeid, et ühe vaatamisega mina kõike ei suutnud haarata, eriti õhtusel ajal.

Muidugi on mul kahju, et mõni külaline kohapeal selles suures rahvamassis ja umbses ruumis kokku vajus, aga see on juba tehniline pool ja selle baasilt ei peaks materdama lavastust kui sellist. Filmilik lavastus oli vahelduseks minu meelest täitsa hea, oleme me ju kõik nõrkemiseni neid aastast aastasse sarnase ülesehitusega kontsert-aktuseid väisanud - olgem ausad, ühel hetkel muutub ikka päris tüütuks. Ka tänavune EV sünnipäeva aktus Hiiumaal, mis toimus Käina kultuurikeskuses, kasutas aktusel videokatkeid ja see andis nii palju juurde. Aga kogu Eestimaad hõlmaval ja kõigile eestlastele mõeldud kõige tähtsamal sünnipäevapeol oli ju iseenesest armas mõte, et sarnase esituse said nii kohalolijad kui ka kõik inimesed kodudes. 

Palju on kõlanud kollijuttu ja sünget üldplaani. See on see tüüpiline kahepalgelisus mu meelest. Kui me räägime oma ajaloost ja minevikust, siis on ilmselt üks levinumaid fraase "700 aastat orjapõlve", lisaks veel see hiljuti üleskerkinud teema, milline õudne ja kole lapsepõlv meil nõukaajal oli ja elu oli üks hall hädaorg. Kõik nende väidete esitajad peaksid ju nüüd õnnetipul olema, sest kõige pealiskaudsemal vaatamisel ongi neil võimalik sellest lavastusest seda kõike välja lugeda :) Kuigi loomulikult ei olnud tooniandvad tumedad varjundid, oli ju mitmeid rõõmsamaid peokohti, meeleolusid ja laule ka siin. Kindlasti heidetakse ette ka ebatraditsioonilisust, ent mulle meenuvad kohe need aastad, mil arvustajad "peksid" lavastajat selle eest, et igal aastal ühed samad esinejad, ühed samad laulud, ühed samad tantsulised heljumised laval, et vaja oleks midagi uut ja huvitavat. 

Kõige erilisemaks pärliks aga pean ma ikkagi Vaariku loetud "Koralle Emajões"....Mu jumal, siiani tuleb kananahk ihule, päriselt. 
Nii et mida enam ma asja üle mõtlen, seda suuremaks mu vaimustus kasvab.

Eile viisin ma aga elu õiekese kinno "Klassikokkutulekut" vaatama, lapsepiletit talle muidugi ei müüdud :) Lapsi oli saalis teisigi, ja neil oli jube naljakas nagu kuulda oli tagapool. Eks nemad naersid mingeid kindlaid kohti, mina jälle teisi - kõigile midagi. Õiges võtmes vaadata, siis käras küll. Kõige enam meeldisid muidugi need konkreetsed sihilikud peentorked, a la Stig Rästa oli see, kes sellise kiunu eest kuus tärni saanud, kogu Kukerpillide ja Leopoldi ja Kõrvitsate klanni tögamised jms. 
Ja muidugi on minu jaoks alati küsimus number üks, kui Martin Algus on stsenaariumi kirjutamise juures olnud, et millise tropi rolli ta siis seekord endale reserveerinud on :)


2 kommentaari:

  1. Mul sama, kohe tahtsin teist korda üle vaadata. juba järgmisel päeval oli kordus ja nägin. siis lugesin Heili Sibritsa arvustust Postimehest peale ja nüüd võiks selle pilguga kolmandatki korda üle vaadata. see mitmekihilisus, peidetud sümbolid ja sõnumid ning viimse detalini on tegelikult hästi äge.
    sest nii intelligente ma kohe kindlasti pole, et selle kõik ise oleksin ära näinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja mõelda, et see on nüüd vist tõesti esimene kord, kus meil on, mida sealt üle vaadata ja uut leida ja otsida! Alati muidu üks lapiti näkku ja puust ja punaseks sõnum, mille üle pole järgmisel päeval midagi arutleda.

      Kustuta