31 märts 2018

Panen vetsujuttudele punkti


"Eesti argielu: teekond moodsasse maailma" Heiki Pärdi
Tähendab, nüüd ma küll luban pühalikult ja pidulikult, et see on (mõneks ajaks) viimane postitus vetsuteemadel: ma ei pildista linnas liikudes käimlaid, ma ei võta selleteemalist leküüri ja ka ühegi raamatu pealkirjas ei esine lähiajal vastavat sõnavara.

Ilukirjanduse vahele väga hea lugemine. Siit saab vastused paljudele küsimustele, mis sind kahtlemata ammu vaevanud on, võib-olla seganud sind õhtuti koguni uinumast (mind küll!). Nüüd võin sind lohutada - kõik teemad on jõudumööda läbi uuritud ja kokkuvõtted tehtud. Olgu öeldud, et see pole sugugi kerge ülesanne olnud, sest alati on uurijad olnud väheke erapoolikud, see on paratamatus. Kirjasaatjad/mälestuste jagajad on ühelt poolt ju küll otseallikad ja väga usaldusväärsed, aga samas on nad ajaga siginenud tabude kammitsais. 

Kuidas lõhnasid eestlased nt sada ja rohkem aastat tagasi? 
Vihje: te ei taha teada.

Millised käimlad neil olid? Ja kui ka olid, kas kõik neid ka ikka kasutasid? 
Pärl: mulle meeldis kellegi kirjasaatja vanaisa, kellel oli enda ihuhädade aroomide talumisega raskusi, rääkimata siis teiste omadest. Nii oligi, et teised pereliikmed kasutasid välikemmergut, vanaisal oli aga võsas oma augusüsteem. Valis aga vastavalt sobiva tuulesuuna, mahutas auku palju mahutas, siis kaevas kinni, kinni kaevamisega tekkis loomulikult naabrusesse järgmine "vaba" auk, ja nii see ring käis. Normaalne vend, ma ütlen!

Kas tõesti peab igal hommikul ja õhtul end pesema?
No tegelikult te teate ju vastust. Esiteks on meie esivanematel ammu teada ütlus, et s...surma pole veel keegi surnud. Pesemisega li lühidalt nii, et loomulikult saun/köögis suurem vannis pesemine oli kord nädala või kahe jooksul. Muul ajal pesti hädatarvidusel vaid nähtavaid kehaosi...
Voodilinadel keerati külge umbes sama sagedusega, et siis nädala või kahe tagant. Normaljok, ma ütlen.

Kas sinu vanavanemad olid ka lapsena tüütu hambapesu süütud ohvrid? 
Paljud neist, muide, siiski ei olnud. Kui mõni edumeelne linnatante isegi oli säherduse riistapuu kingiks toonud, siis üldiselt langes hambaharjaga tegelane kiiresti ümberkaudsete naerualuseks ja üldse peeti seda saksikuks toiminguks. Mõned muidugi tahtsidki teistest paremad olla, nendel siis oli hambahari ja -pulber teadlikult hangitud. Ikka nii, et pere peale üks hambahari...

Kas linnasaunad on alati meestele-naistele eraldi olnud? 
Oo ei, mu sõbrad...

Kes kellega magas? 
See on pikem jutt, lugege ise.

Milleks oli mõnel linnainimesel korteris vann, leidis see üldse rakendust? 
Otse loomulikult oli vann väga vähestel (me räägime nii umbes eelmise sajandi alguskümnenditest), kuid need vähesedki pidasid sageli vanni lihtsalt prestiižseks asjanduseks, umbes nagu auto või naisel hõberebane, kasutati aga kola ja musta pesu hoidmiseks. Tegelikult võime selle üle siin naerda ju küll, aga kui hästi meenutada, siis 90ndatel kippus nii mõnelgi üleöö haljale oksale jõudnud tegelasel sama asi mullivanniga olema. See oli selline omamoodi must be atribuut, mida tegelikult - erinevatel põhjustel - nii mõnelgi juhul üle paari korra ei kasutatud. Aga olema pidi!

Mille pagana pärast nad jauravad viimastel aastatel naiste püstijala pissuaaride pärast?
Aga sellepärast, et naised ongi ajast aega oma pika undruku all seda asja töö käigus ja püsti seistes ajanud. Hoopis see kükitamine on uuema aja nähtus. Nii et kõik need moodsad asutused, kes änasel päeval naistele tualettruumi pissuaare paigaldavad, ei ole sugugi veidrikud, vaid üritavad naisi oma ürgse olemuse poole tagasi puksida. Rõõmustage, õed, rõõmustage!
Siinkohal oli muidugi mõnusalt sürr lugeda kirjasaatjate mälestusi oma vanaemadest ja vanatädidest, keda nad enda lapsepõlvest mäletasid veel niimoodi asjatamas :) Mitmed kirjeldasid mingit argist seika (näiteks ühel juhul vanemate sugulastega surnuaial käiku), kui siis vanaema lihtsalt korraks seisatas, sujuva liigutusega seelikuvärvlit veidi eemale tõmbas, ja siis edasi astus. Ainult väike loik jäi temast maha.

Kuna ikkagi ülestõusmispühad, siis aktuaalset ja päris elus juhtunud nalja ka:




2 kommentaari:

  1. Kahe nädala tagant keerati voodilinadele teine külg siis, kui linad olid kasutusele võetud. Enne seda polnud linugi, magati sõbatüki või kasuka all (ja reeglina ennast riidest lahti ei võetud). See ei olnudki nii väga ammu.

    Ega naaberrahvastelgi asi parem polnud. Üks Rootsi talumees olla öelnud, et põllumehe käsi peab olema nii must, et kui tera sinna kukub, läheb idanema.

    VastaKustuta
  2. Väga vahva, et Sinu tähelepanu on pälvinud ka see rootslase ütlemine :) Mulle jäi ka see silma.

    Linad on jah uuema aja nähtus. Sellega seoses meenub, et kuigi see on inglaste elamistest ja ajaloost, siis ETV-s või selle sõsarkanalis jookseb praegub saatesari "Koduseinte saladused", äärmiselt põnev ja sisukas. Viimati olid just magamistoad ja kogu sealne temaatika. Käsitletakse nii lihtrahva kui ka sinivereliste tingimusi.

    VastaKustuta