13 märts 2018

Videvikutund

Pilt ei ole paraku päevakohane, Hiiumaale täna selget taevast ei antud siiski...
Ma jäin täna mõtlema, et kas ja kui tihti näiteks teie videvikutundi peate? 
Või kas meie eluõiekestele see väljend veel midagi ütleb?
Kuidas üldse on selline ütlus tekkinud?

Lapsena on videvikutundi pidada nii raske, pea alati on see ju peale surutud kellegi poolt... khm-hm ikka vanema inimese poolt, eks ole. Jalgades on sipelgad, peas mustmiljon mõtet, teha nii palju, sõrmed sügelevad. Tõeline piin! Saaks vaid minema. Õue, raamatu ligi, teleri ette, kas või õppima :)

Kahekümnendad eluaastad on aeg, mil pole aega isegi unistada videvikutunnist. Mõni võib-olla ei tahagi. Mina küll tahtnuksin.

Nüüd, kolmekümnendates, on see juba võimalik, ent nõuab oskust. Me oleme selle ju kaotanud. Plaanid, plaanid, plaanid... Mobiili ajaplaneerija kenasti täidetud, pabermärkmikus vajalikud kritseldused, kuklasse kinnistunud argised kohustused. Tunne, et teen ära veel  selle ja selle ja selle... ja siis veel selle... ja küll ma siis alles istun maha. Mõnuga. 
Aga päev saab mööda, õhtu jõuab kätte, võitlus pimedusega saab hoo sisse. Ja läinud ta ongi, see üks päev sinu elust. Homme samamoodi.
Linnas ma ei oska videvikutundi pidada. Tõelist pimedust on seal raske oodata, sest raskekaaluline oranžikas tänavavalgustus trügib vahele, tõelist pimedust ei saabu kunagi. Liiklusmüra ei vaibu eal. Selle müra vastu püüad end kaitsta enda valitud... müraga. Olgu selleks muusika, televiisor, arvuti või jooksuga kinno-teatrisse. Minu puhul on muidugi suureks kiusatuseks lugemine ja ühes sellega ere valgustus. 
Ja videvikutunni pidamine nihkub taas edasi. Homsesse.

Saarel on seepärast mõnusam. Valgus vajub vaikselt, esiotsa mattub kadakatevaheline karjatee pimedusse ja jääb roosakalt õhetav läänetaevas avara põllu kohal. Laternavalgus ei lõika häirivalt sisse. Liiklust ei ole, see vähenegi, mis on, ei kosta siia. Teater ei saa ahvatleda, kino saab, kuid vaid paaril korral nädalal, ja siiski ei pruugi kava kattuda sinu eelistustega. 

Ja siis sa vajud sügavale kiiktooli. Kuulad vaikust. Kuuled vaikust. Vaatad vaikselt pimenevat ekraani. Ühelt poolt on täielik tühjus, teisalt on õhk mõtetest tiine. Pimedus langeb raske vaibana peale.

Millal sa viimati istusid ja pidasid videvikutundi?

5 kommentaari:

  1. Nii hästi kirjutatud :). Meenus paari aasta tagune periood, kui olin nii kurnatud, et tihti istusingi just nii, pimedas toas, kohvikruus käes ja laadisin ennast. Polnud jõudu ei teleri vaatamiseks ega lambi süütamiseks. Isegi nüüd aegajalt istun pimedas köögis ja vaatan aknast välja. Nii nagu kirjeldatki, siis linnas on mingi müra ikka olemas, aga minu jaoks mõjub see rahustavalt. Vahel lapsed küsivad, et mis mul viga on, et pimedas passin :D. Aga nad alles noored, küll nad ka kunagi aru saavad, kui väärtuslik ja vajalik selline videvikutund võib olla.
    Ja nii suure Hiiumaa isu ajasid peale praegu :D.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures jah, just keerulisematel eluperioodidel laeb videvikutunni pidamine kõige paremini. Mitte ükski muusikapala ega muu meelelahutuslik virvendus ei aita nii palju ja hästi :)
      Soonlepas on mõnus jah, üldse ei taha praamile minna :(

      Kustuta
  2. Kümme-viisteist aastat tagasi nautisin täiega. Nüüd on üksindus ja elu enda videvik õhtuses ehavalguses pisut ängistav. Seevastu ootan juba ööpimeduses hommikust koiduvalgust. Igal hommikul.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Elu paradoksid eks ole - lapsena harva ja tüütult sunduslik, siis ühel hetkel saabub aeg, mil lausa unistad sellest... ja siis tuleb elusügis, mil... Tjah, seda ma veel ei tea, kuidas ma siis suhestun nende tundidega.
      Ma mäletan, et lapsena kodunt eemal viibides, ükskõik kui toredas kohas, tekkis just sel tunnil meeletu koduigatsus.

      Kustuta
  3. Oh jah... Millal tõesti?!? Ei mäletagi kohe nagu esimese hooga... Ja tegelikult tunnen sellest nii-nii väga puudust. See on nii õige ja ilus, mis Sa kirjutasid. See kuklas tuikav "peab, peab, peab seda ja teist ja kolmandat" ei lase rahu leida. Kuidas õppida aega (maha)võtma? Kuidas kuulata ja kuulda vaikust - see on küsimus. Aitäh jagamast! Väärtuslikud uitmõtted!

    VastaKustuta