09 märts 2018

Viimase 10 aasta meenutusi Minu-sarjast


(Epu palvel lasin end minevikuradadele ekslema...
Minu-sari on mu meelest siiski veidi vanem, aga mina puutusin sellega esmakordselt kokku kohe kindlasti 10 aastat tagasi.)

LUGEJANA
Ma ei tea, kas Minu-sarjal on olemas oma nn kuldlugeja, aga ma peaaegu et võiks selleks kvalifitseeruda küll 😀 Võin seda tiitlit ka kellegagi jagada, kui neid pretendente peaks hulgim leiduma. Tean une pealt öelda, et lugemata on vaid üks sarja raamat ("Minu Neenetsimaa") ja ka pooleli olen suutnud (sic!) jätta vaid ühe ("Minu Bangkok"). Mis näitab, et ma loen neid enamasti ikka naudinguga ja mitte hambad ristis. Viskasin praegu kiire pilgu oma blogiminevikule ja leidsin, et ka üht koma teist nende kohta arvata olen võtnud vaevaks umbestäpselt 56 korral. Vahel on see muidugi raske olnud, sest iga riik ja autor ei saagi olla minumast minum.
Teisalt loob see vahel jällegi meeldivaid üllatusmomente. Mõnikord on nii igav sihtkoht, aga autor ääretult põnev natuur. Või siis jällegi paneb kirjutaja isik mu raevust hambaid kiristama (nende TOP10 peaks ka kunagi tegema), aga paik ise on kuldaväärt. Või teinekord loeb hoopis lugu ise, milline areng ja muutus on kirjutaja endaga sel teekonnal toimunud.
Nüüd tahab küll juba järg käest minna, aga veel paar aastat tagasi võisin momentaalselt öelda iga raamatu autori ja ikka midagi iseloomustavat või eredalt mällu sööbinut. Siiani on mu mõtteis mere-Meeli, sipelga-Pille, sensuaalne Eia, mehepekstud-Helmi, surfi-Kristi, suitsuvinene-Tarvi, kõhutantsu-Kersti, kelgukoerte-Mann jne, jne. Vahel telerit vaadates jõuan õhtu jooksul mitu korda valjusti hüüatada, et ooo, see kirjutas selle ja too tolle Minu-sarja raamatu. Jääb mulje, et iga teine eestlane on sarjas kirjutanud. Kuigi loomulikult ei ole, selleni on veel maad minna. Natuke.
Järjekordset raamatut kätte võttes on alati ootusärevus – mis siis seekord? Milline lugu, milline rännak...?

Ma loen ajakirju väga harva, sealsed persoonilood on sageli liialt pinnapealsed ja lahjad. Aga selle asenduseks ongi mu jaoks vist Minu-sari. Sari annab väga hea läbilõike eestlastest ja eestlusest. Iga raamat räägib lisaks sihtkohale ju ka ühe inimese loo. Kui kõik need käsikirjad kokku panna, saaks kokku mitu köidet minu üht kunagist lemmikut raamatusarja "Eesti rahva elulood". Mulle meeldib, et lugusid on igasuguseid. Need ei ole vaid lood minejatest nagu vahel põlglikult arvatakse – õigupoolest on nende seas tulijaid päris palju. Mõni jõuab naasta juba raamatu lehekülgedel, mõni tuleb aegu pärast raamatu ilmumist. Aga need on meie inimeste lood. Päris lood. Sageli ka ilustamata lood.
Igal kuul on mu öökapil järjekordne raamat, tõepoolest nagu mõni kuukiri.

Tegelikult avastasin praegu oma mõtteid korrastades, et samavõrd kui sihtkohad ja autorid on mällu jäänud ka kaanekujundused või kohad, kus neid lugenud olen. Nii et kui ma praegu lasen neid raamatuid silme eest läbi, siis tean kohe, et lavendlilillat Minukat lugesin hoopis Samose saarel ühes sadamakohvikus ja vahtralehe-raamatut ühe liivakasti serval jalgu kõlgutades, veiniklaasi-raamatut Fellini suveterrassil ja suurema osa raamatute puhul mäletan sedagi, millises kodus ma neid lugesin. Nagu isiklik ajalooarhiiv😀

Kui taevas annab, siis loen ka selles sarjas ilmuvat viimast raamatut (ja kui ise enam ei näe seks ajaks lugeda, küllap siis lapselapsed loevad ette... kui neid sel moodsal ajal ikka tuleb).



KIRJUTAJANA
Minu-sarja autorite ridadesse sattusin ma üsna alguses. Mäletan seda hetke 2008. aasta augustikuus, mil lugesin Anna-Maria "Minu Hispaaniat" ja kukkusin emotsionaalselt ristseliti maha. Sel hetkel ei olnud kellelgi lugejaist vist küll veel õrna aimugi, et mingi Minu-sari on üldse olemas ja hakkab võrdlemisi järjepidevalt uusi maid ja autoreid välja pritsima, hea kui Epp ja Justin isegi seda selleks ajaks kahtlustada oskasid.
Ja siis tundus mulle, et sinna sobiks ka minu ema Taani-lugu. Ma mäletan, et saatsin tookord Epule sootuks teistsuguse katkendi (sarja vaikselt tekkivast formaadist polnud ju halli aimugi), ent Epule tüüpiliselt loopis ta õhku ideid ja variante, millest ole vaid naine kinni püüdma. See ongi, mis mulle Epu puhul muide kõige enam meeldib – raudset ei-sõna kuuleb sealtpoolt harva, samas ei ole see ka mitte mingisugune hämamine, see on... erinevad teed ja võimalused, mida mööda edasi astuda. Eks see on ühtlasi ka põhjus, miks nii paljud tema ideed on füüsiliselt teoks saanud – ta ei pane kätt ette.

Mäletan sellest "Minu Taani" kirjutamisperioodist mõtet, et küll on keeruline kellegi teise lugu paberile panna, enda oma oleks palju lihtsam! Teadsin ka, et seda ei juhtu kunagi, sest Eestit ma naljalt ei jäta ja ilmselt siit kunagi kuhugi ka ei lähe.
Tänaseks olen saanud kaks olulist õppetundi. Esiteks, enda lugu kirjutada ON kordades raskem. Teiseks, kirjutama ei pea alati kaugetest paikadest - on vaat et suuremgi väljakutse (näen praegu, kuis kirjastuse keeletüdrukul juuksed püsti tõusid!) jutustada sellest, mis nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt lähemal. Lisaks kirjutamisele on komplitseeritum ka lugejapoolne vastuvõtt. On juba teada-tuntud tõsiasi, et mida lähem ja käidavam koht, seda kriitilisem on lugeja. Sest loomulikult on tal sellisel juhul olemas see tema enda "Minu..." ning tal on vastupandamatu soov autorile vastu vaielda. Kui paljud lugejaid ikka oskaks või tahaks vaielda "Minu Toba", "Minu Alaska" või "Minu Prantsuse Guajaana" autoriga? Aga anna neile pihku "Minu Helsingi" või "Minu Läti" ja kohe saab nalja.
Mis tähendab, et sel aastal on õnn lugejate õuel – nad saavad kõik olla eksperdid ja aktiivselt sõna võtta. Loodetavasti tekib tulistele vaidlustele vastukaaluks ikka mõnusaid ühismõtlemisi ka.
Meie kohtume sel suvel Hiiumaal, kas päriselt või raamatu vahendusel, eks see paistab.

Tegelikult sain hiljem ka kolmanda õppetunni kui aus olla - räägi inimestega. Sest Hiiumaa kirjutamisest polnud mingit juttugi, ausalt öeldes tegi Epp mulle ühel kaunil suvel ühe tõsiselt hullumeelse ettepaneku. No see oli nii hull, et ma isegi ei söanda seda siinkohal välja öelda ja ega ma ole kindel, et see asi üldse käiku läkski lõpuks. Sellele ettepanekule vastasin ma tookord eitavalt ja põhjendasin ühtlasi, et minu logistika trajektooril Viljandi-Tallinn-Hiiumaa on piisavalt hullumeelne, et ennemini võin ma hoopis "Minu Hiiumaa" kirjutada. See ideepojuke vajus vahepeal vaikusse ja kerkis alles aegu hiljem uuesti üles.



TOIMETAJANA
Ma saan aru, et kõige suuremad vinguviiulid korjab kirjastus Minu-sarja sisutoimetajateks. Mingil ajahetkel olin ka mina vist piisavalt vastik vingats oma blogis, nii et paari aasta mulle see ettepanek postkasti laekus. Ja vot see on olnud teekond: hariv, emotsionaalne, rikastav, raske...
Iga toimetatud raamat on kui oma lapsuke, rohkemgi kui enda kirjutatud raamat, kusjuures. Enda käsikirjal lükkad ju ise hoogu, aga teise inimese kirjutamisprotsessis saad vaid õrnalt suunata või pidurdada, ja nii mõnedki valukohad peab autor ise läbi tegema, sa ei saa toimetajana teda selle eest kaitsta...
Kogu see kulgemine alates esimesest tutvusest, mil kirjastus saadab proovitöö ja sa püüad aru saada, mis masti see kirjutaja on, kas suudad tema maailmaga samastuda. Tean, et olen ühe tagasi lükanud.... hirmud olid suuremad. Selle tegi ära võrratu Anna-Maria ja see oli tõesti valus raamat...
Edasi olen otsustanud teekonna kaasa teha, kirjutaja valud ja rõõmud ühes kanda.

Ja siis lugu kerib ja kerib... vormub ja võtab lõpliku kuju. Seejärel vaidlused elukutselise tähenärija Triinu-Mariga (talle mõeldes kaob mul igasugune soov seda kirjatükki jätkata😎). Kõik need naljakad apsakad, mis sisse on ununenud, kõik need keeleleiud, mille jätmise nimel võidelda, see on maiuspala.
Mulle meeldib see meilide pingpong, mis kulmineerub trükikotta liikumise eel ja mille teeb omakorda keeruliseks, et ootuspäraselt ei istu ju ometigi üks Minu-sarja autor kodus teleri ees diivanil, nokkides nina ja oodates, millal sisutoimetaja-keeletoimetaja-kujundaja-küljendaja talle kirju saadavad.
Pean tunnistama, et Taani-raamatu aegu oli see hullumeelne, siis osalesid protsessis veel absoluutselt kõik lähemad ja kaugemad kirjastuse tegelased (kohati tundus, et ka kirjastajate naabrinaise koerad avaldasid arvamust). Praeguseks on meilivahetus ikka kordi hõredamaks jäänud ja tunda professionaalsust.
Aga eks suur ja rasvane 100 räägib ka enda eest...

Seega minu suurimad ja tänud lähevad nii vapratele kirjastuse tüdrukutele (mis te poistega teinud olete?!) kui ka autoritele - mu meelest olete te suisa vaimustavad!

P.S. Inimesed kangesti armastavad igasuguseid edetabeleid. Ma pingerida siiski ei koostaks, aga lisan siia (hetkeseisuga!) oma esikümne, poliitkorrektselt tähestikulises järjekorras ja isikliku seotusega raamatud välja jättes (aga mu südameis olete te ikkagi alati esikohal 😘): 

"Minu Amazonas"
"Minu Eesti" (ärge küsige, mitmes neist)
"Minu Iisrael"
"Minu Indoneesia"
"Minu Kambodža"
"Minu Maailmameri"
"Minu Malta"
"Minu Okeaania"
"Minu Prantsusmaa"
"Minu Tallinn"





9 kommentaari:

  1. Sa pead mulle privaatselt meelde tuletama, mis hullumeelse ettepaneku ma sulle ühel ilusal suvepäeval tegin :).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma panen uudishimulike lugejate rahuldamiseks: see oli "Minu Vao". Aga see raamat jäigi tegemata, üks teine autor isegi läks sinna vabatahtlikuks, aga ei suutnud raamatut kirjutada ja tasapisi läks ka Vao kuulsus Eestis üle... Meil on palju selliseid ideid, mis kaante vahele ei jõua. Kõik ei peagi jõudma.

      Kustuta
  2. Keeletüdrukul tõusevad juuksed üha vähem õudusest püsti, ta üritab kõik ebameeldivused külma kõhuga likvideerida. Kusjuures, mida aeg edasi, seda vähem vaidlusi. Aga eks tuleb vaielda ka, muidu pole keeletüdrukul ju mõtetki! Aga aitäh, panid mind mitu korda naerust turtsuma. Lõpetame siis järgmise raamatu ära, eks.

    VastaKustuta
  3. Sinu naerutamine ongi üks mu varjatud ülesannetest, sest ma muutun kurvaks, kui kujutan ette, kuidas sa uhkes üksinduses vaiksetel öötundidel aastast aastasse ühtesid ja samu vigu parandad :)
    Igatahes lõpetame!

    VastaKustuta
  4. Tore et "Minu maailmameri" on ka nimekirja jõudnud, huvitav raamat, mis oli kohati närviajavalt lühidokumentaalne, aga samas nii paeluv et ei saanud kuidagi käest panna. Pikkade ülesõitude kohati napid päevikukatked andsid väga otse edasi seda, kuidas aeg muudkui venib ja suurt midagi ei juhtu. Ehket raamatu igavad kohad tegelikult töötasid väga hästi kaasa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu naabrionu kirjutatud (ja purjetatud)!

      Kustuta
    2. Kirjutada võib igaüks, aga purjetamine on ikka omaette ooper...

      Kustuta
  5. Jaa, Katri, see tasakaal just oligi hea! Mina, tollal täiesti merevõhik, suutsin isegi neid tehnilisdetailseid kohti lugeda, lisaks need südamlikud sisekaemuslikud vahepõiked, kokku võrratu tervik.

    VastaKustuta