27 aprill 2018

Hooaeg on alanud, ehk loomad elutoas

24h mandril kulgemist oli kiire, logistiliselt geniaalne, tulemuslik ja närvikõdi pakkuv, nagu alati. Ma sain kulgeda kesköises Koplis, jõudsin isegi ühe ööune magada, jõudsin kolada Raasikul, Telliskivis, ajada välja vana kohviautomaadi tšeki ja sõbrakese koguni remonti viia, igasugu träni kokku ajada, lugeda raamatu ja likvideerida kõik kohustused mandri-raamatukogude ees.

Minu lemmikhingetõmbepaus oli loomulikult Vesivärava tüdrukute  seltsis. Nemad on tuntud headuses alati. Mulle meeldis aga ema-tütre paar kõrvallauas. Ema oli vanuses 80+ ja tütar tõtakal sammul 60 lähenemas. Menüüs klassikaline rosolje mis muud. Ja põhiteemaks kõik see aeg Mette-Marit ja tema riietus, hoiakud. Väga stiilne. Tõeline Kadrioru  hõng.

Rohukülla jõudes jõudis kohale see, mis alati äkki tuleb. Hooaeg. Jälle käes. Jälle närvikõdi, kas saab peale või mitte. Olukorra tegi kurioosseks see, et letti sõites oli eelmüügis veel paar vaba kohta. Aga poogen, no küllap ikka saab peale ja võtsime end üldjärtsi. Kui me kahvatute nägudega jälgisime lisanduvaid autosid, siis nii poogen enam polnud. Samas, teravad elamused on nii mõnsad. Olime unustanud, et ees on pikad pühad, need esimesed.
Bronn pannakse peale.
Mõned pikemad rekad ja kaubikud.
Natuke üldjärjekorra autosid.
Vahele veel mõned kaubikud ja liinibussid.
Meie ees olevaid üldjärtsi autosid hakatakse ühe-kahe kaupa panema. Samal ajal käib hoogne arvutamine ja suhtlus praamipealse meeskonnaga. 
Autod lisanduvad ikka ühekaupa. 
Jube narr on selles seisus maha jääda. Oodata veel kolm tundi. Haagisega. Haagisel paat. Väsimus on ka selline, et Läänemaal turisti panna kuidagi ei viitsi. Kodu on ju käeulatuses. 
Ja kui siis saad loa peale sõita, eemalt tundub küll, et ega sinna enam ei mahu... aga mahub! Lisaks need tublid peale laadijad, kes tõstavad haagise ühes paadiga paremini, et ikka veel üks auto mahutada. Nii tihkelt täis pressitud praami näebki vaid kõrghooajal. Igast vahest ei mahu isegi läbi kõndima.

"Kuumadel päevadel ja kellaaegadel" liiklemise suurimaks eeliseks on kõik need toredad inimesed, keda kohtad. Üle paljud aegade. Sest on tulemas suvi ja siis nad tulevad taas. 

Tänane päev on olnud aga täielik loomaaed. Esmalt seisin ma hommikul köögis kraanikausi juures ja tundsin kuklaga, et ma pole üksi. Karjateel jõllitas mind üks kogukas kits. Seejärel marssis majesteetlikult piki karjateed minema, pärast krõmpsutas värsket mahlast rohtu põllul. 

Seejärel tulid teatripoisid (neid ma ei loe loomaaia hulka, igaks juhuks mainin) hoonetega tutvuma, lõpetuseks väike ringkäik mere äärde. Üleeile oli markusepäev, ehk teise nimega ussikuningapäev. Te ju ikka teate, mis see on? Ussikunn kutsub siis tüübid kokku nõupidamisele ja pärast seda jäävadki nad siin ringi kondama. Mul on see päev üldiselt häste meeles, aga kuna karjateel sammudes tõusid ootamatult lendu just kaks parti, siis suunasin oma kotkapilgu hoopis kõrgemale. Kuni kostus üks ehmunud sihin-sahin ja keegi meestest jörises midagi ehmunult (mehed ju ei kiljata, ma igaks juhuks mainin). Rästik oli umbes sama uimps ja kohkunud kui meie, jäime teda pikalt vaatama ja teate, ta pilgust oli näha, et ta oli ka ise kohkunud, millise magusa tüdruku ta mõne sentimeetri kauguselt mööda lasi punaste - aga madalate! -kummikute välkudes. Võib-olla see punane värv teda segadusse ajaski...
Läks veel mõni tund mööda ja Kärdlast tulles,täiesti päevavalges, imestasime, et kes tuleb Aino hoovilt. Ei ole nagu kass, aga pole ka koer. No ei olnudki. Hoopis rebane jalutas, nii ausa näoga tuli Aino hoovist. Naeratas ja pani suure tee poole minema, ikkagist reede õhtu ju. Täielik loomaaed, ma ütlen.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar