14 mai 2018

Lennujaama säravad hetked






Ma istusin lennujaamas kohvikus, nautisin jäälattet ja kama cottat (on jah kole sõna, aga paremat ei tea) ja kaevusin raamatusse (õudhea, muide), kui ma kuulsin mingit suplsatust, seejärel mulksu ja siis... siis vulises nagu purskkaevus. Ise jõudsin veel mõelda, et ju on nad lennujaamas siis mingi vesisema atraktsiooni teinud, rahustab närve ja on silmale ka ilus vaadata.

Aga naised ju teadupärast näevad ka siis, kui nad ei vaata. Ma pole erand :) Minu läheduses seisis parajalt suur kamp puhtaid ja pestud vanainimesi, nii oma 10-15, kes tegid sünkroonseid liigutusi, nagu elaks kaasa millelegi. Pikad ja läbilõikavad oooooooehid ja aaaaahid kõlasid veel sinna juurde. 

Selgus, et mulksujaks oli üks proua, kes piki koridori oli teel küll tualeti poole, aga no mis sa teed, kui fontään töötab kiiremini kui jalad. Hoidis pihkusid küll all, aga ühtlasi oli ka segaduses, et kas tormata vajalikus suunas edasi või minna tagasi (?). Kadus siis mulksukann areenilt, penskarite grupp seisis endises paigas, pilgud kõigil naelutatud oksest ujuvale põrandale, vahepeal isekeskis midagi sosistades, silmis õud ja õõv. 

Penskarite õuele tuli aga õnn. Sest okseloik asus täpselt käänu peal - tuled piki poodide-kohvikutega palistatud pikka koridori ja viimase poe (mingid rahvusmustritega sukad-sokid jms) ja siis keerad tugevalt paremale. Nüüd hakkas tulema inimesi, kelle pilk ei olnud teps mitte põrandale naelutatud, vaid kaaslasega vestlemise ajal viimasele silma vaatamisele, nutitelefoni või siis rukkilillemotiividega sukkadele. Mis tähendab, et läbi okseloigu marssisid kaptenid-piloodid-stjuardessid, hoogsalt veeretades ratastel kohvreid. Marssisid peened prouad ja lipsustatud herrad. Okseloigus kükitades uuris üks näitsik sokkide valikut. Koguni terve iluvõimlejate naiskond marssis sealt läbi. Ja kõiki neid saatis (ilmselt poolakeelsete, võin ka eksida) vanurite oeh ja aah. Keegi neist ei tõtanud õnnetuspaigale marssijaid verbaalselt või kehakeelega takistama. Keegi neist ei hüüdnud mõnes rahvusvaheliselt mõistetavas keeles midagi hoiatavat. Nad olid jalust kui paigale naelutatud, kuigi ülakeha liikus kõigil aktiivselt kaasa (ma kujutan ette, et vormeli ringraja ääres võiks sedasi kaasa elada) ja häälitsused olid ekstraklass. 

Nüüd hakkas mind vaevama, et ma ise ei jooksnud... aga see oli kuidagi selline hetk, mil sa oled veendunud, et kuna need teised on lähemal, nad on juba püsti, neil on paar sammu astuda ja neist keegi ju ometi kohe-kohe teeb midagi, siis... Lõpuks oled suurest uskmatusest tardunud oma kama cotta taha.



Suvi on käes




Sellist segadust pole karjateel varem nähtud :)
Muidu on meil siin elu ikka hirmus. Öösel ei saa magada, sest ööbikud karjuvad kõrva. Hingata ei saa, sest küüslaugulõhn on nii tihke, et lõika või noaga. Toidu sees ma seda armastan ja tunnikese võin aroomipilve sees mõnuleda, aga nii, et see saadab sind päeval ja ööl, +30kraadises lõõsas - see on väheke pervo küll.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar