08 mai 2018

"Õ.N.N." P. Z. Reizin

Tunnistan puhtsüdamlikult, et tegemist on raamatuga, mida ma ilmselgelt ise ei oleks võtnud lugemiseks. Igasugune ulme-fantastika-futu on minu jaoks enamasti täielik out. Seekord pisteti näppu ja eriti kaua ei lasknudki ma endal käsa väänata, kui juba hakkasin lugema. Ütlen kohe ära, et mulle meeldis. Isegi keskmisest rohkem.

Loomulikult on siin olemas läbinähtavalt triviaalsed romaani võtted, a la läbi erinevate sekelduste leiavad end kaks inimhinge, siis tekib mingi jama ja hakatakse neile kaikaid kodarasse loopima ja siis on ohtralt pisaraid ja südamevalu ja täielik häving on praktiliselt ukse ees ja siis ruttavad isehakanud Mägi Aivarid armastajatele appi ja kõik saavad päästetud (üle noatera muidugi, lugeja jõuab küüned juba verele närida). Aga! Siis on siia juurde keevitatud see futuristlik tehisintellektide temaatika. Jah, ma tean, ma nimetasin nüüd ühe vale sõna :) Mind peletab see ju ka raamatute juurest, aga ma võin kinnitada, et see iti-värk on siin võrdlemisi talutaval tasemel ja kannatab täitsa järge pidada. Ja romaani inimlik mõõde on üsnagi haarav ja vaimukas (võib-olla on põhjus muidugi selles, et ma traditsiooniliste armastusromaanide otsa pole ammu komistanud ja nüüd imesin nagu kuiv käsn sealset nõretavat romantikat :D). Kerget situatsioonikoomikat on siin üksjagu, seega lõbujanulised, siin on midagi teie jaoks.

Kiitmisnurk: läheb kaanekujundusele. Ma räägin KOGU aeg, et ma vajan füüsilisel kujul raamatuid, sest see on pool lugemismõnust. Kõik see, mida ma tunnen sõrmeotstega ja mida kuulen kõrvadega lugemise ajal, see on oluline. Minu kõrval on lugemise ajal tegelikult raske viibida, sest mu sõrmed tekitavad paberil üht kindlat heli, mis võib võrdlemisi... ärritavalt mõjuda. Miks ma sellest aga räägin - nimelt on siin esikaanel taas reljeefiga mängitud. Ai, see on hea. Aga mis ma ikka seletan, katsuge ise. Ega mina ka jõua teile kõike ette ära rääkida :) Triipkoodivimkad mulle samuti meeldivad, neid ei kasutata paraku just eriti tihti, saan aru, et see on selline tundlik teema. Esimese hooga meenub üks Mikita raamat, kus oli ka loovalt lähenetud, kuigi seal oli üldse mingi kotermann vist töö käigus sisse pugenud nagu ma esitluselt ähmaselt mäletan.



Laidunurk: selle raamatu puhul oli kotermann aga teksti sisse vist otsustanud pesa teha, mässas siin õige aktiivselt.

P.S. Saan aru, et autor peaks olema meesterahva, aga jube naiselikult kirjutab...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar