09 mai 2018

"Portugal" / Lauri Lagle


Mul on kahetised tunded selle filmi osas. Siiani on, kuigi päevi on möödas juba päris mitu. See oleks ühelt poolt nagu õrnalt "Söö. Palveta. Armasta" kodumaine versioon, mõneti natuke sügavam. Kohati ehk liigagi, sest osad nüansid jäid mõistmata, lahti muukimata, ilmselt ainult tegijatele endile teada diip värk.
Ma nagu kohati mõistsin peategelast Karinat (Mirtel Pohla), aga siis jälle oli ta keeratud sedavõrd üle võlli kreisiks, et ma mõtlesin, et see küll keskeakriis või isiklik tupiktee ei saa olla, see peab olema juba diagnoos. Mida oli ikkagi põnev jälgida. Ja kuigi filmi vaadates mind ärritas, siis nüüd tagantjärele mulle vaat et isegi meeldis, et tema vabaabikaas Martin (Margus Prangel) oli kogu loos jäetud kuidagi... tuimalt neutraalsele positsioonile. Võib-olla ma magasin mõne udupeene vihje maha, ent laias laastus tundus mulle küll, et Martini kõrvalhüpetele just nagu ei olnud ühtegi otsest ega kaudset vihjet, samas Karina jauras sellest korduvalt. Võib-olla taheti mängida naiselikule intuitsioonile, aga võib-olla hoopis argirutiinis kergesti pähe kerkivatele kahtlustustele...ei tea. Filmi tegijad ilmselt teavad, hea seegi.
Tempo vajus ka filmi teises pooles kahtlaselt ära. Sealseks eredamaks pärliks oli see võluvalt sooda karakter, keda kehastas Anne Türnpu.

Tegelikult on ikka karm, kui naised keskeakriisis ära pööravad :)

P.S. Kas tõesti oli see ülevalt tehtud võte, mida Prangel telefonist naisele näitas meie armas Hiiumaa? Või oli taas vaid minu lennukas fantaasia :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar